See päev algas täiesti rutiinselt. Ärkasin hommikul selle peale, et naaber lülitas sisse oma puhuri, millega ta kärbsed ja sääski oma aknast eemale peletas. Tema elutoa aknast. Sellest, mis oli minu magamistoa akna kõrval. Alati ta kõigepealt kraapis seina ja siis pani selle puhuri undama.

Läksin õue ja karjusin sinistes tunkedes naabrile: „Lülita see kuradi elajas korraks välja!“

Ringo tõstis pea, pühkis varrukaga higist otsaesist ja jäi mulle nõutult otsa vaatama. „Mida sa plärised? Puhub ju hästi! Näe, üks sääsk just kukkus muru peale pikali!“

„See ei olnud sääsk, Ringo, see oli maantee peal auto!“ röökisin ma vastu ja viipasin käega, et ta mootori seisma paneks.

Vanamees ohkas raskelt, vajutas lülitit ja mürin asendus kõrvulukustava vaikusega, milles piiksusid vaid üksikud piiritajad, kes me katkise katuseeterniidi all elasid.

„Räägi kõvemini, mul lööb see masin alati kõrvad lukku,“ ütles Ringo, urgitsedes sõrmega kõrvas. „Ringo, su puhur teeb rohkem müra, kui see kardirada teisel pool hiide, aga sääsed lendavad su puhurist lihtsalt kaarega mööda,“ püüdsin ma rahulikult rääkida ja astusin sammu lähemale. „Osta omale kardoraator. See on täiesti hääletu.“

Ringo taganes sammu ja vaatas mind sellise pilguga, nagu oleksin tal soovitanud hinge saatanale müüa. „Mis asja? Karda-mis? Kuule, mind sa oma arvutividinate ja raadiolainetega ei peta! Pärast on mul tuba tuult ja kiirgust täis, piim läheb hapuks ja kanad hakkavad kandilisi mune munema!“

„Ei ole mingit kiirgust ega raadiolaineid,“ ohkasin ma. „Kardoraator on puhtas lihtne neurofüüsika. Töötab nagu mürasummutavad klapid, mida sa metsas puid saagides kannad.“

„Mürasummutav... mis asja?“ kortsutas Ringo kulmu ja pani käe kõrva taha: „Kes mida summutab?“

„Kardoraator tekitab vahelduvaid faasinihkeid!“ seletasin aeglaselt. „Saad aru, inimene ei kuule midagi, meie jaoks on täielik vaikus. Aga sääse ja kärbse närvisüsteemile tekitab see mikrovibratsiooni. Tõmbab neil tajud nii segamini, et nad ei saa enam aru, kuspool on maa ja kus taevas. Nad ei oska enam su peale maanduda, vaid lendavad otsejoones hiie poole tagasi!“

Ringo jäi hetkeks mõttesse, vaatas oma bensiinihaisust mürsku ja siis mind. „Oota nüüd! Kui see on hääletu, kuidas ma siis tean, et see üldse töötab? Äkki poepidaja müüb mulle lihtsalt tühja plastikkarbi?“

„Selle järgi tead, et saad lõpuks ometi hoovis ilma kõrvaklappideta kohvi juua ja sääsed lendavad sinust ringiga mööda, nagu oleks sul nähtamatu klaassein ees!“

Ringo raputas umbusklikult pead: „Nõidus. Puhas digitaalne nõiduvärk. Vana hea bensiin ja plekist ventilaator, vot see on kindel asi. Seda ma vähemalt kuulen, et töötab!“

„Aga sa ei kuule ju midagi muud, Ringo!“ hüüdsin ma ärritunult ja lõin jalaga ta masina pihta. Varvas sai haiget, masin isegi ei liikunud.

Ringo vaatas mind pahaselt ja haaras uuesti puhuri käivitusnöörist. „Ja väga hea! Vähemalt ei kuule ma seda, kuidas sina minuga rääkima tuled!“ ja tõmbas mootori taas pauguga käima.

Ma olin just viimase talve lõpus linnast maale kolinud, et siin vaikuses ja rahus loodust nautida. Väike korter pisut lagunevas kortermajas oli kõik, mida ma soovisin. Ja vaikus. Kuid seda jagus vaid paariks esimeseks kuuks, enne kui naabrimees oma puhuri välja võttis. Koos korteriga sain ka kardoraatori, mis oleks pidanud mind ettevaatlikuks tegema, aga külmaga ei olnud sääski.

