Jutt kõlas nelja osana jutuhäälingu Tumedad Tunnid sünnipäevanädalal. Kuula siit: 1. osa, 2. osa, 3. osa, 4. osa.

Osa 1

1 - Raheli Raske hommik

„Hõkk…!” Kivisein lõi hinge kinni, keha valust tuimaks ning suure tõenäosusega ka mitmed roided katki. Rahel vajus kivipõrandale nagu märg kalts. Endalegi halvaks üllatuseks oli ta endiselt teadvusel. Torkivast valust hoolimata proovis Rahel hingata, pealiskaudselt ja ahmides. Kõrvad kumisesid, pilt oli udune.

Koopa seintelt kajav elaja lõrin muutus aina valjemaks. Surm lähenes.

Torkiv valu välistas kaine mõtlemise, kuid isegi sellest poleks abi olnud. Mida saanuks ta sellises olukorras teha? Ta suutis hädavaevu elus olla. Elus olla…?

See oli mõte. Kuuldavasti sai karude huvi eemale juhtida, teeseldes surnut. Teda rünnanud elajas oli küll kõige-mitte-karum karu, keda ta kunagi näinud oli, kuid kohe kindlasti looma mõtlemisega.

Surnut teeselda ei tundunud poolsurnuna maas vedeledes liialt keeruline.

Kui mitte see hüplik hingamine…

Tuletades meelde kõiki meditatsiooni ja jooga tunde, milles ta oli osalenud, rahustas Rahel oma hingamist. Ta polnud joogat kaua teinud, kuid oskus hingamist kontrollida polnud täielikult roostes. Valu vaidles kontrollile vastu, kuid andis vaikselt järgi. Mitte kadudes ära, vaid lihtsalt tõmbudes tahaplaanile. Keha oli kui hakklihamasinast läbi käinud, kuid nõus mõneks ajaks lihtsalt olema. Rahel sundis end veel tasasemaks. Leebelt, kuid kindlalt.

Hinge kinni hoida poleks ta kaua suutnud ning sellele oleks järgnenud õhu ahmimine. Ta pidi hingama piisavalt palju, et see ei tekitaks kehas nälga, kuid piisavalt vähe, et see välja ei paistaks.

Rahel tundis, kuidas külm ja rõske kivipõrand värises peletise iga läheneva sammuga.

Siis sammud peatusid ja elajas tõmbas valjuhäälselt ninaga õhku. Lõrisev tuul liikus üle naise valudes keha. Esiteks jalgade pool, seejärel näo ees.

„Ma pole maitsev, ma pole maitsev,” sisendas Rahel peas iga vaikse hingetõmbe vahele, hoides mantrat kui rütmi. Ta ei uskunud, et sellest elaja peletamiseks abi oli, kuid vähemalt hoidis see lootust ja petlikku kontrolli omamise tunnet.

Lõrin, mis pani ta ellujäämisinstinkti hirmust röökima, lähenes ta näole.

Peletise ninast liikuv õhk lennutas ta verega kokku hakanud juukseid.

„Ma pole maitsev.”

Peletise hääletoon muutus, justkui avanuks elajas oma piraka suu otse Raheli näo ees.

„Ma pole maitsev.”

Lõrin peatus.

Sellele järgnes vaikus ning pettunud turtsatus.

„Ma pole maitsev,” jätkas Rahel oma peas ja hingas hiirvaikselt välja ning uuesti sisse.

See oli viga.

Ta polnud arvestanud suuhügieeni või täpsemini selle puudumisega. Elaja suust oli tema näo ette kogunenud hingemattev ja õõvastav hais ning nüüd jõudis selle mõju kohale.

„Hõkk!” Rahel sundis okserefleksi tagasi, kuid sellest helist piisas, et teda välja anda.

Peletis urises valjult, mõistes pettust ja Rahel tegi seda, mida iga terve mõistusega inimene sellises olukorras teeks. Teades, et järgnevast tegevusest pole mitte mingisugust kasu, tõstis ta siiski verised käed näo ette ja röökis.

Küünistega käpp tuhises läbi õhu otse tema pea suunas.

Rahel karjus ja tegi seda kummaliselt kaua.

Lööki ei tulnud.

Ta jäi vait, piilus käte tagant ja pilgutas üllatusest silmi. Peletis polnud lihtsalt seisma jäänud, vaid tardunud keset liikumist kui soolasammas. Nagu oleks keegi vajutanud videol pausinuppu.

Rahel ei jäänud ootama, et elajas edasi liiguks ja temast šašlõki teeks. Valust tõmmeldes proovis ta end vereloigus neljakäpukile ajada. Hingamine oli raske, kuid natuke leevenenud. Rindkere vajas toestamist, et vigastus hullemaks ei läheks. Loodetavasti polnud vähemalt sisemist verejooksu. Siis proovis ta end püsti ajada. See oli juba keerulisem. Parem jalg tekitas peale toetades sellise valujudina, et sundis ta uuesti käpuli. Rahel märkas ka valu põhjust – mingi roostes rauajurakas oli end otse tema sääremarjast läbi puurinud.

Hambad valust ristis, sirutas Rahel käe seina poole, et sellest tõusmiseks tuge leida ja tõmbas selle ehmununa kibekähku tagasi. Siis, peale väikest mõttepausi, lükkas ta käe uuesti välja.

LÕPETADA TÄPSUSSIHTIMINE (JAH/EI)?

Kolmemõõtmeline tekst lihtsalt rippus ta ees. Rahel liigutas pead. Tekst liikus temaga kaasa. Rahel hingas aeglaselt sisse ja välja. Olgu. Ta oli tundmatus kohas, vastamisi tundmatu elajaga, miks mitte ka õhus rippuvad kolmemõõtmelised tekstid. Selles hommikus ei üllatanud teda enam miski.

