“Meekarva…” pomises Juhando ja surus maha turtsatuse. See oli üks neist arhaismidest, mida siin, keldriklassis, liigagi sageli kuulda sai. Peaaegu võiks uskuda, nagu teaks ülemnõiad neid sõnu omast iidsest ja kibedast lapsepõlvest. Loomulikult kippusid siis ka õpilaste kukaldele kibedad vopsud maanduma, kui mõne loitsulaua juures tundus meeleolu liiga naljakaks minevat. Kannatasid meistrid, kannatagu ka õpipoisid.
“Mee-kar-va,” veeris ka uus tüdruk Pingann, aga et ta kummardus selleks peaaegu üle Haojuu õla, siis tikkusid tema täiesti sisekorraeeskirja vastaselt laokile “unustatud” juuksekahlud ühekorraga mitme pinginaabri keedupottidesse. Laudkonnalt ei kostnud selle osas mitte protestipoolikutki. Vastupidi, näiteks Haojuu tundus olevat lausa hüpnotiseeritud. Iidsete õpetustega väärtuslik tahvel poisi ühtäkki higiseks kippuvas käes vajus kui tõstesild üha rohkem ja rohkem kaldu laua suunas, samas tempos tema praokile jäänud alahuulega, mida märgates Juhando oleks tahtnud juba midagi märksa tummisemat toriseda kui lihtsalt põlglik naeruturtsatus.
“Kui pikad karvad sel meel olla võiks, ja mis järjekordne eelajalooline jaburus see mee üldse on?” küsis Pingann, näidates oma sihvakate sõrmedega erinevaid võimalikke vaksapikkusi ja nautides allasurutud naerukiunatusi laudkonnalt, mille juures ta esines. Selgelt ei tundnud ta veel selle kooli sortside rangust! Või oli väga kindel selles, kes siin süüdi jääks ja kes mitte.
“See sõna on mesi, mitte mee,” ütles Meivei häirimatult vahele. Juhando tabas siiski pisut tüüdatud tooni noormehe hääles, mis ilmselt väljendas Meivei arvamust selle kohta, kas raamatutarkustest mitte veel täiesti läbi imbunud pööblinoori tasubki üldse püha koolitunni juurde kutsuda, aristode ja haritlasvõsukeste arengut pidurdama ja omaenda aega nii tulutult maha viskama. “Ja meekarvaline tähendab värvi,” lisas Meivei.
“Mitte siis, kui karvad ise mee sisse kipuvad,” parandasid tüdrukud naaberlauast ja väänasid nägusid, kui nende kommentaar poisid naerust kõõksuma oli pannud. Ühtäkki polnud kindel, kelle populaarsust see nali suurendas.
Meivei suhtus faktitäpsusse märksa suurema kirega kui klassikaaslaste tähelepanusse ja Juhando oleks andnud pool igast oma järgmise aasta lõunasöögist, kui tema vana sõber Haojuu oleks uue tüdruku suhtes sama immuunne olnud nagu Meivei. Kahjuks näitas asjade areng viimasel nädalal kõike muud kui poiste ükskõiksust Pinganni suhtes ning Pingann, muidugi, nautis iga tähelepanuterakest igal sobival ja sobimatul viisil. Ta polnud vaikne, töökas ja turtsakas, nagu selle kooli tüdrukud, ning avastanud, et see ta sisseelamisele soodsat mõju avaldas, laskis aga samas vaimus edasi.