Meie maja taga laius kõigepealt suur põld ja põllu tagant algas hiis, mis tootis meeletul hulgal kärbseid, sääski ja kolmapäeviti lendas sealt välja kaks varest, kes tegid tiiru küla kohal ja läksid hiide tagasi. Kõik normaalsed inimesed kasutasid sääsepeletus-kardoraatorit, aga Ringo oli kiindunud oma puhurisse. Otsustasin, et lähen räägin müra teemal külavanem Taneliga. Ta oli küll napsi ja naistemees, aga oskas ka mehe moodi asju selgeks rääkida.

Astusin üle Taneli madala lävepaku. Külavanem istus oma massiivse tammelaua taga, käes vana kaskedest lõigatud kann, mis oli noaga salapäraseid täkkeid täis täksitud. Väljas mürises ikka veel Ringo bensiinielajas, nii et Taneli aknaklaasid kergelt värisesid.

„Tanel, kuule. See Ringo oma puhuriga on nii ajast ja arust ja ma enam ei suuda! Mul hakkavad hambaplommid ka vibreerima! Kas sa külavanemana ei saaks talle öelda, et ta selle traktori lõplikult seisma paneks?“

Tanel tõstis aeglaselt oma rasked, hallid kulmud ja vaatas mind pika pilguga. Ta ei kiirustanud.

„See Ringo puhur!“ ohkas ta sügavalt ja pani kannu lauale. „Sa kurdad müra üle. Aga tead sa, naaber, varem polnud selles külas muud kuulda kui vaid vaibumatut vaikust. Kuid see vaikus polnud tasuta saadud.“

Ta viipas käega minu poole. „Ega uued tulijad ei tea, aga vanasti polnud meil mingit imetehnikat tarvis. Sääski polnud, kärbseid polnud. Sest igal pööripäeval löödi kord korralikult majja. Terve küla rahvas oli ühesainsas katkematus nimekirjas. Nii emad, isad, naabrid kui ka ristmiku meemüüja. Iga sügisene pööripäev saadeti järgmine mees või naine hiide esivanemate vaimudele söödaks. Siis oli hiis rahul ja järgmine suvi oli puhas nagu punamütsikese peegel. Ja ohverdaja perekond oli rahul, et jõululauas jälle üks suu vähem.“

„Mis nimekiri? Millest sa räägid, Tanel?“ hüüdsin ma hirmunult.

„Tanel kummardus üle laua lähemale, häält kähisevaks sosinaks tõmmates.

„Terve külarahva nimekiri. Vajalik asi! Nimekirja ei tehtud kuskil vallamajas, ega mingi viha või rahakoti järgi.“ Tanel tõusis püsti ja kõndis kööki.

„Just siis kui huvitavaks läheb, läheb ta minema,“ olin ma omaette pahane.

Tanel tuli kohe tagasi, käes suur puust kauss, mille külgedele olid uuristatud erinevad märgid. Näe, vaata, aga katsuda ei saa,“ ütles ta kaussi käes keerutades ja enda ette lauale pannes.

„Iga mihklikuu pööripäeva eelõhtul pandi küla keskele järve kõrvale seesama vana puust kauss, mis täideti pööripäevakaste ja kaevuveega. Iga elanik pidi sinna tilgutama ühe tilga verd. Ise teadis, kuidas ja kust ta verd võttis. Igal inimesel oli number ja numbrid kirjutati liivale. Kauss anti lapsele, kes veel numbreid ei tundnud ja laps valas vedeliku liivale. Kelle number esimesena ära kadus, saadeti hiide. Nii oli tehtud juba sajandeid. Nädal hiljem tehti pidu ja söödi lambapraadi.“

Ta raputas pead, pilk kaugele minevikku suunatud. „Inimesed olid tol ajal kõik väga tõsised. Keegi ei naernud, keegi ei teinud koerust. Igaüks teadis oma kohta ja kohustusi. Kui sinu kord tuli, panid puhta särgi selga, astusid hiie poole ja küla elas taas ühe hooaja rahus. Ei olnud mingit virisemist.“

„Aga miks see kord siis kadus?“ küsisin ma.

Tanel tõstis aeglaselt oma äratäksitud kannu huultele, kuid enne kui ta lonksu jõudis võtta, lendas lahtisest aknast sisse erakordselt paks parm. See tegi ümber toa paar laiska tiiru, maandus otse kannu servale ja jõllitas meid mõlemat.