Täpsussihtimine? Ta vaatas uuesti elaja poole. Suures paanikas polnud ta seda enne märganud, kuid tõepoolest oli tardunud peletis tema ees justkui maagiliste joontega erinevateks juppideks jaotatud. Kõigi mõtteliste juppide juures number.

Rahel turtsatas. Täpsussihtimine, my ass. See oli soola haavale puistamine. Vaid elaja küünised, mis olid kohe teda lõhki kiskumas, näitasid natuke suuremat numbrit kui suur ümmargune null, aga mitte oluliselt – see oli närune 3%.

Rahel ohkas. Isegi kui ta sai vaenlasele pihta, mis tolku sellest oli? Peletis oli temast mitu korda suurem ning tundus, et tema keha kattis midagi soomuselaadset. Käega löömisel polnud mõtet, kuid midagi muud käepärast polnud – isegi mitte suuremat kivi, mida haarata.

Rahel oli hommikumantlis, nii nagu ta vaid mõned minutid tagasi oma hommikukohvi nautis. Mantel oli nüüdseks ribadeks ja verine. Kusagil koopas vedelesid Grinchi näoga rohelised pehmed sussid ja lillelise kohvitassi killud.

Ei miskit, millega end kaitsta.

Äkki pidanuks ta proovima elajale kõrvakiilu anda? Ta mäletas olukordi oma elust, kus sellest piisas. Sa ei pidanudki alati oma vaenlasest tugevam olema. Sa pidid lihtsalt andma selge signaali, et see olukord ei olnud vastuvõetav.

Rahel oli varemgi teinud asju, mis tundusid võimatud, kuid siis polnud tema elu mängus.

Ta ei teadnud, et keegi oleks karudele kõrvakiilu andnud. Mis tähendas, et keegi polnud seda teinud, või, nagu ta kippus rohkem arvama, see ei töötanud.

Äkki tekkis peletise kohale uus number. See oli suurem kui eelmised. Pirakas number kümme. See muutus üheksaks, siis tuli 8. Rahel hakkas hetkega hüperventileerima – tema süda kloppis rinnus. Täpsussihtimine oli ajutine olukord. Ta oli liiga kaua jokutanud!

7

Mida teha, et temast ei saaks hakkliha? Võidelda oli absurd, ära joosta tema seisundis võimatu. Peituda kuhugi polnud võimalik.

6

„Äratus!” hüüdis ta valjult, lootes et ehk oli tegemist tõesti vaid unega.

5

Raisk! See ei töötanud. Mis veel? Numbrid ja õhus rippuvad valikutega tekstid tekitasid peas uue seose. Oli see siin mingi arvuti?

4

„Menüü! Alt+F4! Esc! Ctrl+Alt+Delete!” hüüdis ta vaikusesse erinevaid IT termineid ja kombinatsioone, lootes, et ehk vähemalt miski läheb täppi. „Seadistus!”

3

Seekord vilkus number juba punaselt

„Admin! Klienditugi!” hüüdis Rahel. Midagi pidi ju töötama! Ta ei saanud nii surra!

2

„Appi!” hüüdis ta vaiksel häälel, mis oli juba valmis alla andma.

„Pling!” kostis heli ja tema vaatevälja äärde tekkis teavitus.

VAJATE ABI (JAH/EI)?

„Jah!” hüüdis Rahel täiest kõrist. Teavitus kadus ja Rahel valmistus oma viimaseks hingetõmbeks. Peletise kohal seisis kurjakuulutavalt veripunane üks.

ABI VÕIMALUSED: LIMITEERITUD

VIHJED: AATOMIK PUUDU

KIRJED: AATOMIK PUUDU

LAIENDAME OTSINGUPARAMEETREID

Rahel tundis, kuidas viha tõstis temas pead. Mitte ainult ei rikutud tema hommikukohvi, vaid teda veristati ja nüüd tekkisid tema silme ette mitte midagi ütlevad tekstid. Teadmatus ja segadus ajas vihale. Et vihale jõudu anda, lisas ta peas nimekirja ka oma Grinchi näoga sussid. Need olid kolleegide poolt kingitud ja kohe kindlasti mitte tema maitse, kuid ikkagi tema omad.

VÕIMALUS LEITUD: AUTONOOMNE ABI [Beta] KINNITA VALIK (JAH/EI)?

„Jah,” urises ta läbi hammaste, lootes et peagi võtab temaga ühendust selle koha haldur või klienditugi või administraator või kes iganes seda siin korraldas.

VALIK: AUTONOOMNE ABI [Beta] SEADISTAMINE

Teksti all keerles sõõrik. Rahel vaatas paar hetke õhus keerlevat ratast, siis proovis end uuesti liigutada, tõstes käe seina suunas. Ta sõrmed jõudsid sama kaugele kui varem, kui tema silme ette tuli uus teavitus.

SEADISTUS POOLELI. TÜHISTADA SEADISTUS (JAH/EI)?

Rahel tõmbas käe tagasi ja tekst kadus. „No eks ma siis ootan,” pomises ta omaette.

ARVESSE VÕTTA: EELNEV KOGEMUS JA OSKUSED tekkis väiksem tekst keerleva sõõriku alla.

„Vau, vähemalt keegi arvestab mu kogemust,” märkis Rahel mõrult, meenutades aastaid ebaefektiivselt karjääriredelil liikumist. Või noh, kui palju pulki pidi ühel redelil olema, et seda sai redeliks nimetada? Kaks polnud kindlasti piisav.

ARVESSE VÕTTA: ISIKSUS JA TEMPERAMENT

„Sa nagu loeks mu mõtteid,” turtsatas Rahel. Tal polnud teha muud, kui valutada ja oodata ning see muutis olemise sapiseks.

