Uks libises sahinal kinni, aga Kalar ei pöördunud veel minema ning toksis näpuga mõtlikult ülahuulele. „Räkats,” vandus ta vaikselt ja võttis luku jälle maha. Tagasi korteris, pöördus mees kohe poja koopaosa suunas – legokasti, vaat’ legokasti polnud ta ennist taibanud vaadata! Võib-olla just seal olid peidus pastlad?
Poissi polnud parajasti kodus, aga ega see iga eelteismelise uksel rippuv tüüpiline keelumärk lapsevanemaid kinni pea, see rohkem õvede eemal hoidmiseks. Kalar astus otse läbi punase keelava hologrammi ja sukeldus poja valdustesse. Muidu urg nagu urg ikka – siin magamisase, seal multipesa, nurga taha jäi sansõlm ning mööda pikimat seina kulges igati tavaline ajajoon, täis kõike seda, mida üks tavaline poiss sinna ikka riputaks. Oma parimate koolitööde esiletõstmine ei olnud selles vanuses veel tabuks muutunud, seetõttu nägi Kalar multistaaride ja mängukarakterite, tehnikauudiste ja isetehtud holode vahel helendamas ka Mirko kahe viimase klassi teadusfestivali 3D-ettekannet ja mitmesuguseid väiksemaid kooli logode ning õpetaja naerumulliga varustatud loovtöid, teemamudeleid ja tujutabeleid. Koopa põrand ujus seina mahedas valguses tühjana. Mahavisatud riidehilbud imes põrand muidugi kohe jäätmekeskusesse, aga käegakatsutavaid mänguasju sellises vanuses poisid endale enam ei lubanud. Või vähemalt peitsid need toas nii hästi ära, et külaliste sensorid neid oma kuvaritele ei loeks. Kuhu siis Mirko peidaks varanduse, mida teised tema juures nägema ei oleks pidanud? Kalar oli püüdnud mõelda, nagu tema poiss võiks mõelda, aga polnud selle strateegiaga kuhugi jõudnud. Mida aeg edasi, seda erinevamaks tundusid kasvavat uuemad põlvkonnad laevas, ja seda vähem näisid vanemad oskavat rääkida oma võsukeste keelt või mõista nende meelt. Aeg tundus kiirenevat, lõhed põlvkondade vahel laiemaks venivat. Kalar pidi tunnistama, et kui vanemate poegade elust sai ta veel enam-vähem osa võetud, siis noorima võsukese maailm oli talle nagu pime must privaatkaust rohkete lukkude ja keeldude kilbi all. Kuidas näiteks tänapäeva noorukid progesid oma koobaste ruumiloogikat, leiutades auke ja tühemikke reaaltarindite ja psühholoogiliselt kandvate seinte vahele, nii et võisid taktiil-vara oma korteris peita mitte ainult sõprade eest, vaid see jäi nähtamatuks koguni vanemate eest, kes muidu evisid oma laste tubades alati sii-thruu õigusi? Hea küll, siin oli Kalari vanim poeg, kes juba ise oli väikese poisi vanem, oma isa probleemist aru saanud ja aidanud vanamehegi järje peale, jagades talle ühe uuemat sorti kammimis- ja silumisäpi. „Taiplikumad papsid ei lase muidugi poegadel teada saada, et neil selline varustus on tekkinud,” hoiatas ta oma isa. „Katsu nii, et sa vahele ei jää, muidu võtab noorsugu karmimad koodid kasutusele ja siis oleme kõik kuival.” Ja seda Kalar oligi teinud. Ta oli lihtsalt vaadanud, mitte midagi puutunud, omaette muhelenud selle poisiliku naiivsuse ja ambitsioonide segu üle, mida Mirko peidetud taktiilvara peegeldas… Aga kus olid ikkagi pastlad?
Kuid Mirko polnud rumal ja polnud ta ka rumala mehe poeg, isegi kui see mees korraks äärepealt mõistatusele alla vanduma hakkas. Kui Mirko tõesti oli suutnud kalleima ja turvatuma ühismaailma, mmo:Muinas-Eesti! alles hiljuti lansitud sala-levelist juba värsket luuti niimoodi välja nihverdada, et sellest läbi mitme avataarimislävendi tagurpidi jooksutamist päriselt käegakatsutav taktiilvara sai, ja seda veel ilma oma habrastes lapseohtu psühhokihtides virvendustki põhjustamata – ju ta siis pidi sama osav olema ka saagi peitmisel. Ja kuhu mujale peakski üks väike kelm oma keelatud varandused pistma, kui mitte silmanähtavasse ja pähetulematusse kohta, sinna, kuhu papsid ei vaata? Aga muidugi! Legokast. Asi, mille pärast on pahandused juba ammu ära peetud. Saak, mille nautimist poiss polnud saanudki endale lubada, plekk ajajoonel, karistus! Legokast oli piinlik piirkond Mirko ajajoonel, kuhu dünaamilisi kaunistusi enam kanda ei saanud, sest noorsoopolitsei oli selle piirkonna permasurnud piksliteks märkinud nagu mingi tagurpidise medali, häbimärgi. Sedagi pärast pikka juurdlust, avalikku noomitust ja profülaktilist multikeelu tsüklit, pärast mida ei soovinud ei vanem, ei poeg, ei ka keegi poisi sõpradest seda tobedat poekrediidiäpardust enam näpuotsagagi puutuda. Ja otse loomulikult leidiski Kalar need kaua kadunud, Jaaniöö-levelilt välja tahkestatud hülgenahksed pastlad justnimelt sealt – Legokasti tuhmi, pimendatud kujutise tagant, mingi pool-kleepuva kallerdisega otse reaaltarindi külge kleebitult. Lõpuks ometi haruldane aitem käes, hakkas Kalaril kiire saagiga mustale turule tõtata. Poega järjekordsetest pahandustest päästma, loomulikult.
Tekst on kirjutatud 5. mail Tallinna ulmekirjutamise töötoas. Võetud kaardid: külakiik, kalur, pastlad, lõke.