Tanel ei liigutanud end. Parm ei liigutanud end. Mina ei liigutanud end. Möödus hea kümme sekundit.

Lõpuks ohkas Tanel: „Näed nüüd. Vanasti kartsid nad inimest. Nüüd hindavad joogi kvaliteeti.“

Parm pistis oma londi õlle sisse.

„Kas ma löön ta maha?“ pakkusin.

Tanel raputas aeglaselt pead: „Ära puutu. Eelmine nädal lõi Jaan ühe parmu maha. Järgmisel hommikul oli tal seitseteist uut akna taga protestimas.“

Parm jõi veel ühe lonksu, tõusis jalgadega vehkides õhku ja lendas väärikalt aknast välja.

Tanel vaatas talle järele: „See oli nüüd ilmselt nende vanem.“

Alles siis võttis ta oma esimese lonksu.

„Nii. Kuhu ma jäingi? Ahjaa, miks ära kadus. Neuromant! Sest Neuromant tuli. Tuli üks kolmapäev enne kevadist pööripäeva linnast tagasi ja rihma otsas kalpsas imekaunis ükssarvik. Lendas siin ringi oma roosa pontsaka keha, vikerkaarelaka ja hiigelsilmadega, laulis korraks ja terve küla kaotas oma tõsiduse. Inimesed hakkasid üksteist nii meeletult armastama, et labane vihkamine polnud enam võimalik. Pidevalt korraldati rõõmupidusid, kus kõik koos laulsid ja tantsisid. Ja kui pööripäeval pidi jälle kaussi verega täitma hakkama, tõusis terve küla püsti ja hakkas protestima, et nemad ei taha enam verd vaadata ja et süda läheb pahaks ja niimoodi inimesi metsa ei tohi saata! Veretehing katkes. Hiis vihastas ja saatis sääsed ja muu jama meile kaela.“

Tanel ohkas ja lükkas oma kannu peale järgmist tõhusat lonksu eemale. „Tead, mina ei saa sind Ringo puhuri osas aidata. Ringo üritab meeleheitlikult puhuriga hiie kättemaksu tagasi hoida, sest tal on hirm. Kui sa tahad sellest mürast ja sääskedest päriselt lahti saada, mine Neuromandi juurde. Tema selle suhkruvati-nõiduse siia tõi, otsigu nüüd ka lahendus!“

Tänasin Tanelit ja lahkusin. Ma olen siin külas uus. Ma tean küll, kus Neuromant elab, aga ma pole tal kunagi külas käinud. Ma pole temaga isegi rääkinud. Mulle ei meeldi võõrastega lobiseda. Ta elab selles majas, mis jääb külast kiriku poole mineva tee äärde just seal, kus tee teeb täisnurkse pöörde vasakule.

Otsustasin jalgrattaga minna, öko ja tervisele kasulik. Kümme minutit sõitu. Maja kõrval on suur hobuste koppel ja selle tagant algab hiis. Madala maja seinad olid vanadest palkidest, aga katusel pöörles aeglaselt terve metsatäis antenne. Räästa all rippusid kuivatatud ravimtaimed kõrvuti fiiberoptiliste kaablitega ning värava kõrval seisis kivist ohvrialtar, mille peale oli kleebitud väike kollane silt: „Ainult sulas!“

Koputasin ettevaatlikult koputiga metalluksele. Seest kostis vaikne: „Sisse.“

Lükkasin ukse ettevaatlikult lahti ja astusin tuppa. Toas lõhnas kadakasuitsu, jootetina ja värske piparmünditee järele. Neuromant istus seljaga ukse poole, tume juuksepats lebas rahulikult ta kootud rohelise kampsuni seljal. Ta ei pööranud end ümber.

Tema ees hõljus õhus läbipaistev ekraan, millel jooksid rohelised sümbolid. Nende kõrval seisis hiiglaslik roosa ükssarvik. Ta seisis täiesti liikumatult, kuni Neuromant tõstis kaks sõrme.

„Naeratus viis protsenti väiksemaks.“ Ükssarviku irve tõmbus peaaegu märkamatult tagasi.

„Silmade sära kümme protsenti juurde.“ Silmad muutusid veelgi suuremaks ja helesinine märg läige mõjus veel nunnumalt.

„Sarve sädelust ei muuda. Seda on niigi juba liiga palju,“ teatas Neuromant pisut väsinud häälel. Ükssarvik ohkas solvunult.

Neuromant ütles käskivalt: „Salvesta.“

Ükssarvik tegi rahulolevalt väikese pirueti.