ARVESSE VÕTTA: ÜMBRITSEV OHT

Rahel vaatas peletise suunas. „Tegelikult tahaks ma sellest kellegagi rääkida.”

OPTIMAALNE LAHENDUS LEITUD

VABAD KARAKTERIPUNKTID JAGATUD

OMANDATUD OSKUS: BIFURKATSIOONIPUNKT

SEADISTUS LÕPETATUD

Rahel tahtis veel midagi öelda. See jäi tegemata kahel põhjusel. Esiteks oli kõik nii jabur ja mõistmatu, et ta ei osanud isegi enam sarkastiline olla. Teiseks asus keerleva sõõriku asemel nüüd joon, mis liikus kiirel sammul nullist sajani.

„Persse!” kirus Rahel ja pööras pilgu tagasi elaja suunas. Number üks vilkus veel korra punaselt ning kadus. Aeg, mis oli justkui peatunud, jätkus ja Rahel tõstis käed kiirelt näo ette tagasi.

Kuid lööki ei tulnud. Peletis hoidis nüüd vabast tahtest küüniseid paigal, lõrises, keeras pea viltu, kissitas silmi ja kuulatas, tõmmates ninaga õhku.

Siis märkas ka Rahel lähenevat heli. See polnud küünis-peletise sammumine, vaid midagi lurtsuvat.

Seejärel jõudis vaatevälja hääle põhjus ise. Hunnik ligast lihamassi, mis oli väiksema auto suuruses. Selle küljes agoonias inimnäod, all jalad, kõrval vehklemas erinevate pikkustega kombitsad.

„Tore on,” pomises Rahel punnisilmi ilmutist vaadates. „Ja ainus, mida ma tahtsin, oli tass kohvi.”

2 - Valgus tunneli lõpus

Hingeldades toetas Rahel selja vastu raudust ja vajus selle najale istuma. Külm metall leevendas valu ja tegi olemise kainemaks. Keegi ega miski ei ohustanud hetkel tema elu – vähemalt mingi edusamm. Ta sai lõpuks ometi mõelda ja teha seda natukene turvalisemas kohas. Teispool ust oli endiselt kuulda kahe elaja kaklusest põhjustatud madinat.

Rahel tõmbas korraks hinge ja proovis peas pusletükke kokku panna.

Ta teadis, et on laupäev. Ta ärkas hilja, käis kiirelt pesus, et end natuke turgutada ja eelmise õhtu peo jääkidest puhtaks saada. Siis keeras ta endale hommikumantli ümber ja asus kohvi nautima, kui äkki vaatas talle otsa pirakas sarvede ja kihvadega peletis, kes lajatas ta kämblahoobiga vastu kivist seina kui armetu putuka. Kuidas põrgu päralt oli ta äkki siia sattunud, ja pealegi, kuhu? Ja miks, pagan, polnud tal sel hetkel telefoni käes, et vajadusel abi kutsuda? „Sest enamasti ei vaja sa hommikukohvi juues abi, va imbetsill,” turtsatas ta enda ette. Polnud mõtet esitada küsimusi, millele vastuseid polnud loota.

Rahel võttis hommikumantli paela ja sidus sellega juuksed näo eest ära. Hommikune pesuskäik oli ilmselgelt puhas vee raiskamine, kuid hetkel polnud aega selle peale mõelda. Ta oli haavatud, valudes ja suure tõenäosusega üsna varsti taaskord eluohtlikus olukorras – isegi kui peletised ei tulnud talle järgi. Ta pidi tegutsema, kui tahtis siit, kus iganes see ka oli, eluga pääseda.

Silmad hakkasid hämarusega harjuma ning kuigi ta ei eristanud kõiki detaile, märkas ta ukse kõrval katkise puukasti jäänuseid. Ta lohistas end sinna juurde, võttis kaks puutükki ning kasutades üht neist haamrina lõi teise kiiluks ukse vahele. Ta teadis, et see ei takistanud kedagi suurt ja tugevat ust avamast, kuid äkki vähemalt vähendas huvi seda teha.

Siis lasi ta silmad üle toa. Kui eelnev koobas oli ebaühtlaste seintega, siis see ruum oli ilmselgelt inimeste poolt ehitatud. Seda ei kinnitanud mitte ainult ruumi siledad seinad ja kandiline kuju. Ka rauast raamidega riiulid, tool, kirjutuslaud ja laualamp andsid üsna selge vihje. Mingi ladu? Ilmselgelt pikalt kasutamata ja paksu tolmukihi all. Kuid siit võis leida midagi, mis aidanuks tal elus püsida.Ta pani roostes tooliraami peale tugevama väljanägemisega tüki kastist ja võttis laua ääres istet.

Istumine aitas, kuigi nüüd hakkas keha ka šokijärgselt värisema. Ta oleks tahtnud pugeda kuhugi teki alla peitu ja seal seda kõike seedida, kuid isegi katkine tool oli hetkel luksus. Vähemalt sai ta vigastatud jalg puhata.

Teispool ust toimus endiselt vali võitlus, kuid ta ei teadnud, kui kauaks. Pealegi ei saanud ta ju siia jääda! Ühel hetkel oli vaja midagi juua ja süüa. Praegu liikus ta vaid tänu kohvile ja sedagi polnud ta tarbinud rohkem kui kaks lonksu.

Pühad joogid pidavat suutma toituda vaid õhust ja armastusest, kuid Rahel polnud ei püha ega ka mitte Tiibeti koopas mediteeriv habetunud mees.

Otsustades veel natukene jalale puhkust anda, alustas ta läbiotsimist kirjutuslauast.

Ta proovis esiteks laualampi. Peale õrna vilkumist ja korralikku tolmu kärssamise haisu jäi lamp põlema. Veel üks kinnitus inimeste olemasolule. Kindlasti oli kuskil keegi, kes oskas öelda, mis temaga juhtus ja oskas ta koju aidata. Kuid esiteks pidi ta elus püsima.

