Peeter

Inimeseloom on ikka uskumatult loll: teab koera võttes, et kõige rohkem neljateistkümne aasta pärast on ta sõber raugastunud ja veel paar aastat hiljem surnud – aga ikka võtab!

Minu sõber Pats suri täna. Leidsin ta viisteist aastat tagasi Soorupi sihi kõrvalt männikust. Heledakarvaline, kohev, pruunisilmne kutsikas tuias novembrikuiste mustikamätaste vahel ning niutsus vaikselt. Muidugi ei olnud mul südant teda sinna jätta.

Ta oli ootamatult usaldav. Kui ma seal männikus tema poole käe sirutasin, vaatas ta mind hetke ja tuli siis vänderdades mu jalgade juurde ning kukkus külili.

Soorupi siht on puujuuri täis. Tassisin kutsikat, teed vaadata ei saanud, paar korda oleksin peaaegu ninuli käinud. Kuts aga püsis rahulikult mu süles ja jäi isegi magama.

Kõigepealt pakkusin talle juua. Mul neid emailkausse jagus, võtsin vee jaoks ühe suurema. Ta jõi selle peaaegu tühjaks. Ilmselt oli vaene loom hoopis janust ja näljast uimane. Ega mul talle esialgu midagi head pakkuda olnudki. Lavka pidi alles järgmisel päeval tulema. Murdsin mõned leivatükid ja lõikasin neile searasva peale. Kogu aja, mil ma, nuga peos, sahvri ja köögilaua vahet käisin, vaatas ma mind rahulikult, saba kergelt käimas. Ikka pats, pats, vastu põrandat.

„Pats oled, jah?“ küsisin talt. Imelik oli enda häält kuulda, viimati olin seda kasutanud nädala eest lavka juures. Koera saba hakkas kiiremini käima. Oligi Pats.

Panin leivatükid pliidi ette plekile. Patsu saba jäi seisma, pruunid silmad vaatasid mind küsivalt.

„Miks sa ei söö?“

Saba tegi paar põntsu.

„Kas sa vajad söömiseks luba?“

Saba jäi paigale.

„Noh, ma ei tea. Oled sina ikka elukas. Söö?“

Kutsikas kiirustas leibade juurde ja hakkas sööma.

„Homme toome lavka juurest miskit toekamat närimist ka.“

Mul polnud mõtteski teda voodisse lasta ja ega ta sinna trüginudki. Lugesin veel enne magama jäämist, mäletan, et oli mingi Mirabilia, aga milline just … vabalt võis olla „Tagasitulek tähtede juurest“ … igatahes, lugesin, ja Pats istus mu voodi kõrval ning lihtsalt vaatas mind. Ta tundus väga unine, silmad tahtsid kinni vajuda, aga ta püsis visalt istumas. Lõpuks ei kannatanud ma seda enam välja.

„Kuule, tule magama!“

Tal ei tulnud hüppamine välja. Tõstsin ta siis ise voodisse. Ta keris end mu õla najale ja hakkas norskama. Lugesin veel mõnda aega, siis keerasin raadio õhtuste uudiste ajaks lahti ja sain teada, et Brežnev on ära surnud.

Pats muudkui hingas mulle kõrva.

Täna aga lõpetas ta hingamise. Siinsamas, minu voodis. Viimase poole aasta jooksul jäi ta kõhnaks, oli peaaegu pime, haises vanaduse järele, kusi aeg-ajalt tuppa – aga minemise ajaks tõstsin ma taas enda kõrvale. Veel hommikul ei tundunud, et ongi käes, rääkisin temaga niisama, üldises mõttes suremisest, ütlesin, et kui vaja, saan Soosaare Mardilt vajaliku süstlatäie. Tema aga säästis mind külasse minemisest. Ka surres püüdis ta mulle mitte tüli teha.

Ma ei võta enam kunagi koera.

Mulle ongi lapsest saadik kassid rohkem meeldinud.

Helga

Igal hommikul tööle sõites mõtlesin, kas täna on see päev, mil mind lahti lastakse. No olgu, koondatakse. Täna aga, kui mul oli hoopis muid muresid, mida liftisumina saatel veeretada – pealekauba oli mul korralik pohmell –, see juhtuski.

„Heldus, Helga, milline sa välja näed? Kas keegi on surnud?“ Olin just laua taha räntsatanud, pühkisin silmad kuivaks ja tahtsin hakata Katile oma kurba saatust kurtma, aga uks libises kuidagi eriti pahaendeliselt lahti. See sai olla ainult boss. Teised ikka koputavad kas või moepärast ja saadavad ukse peale oma holo ning küsivad sisenemiseks luba.