Juhando püüdis ülesandele keskenduda. See ei õnnestunud, elevus laudkonnas segas teda nagu põrklev porikärbes, kui see porikärbes olnuks ühe suuremat sorti tugitooli ja vetruva energiapalli tüütu järeltulija. Seejärel soovis Juhando, et ta julgeks pea kuhugi ära lüüa või sõrmed keedupotti pista, siis saaks ehk ülejäänud õhtu ühislabori ja eriti veel selle kohutava “kõigil on lõbus” südaöise astronoomiapeo asemel üksinda oma konkus veeta. Seal ei peaks ta nägema, kuidas kogu klass, või täpsemalt just Haojuu, Pinganni sabas ringi sörgib, ega teesklema, et tal endal on ka ühel või teisel põhjusel huvitav. Ta parem püüaks uputada end konspektidesse või harjutada varjude heitmist või midagi muud sellist igavat ja masendavat, saateks ainukese toadeemoni vaikne askeldamine. Paraku oli tema limiit kooliõe juures käimisi ära kulunud juba nädala alguses, pärast (täiesti ettekavatsemata!) õnnetust rabavaimude ja virvatulukeste välimääramise praktikumis… See oli kooli omapära – reeglid olgu nii inimvaenulikud, et õpilaste kõlupeadest nõrguks välja igasugune mahlakus ning elurõõm, jättes alles ainult kuiva sortsiõpetuse. Nii et Juhando vaid ohkas süngelt ja jätkas rohelise mögina segamist oma keedupotis.
Sooritatud spaatlitiirude arv oli tal ammu segamini läinud, aga sellest polnud midagi. Mingit meekarvalisust polnud tema pajast nagunii oodata, tuli lihtsalt tegevuse imiteerimist kuidagi tunni lõpuni venitada. Ta ei olnud seekord püüdnud isegi õpikutahvlisse pilku heita – liiga suur tunglemine ja liiga palju õhetavat ja kihistavat Pinganni kohmetu ja armunud Haojuu nina ees – polnud tahtmist ise sinna veel kolmandaks tikkuda. Nagunii tuli tahvel alati liiga kiiresti naaberlauale edasi anda. See, et neile anti kogu klassi peale ainult üks tahvel jagamiseks, ei olnud Juhando meelest küll mingi kannustav konkurents ja tähelepanu teritamise harjutus, vaid sulaselge õpiaja raiskamine, aga õppejõud jäid oma väljavalitud põhjendusele kindlaks. Juhando kahtlustas, et tegelikult ei jäeta noorematele sortsiõpilastele üleliigset aega iidsete artefaktide näppimisel hoopis sellepärast, et nood ei topiks oma nina sinna, kuhu pole vaja. Saavad liiga targaks ja lähevad ülbeks! Või avavad liiga palju vahelehti, mispeale loitsuhaldur peab tahvlit oma töötoas tükk aega harutama ja sõnuma. Või lihtsalt seepärast, et lektorid ei viitsi kõigile tekkivatele miksidele vastata ja võibolla pole ise kogu seda tahvlipahna üldse lugenudki.
“Mesi on müütiline magus õieneste, väljasurnud tiivuliste lillehaldjate toode, hüperantiikpoeesias kõige magusa ja armastusväärse võrdkuju,” tsiteeris Meivei peast mine tea kui paksu teatmeteost, milliseid tema perekonnadeemonid talle enne uinumist kindlasti ette lugesid.
Poisid naersid, naaberlaua tüdrukudki teritasid tähelepanu.
“Mesi võib karvane olla ehk ainult siis, kui ta on piisavalt vana,” lisas Meivei ja mõlemad loitsulaudkonnad selles saalinurgas plahvatasid naerust, samal ajal kui Meivei hämmastunult silmi pilgutas, saamata aru, mis tema öeldus nii naljakat oli. Oh, Meivei, sa vatipea!
“Kuu-kuuule… Pingann,” puhkis naeru kätte lämbuv Huangii, “Kas, kassa, hähhähää, kas sina juba oled piisavalt vana, et meekarvad…” aga kaugemale ei jõudnud Huangii ega ka naerurõkked, sest äkitselt kärgatas keldrisaalis vali pauk ning üle poiste loitsulaua tuprus suur ja läbipaistmatu tossupilv.
Mitte kuigi meekarvaline.
Või kui, siis noh… Ühe üsna vana ja tumedaks kuivanud ning võibolla tõesti juba karvase mee karva.