Ta suunas lambi valguse allapoole, et see ukse vahelt välja ei kumaks, libistas esimese sahtli pesast välja ja asetas selle lauale, et selle sisu valguse käes uurida. Oodatult oli sahtlis paber. Või kui täpsem olla, siis äärmiselt pude paberilaadne materjal, mis paksult koiauke täis. Tekst oli loetamatu. Sama kordus teise ja kolmanda sahtliga, mille ta samuti lauale tõstis.

Neljandal oli põhi alt ära löödud või ehk näljaste koide poolt söödud ja viimases oli…

Rahel vaatas leidu, uskumata oma silmi.

„WC pump?” pomises ta omaette instrumenti vaadates. Ta polnud küll mingi toru-spetsialist, kuid arvestades, kuidas kõik muu oli siin hävinenud, oli üllatav, et puidust varre ja kummist otsaga instrument polnud isegi mitte tolmune. Lisaks oli see kirjutuslaua sahtlis. Rahel jõllitas pumpa tükk aega, kuid kehitas viimaks õlgu. See polnud kindlasti mitte selle hommiku kõige üllatavam asi.

Ta jättis pumba lauale ja vaatas üle õla riiulite poole. Seal võis veel midagi leiduda.

Valugrimassiga ajas ta ennast püsti ja pooleldi hüppas, pooleldi lonkas riiulite juurde. Raudkonstruktsioon oli küll roostes, kuid piisavalt stabiilne, et otsimise ajal tuge pakkuda.

Mõnikümmend minutit hiljem olid kõik tema leiud laua peal reas. WC pump, tuub superliimi, kaks rulli halli teipi, punase tähekesega mudelrong ja esmaabikarp.

Ta kangutas karbi lahti, lootes leida valuvaigisteid, sidemeid ja alkoholi. Tema pettumuseks oli selles vaid kaks kummalist süstalt, karp tablette, inhalaator ja pudel vett. Mis iganes õpetused kunagi karbis kaasas ka olid, polnud neist enam midagi alles. Kui kaua tagasi olid need rohud siia jäetud? Kindlasti liiga ammu, et neist tolku oleks, isegi kui ta teadnuks, mida need kunagi tegid. Ka rohtudel oli ju säilivusaeg ning peale seda oli nende tarbimine ebasoovitatav, tihti isegi tervisele kahjulik.

Ta oleks eelistanud piiritust, kuid vesi oli parem kui mitte midagi. Ta võttis korraliku sõõmu ja oleks selle peaaegu välja sülitanud.

MUTATSIOON: RAD-TRANSFORMAATOR

Raisk! See ehmatas! Rahel sundis end müstilist teksti vaadates neelama, loputades suust metalse vere maitse. Kiri seisis veel mõned hetked ning kadus. Ta ei teadnud, mida kogu see jama tähendas, kuid vähemalt oli ta nüüd teadlik, et tekstid võisid iga kell tema ette hüpata.

Järgmise veesortsuga pesi ta käed ja näo suuremast kõntsast puhtaks. Hambaid valust kokku surudes puhastas ta veega sügavat lõikehaava kõhul ja tupsutas selle hommikumantli nurgaga kuivemaks. Ta valmistus peas selleks kõige raskemaks osaks, kuid enne seda tegi ära pisitööd.

Teipi plaastrina kasutada polnud hea mõte – see oli umbne ja lahti rebides lõhkus kindlasti haava jälle ära.

„Kas sa teadsid, et superliim loodi algselt haavaliimiks?” tuletas ta meelde üht kunagi kuuldud hädist pickup line’i. Ei, sel hetkel ei teadnud ta seda ja ei tahtnud ka teada, kuid nüüd tuli see kasuks. Superliim töötas, kuigi ei vähendanud valu. Ta pistis hommikumantli paela otsa hammaste vahele, et mitte häält teha, ja pressis haava kinni.

Järgmine samm oli jalahaav ja roostes rauatükk selles. Ta proovis leida jalale mugavamat asendit, nii et lihas poleks liialt pinges, ja vaatas, hommikumantli vöö endiselt hammaste vahel, haava lähemalt. Midagi piraka roostes naela taolist oli läinud paremalt poolt säärest sisse ja vasakult välja. Normaalses maailmas oli selle jaoks kiirabi, kuid seda võimalust polnud. Ta pidi võimalikult kiiresti haava ära puhastama ja kinni saama.

Rooste tundus sakiline ning naela tagasi tõmmates võis ta teha olukorra veel hullemaks. Ta pidi võõrkeha eemaldama nii, nagu vanades indiaanifilmides eemaldati kehast nooli – lükates need lõpuni kehast läbi.

See sai olema valus. Rahel rahustas hingamist. „Üks, kaks, …” Kolme peal surus ta naela kogu jõuga, surudes samal ajal ka hambaid paksu vöö sisse. Pisarad voolasid ja pilt tahtis eest ära minna, kuid kui ta lõpuks uuesti silmad lahti tegi, oli metallist jurakas tema kõrval põrandal - sellele voolamas ojadena verd. Rahel loputas kiirelt haava puhtaks, tupsutas kuivemaks ja tõmbas siis kiirelt kogu sääremarja teibiga kinni. See oli ajutine lahendus, kuid mõnda aega äkki töötas.

Järgmiseks võttis ta ette tallad. Koopa põrand oli täis teravat kiviklibu, mis lõikas otse naha sisse. Liimides haavu kokku, jõudis ta tõdemusele, et ta polnud veel kunagi varem oma Grinchi sussidest nii palju puudust tundnud.