Alles nüüd pöördus Neuromant ümber: „Istuge!“ Kuid ta ei vaadanud mulle endiselt otsa.

Leidsin ukse kõrvalt ühe vana puupingi, mille kõrval seisis kvantarvuti jahutusplokk. Pingi peal magas kass. Kass vaatas mind unise pilguga ja voolas tooli pealt alla ning suundus teise tuppa. Ma arvan, et seal oli köök.

„Teil on mure.“ See polnud küsimus.

„On küll.“

„Ringo.“

„Kuidas te...“

„Ta käivitas puhuri kolmteist minutit tagasi.“

„Kuulsid siia?“

„Ei.“ Ta osutas lakke. „Seismograaf.“

Ma noogutasin, kuigi ei saanud päriselt aru, sest nii hull see mürin ju ka ei olnud.

„Ja siis on veel sääsed,“ mainisin ebalevalt.

Neuromant pööras tagasi oma sarviku poole. Tema sõrmed liikusid aeglaselt õhus, nagu silitaks ta nähtamatut klaverit. Ükssarviku lakk muutus korraks siniseks ja siis jälle vikerkaarevärviliseks.

„Sääsed ei ole probleem.“

„No kuidas ei ole?“

„Nad töötavad korrektselt.“

„Nad sööksid mind elusalt ära, kui mu kardoraator kogu aeg ei mängiks!“

„Jah. Mängib.“ Ta ütles seda täpselt sama häälega, nagu oleks teatanud, et homme tõuseb päike.

„Aga Tanel rääkis, et kui inimesed üksteist armastavad, siis hiis ei saada sääski.“

Neuromant jäi esimest korda liikumatuks. Siis pöördus ta pooleldi minu poole: „Tanel rääkis teile vana versiooni.“

„Mis vana versiooni?“

„Versioon 2.3.“

„Mis asja?“

„Praegu töötab hiis versioonil 7.9.“

Mul jäi suu lahti.

„Hiit uuendatakse?“

„Loomulikult.“ Ta silus rahulikult ükssarviku laka viimast pikslit. „Hiis on iseõppiv süsteem.“

„Aga miks meil ikkagi sääsed on?“

Neuromant ohkas vaikselt: „Sest inimesed õppisid armastama.“

„See peaks ju hea olema.“

„Ongi.“

„No ja mis?“

„Aga nad lõpetasid kartmise.“

„No see on ju ka hea?“

„Ei ole.“ Ta ütles seda täiesti emotsioonitult. „Ökosüsteem vajab mõõdukat kogust eksistentsiaalset ärevust.“

Ma pilgutasin silmi: „Kuidas palun?“

„Kui inimesed enam üldse ei karda, lõpetavad nad liikumise. Nad ei ehita, ei külva, ei paranda katuseid. Nad lihtsalt kallistavad üksteist ja kuulavad linnulaulu.“

„See kõlab ju päris hästi.“

„Kolm nädalat.“

„Mis?“

„Kolm nädalat peab keskmine inimene vastu täielikus õnnes. Neljandal nädalal jätab ta kartulid võtmata.“

Ma ei osanud midagi öelda.

Neuromant jätkas: „Hiis märkas seda.“

„Ja saatis sääsed?“

Ta raputas pead: „Ei.“

„Sääsed olid kõige leebem lahendus.“

„Leebem?“

„Esimene katse olid maksud.“

Ma vaatasin talle tummalt otsa.

„See kukkus läbi.“

„Miks?“

„Inimesed maksid need lihtsalt ära.“

„Ja siis?“

„Siis proovis hiis internetikommentaare.“

„Need ka ei aidanud?“

„Aitasid liiga hästi.“

Toas valitses hetkeks vaikus. Ükssarvik köhatas delikaatselt.

„Nii et. Tore siis. Mida me Ringo puhuriga teeme?“ küsisin, kuigi sain aru, et ta võib ju vastata, aga kasu on sest sama palju kui karvasest kasukast vihmase ilmaga.

Neuromant vaatas lõpuks mulle otsa. Esimest korda. Tal silmad olid väga rahulikud.

„Ringo ei võitle sääskedega.“

„Ei võitlegi?“ olin ma üllatunud.

