„Kapten, ma ütlen – siin on mingi liigne lõhn!" kostis Juhani hääl kommunikaatorist.
Maria muigas. Ta kujutas üsna täpselt ette, kuidas Juhan kõnnib piki koridori ja nuhutab nagu koer ja peab igaks juhuks silmas paanikanuppude asukohti.
„Andurid ei näita midagi ebatavalist," vastas ta siis. „Mida sa arvad?"
„Ei kinnita, aga vist ... kaneel?"
Süsteemirike kaneelilõhna põhjustada ei saa. Juhan kui kosmoselaeva kõigi torusüsteemide spetsialist teadis seda kindlalt. Ta võinuks une pealt loetleda kahtlasi lõhnu ja nende võimalikke allikaid. Maria sai tema rahutusest aru.
„Kõlab ohutult, ent võtsin teadmiseks," edastas Maria.
Kapten seisis vaateakna ees ja silmitses planeeti. Neil oli veel neli päeva eemalduda sinakast gaasihiiglasest piisavale kaugusele, et gravitatsioonimõju oleks hüpermootorite ohutuks käivitamiseks piisavalt väike. Esimene vaade kosmosest oli olnud imposantne, edasi, päevade venides, tundus järjest kaugemale jääv planeet hoopis kurja vangivalvurina. Täna märkas Maria aga ühtäkki, et õigupoolest hea tahtmise korral meenutas XZ-45 loomingulist jõuluehet. Veiklevad laigud, tegelikult mastaapsed gaasitormid, võinuks olla jõuluküünalde leekide vastupeegeldus. Naine muigas, kujutledes kuuse suurust, mis sellist ehet kannaks. Kadunud kuusejala asemele uue ehitamine olnuks sajandite projekt. Sinna sobiks veel hiiglaslik kuuse ümber hiiliv kosmosekass, kes annaks sobilikul hetkel kahtlasele helkivale keerlejale käpaga ...
„Lõunasöögiaeg,“ kostis interkomist.
Maria mõtles, kas kuusemõtted ja kaneelilõhn koridoris on sarnased ettekujutused, nuusutas, naeratas siis ja kiirendas meeskonnaruumi poole minnes sammu. Mõistagi polnud ta ainuke, kes kalendrit vaatas. Vaat nii juhtub, kui teie navigaator Aven, kes on ühtlasi kokk, kes on ühtlasi võtan-kõik-kaasa-varuga mees, saab laeva lasti komplekteerida.
„Glögi võib kõlada küll nagu tulnukarass, aga on lihtsalt jook!" seletas süüdlane parasjagu, kui kapten meeskonnaruumi astus. Palju ta salakesi maitseaineid kokku ajas ja peale lasi laadida? Selgituste ohver, oma vaat-skafandris loksuv Vadhar, XZ-45 kaaslaselt pärit kohalik sõjapealik, kuulas tähelepanelikult tõlkeseadmest kostvat kriiksumist ja pulinat, milles ainsa äratuntava häälena kostus gleöggei.
Vadhar tegi oma pealaadse osaga noogutust meenutava liigutuse. Pika jutu asemel kiire nõusolek –võõrrassid õpivad meid nobedalt, märkis Maria endale.
Jõululaual kausikeses võis ära tunda midagi piparkooke meenutavat ja tassidest auras ahvatlevalt koridorides leviva lõhna allikas. „Aven, kui sa kuuse ka lastiga sisse smugeldasid..." ütles Maria noomivalt. „Ja see tegelane, kes Vadharile räägib, et traditsiooniliselt jõulude ajal toob kinke Mariah Carey, saab kuu aega öövahti!"
„Oodake, kapten..." ütles Aven häbelikult – küllap oli tal midagi plaanis, aga veel tegemata. Ta astus tahapoole ja tuli tagasi liuatäie pärmitaignapirukatega. Alus meenutas kahtlaselt köögibloki kapiust, kuid auravad pirukad tõid Maria ninna kõige ehtsama – sedakorda küll vaid mälestustest pärit – kuuselõhna.
Meeskond istus ümber laua, Vadhar oma vaat-skafandris oli samuti juurde veeretatud. Maria ohkas kergelt. „Kõnet ei pea," ütles ta siis. „Kus oleme meie, seal on meie traditsioonid. Ja kodu."
Nad rüüpasid lonksu kuuma jooki. Ühtäkki hakkas skafander eri värvides plinkima, saateks Vadhari krooksatustega mulin. Tõlkeseade üritas, kuidas oskas: „Ochhhashs khuussebuyuu!!!"