Paljajalu liikumine oli halb mõte. Omamata paremat ideed mässis ta mõlemad jalad peale superliimi ravikuuri teibi sisse. Pikas plaanis oli see halb mõte, kuid praegu võis välistada veremürgituse.

Kui jalad mässitud, tõstis ta valusa jala põrandale tagasi ja sülitas hommikumantli paela suust. Alla vaadates ja hämaras võis jääda isegi mulje, et tal olid jalanõud. „Peaaegu Gucci,” noogutas ta omaette.

Teip oli talla all libe, kuid kindlasti mitte kauaks. Siiski oli oht, et see kulus kiirelt läbi. Tal oli tarvis kas korralikke saapaid või vähemalt taldu. Siit oleks ta leidnud vaid puutükke, kuid need poleks olnud kuigi mugavad.

Järgmiseks valutav rindkere. Ta keeras hommikumantli tihedamalt keha ümber ja tõmbas selle teibiga kinni, toestades nõnda oma roided. Esimene rull teipi sai tühjaks.

Ta vaatas mõtlikult rulli papist sisu. Oli tal sellega midagi teha?

Natuke aru pidades lükkas ta selle kui käevõru üle sõrmede ja nihutas koos hommikumantli käisega üles. Kuigi natuke ebamugav, andis see käele natuke rohkem liikumisruumi ja hoidis liialt pika käise käe eest ära.

Ta tõmbas teisest rullist veel mõned tiirud rindkere ümber, nii igaks juhuks, ja pistis selle siis hommikumantli taskusse. Sinna kõrvale mahtus ka punatähega mudelrong.

Tema teise taskusse läksid kummalised süstlad, inhalaatori balloon (ta ei uskunud, et otsikuga midagi teha sai) ja tabletid – samuti ilma karbita, et ruumi kokku hoida. Ta ei teadnud, mida nende rohtudega ette võtta, kuid hetkel oli see ainus, mis tal oli. Siis vaatas ta uuesti toas ringi.

Tundus, et võitlus kahe elaja vahel oli lõppenud, kuid ta ei kavatsenud minna selle tulemust vaatama. Äkki elajad tegid vahepeal vaherahu, et korra ühiselt kõhtu täita? Rahel oli korduvalt tundnud endal häirivaid näljaseid pilke, kuid see siin andis kõikidele meestele silmad ette.

„Õppige, mehed! Või… pigem äkki mitte."

Turtsatades oma jabura mõttelennu peale, vaatas ta ringi. Ainus teine väljapääs oli suur ventilatsioonišaht vasakul seinas. See oli küll üsna kõrgel ja võis olla ohtlik, kuid kindlasti mitte hullem kui tagasitee.

Ta tõmbas kaks teibiriba ja sulges nendega hommikumantli taskud, et sealt midagi välja ei pudeneks. Seejärel, kasutades riiulit toena, ronis ventilatsiooniluugi juurde.

Katte kinnituskruvid olid nii roostetanud, et võrk vajus väiksema tõmbamise peale lausa ise eest, kukkudes valju kolina saatel põrandale. Rahel polnud kindel, kas ta kuulis ukse tagant lõrinat või oli see vaid meelepete. Igal juhul viskas ta oma relva – WC pumba –

ventilatsioonišahti ja hüppas kogu jõudu appi võttes sellele järele. Rindkere ja jalg kaeblesid torkiva valuga, kuid ta ei saanud lasta sel end segada. Vaid viiv hiljem roomas Rahel pimedas tunnelis, WC pump ähvardavalt käes, kuuldes seljatagant mütsatust.

Uks oli lahti saadud. See oli ilmselge. Tundus, et peletiste heitluses oli võitjaks jäänud siiski esimene sarviline, kes nüüd möirates oma einet otsis. Šaht oli peletise jaoks liiga väike. Isegi Rahel tundis siin ebamugavust. Siiski oli seljatagant kostuv heli piisavalt hirmuäratav, et sundis teda kiiremini edasi minema.

Äkki kostis kajavatelt plekkseintelt aga temani midagi ootamatut. Möire tema seljataga muutus kõrgemaks ja paaniliseks. Isegi teise elajaga võideldes ei teinud peletis sellist häält.

Hetk hiljem taipas Rahel paanika põhjust. Seda oli õhust tunda.

Ta oli tõstnud kõik pudist paberit täis sahtlid laua peale lambi alla ning elajas oli selle ümber ajanud. Paber oli kuiv kui tolm ja võttis kiirelt tuld, süüdates ka ülejäänud toa.

Ning kogu suits liikus otse loomulikult sinna, kuhu ta pidi – ventilatsioonišahti.

„Raisk!” pomises Rahel enda ette.

Vähemalt oli suitsu liikumine aeglane.

Justkui tema mõtteid lugedes algas eespool vaikne undamine.

„Minge kah kõik persse!” Ta andis jalgadele ja kätele valu, et kiiremini edasi liikuda.

Õhuvool tõmbas suitsu tema tagant välja. Õhku oli vähe ja seda jäi aina vähemaks.

Teoreetiliselt oli sundventilatsioon kiire moodus tule summutamiseks, kui toa uks oli kinni, kuid ta kahtles, et koletis etiketti tundis. Kindlasti jättis ta isegi peldikus käies ukse lahti. Nüüd tõmbas õhuvool arvatavasti kogu käigust aina uut ja uut hapnikku peale, tõmmates sellega leegi veel uljamalt käima.

„Persse! Persse!” Ta ronis nii kiiresti, kui suutis, edasi, lüües end korduvalt ära, kuid pööramata sellele tähelepanu. Hingamine, mis oli niigi juba raskendatud, oli nüüd seda enam. Ta hakkas köhima ja turtsuma, kuid ei peatunud.