„Ta võitleb hirmuga.“

„Möhh? Ja milleks talle siis puhur?“

„See puhur on tema jaoks hirmu leevendamise loits.“

„Kas siis puhur tuleks ära võtta?“

Neuromant raputas pead: „Mitte kunagi ära võta inimeselt loitsu enne, kui oled talle uue asemele andnud.“

Siis pöördus ta uuesti ükssarviku poole: „Nüüd õpetame sulle tagurpidi saltot.“

Ja minu jaoks oli jutuajamine sellega lõppenud. Väljusin majast ja sulgesin ukse ettevaatlikult, et mitte peremeest tema tähtsa tegevuse juures rohkem segada. Nüüd nägin kui kulunud olid ta maja trepiastmed. Trepi kõrval oli toekas känd, millel istus sama kass, kes enne oli toas maganud. Tema kõrval, trepi käsipuul seisis varblane, üks jalg kergelt üles tõstetud, nagu oleks ta just midagi olulist öelnud. Kass vaatas mind korraks oma kollaste silmadega ja pööras siis kohe tagasi. Varblane ei liigutanud sulgegi.

„…ja sellepärast ei maksa üldse kiirustada,“ ütles varblane rahulikult. „Hiis uuendab ennast nagunii. Inimesed lihtsalt ei märka seda, sest neil on alati liiga kiire.“

Kass noogutas pead nii tõsiselt, et ta oleks just lõpetanud doktoritöö kaitsmise.

Ma jäin seisma. Esimest korda terve päeva jooksul tundsin, et midagi on valesti. Ei, mitte Ringo puhuri ega sääskedega vaid inimestega üldisemalt. Ma olin just rääkinud külavanema ja Neuromandiga, kaks küla kõige targemat meest. Nii arvatakse. Ma ka arvasin nii. Ja nüüd seisin siin kahe olendi ees, kes rääkisid omavahel nii, nagu teaksid nad kõike küla minevikust, olevikust ja tulevikust.

Tanel teadis vana versiooni. Neuromant teadis praegust. Mina teadsin ainult seda, et mu kõrvad valutasid ja mu vaikusesoov oli mind toonud mingi imeliku müsteeriumi juurde, mida ma ei küsinud. Nüüd need kaks rääkisid nii, nagu oleksid nad juba näinud järgmist uuendust?

Kass pööras pea minu poole: „Sa kuulad.“ See ei olnud küsimus.

„Jah, ma kuulsin,“ vastasin. „Mida me teha saame?“ Ma istusin trepile maha.

Varblane hüppas ühe sammu lähemale ja vaatas mulle otse silma. Tema pilk oli üllatavalt rahulik.

„Küsimus on vale,“ ütles ta peenikese, aga väga kindla häälega. „Sa ei küsi, mida teha. Õige küsimus on, et kuidas mitte tunda.“

Kass noogutas aeglaselt: „Ta tahab, et puhur vaikiks ja sääsed kaoksid. Aga siis ei oleks tal enam midagi, mille vastu olla. Ja ilma selleta…“ Kass vaatas hetkeks hiie poole ja laulis paljutähendusliku näoga: „Tassike teed ja siis saabus vaikus, räägitud kõik meie jutud said.“

Ma tundsin, kuidas midagi rinnus tõmbus kokku. See ei olnud hirm, vaid midagi piinlikku. Nad teadsid. Nad teadsid täpselt, mida ma olin mõelnud, kui olin Ringo juurest ära tulnud ja mida Tanel oli rääkinud ja mida Neuromant oli jätnud ütlemata. Ja nad teadsid seda ilma seismograafita, ilma versiooninumbrita, ilma ükssarvikuta. Ma olin käinud kahe targa mehe juures ja väljunud mõlemast uksest tühjade kätega. Nüüd seisin trepil kassi ja varblase ees ning tunnen end korraga väga väikese ja väga läbinähtavana.

„Mis siis juhtub?“ küsisin ma vaikselt.

Kass silitas käpaga vuntsi. Varblane seisis mõlemad jalad kindlalt käsipuul. Nad lihtsalt vaatasid mind ja selles vaikuses oli rohkem vastuseid, kui ma olin kogu päeva jooksul kuulnud.

„Sina kukud, mees!“ Teatas varblane ülbe titahäälega.

„Ja mitte ainult,“ teatas kass ja haigutas.

„Me teame väga täpselt, kust Ringo selle puhuri sai. Mäletad seda päeva, kui Ringo naelutas keldriukse kinni?“ küsis varblane. Teda vist ikka häiris, et ma millestki aru ei saanud.