Potsiooniõpetuse lektor spurtis hõlmade lehvides sündmuskohale, loitsusau ähvardavalt ette sirutatud ja abiõpetajad parvena kannul. Sedamööda, kuidas abisortside võlukepid viipasid paksu suitsupilve keermeid tõmbekorstna suunas, ilmus ümmargusele loitsulauale tekkinud segaduses nähtavale neli püsti jäänud loitsukatelt, kaks neist laisalt mulksumas. Isikliku väikese tahmakraatri sees läikis pentsikult puhtana aga käimasoleva praktikumi esimene reaalne ohver – peaaegu lapikuks pentagrammiks rebenenud viies vaskpada. Selle kohal hoidis plahvatuse autor, ehmunud ja nõgine Huangii, viimati valitud komponendiga viaali endast võimalikult kaugele sirutatud käes, justkui võiks just viaalist veel üks ilmkärakas välja tilkuda.
Selles koolis ei peetud distsipliini oluliseks osaks liigset juurdlust läbi viia, eeldades, et küll karistatud ise jagavad pärast seda “õppekoormust” tegelikele asjaoludele vastavamalt, ning põhimõtteliselt on iga pooltoores sortsiõpilane nagunii pidevalt milleski natuke süüdi. Kahtlemata laiendasid õpetajad aga asjassepuutuva süüdlase definitsiooni ühe, juhendi järgimises või arvutustes tagajärjekamat sorti vea teinud õppuri isikust varmalt kõigi nendeni, kes “ebaõpilasliku vembutamise” ja “huligaansete meeleolude” epitsentris kaasa naermisega vahele jäid või vähemalt lolli näoga juures seisid ja sellegagi maagilist tasakaalu kõigutasid. Juhando ei pilgutanud imestusest silmagi, kui potsioonide lektor läigatas sauatipust esimese karistuse lihtsalt lähima ettesattunud süüdlase kuklasse. Nad kõik olid sellega lihtsalt liiga harjunud, sama hästi oleks see võinud olla tema või keegi kolmas, eks nad siis pärast kiruvad ühiselt potsioonisortsi või manavad üksteisele tüükaid nina otsa, kuidas kunagi.
Potsioonide lektor oli aga ilmselt vihasem kui muidu. Karistusloits, veniva välimusega loheroheline tulepall, oli lausa märkuste märkus ise – Roheline Õudus, mis garanteeris äramärgitule õppetööst kõrvaldamise koos kõigi vastavate tagajärgedega vähemalt järgmise sabatini, võimalik ka, et koos ratsiooni poolitamisega. Lähim ettesattunud kukal oli õnnetuseks mitte katla õhkinud Huangii oma, vaid kuulus armunult Pinganni poole kõõritavale Haojuule. See asjaolu muutus tähtsaks vaid kokkusattumuse tõttu, aga kokkusattumus on, nagu üldiselt teada, potsiooniteaduses ja laiemalt kogu maagilises fakulteedis üks seitsmest printsipiaalsest voolujõust ning kuulub seejuures pealegi kapriissesse triaadi. Nimetatud ambivalentsete jõudude kolmiku teine nurk ehk vaatlejafaktor asus paraku volatiilse skaala jämedas otsas, seega polnud mingi ime, et seekordne lokaalne kokkusattumus mõjus reaalsusväljundile eskaleerivalt ja mitte siluvalt, nagu mõnes teises koosluses oleks võinud juhtuda. Juhando peaaegu kuulis seda vana õppetükki Meivei ninatarga häälega, nii pähe kulunud oli see talle just pinginaabri targutuste kaudu. Diaboolne reaktsioon oli aga ilmselt puhkenud sattumusest, et potsioonikeldri hinnaline, ilus ja iidne õpikutahvel viibis parajasti just nende lauas ning nimelt Haojuu käes, kes õnnetuseks seisis veidi aja pärast liikumist alustava õppejõu poolt vaadatuna laua lähimas küljes. Kui selle saalinurga ebaõpilaslik naerulõksutamine oli vaatlusjõu aspekti paigast nihutanud ja põhjustanud Huangii peas traagilise mõtlemisdefitsiidi klassiruumis, kus on kombeks saada pigem kollektiivseid kui individuaalseid karistusi, oli ainult loomulik asjade käik, et õppejõudude tähelepanu tabas esimesena saadaolevaist kõige kehvemat võimalikku peanuppu.