Viimaks nägi ta eespool õrna kuma ja jõudis ka surina põhjuseni. Tunneli otsas paistis valgus ja selle ees liikus tiivik. Hinge kinni hoides kiirustas Rahel tiiviku suunas, lootes leida sealt lähedalt õhku. Kuid ta polnud ainus, kes nii mõtles. Niipea, kui ta jõudis pimestava valguse ette, jäi maailm äkki seisma ja ta märkas enda ees helendavat rotti. Pahaaimamatult oli ta sisenenud Täpsussihtimise seadetesse. Väiksema koera suurune rott oli tema suunas seljaga, vaadates tiiviku vahelt välja. Suure tõenäosusega proovides hingata. Nad olid samas paadis, kuid Rahel kahtles, et rott oli valmis ruumi jagama. Lisaks tuli kuidagi see tiivik peatada, et olukord hullemaks ei läheks.

Rahel roomas lähemale ning võttis WC pumba valmis. Niipea kui Täpsussihtimine hakkas lõppema, alustas ta sihtimist ja peale suurt punast ja vilkuvat ühte lajatas pumbaga otse ette, nagu oleks see piljardikii. Hiidrott ei jõudnud isegi mitte olukorda märgata, kui tiivik eemaldas ta pea.

„Raks-raks-raks,” häälitsesid tiivikulehed, puredes läbi väikese elaja keha ning pritsides välja ebamäärast kondi, sisikonna ja karvade massi. Võigas vaatepilt, kuid Rahel oli liiga väsinud, et hoolida. Peale ragistamist tegi tiivik veel mõned hädised liigutused ning jäi siis pidama.

„Kaks kärbest ühe …!” hingeldas Rahel, suutmata lauset lõpetada. Ta roomas kiirelt avause juurde ja ahmis isukalt õhku. Suits tõusis endiselt tema tagant, kuid polnud enam nii hingemattev.

Ta oli väsinud. Väga väsinud ning see koht siin oli turvalisem, kui kõik eelnevad.

Tal oli kõigest sellest jamast kõrini! Tõmmates end avause ette kerra, suigatas ta kui kass kergesse unne.

3 - Rahel ja toiduahel

Rahel ärkas kraapiva heli peale. Ta ei mõistnud, kust see tuli ja teda ümbritsev külm ja kõle ventilatsioonišaht ei andnud vastust – meenutades vaid eelmise päeva õudu. See polnudki uni.

Sundides end rahulikuks, vaatas Rahel katkiste tiivikute vahelt alla. Roti jäänuste juures paistis väike karvakera, kes limpsis isukalt kivipinnalt verd ja jäänuseid. See oli üsna räsitud väljanägemisega kassipoeg. Karv tundus punakas, kuigi see võis olla lihtsalt rotiverest. Loom sõi, nagu poleks ta kunagi varem süüa saanud, mis üldiselt kehtis iga kassi puhul – ka nende, kes olid just söönud. Rahel vaatas seda kerge heldimusega, tundes rõõmu, et vähemalt keegi sai tema veretööst kasu.

Siis aga märkas ta veel liikumist. Kassi taga, pimedas varjus, liigutas end midagi suurt ja putukalaadset, hiilides matsutavale ja lakkuvale loomale lähemale. Rahel nägi läikivat kitiinist kesta ja astelt, mis tõusis surmavaks löögiks üles.

„Otse loomulikult inimesesuurune skorpion,” turtsatas ta oma peas.

Rahel surus hambad risti. Muidugi tahtis ta kassi päästa, kuid ei teadnud täpselt, kuidas. Isegi kui tema ratsionaalne pool tuletas meelde, et ta pidi suure tõenäosusega samuti samast elajast mööduma ja kindlasti oli kassi mugiv skorpion tema suhtes vähem tähelepanelik, ei saanud ta karvakera abita jätta.

Skorpion oli juba loomale seljataha jõudnud, astel löögivalmis. Ta pidi otsustama ja tegema seda kiirelt. Rahel karjatas ja lõi kätega vastu seiskunud ventilaatorit enda ees. Kolina saatel kukkus see maha. Nii kass kui ka skorpion tardusid paigale ja vaatasid üles. Kass toibus kiiremini ja sai alles nüüd aru, kui halvas olukorras ta oli. Ta andis käppadele valu, et ära joosta, kuid skorpioni astel langes kui välk selgest taevast.

Rahel vaatas õudusega, kuidas kiisu lendas siruli maha, andes skorpionile võimaluse rünnakut jätkata.

„Ära sa isegi mitte mõtle!” saatis Rahel WC pumba elaja suunas teele. Ta ei oodanud, et see midagi teeks, kuid ehk võitis vähemalt lisaaega, mille käigus kass sai põgeneda.

Tema üllatuseks, ja ilmselgelt ka skorpioni, lendas WC pump otse astla otsa ja jäi sinna kinni, nagu oleks tal puust ihuliige. Skorpion proovis seda küljest ära raputada ning mõistes, et sellest pole abi, liikus seina juurde ja hakkas astla ja selle küljes rippuva võõrkehaga vastu seina lööma. Ta oli kui puuastlaga piraatputukas.

See oli paras aeg tegutsemiseks. Rahel libistas end šahtist välja ja hüppas ettevaatlikult alla. Jalg andis maandumisel tunda, kuid ta surus hambad risti. Ta haaras verise karvapalli käte vahele.

Kostis raksatus ja Rahel keeras ümber. Hiidskorpion oli nii kaua pumpa vastu seina tagunud, et see andis viimaks alla. Nüüd olid sellest alles vaid pilpad. Kummist ots püsis endiselt sihikindlalt astla ümber kui moodne ilurõngas.

„Persse!” Rahel paotas hommikumantlit ja pistis kassi põue sooja. Siis astus ta sammu tagasi, hoides skorpioniga kui vihase pulliga silmsidet.