„Tere hommikust, tere hommikust! Milline kaunis päev! Kuidas teie osakonnakesel siis täna läheb, he-he-hee?“

He-he-hee. Meie osakonnake on terve instituudijaoks ammendamatu naljade varasalv. Päevagi ei möödu nii, et mõni teiste üksuste töötaja mõnd loomanalja ei teeks. Kui ma oleksin saanud tomati iga „Kuidas karv läigib?“, „Kuidas käpp käib?“, „Täna on mul lausa hundiisu“, „Ma ei tee kärbselegi liiga“, „Paha siga, mitu viga“, eriti aga kõikide selliste ütluste eest, kus mainitakse koera, oleksin ma juba ketšupikunn. „Täna on küll koerailm“, „Jäin sellest ilma nagu peni pehmest leivast“, „Saba sorgus nagu peksasaand penil“ – kõik need ­ja muud iidvanad ütlemised olid mu kolleegid ekstra meie osakonna pärast välja otsinud ja taas käibele võtnud.

Kati hingas juba sisse, et vastama hakata, aga boss jätkas: „Mõtlesime siin, et teeme mõned väiksed ümberkorraldused. Tulingi vaatama, et kuidas teil siin täpselt ruumiga lood on, meil mõned kastid otsivad kodu.“ Bossi pilk libises üle ruumi.

„Kati, tule korraks minu kabinetti, räägime asjad läbi.“

Muidugi poleks boss pidanud Kati kutsumiseks ega „ruumiolude“ kontrollimiseks ise kohale tulema. Mööda instituuti ringi kooserdamine oli lihtsalt tema modus operandi, nagu ta ise väljenduda armastas. Hoida kätt pulsil, tulla rahvale lähemale, olla üks omade seast …

Blaa-blaa. Või pigem siiski meie osakonnale kohaselt: „Mää!“

Boss keeras ringi ja liipas susside sahinal ukse poole. Kati vaatas veel üle õla minu poole, pööritas silmi ja läks bossiga kaasa.

Kati on mu otsene ülemus. Või noh, oli. Või noh, on veel nii kaua, kuni me kõik oma pooleliolevad projektid kokku tõmbame ja üldajaloo osakonnale üle anname. Kati anname ka samale osakonnale üle.

Mind aga koondatakse.

Ja ma sain seda teada hommikul pärast õhtut, mil olin saanud järjekordse korvi. Mitmes see oligi, kuues-seitsmes? Ah, mis siin ikka, ütlen parem välja, et neljateistkümnes.

Neljateistkümnes mees reproduktsiooniäpis andis teada, et ei, ta ei soovi minuga last saada.

Võiks arvata, et kuna ma ei tunne neid mehi, on äraütlemised kergemad taluda kui näost-näkku küsimisel. Nojah, ilmselt ongi. Siiski jõin end eile õhtul täis ja mõtlesin oma vaestele tõrjutud munarakkudele, kes Kliinikumi klaaskupli all … ilmselt siiski pigem keldris, ligi -200 kraadi juures külmetades ootavad, et saabuks valges kitlis päästja.

Nad olid kolmkümmend aastat oodanud, et saaksin oma karjääri ja majandusliku poolega nii kaugele, et oleksin valmis lapsevanemaks hakkama. Kui siis viimaks otsustasin, et teen näo, et olengi valmis, hakkasin lappama spermakatalooge. Viimase kuu jooksul olin meeldivaks märkinud kümneid profiile. Süsteem oli neist geneetiliselt sobivaks tunnistanud kakskümmend seitse. Need kakskümmend seitse anonüümset isakandidaati said siis teavituse, et kõll! üks naine otsib oma lapsele isa, äkki oled huvitatud, paneks seemned ühte potti? Ah, et milline see naine on? Noh, sihuke … lühemapoolne. Hallid silmad. Sirged pruunid juuksed. Saledusele kalduv, sportlik, lihasmass 35%. Keskmisest intelligentsem, aga laisavõitu. Mis? Et mis seisus see naine praegu on? Hm, kuidas seda nüüd öeldagi … silmad on endiselt hallid, jalad ulatuvad endiselt maha, kolm läbitud teraapiakuuri (iga kümne aasta tagant, esimene kolmekümneselt) on taganud selle, et halle juukseid peaaegu polegi. Humanitaarteaduste magister. Töötab teaduses. Ei, ei ole teadlane. Tehnik on. Õdesid-vendi pole. Vanemad … surnud. Kas tõesti peab täpsustama? Uh … isa tegi enesetapu. Ema hukkus liiklusõnnetuses. Purjuspäi juhtimine. Ah et kuidas see võimalik oli? Eks ta muukis alkoluku lahti, ikkagi insener. Ei, see ei läinud enesetapuna kirja, kuigi … Oota, kus sa nüüd lähed, räägime veel, sa pole veel üldse kuulnud, milline lai silmaring sellel naisel on, milline imeline huumorimeel, selline säravalt sünkjasmust …

Need neliteist vähemalt julgesid keelduda. Ülejäänud kolmteist olid endiselt sinises. Neliteist punast, kolmteist sinist. Ei ühtegi rohelist. Tubli töö, Helga!