„Jaa, muidugi mäletan. Ma läksin just endale moosi tooma, aga ei saanud.“

„Oled tähele pannud millise pauguga Ringo välisukse kinni lööb?“

„Jaa, ta ei kannata kui välisuks lahti jätta.“

„Muidugi ta ei kannata. Tal on selleks ka väga hea põhjus.“

„Ta kardab, et kärbsed ja sääsed tulevad majja. Ostku endale see kardoraator ja kõik saab korda!“ teatasin ma kurjalt.

„Ei, ta ei saa. Need sääsed ja muud peavad tulema. Neuromant ei valetanud sulle. Aga ta ei rääkinud kõike.“

„Ja meie ei saa ka kõike rääkida. See leping ei puuduta meid,“ ütles kass, hüppas kännu pealt maha ja jalutas soliidselt saba püsti põõsa taha. Üllatusega nägin, et kui tavaliselt on kassi kakaauk ümmargune, siis selle kassi saba all oli auk, millesse saab ühendada USB kaabli.

Pöördusin varblase poole: „Pliis, ära lenda ära! Mis lepingust ta räägib? Kellega? Puhurimüüjaga?“

„Kas sa ise oled kunagi hiies käinud?“ täristas varblane närviliselt ja lendas ka minema. Trepi käsipuu sellel kohal, kus ta oli seisnud, vilkus väike sinine tuluke. Varblane istus seal, sest ta vajas laadimist. Kõik Neuromandi loomad vajavad ju laadimist! Olin õnnelik, et lõpuks sain aru, miks kass ja varblane nii vabalt omavahel vestlesid. Mul tekkis korraks huvi proovida, et kas ma oma telefoni ka seal laadida saaks, aga siis tuli meelde, et mul on telefonis mõningaid fotosid, mida ma ei sooviks teistega jagada. Lähen parem vaatan, mis seal hiies kasvab. Jätsin ratta Neuromandi aia äärde ja kõndisin sealt otse hiide.

Pärast mõningast võsas rabelemist jõudsin väikesele teerajale. Hiie tihedas võsas valitses vaikus, kuid pühade tammede vahelt kostis juba kaugelt vihast sisinat ja puidust kannu kopsimist vastu bensiinipaaki.

„Ringo, sa oled üle piiri läinud!“ käristas Tanel kähiseval häälel, hoides käes oma täksitud puukannu. „Ta teeb kõik, et sellest mürast vabaneda! Ma nägin, kuidas ta rattaga piki teed väntas, nina püsti nagu verekoeral!“

„Ise sa rääkisid talle terve loo vana versiooni kausist ja verest!“ karjus Ringo vastu. „Oli vaja parmudega õlut juua ja pläriseda? Nüüd ta teab, et midagi on mäda!“

„Ma ei rääkinud talle sinu lepingust sõnagi! Sina oma paugutamise ja keldri naelutamisega ajasid ta nuhkima!“

Vanamehe hääl värises vihast: „Tanel! Sa tead väga hästi miks ma pidin keldri kinni naelutama, ta ei kannata tuuletõmbust, õhk peab paigal seisma. Kui välisuks lahti jätta, siis värske õhk ajab ta eriti vihaseks!“ kisas Ringo ja tõstis puhuri ähvardavalt õlale. „Sina selle e-e-elaja mulle korterisse panid, sina mõtled ka välja, mis edasi saab.“

„Sina täidad lepingut nii kaua, kuni on vaja ja Domovoi elab seni sinu juures. Hoolitse tema eest, et sinu ja sääskede käsi ikka hästi käiks.“

„Sääsed on oma joped võrreldes selle elajaga, kes kogu aeg süüa tahab ja iga kord kiunuma hakkab, kui ma puhuriga talle mõnulaulu ei mängi,“ röökis Ringo ja tõmbas meeleheitlikult puhuri nöörist. Mootor tegi hirmsa paugu ja hakkas kähedalt turtsuma, paisates välja pahvaku paksu sinist bensiinisuitsu.

„Jah, mina tean, mida on vaja teha. Selleks ma su siia kutsusingi. Varsti võid oma puhuri ära visata, me restardime serveri ja Domovoi haihtub õhku nagu paha hais.“

Kuid Ringo närvid olid viimase piirini viidud ja ta juba ammu ei uskunud Taneli jutte: „Ära puutu mu loitsu!“ röökis Ringo vastu ja nügis Tanelit puhuri toruga kõhtu. Külavanem komistas tagurpidi kännule ja kann lendas ta käest. Ringo lõi jalaga kannu ja vehkis võidukalt oma bensiinihaisulise toruga.