Tal polnud relva ning ta kahtles, et suutis elajast kiiremini liikuda – eriti vigase jalaga.

Skorpion tegi tema suunas ähvardava sammu ning Rahel astus aeglaselt tahapoole. Kuigi taganemine võis näidata, et ta on nõrk, ei tahtnud ta skorpionit liiga lähedale lasta. Ta oli näinud loodusdokke ja teadis, kui kiiresti need olevused võisid vajadusel liikuda. Peletis tema ees oli küll sama suur kui ta ise, kuid Rahel ei kahelnud eluka kiiruses.

Võita polnud võimalik. Heal juhul suutis ta skorpioni vaid segadusse ajada. Ta lükkas teibiriba tasku pealt, haaras seest esimese asja, mis pihku mahtus, ja lennutas selle elaja suunas.

Skorpion jäi seisma ja uudistas erkpunase tähega mudelrongi enda ees. Ta torkis seda terava sõraga, siis pööras tähelepanu söögile tagasi.

Kuigi elaja tähelepanu oli hoitud vaid paar sekundit, oli see piisav, et Rahel sai kiirelt ümberringi vaadata. Nad olid koopas ning siit läks kaks käiku edasi. Üks neist oli lähemal kui teine.

Hiidskorpion lükkas demonstratiivselt rongi kõrvale ja hakkas taaskord tema suunas hiilima, et vahemaad vähendada ja siis äkkrünnakuga võitlus kiirelt lõpetada.

Rahel soris taskutes.

Teip oli liiga väärtuslik, et seda loopida. Tabletid võisid olla mürgised, kuid ta kahtles, et skorpion neid sööma oleks hakanud. Balloon… Ta näole tuli muie ja ta viskas inhalaatori ballooni elaja poole.

Ilmselgelt tema tempudest väsinuna ei hakanud skorpion ootama, et järgmine segaja maha langeks, vaid udjas sellele juba õhus, liikudes samal ajal kiirustades Raheli suunas. Plaksatusega lõi rõhu all olev väike balloon end lõhki ja Rahel andis jalgadele valu. Ta jooksis nii kiiresti, kui suutis, katkine jalg tulitamas.

Selja tagant kostus krõbinat, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu.

Koobas läks äkki laiemaks ja kõrgemaks ning ümber nurga keerates tervitas teda plekitükkidest ja autojuppidest tehtud kindlustatud aed, mille taga paistis vahitorn.

Inimesed! Pääsemine!

Rahel võttis viimase jõuvaru kokku, surus hambad risti, et valuga toime tulla, ja jooksis nii kiiresti, kui suutis, aia suunas.

Vahitornis paistis liikumist ning siis kõlas lask. Rahel tundis, et midagi vilises temast mööda. Seejärel tuli järgmine lask.

Rahel julges seljataha piiluda ja nägi, et skorpion oli mõlemaga neist pihta saanud ja oli vaevu viimase eluniidi küljes. Kolmas lask võttis ka selle.

Rahel ohkas, keeras näo aia suunas ja hakkas, nüüd aeglasemalt, vabaduse suunas liikuma.

„Veel üks samm, Roomba Mango, ja ma lasen su sõelapõhjaks!” kostis peenike hääl tornist.

Roomba? Kas ta võrdles teda just tolmuimejaga? Rahel jäi seisma ja tõstis käed üles.

„Roomba Mango? Kes see on?” uuris ta.

Ilmselgelt oli tornis laps. Laps, kes hoidis vintpüssi.

„Sina! Roomba Mango!”

Rahel polnud kindel, mida sellises olukorras öelda. Ma tulen rahus? No ilmselgelt, muidu oleks tal olnud rohkemat seljas kui lihtsalt hommikumantel. Rahu oli ainus asi, mida tal oli pakkuda.

„Ma sooviksin süüa. Kas teil on seda?” uuris ta viimaks valjuhäälselt. Kaks lonksu kohvi oli terve päeva jaoks liiga vähe. Eriti veel sellise päeva.

„Kohe on,” kostus irvitav vastus ning Rahel tundis, kuidas midagi kõva lajatas ta pea vastu.

Ta kukkus, märgates lähedal rahnu varjus seisvat poissi, järgmine viskevalmis kivi käes.

„Paistab, et mul on ka muud pakkuda kui ainult rahu,” käis langedes tema peast läbi.

Siis saabus pimedus.

4 - Mõtle kastist välja

Rahel tundis oma ninajuurel näpistust ja tegi silmad lahti, vaadates kassiga tõtt. Kiisu lasi veel kareda keelega üle naise põse ning hüppas siis, võttes Raheli rinnalt hoogu, tema pealt maha.

Rahel pilgutas silmi ja vaatas ringi. Tema ümber oli pimedus. Niipalju, kui ta peale aiani jõudmist mäletas, tassiti ta kuhugi. Ta kuulis hääli, mis kõlasid kui lapsed, ning korraks vilksatas ka valgus. Need olid vaid hägusad mälestused ning võisid vabalt olla ka pettekujutlus. Mida ta kindlasti teadis, oli see, et ta pea valutas, ning et ta oli suuremas traatidest punutud ja okastraadiga tugevdatud kanapuuris.

Rahel ajas end ettevaatlikult istukile, tundes väikest raksatust käe all. Ta tõstis raksatuse põhjuse üles. Kont?! Väga paljaks puretud kont. Rahel polnud küll anatoomias tugev, kuid see nägi välja nagu midagi, mis võis kuuluda inimesele.