Katit tagasi oodates, teadmata veel koondamise üksikasju, tegin endale tassi lahjat teed ja heitsin pilgu peale sellele, mille kastid olid üle kontrollimiseks meie jaoks välja noppinud.

Ega meil neid kaste rohkem polnudki kui kaks, ja needki olid üle-eelmise põlvkonna omad. Eks seepärast oligi meie osakonna töötempo selline, et tee joomiseks ning küpsiste söömiseks jäi liiga palju aega, mis omakorda tähendas rohkem aega jooksulindil. Mida aeglasemalt lippavad arvutid, seda kauem peavad lippama inimesed, isegi kui nad kuhugi ei jõua – Ajaloo- ja keeleinstituudi relatiivsusseadus number kaheksa.

Ja ometi oli alles hiljuti meie osakond palju suurem, palju võimsama tehnikaga. Meid peeti kõige põnevamaks, me olime instituudi paipoisiks. Oma osa võis sellel olla muidugi ka sellel, et instituudi kõige tulutoovam osakond on nii salajane, et isegi meie pidime vaid oletama, millega nad oma korrusel tegelevad. Noh, jah, see oli üsna kindel, et ka nende töös oli kesksel kohal ajatransmitter. Meie rohkem või vähem nunnudest karvakeradest aga võis vähemalt instituudi sees vabalt rääkida.

Kõik algas Robert Tennatist, kes tuli välja ideega, et küborgloomi võiks kasutada kolmanda põlvkonna ajatransmitterite katsetamisel elusorganismidega. Kui oli selgeks saanud, et äädikakärbsed ja – oh imet! – ka porikärbsed elavad ajarännu üle küll, mitte ei haju algosakestena mööda aega ja ruumi laiali, pakkus Robert, et kuulge, kutid, mis oleks, kui paneksime kassile kaamera külge ja saadaksime ta Vanasse Egiptusesse, mh, ah? Kutid, st. meie kilkasime esimese hooga rõõmsalt, et jaa, muidugi saadame! Siis istusime mõnda aega, näpp suus, ja nuputasime, kuidas seda kõike korraldada. Äge aeg oli.

Või tegelikult algas kõik siiski esimesest ajatransmitterist saja neljakümne aasta eest. Ei, tollest ajast mul mälestused puuduvad, aga mu vanaema oli siis laps ja mäletas, milline sensatsioon see oli olnud. Oh, homme saabki memme lahkumisest aasta. Pärast mu ema hukkumist keeldus ta teraapiast ja hääbus kiiresti, seda enam, et ta oligi juba võõrutusrežiimil.

Kõikvõimalike esemete minevikku saatmist oli tolleks ajaks juba nii palju uuritud, et mõned piirangud ja seaduspärad olid selgeks saanud. Kõige piiravamaks osutus aeg ise – ese ei saanud eksisteerida mitmekordselt, seda ei olnud võimalik saata ajas lähemale kui aega, mil ese valmistati. Samas aga oli võimalik nende esemete samaaegne eksisteerimine pärast ajamanipulatsiooni, kui need esemed asetsesid erinevates geograafilistes punktides – ärge minu käest küsige, mina olen humanitaar.

Teine piirang puudutas kohta – saatmise geograafilise punkti pidi väga täpselt välja arvutama, et ese jõuaks minevikus sinna, kuhu soovitud. Ruumi manipuleerimine lisas võrrandisse nii palju tundmatuid, et nende lahendamiseks polnud meil lihtsalt ressurssi. Kolmas piirang puudutas seda, millest on nii raske loobuda – vaatlejat. Paljude katsete järel oli selge, et kui ikka keisrihärrast võetud fotol ei ole õuna, siis pole seda õuna võimalik sinna kuidagi saada. Selgus, et kõik seaduspärad kehtisid ka kärbeste kohta – ja polnud mingit alust arvata, et ei kehtiks koerte, kasside ja hobuste puhul.

Just neid loomi oli meil algul plaanis kasutama hakata.

Inimestest ei julgenud keegi veel mõeldagi.

Vähemalt avalikult.

Ja hobusteni me ei jõudnudki.

Igatahes: pärast pikki arutelusid ja arvutusi otsustasime, et esimesteks intelligentseks ajaränduriteks saavad koerad, kelle ühe silma sisse on istutatud kaamera ja kõrva kuulmekäiku mikrofon. Salvestusseade sai külge ka majakakiibi. Väga kaugele – ei ajaliselt ega vahemaa poolest – me oma Laikasid saatma ei hakanud. Kindluse mõttes valisime ajad, millest oli vähe olmesalvestisi, ning piirkonnad, mis on endiselt maismaal.