Seda absurdi oli puu taga kükitades lihtsalt võimatu kauem kannatada. Mu põlved olid juba tuimaks jäänud ja ma ei tahtnud, et nad üksteist vigaseks togiksid.

„Jätke järele, te kaks vana tolvanit!“ karjusin ma, astusin paksust kuusevõsast otse nende vahele ja lõin käed puusa. „Ringo, pane see põrgumasin seisma ja sina Tanel, tõuse üles! Ma tean, et te varjate midagi!“

Külavanem ajas end püsti, korjas tühja kannu maast üles ja Ringo pani puhuri kinni.

„No näed, tuligi!“ ohkas Tanel ja vaatas mind raske pilguga.

Ringo seisis puhuri kõrval, üks käsi toru peal, teine kõrva taga. Ta vaatas mind nagu inimest, kes oli talle liiga palju võlgu. „Mida sa siin nuhid?“ küsis ta valjusti. „Sa ei kuulu siia!“

„Ma kuulsin kõike,“ ütlesin ma. „Domovoist. Lepingust. Sellest, miks sa keldri kinni naelutasid ja miks sa seda masinat nagu hull mängid.“

Ringo kortsutas kulmu ja pani käe kõrva taha: „Mida sa ütlesid? Domo-mis?“

Tanel ohkas ja kraapis küünega kannu pealt mustust ära. „Ta kuulis, Ringo. Kõik. Nüüd ei ole mõtet enam saladust hoida.“

Ringo vaatas meid kordamööda, silmad suured ja veidi hirmunud. „Aga-aaa leping? Keegi ei tohi teada! Kui ta teab, sii-ii-iis ehk Domovoi…“

„Domovoi ei kuule sind nagunii,“ ütles Tanel väsinult. „Tal on kuulmisega sama häda mis sulgi.“

Ma astusin sammu lähemale. „Rääkige nüüd ausalt. Kes on see elajas ja miks ta just sinu juures elab?“

Tanel vaatas hetke hiie vanu tammepuid, nagu otsiks sealt nõu. Siis rääkis.

„Vanasti elas Domovoi hiies. Ta tahtis ohvreid. Iga pööripäev üks. Kui Neuromant oma ükssarvikuga tuli ja hiis versioonile 3.0 läks, ei mahtunud vana elajas enam süsteemi ära. Hiis viskas ta välja. Keegi pidi ta vastu võtma. Ringo oli sobiv: hea jutustaja külamees, kes ei jäta probleeme niisama õhku, vaid on hingega asja kallal. Domovoile meeldib, kui ta kaaslane on emotsionaalne ja tubli.“

Ringo noogutas innukalt, kuigi ilmselgelt ei kuulnud kõike. „Ta on tegelikult päris kena, kui talle laulu mängida! Kui ma puhuri käima panen, siis ta magab. Kui ma ei pane, siis ta kratsib põrandat ja seinu ja tahab süüa. Ükskord sõi ta ära terve kana ja ühe vana saapa.“

Ringo silmis oli seda rääkides midagi mida ma polnud varem näinud. See ei olnud hirm, vaid pigem mingi soojem tunne. Nagu vanal koeraomanikul, kes teab, et ega ta naabrid öösel ulguvat koera ei armasta, aga see pole piisav põhjus teda magama panna.

„Ja sääsed?“ küsisin.

„Need tulid temaga kaasa,“ ütles Tanel. „Nagu koerad peremehega. Domovoi ilma sääskedeta on nagu Ringo ilma puhurita. Ei tööta.“

Just siis kostis võsast vaikne krabin. Neuromant astus välja, ükssarvik järel. Ükssarviku lakk oli seekord rahulikult vikerkaarevärviline, aga silmad olid veidi murelikud. Neuromant ise nägi välja nagu inimene, kes oli just pidanud katkestama olulise kalibreerimise.

„Teie seismograafid lähevad jälle üle piiri,“ ütles ta rahulikult. „Ma arvasin, et me leppisime kokku, et keegi ei puutu midagi enne restarti.“

Tanel tõstis käed: „Mina ei puutunud. Tema tuli ise.“

Neuromant vaatas mind: „Muidugi tuli. Uued tulijad tulevad alati.“

Ringo ajas end sirgu ja karjus: „Ära võta mu loitsu ära! Tanel lubas, et ma pean teda seni hoidma, kuni, kuni…“

„Kuni me hiie uuesti progeme,“ lõpetas Neuromant. „Jah. Versioon 8.0. Ma olen koodi peaaegu valmis saanud. Aga on üks probleem.“

Kõik vaatasid teda.