Enne veel, kui märkuseloitsu kajana saatev ja kõigile ülejäänutele manitsevalt mõjuma mõeldud peavalusööst oli aeglase ringlainena keldriklassi seinteni ja tagasi veerenud, enne veel, kui armunud Haojuu jõudis valuliku taipamiseni, et tema küll täna koos Pinganniga astronoomiapeole minna ei või, teised poisid aga vist tohivad – enne kõike seda märkamist ja taipamist ja paratamatult puhkevat mitmehäälset oigamist tabas potsioonilaborit hoopis uues magnituudis katastroof.
Väike, särav, värviliste piltidega õpikutahvel Haojuu higises pihus osutus labiilseimaks lüliks reaalsusvõrrandi muutujate pikas ahelas. See jõnksatas, lupsas poisi peost minema nagu pesuseep saunalise käest, sooritas lühikese koomilise õhulennu ning sulpsatas päästmatult lähimasse keedupotti. Kuuldava popsatuse saatel kustus ere õpikutahvel tummaks, mustaks ja peentest pragudest võrku mässitud ristkülikuks, keeras siis äkitselt tipu peale püsti nagu ülearu dramaatiliselt uppuv purjekas ning vajus otsustavalt potipõhja. Selline lisand ei sobinud parasjagu potis kosuvale, keeduplaadi poolt ergastatud, kuid muidu pooltoorele võlujoogile. Järgmisel hetkel väljus segupaja häiritud sisu uudsest olukorrast lae suunas, kus see takistusega kohtumise järel lõpuks plahvatas.
Kui ka teine suitsupilv – seekord siis pigem kuldne, sädelev ja vikerkaareviiruline kui lihtsalt mingi tundmatu muistse neste karvaline – oli lõpuks mantelkorstna tõmbekubusse keerelnud, saabusid esimesed ähmis õppejõud lossimüüre raputanud mürina põhjusi uurima. Harjumatust jooksusammust hingeldavad lektorid leidsid eest üle kogu põranda paigutunud potsiooniõpilaskonna, mis üksmeelselt itsitas, ümises ja laudade vahel ringi veerles, muusikaliseks saateks kateedri peal omapäi kepsutava lektorisaua tipust väljuvad ülemeelikud trillerid.
“Mis teil siin juhtus?” nõudis alkeemilise farmakoloogia juhtõppejõud potsioonide lektori hõlmadest haarates, kui ta tolle lõpuks ühest šamaanirännaku töötuba meenutavast leelotavast puntrast üles oli leidnud.
“Mis asi see teil siin lakke lendas?”
Juhtõppejõu pilk rändas oma küsimusele vastuseid otsides edasi ja tagasi üle käärulise keldrilae, kuni tabas midagi ehmatavat. Õppejõu käed vajusid äkitselt rüppe, mispeale haardest vabanenud potsioonilektor voltis end heatujuliselt endisesse asendisse. Juhando, kes lõpuks tõesti enam ei jaksanud mitte ühte ainumatki naeruturtsatust, tundevirvendust, meeleliigutust ega selle välist ilmingut alla suruda, minema loitsida ega põrna-sapi meridiaani sisse peita, purskas üle mitme aasta esimest korda kogu südamest naerma.
Masendusest kivistunud juhtõppejõud aga põrnitses võlvitud keldrilage, käed puusas, suu kriipsuks surutud ja ninasõõrmed vabisemas. Kollakaskuldses sätendavas reaktsioonisaaduses ilutses üks pisike, vaevu tähele pandav, peaaegu tähtsusetu detailina lakke kleepunud must ristkülik.
“Kas…” alustas alkeemiline farmakoloog murtud häälega, kuid köhatas siis kurgu puhtaks.
“Kas see seal üleval on… oli… meie viimane telehvoon?”