Laikad olid tõupuhtad balti segaverelised, kõik samast pesakonnast, noorele eale vaatamata juba aukartust äratavalt kõrgelt koolitatud. Nad olid küll vaktsineeritud ja nende aju oli tavapäraselt stimuleeritud, kuid teraapiat ei olnud nad muidugi saanud – esiteks olid nad selleks veel liiga noored, teiseks oleks ootamatult pikaealine koer ka kõige valgustatumatel ajastutel kahtlust äratanud ning tekitanud soovi teda lähemalt uurida, näiteks lõhki lõigates. Kenneli esindaja püüdis küll läbi suruda, et saatmise ajaks Laikad uinutataks, aga teadlaste soov jäi peale – oli nüüd ju ainulaadne võimalus näha ja kuulda, mida kogeb minevikku saadetav elusorganism.

Minul aga oli nüüd esimese hommikutee juures võimalik taas kord näha ja kuulda, mida kogeb elusorganism, mis uimerdab vaikselt, aga kindlalt sinnapoole, kus arvab olevat oma tuleviku.

*

Õhtul läksime Katiga kõrtsi. Olin kõigest nii tüdinud, et ei hakanud koju sõitmagi – kui oleksin oma korruselt läbi hüpanud, poleks miski vägi mind enam kõrtsikorrusele suutnud ajada. Eelviimase korruse poole sõites vaatasin meid liftipeeglist: Kati särav nagu alati, mina loppis nagu … mina. Kati on minust küll paarkümmend aastat vanem, aga käib korralikult iga kolme aasta tagant teraapias. Eks see on tal näost näha – nagu minu sihverplaadist mu kokkuhoidlikkus.

Aknaalusest lauast avanes vaade üle linna lääne poole, kus loojangukuma veel kergelt hõõgus. Linnatulede vahel oli mustjas auk – Keskpark, kus puudus valgustus, et lindudel ja pargiloomadel säiliks veidikenegi looduslikku rütmi. Enam kui 50-ruutkilomeetrise pargi kõik nelikümmend kaks väravat keeratakse igal õhtul kell kaheksa lukku, nii et kes sees, see hommikul kella kaheksani sees. Enne sulgemist kõlavad küll märguanded, aga üldiselt on inimloomad ka ise väga hoolsad, et nad ööseks parki ei peaks jääma. Umbes kümne aasta eest oli mul ühe pargivalvuriga kuum kolmeöösuhe. Ta oli ilusaim inimene, kes kunagi minu sees käinud, aga paraku ka rumalaim. Ma ei tea, miks ma ühe ööga ei piirdunud. Või noh, ilmselt ikkagi tean … Igatahes, see kuldne, siidise nahaga ratsakompvek väitis, et pargis on piirkondi, kuhu hobused keelduvad minemast. „No ja me siis ei lähegi,“ lõpetas ta hingetuks võtvaid õlgu kehitades.

„Kas sa pole mõelnud, et kasutaks hoopis panka?“ Kati küsimus tõi mu mõtted mänglevate lihaste juurest tagasi kõrtsikorrusele.

„Ma tahaks, et mu lapsel oleks ikka nime ja näoga isa. Pealegi olen ma niigi täiesti üksi, esivanematepoolne tugivõrgustik puudub. Anonüümse doonori kasutamine tundub … meeleheitlik.“

Kati turtsatas. „Ja kas sa siis polegi veel meeleheitel?“

Muidugi olin. Nii nimega kui nimetu spermaga olid juba paar sajandit lood väga kehvad. Anderikkad mehed ei pidanud elu lõpuni palgatööle minema, kui vaid suutsid end meelemürkidest eemal hoida. Laias maailmas oli mul kahekohaline arv õdesid-vendi, keda ma küll ei tundnud, sest mina olin isa ainus „nimega“ tehtud laps. Õnneks hoidis süsteem värgil silma peal ja lähisugulased üksteisest eemal.

Ma ei pidanud midagi vastama, sest Kati silmad läksid hetkeks suureks, siis aga ilmus neisse sume, äraolev pilk. Keerasin pead, et saada oma oletusele kinnitust: jah, tõesti, lähiajaloo omad olid kõrtsi tulnud, Robert Tennat nende seas.

Reetur Robert, nagu me Katiga teda nimetame. Reetur Robert, kes kohe, kui võis aimata, et meie osakonna rahakraane hakatakse kinni keerama, esimese võimaluse tekkimisel meie juurest jalga lasi. Nojah, eks omal ajal tuli ta meie juurde samuti koos rahavoogudega. Ta on kui kuldne poi, mis alati vee peal püsib ja mis ütleb, mis suunas on tulus liikuda.