„Uus versioon vajab värsket andmestikku. Inimeste liikumist. Emotsioone. Rütmi. Midagi, mida vana veri ja kannud enam ei anna.“ Ta vaatas mind: „Sina oskad neid, kuidas neid nimetataksegi, TikToki tantse.“

Mu hääl muutus ootamatult kiledaks: „Mida?“

„Hiis õpib nüüd visuaalsest ja kehalisest andmestikust. Üks korralik tantsuvideo, salvestatud siin hiies, õigel ajal, õige emotsiooniga. Siis saab versiooni üles laadida.“

Ringo vaatas mind kahtlustavalt. „Mis tants? Kas see on jälle see digitaalne nõidus?“

„Jah,“ ütlesin ma. „Seep see on. Aga ma ei ole kindel, kas ma tahan.“

Tanel hõõrus otsaesist. „Ära nüüd põtki! Ja mis siis juhtub, kui me selle ära teeme? Kas Domovoi ja sääsed kaovad?“

Neuromant vaikis hetke ja ütles siis rahulikult: „Tõenäoliselt. Uue versiooniga peaks tulema stabiilsem ökosüsteem. Vähem eksistentsiaalset ärevust. Ja on võimalus, et süsteem tõmbab ligi teatud tüüpi inimesi. Investoreid. Inimesi, kes tahavad vanu maju korda teha ja küla „arendada“. Aga ma ei saa seda kõike sada protsenti garanteerida. Hiis on endiselt iseõppiv. Ta võib otsustada midagi muud.“

Ringo nägu läks tuhmiks: „Siis ma jään ilma oma loitsuta?“

Tanel pani käe ta õlale: „Vana aeg on niikuinii läbi, Ringo. Me ei saa enam tagasi verd ja kausse. Aga me võime proovida midagi, mis öösiti meid ei pure.“

Ringo vaatas oma puhurit pikalt. Siis noogutas aeglaselt: „Kui sa ütled. Aga kui see uus asi ei tööta, siis ma panen puhuri jälle käima. Ja siis te kõik kuulete!“

Neuromant vaatas mind: „Kas sa teed selle tantsu?“

Ma vaatasin ringi: vana hiis, kaks vanameest, kes armastasid aega, mida enam ei olnud, ükssarvik, kes ootas kannatlikult millal saaks ringi jooksma minna. Kuskil eemal on Domovoi, kes arvatavasti juba kõrvu kikki ajas.

Ma olin tulnud siia vaikust otsima. Selle asemel olin saanud sääsed, bensiinilõhna, vereajaloo ja nüüd käsu tantsida hiie jaoks TikToki tants.

„Teeme ära,“ ütlesin ma. „Aga kui investorid tulevad ja hakkavad siia klaasmaju ehitama, siis ma lähen tagasi linna.“

Neuromant noogutas peaaegu märkamatult: „Aus!“

Tanel tõstis oma tühja kannu nagu toosti: „Vanadele aegadele. Ja sellele, mis tuleb.“

Ringo pani puhuri ettevaatlikult maha: „Ma lähen koju. Kui Domovoi jälle kratsima hakkab, siis ma, siis ma, noh, ma proovin laulda. Ilma masinata.“

Seisime hetke vaikuses. Kaugelt kostis üksiku varese kraaks. Siis teine.

Neuromant võttis taskust väikese läbipaistva kuubiku: „Hommikul. Siin. Päikesetõusul. Tants peab olema lihtne. Mitte liiga keeruline. Lihtsalt inimlik, et kõik oskaksid järgi tantsida.“

Ma noogutasin.

Kui ma hiljem rattaga õhtust ringi sõitma läksin, nägin Tanelit oma maja ees istumas. Ta hoidis küll kannu käes, aga see oli tühi. Ja ta ei joonud enam. Ta lihtsalt istus ja vaatas hiie poole. Ringo aknas põles juba tuli. Puhur seisis vaikides seina ääres. Kuskil kratsis keegi vaikselt ja rütmiliselt seina. Ma ei teadnud, kas uus versioon toob investorid, vaiksemad suved või lihtsalt uutmoodi segaduse, aga esimest korda selle päeva jooksul ei tundunud see enam nii oluline.

Homme ma tantsin hiies. Homme algab sügis.

Illustratsioon: Autor ja AI