Kati on temasse armunud. Mingil ajal olin minagi, aga sain sellest ruttu üle. Oma osa üle saamises võis olla tol õhtul, mil me pärast kaht pudelit vahuveini minu korterisse jõudsime. Täpsemalt ei või ma rääkida, sest andsin sõna, et vaikin kui haud.

Ilmselgelt pole ka Robert Kati suhtes ükskõikne, aga ma ei tea, mis neid kaht vaevab, et nad pole veel tegudeni jõudnud. Kati puhul võin ma ju aimata, et põhjuseks on äärmuseni pingule tõmmatud korporatiivne korrektsus ja võib-olla natuke ka ebakindlust – nii uskumatu kui see Kati välimusega naise puhul ka ei tundu. Mis aga hoiab Robertit tagasi? Tundub, et kõik teised naised ja nii mõnigi mees meie instituudist on Robertist tükikese saanud. Ainult Kati on endiselt ilma. Veider.

„Oh, Helga! Kuulsin, et lähed meie juurest ära. Mul on väga, väga kahju.“ Robert oli oma pundi juurest eemale tulnud ja kõrgus nüüd meie laua kõrval, lõhnates nii avalikult kui salaja nagu mees kuubis. Kui Robert on seltskonnas, jagub feromoone kõigile, kes haistmisulatuses. „On sul juba teada, mis edasi teed? Või võtad lihtsalt aja maha, hüvitis peaks päris korralik olema?“

Mul polnud õrna aimugi, mida ma edasi teen. „Doktoritöö kirjutan valmis.“ Kirjutan või?
„Oh, suurepärane. Mis su teema oligi? Mulle meenub, et seal oli sõna „väike“ – mäletan ma õigesti?“

Mine persse, Robert. „Väiksest suureni. Elulugudest, suguvõsa- ja koduloost lähtuv ajaloodiskursus ja selle kasutamine maailmaajaloo mõtestamisel.“

Enne veel, kui ma viienda sõnani jõudsin, hakkas Roberti pilk tuhmuma. „Tubli, tubli … sa saad siis ju kõike seda kasutada, mida te viimasel ajal kokku olete korjanud? Kõik need koerasalvestised, need peaksid vist päris palju materjali andma?“

Oo jaa.

Kõik need koerasalvestised.

Esimese salvestuskapsli saime me kätte küll. Kohe, kui ajatransmitter Laika 1 saatmise järel maha oli jahtunud, saatsime droonid välja. Transmitteri uuesti töökorda saamine, järgmisse saatmisaega seadistamine, eelnevate arvutuste ülekontrollimine võttis aega, seega kulus viie Laika saatmisele ligi kaks nädalat.

Üles leidsime kolm kapslit, lisaks Laika 1-le ka Laika 4 ja 5. Pärast kolme kuud tulutuid droonilende teatati kõrgemalt poolt, et aitab, enam neid lende ei rahastata. Ilmselt on need kaks kapslit kuskil maailmamere põhjas, ja kui me nende asukoha ka tuvastama peaksime, on nende ülestoomine liiga kulukas. Miks peaks kulutama sadu tuhandeid mingile munadelakkumisvideole?

Sest, jah – paraku seda need salvestised suures osas olid. Muidugi kulus Laikade aega ka söömisele, magamisele, kratsimisele, oma peremehe vaatamisele, kaevamisele, söögi ootamisele, kusemisele ja järgmise kusemiskoha otsimisele, aga instituudis hakati neid kolme salvestust siiski nimetama munadelakkumisvideoteks. Ja ma ei saa seda oma kolleegidele isegi pahaks panna …

Pärast koerte fiaskot proovisime kasse, aga enam mitte erilise entusiasmiga, ja nagu selgus, oli see õigustatud entusiasmipuudus. Kapsleid leidsime küll üles suurema protsendi, kuid neist vaid üks kass oli leidnud turvalise kodu inimeste juures ja elas kauem kui viis aastat. Teised söödi esimeste päevade jooksul ära, aeti alla või jäid lihtsalt metsikuna elama, kartes ja põlates inimesi.

Kaks Laikat olid elanud 15-aastaseks, üks 13 aastat. Salvestite esimese analüüsi tegid arvutid, kes märkisid ära kohad, mis millegagi eristusid. Järgmise kontrolli tegid praktikandid – jaa, meil olid kunagi praktikandid! – ja nemad siis omakorda märkisid ära kohad, mis võiksid teaduritele huvi pakkuda.

Õige pea oli selge, et see töö ei toida. Kõigepealt kadusid meilt praktikandid, seejärel vahetati ka arvutid vanemate vastu välja. Viimased paar kuud olimegi osakonda jäänud vaid mina ja Kati ning paar vana kasti. Teaduri palka maksti nüüd vaid ühele – Katile. Kuna olin valmis jätkama lihtsalt tehnikuna, olin siiski veel mõneks ajaks saanud tööle jääda. Igal hommikul vaatasime üle lipukesed, mis kastid olid meie jaoks välja pannud. Meil oli läbi töötada veel mõne aasta jagu kassi ja mõned merisead - võtsime kasutusele kui lühema elueaga, aga väga perekesksed koduloomad, kuigi neile sobiva saatmiskoha leidmine oli keerulisem, sest merisea poetamine metsaserva pole just kõige humaansem tegu - ning meie suure hurraaga alanud projekt oligi lõplikult kinni minemas.

Pole vaja seda kuradima kodulugu, keegi ei hooli sellest peale meiesuguste hobusevaraste …

„… eks ebaõnnestumised ongi teaduses sama kaaluga kui õnnestumised, vaat’ et kaalukamadki,“ seletas Robert. „Kõigest on midagi kasu. Näiteks meil oli … ah, ei midagi.“

Kogu selle aja oli Kati äraolevalt naeratanud ja noogutanud, aeg-ajalt vilksamisi Roberti poole vaadates. Ka Robert oli ilmselgelt Katist teadlik, kuigi ei teinud temast justkui väljagi. Ausõna, nagu lasteaed, kuigi mõlemal juba vanust üle seitsmekümne. Vaatasin seda klanitud meest, kes ei suutnud suud kuidagi kinni hoida, ja mõtlesin oma metsmehele.

Või mis minu … või siiski minu?

Olin näinud ja kuulnud tema viitteist aastat, teadsin temast rohkem kui keegi teine. Teadsin, mis olid tema õhtu- ja hommikurituaalid. Teadsin, mida ta loeb ja mida kuulab. Olen olnud ninapidi tema kõrvade taga, tema jalgade ees ja kaenla all. Ta oli olnud mu päästja ja ma olin tema käe all surnud – ja kõike seda enam kui kolmsada aastat tagasi. Ja mul polnud õrna aimugi, mis oli temast saanud pärast Laika 4 surma. Puudusid igasugused andmed tema edasisest elust ja surmast.

„Robert, saada mind minevikku,“ tuli hääl minu seest. „Mul ei ole siin enam midagi. Saada mind missioonile. Mida muud te seal oma salajases osakonnas ikka teete – mässate muidugi inimestega, on mul õigus?“

Robert

Helgal ei olnud õigus.

Meie osakond ei tegele teadusega – me oleme vaid kriminalistide käepikendus. Kui kuskil on toimunud kuritegu, näiteks mõrv, ja uurijad oma töös ummikusse jooksevad, tellivad nad meilt ajakaamera teenuse. Meie ülesandeks jääb siis leida kaamerale koht, kujundus ja asukoht. Peame arvesse võtma ka seda, et varasematel, enne kuritegu tehtud jäädvustustel seda kaameraga objekti ju pole, samuti seda, et kuriteo toimumise hetkel inimesed seda kaamerat ei märkaks. Suurema osa analüüsist teevad muidugi arvutid, aga eks ka meil, inimestel on siiski sõnaõigus. Kui kaamera asukoht ja sobiv ajahetk on kindlaks määratud, saadame kuriteoeelsesse hetke ja väljavalitud kohta vaevu peopesasuuruse transmitteri, mille sees on ekstra selle juhtumi lahendamiseks ehitatud kaamera.

Pean tunnistama, et nii meie kui kriminalistide ootused olid olnud kõrgemad. Lahendatud mõrvajuhtumite protsent on küll tõusnud, aga mitte märkimisväärselt. Kui meid juba appi kutsutakse, siis tähendab see, et tavaliste turva- ja jälgimiskaamerate peale pole midagi otsustavat jäänud, see aga omakorda on märk korralikust planeerimis-, aga tihti ka maskeerimistööst. Mida hakata peale salvestusega vaikivast, üleni musta riietatud, peegeldavate päikeseprillidega mõrtsukast? Eks kriminalistid siis uurivad roimari liikumisjoonist ning pikkust-laiust-kõrgust ja vahel ka jõuavad kuhugi, aga päris tihti on juhtunud, et meist pole midagi kasu olnud.

Ja seda vähestki kasu on meist vaid seniks, kuni meie töö saladuses püsib – seega ilmselt mitte enam kaua. Ei ole kaugel aeg, mil mõrtsukad hakkavad lisaks jälgede koristamisele otsima ka kaameraid, millest nad kuritegu ette valmistades teada ei saanud.

Ega masin ikka inimese vastu saa.

Ja nüüd siis ütles Helga välja selle, millest ma juba mõnda aega mõelnud olin. Inimese saatmisel minevikku polnud enam muid takistusi peale eetiliste, moraalsete ja rahaliste. Kui viimasele lahenduse leiame, küll siis esimesedki järele jõuavad.

Kati

Kummalisel kombel kulus kõige kauem aega paberimajandusele (milline anakronistlik väljend – paber on tänapäeval hõbedaga samas hinnaklassis). Volikirjad, lepingud, loovutuslepingud, lepingud rahastajatega.

Aga lõppeks oli see nii Helga kui ka meie poolt täielik usaldushüpe.

Kehasisestest salvestusseadmetest ta keeldus, aga allkirjastas kohustuse anda endast märku vähemalt kord aastas. Meie omakorda võimaldasime talle täieliku teraapia ning lubasime, et saadame iga kolme aasta taha kõik, mis vajalik iseseisvalt teraapia läbi viimiseks – seda juhul, kui leiame ta kapsli kokkulepitud kohast ja käivitub plaan A.

Ja kui siis viimaks saabus öö, mil tõesti kõik ettevalmistused olid tehtud, pisarad ammugi kuivanud, seadmed häälestatud, „kohvrid“ pakitud, ajatransmitter Keskpargi suurimas punkris soojaks aetud, olid meil kõik jutud nii räägitud, et tükk aega ei öelnudki keegi midagi. Ei projektijuht Robert, ei mina – Roberti parem käsi (Ah! Need käed … Keskendu, Kati!), ei Helga, kes kandis kummalisi eelmise aastatuhande moest inspireeritud riideid. Ka tehnikud olid vait kui kuldid rukkis ja isegi peasponsori esindaja vaikis.

Viimaks Helga köhatas. „Kuulge, lõpetage ära. Ma saan aru küll, et mõne minuti pärast olen ma teie jaoks surnud, aga teate, mis? Minu elu alles algab … ja kes teab, kui pikalt ma veel välja vean. …“

„Helga, sa andsid allkirja, et …“

„Jaa, jaa, ärge muretsege. Enne oma sündi viskan kindlasti lusika nurka. Nüüd aga lõpetame selle piduliku leina, eks ole, ja hakkame pihta.“

Ja ta tõmbas luugi kinni.

Peeter

Veider oli taas üksi olla. Juba mitmendat korda avastasin end iseendaga rääkimas. Viisteist aastat oli mul Pats, kellele kõik oma jutud suunata, nüüd aeg-ajalt ikka ehmusin, kui tabasin end näiteks raamatust mõnd head kohta kõva häälega ette lugemast.

Mäletan, kui kummaliseks pidasin, vanaema kommet endaga pikki dialooge maha pidada.

Vanaema sündis siia majja juba sajandi algul. Tema isa oli metsavaht, tema mees oli metsavaht, tema poeg oli metsavaht ja tema pojapoegki sai mõnda aega olla metsavaht. Ma ei teadnud, mida oma eluga nüüd peale hakata. Sel kevadel oli kõik teisiti. Pats oli surnud, töökoht läinud.

Vähemalt maja oli minu.

Patsi surmapäeva õhtul tuli mul pähe, et pole ammu vanu albumeid lehitsenud. Viimati olin veel päris poisike, vist mõni aasta üle kahekümne, kui neid koos vanaemaga vaatasin. Kolistasin siis elutoa kapis, kus kõik perekonnareliikviad peitu on pandud, ja leidsin viimaks albumid üles.

Veider oli neid inimesi vaadata. Peaaegu kõik olid nüüdseks surnud, vähemalt need, kelle ma ära tundsin.

Ja siis keerasin lehte ja nägin Patsu, kes istus mu vanaema kõrval. Meie maja ees. Fotol, mis tehtud ilmselt kolmekümnendatel.

Andsin küll endale aru, et see ei saanud kuidagi olla Pats, aga sarnasus oli tõesti hämmastav. Samasugune hele, laines karv, samasugune tark, veidi nihkes silmavaade. Küll oleksin tahtnud nüüd vanaema käest küsida, mis oli selle koera nimi, kust ta pärit oli, milline oli ta iseloom, kas ka tema koerale meeldis kive veeretada … aga, nojah. Nad kõik olid surnud.

Ma ei teadnud, mida oma eluga peale hakata.

Aga seda ma vist korra juba ütlesin.

Igatahes, kui ma ei tea, mida oma eluga peale hakata, lähen ma tavaliselt metsa. Patsu peale mõeldes seadsin sammud Soorupi suunas. Kraaviääred olid sinililli täis ja linnud olid kevadhommikuselt pöörased.

Ja siis nägin ma naist, kes oli riides nagu … ei, ma ei ütle ühtegi halba sõna. Piisab, kui mainin, et rõivavalik oli tal metsas maa kaevamiseks mõnevõrra kohatu.

Rääkimata sellest, et on üldse kohatu üritada varahommikul metsas maad kaevata, vandudes sealjuures veidraid väljendeid kasutades. „Holomolud! Ma ütlesin, et neil on kell vale. Raip, liiga valge on juba …“

Köhatasin. Naine keeras võpatades mind vaatama, ja siis valgus ta näole naeratus, millest oli end raske lahti rebida. Selliseid naeratusi pole mulle palju osaks saanud.

„Peeter!“ hüüatas naine ja lasi sapöörilabidal langeda. „Ma ausõna ei püüa siin laipa peita! Ainult seda karpi siin, lubasin, st mõtlesin, et peidan selle siia ja siis paljude aastate pärast keegi leiab selle ja mõtleb, et mis värk, kes selle küll siia peitis, et mis tal ometi mõttes oli, ja et küll on põnev, mis siin pargi asemel küll vanasti oli, millised inimesed siis elasid ja millest mõtlesid ... Ah, Peeter! Milline rõõm sind näha! Ma kartsin, et pärast … su sõbra … surma …“ Naise veidra aktsendiga sõnadevool aeglustus ja kuivas.

Köhatasin uuesti. „Kes te olete? Kas ma peaksin teid tundma?“

„Sa ei mäleta mind? Oh. Kahju. Mina sind küll. Käisime samal ajal Tartus koolis, sina EPAs, mina ülikoolis, mõned korrad sattusime samasse seltskonda, sa jätsid mulle … noh, sellise mulje, et näe, praegugi tunnen su ära. Sa kadusid küll poole aasta pealt linnast ära, ma olin ikka pikalt kurb … sa siis üldse ei mäleta mind?“

„Ei. Või … oled sa Angelika?“

Naise nägu lõi taas särama. „Jaa, muidugi! Ikkagi mäletad!“

Ma polnud kunagi ühtki Angelikat tundnud, aga miskipärast ei hoolinud ma sellest mitte üks raas. Kui Angelika, siis Angelika. Vaatasin naise sassis juukseid, säravaid silmi ja õhetavaid põski ning püüdsin meelde tuletada, mida ma olin küsida tahtnud. Ah jaa, midagi Patsu kohta.

„Kuidas te …“

„Kuule, lõpeta see teietamine!“

„Kuidas … sa mu koera surmast tead? Pats suri alles eile.“

Angelika nägu läks kraadi võrra veel roosamaks. „Ah, jah … noh, seal külas, see mees … mis nimi oligi, ma mitte ei mäleta …. Soosaare miski … ütles, et … Pats on varsti minemas.“

„Sa tunned Soosaare Marti?“

„Hm, ei tunne, ma lihtsalt kuulsin kõrvalt … aga kuule, ega sul juhuslikult vett kaasas pole? Hull janu on. Mis mul ometi arus oli, et ma vett kaasa ei võtnud…“

Mul polnud õrna aimugi, mida ma selle vale-Angelikaga tegema peaksin, aga seda sain küll aru, et mulle üldse ei meeldiks temast veel lahku minna.

Ja siis juba leidsingi, et astun pikil sammel naise poole, ise pudelit vöö küljest lahti harutades. „Aga lähme hoopis minu poole. Ma võin süüa ka pakkuda.“

Ja Angelika naeratas jälle. Ning ma ei saanud parata, et naeratasin vastu.

Angelika jõi pika janu ning ulatas siis pudeli tagasi. Linnud olid endiselt segased, õhk lõhnas, kraavikaldad sinetasid. Ma ei tõmmanud kätt ära, kui Angelika oma sõrmed minu omade vahele surus.

„Muidugi tulen. Ja pärast tule sina minu poole ka. Mul on tunne, et kõik läheb hästi, nad mõtlevad välja, kuidas teises suunas liigutamine käib. Kindlasti mõtlevad.“

„Kellest sa räägid?“

„Ei tea. Lapsed. Kellegi lapsed mõtlevad kõik välja, mis vaja. Tuled minuga? Metsa seal küll pole, mida valvata, aga park on, ja palju toredaid inimesi.“

Mida muud mul oma eluga ikka teha oli.

Nii ma siis sinuni jõudsingi, tütreke Sinu ema nõidus mu nii ära, et ma olingi ühel õhtul valmis temaga koos ronima sellesse ei-tea-kust ilmunud sädelevasse putkasse ja rändama seitsmesaja aasta kaugusele tulevikku. See oli veel omaette seiklus, kuidas me sealt tulema saime, aga tulema me saime, sest su ema oli andnud mõned lubadused, millest ta ei kavatsenud taganeda. Seda, mis me seal tulevikus tegime, ei hakka ma sulle praegu rääkima, mis sest, et sa magad juba ammu.

„Sul saab lõbus olema,“ sosistas su ema putkas mulle kõrva, ise ühelt ekraanilt juhendit veerides ja teisel näpuga liigutades. „Uskumatu! Kas neil tõesti enam ühtki keeleajaloolast pundis pole, kes oleks osanud selle teksti arusaadavamalt vormistada?!“

Helga

„Kati, olen kohal, esimene doonor on leitud, käivitub plaan B.“