Ohates lükkas ta end rohkem istukile ja vaatas nüüd selgema pilguga ringi. Puur ise oli ehk nii poolteist meetrit kõrge, sama lai ja paari-kolme meetri pikkune. Selle seinad tuge ei andnud –need olid okkalised. Puuri põrandal oli konte, puru ja igasugu muud prahti. Otse tema kõrval vedeles räsitud olemisega tabletiümbris. Rahel võttis selle kätte ja vaatas. See oli räsitud, küünistatud ja tühi, kuid märgistused olid samad kui sellel, mille ta eelmisel päeval tasku pistis. Ta hakkas oma lehte otsima, et neid võrrelda, kuid seda polnud enam taskus. Ka üks imelik süstal oli kadunud.

Samal hetkel tundis ta õrna patsutust oma haige jala peal ning pööras pilgu sinna suunas. Päästetud kass patsutas pehme käpaga tema jalga ning siis, olles kindel, et ta vaatab, patsutas kõrval lebava süstla peale.

Kass oli võtnud süstla tema taskust ja tahtis talle selgeks teha, et ta peaks seda jala peal kasutama? Kas äkki kass sõi ka kõik need tabletid ära? Sööki Rahelil ju kaasas polnud ja näljas oli loom juba ilmselgelt varem.

Kehitades õlgu – ta oli liiga väsinud ja näljane, et mõelda või vaielda – otsustas Rahel kassi mõttega kaasa minna. Mida oli tal kaotada? Supikondi staatus? Ehk oligi paras ennast ära mürgitada, nii et need, kes teda süüa tahtsid, said vähemalt toidumürgituse. Ikka parem kui rahulikult üle surma ukseläve astuda.

Rahel võttis süstla, surus nõela läbi reienaha ja lükkas vedeliku sisse. Ta ootas, et tal hakkaks halb, kuid seda ei juhtunud. Selle asemel läbis tervet keha kerge surin ning paari hetke pärast tundis ta end, nagu oleks just ärganud kõige kosutavamast unest. Ta oli värske ja, mis peamine, terve.

Ta vaatas haige jala poole ja proovis seda liigutada. Teip hoidis jalga küll jäigemana, kuid kogu valu oli kadunud ja varbad liikusid. Jalg oli terve. Lisaks oli ka hingamine kergem.

Mis pagana imerohi selles süstlas oli?

„Niipalju siis toidumürgitamisest,” mõtles Rahel ja vaatas kassi poole. „A…aitäh?” kogeles ta aeglaselt. Ilmselgelt oli tema kaaslaseks üks intelligentne loom.

Kass noogutas ja hakkas kasukat verest puhtaks lakkuma.

Rahel vaatas uue pilguga ringi. Nüüd polnud olukord enam päris lootusetu. Laagris paistsid üksikud tulekumad, kuid läheduses polnud ühtegi hingelist. See tundus hea aeg põgenemiseks, kuid ta polnud kindel, kuidas seda teha. Puur oli tugev ja selle ukse ees rippus korralik tabalukk.

Rahel vaatas puuris ringi. Ta korjas paar pisemat konti ning proovis nendega, surudes käed traatide vahelt välja, lukku lahti muukida. Filmides käis selline asi lihtsalt. Peagi sai selgeks, et see siin polnud film. Rahel murdis vähemalt kaheksa konti ja kaotas kolm niisama sõrmede vahelt teisele poole ust.

„Persse,” urises ta läbi hammaste. Ainus, mida ta ehk suutnuks teha, oleks toppida tabalukk konditükke täis nii, et teda poleks siit nii lihtne ära vedada.

„Mjäu?” uuris hääl seljatagant.

Rahel pööras ümber.

Kass oli nüüd puhtam, kuid endiselt punakat tooni. Ilmselgelt oli see naturaalne värv.

Rahel ohkas, ulatas oma käe kiisule nuusutada ning siis sügas sõrmedega kiisut kõrvatagant.

„Küll sa oled meil ikka üks ilus loom,” sõnas ta vaikselt. „Ja ilmselgelt tark kah.”

Siis jäi ta ootamatult ja kassi pahameeleks käega pidama – uus mõte peas.

„Kuule,” pakkus ta vaikselt. „Sa oled selline kaval loom. On sul äkki mõtteid, kuidas me siit välja saaks?”

Kass vaatas talle otsa, siis tõstis käpa üles ja hakkas sellega vibutama.

„Kraapima? Koputama? Lööma?” pakkus Rahel. Ta polnud kunagi Aliases osav olnud ja poleks kunagi arvanud, et sellest võib oleneda tema elu. Veel vähem, et ta mängib seda kassiga.

Karvakera liigutas äkiliselt saba, ilmselgelt oma kaaslase rumalusest häiritud, tõusis püsti, liikus paar sammu Raheli poole, istus maha tagasi ja vaatas otse üles.

„Mis seal üleval on?” uuris Rahel. Eemal paistis kivist koopalagi nagu igalpool mujal ning ka nende pea kohal olev traat oli samasugune kui ülejäänud korvil. Ei, ta eksis. Midagi seal siiski oli. Siit oli puuri parandatud ning seda tumedama traadiga – okastraati ei paistnud samas aga üldse. Rahel katsus seda sõrmedega. Tume traat oli pehmem! Ta haaras traadist kahe käega kinni ja asus seda vaikselt, aga kindlalt painutama. Peagi suutis ta tekitada taldrikusuuruse augu, kuid see oli ka kõik – edasi tuli juba tugevam ja okkalisem traat ette.

„Pea mahuks ju välja, aga mul on ka seda va ülejäänud keha vaja,” pomises ta ning ehmatas, tundes küüniseid mööda selga ja siis pead liikumas. Hetkega oli kass august väljas ja võrgu peal. No muidugi. Kass pääses siit vabadusse, kuid Raheli jaoks väljapääsu polnud.

Samas oleks olnud isekas kiisut ka siin kinni hoida. Ta oli loomakese just surmasuust päästnud, mis kasu oli sellest, kui ta nüüd uuesti sinna tagasi läks.

„Lippa siis,” ohkas Rahel, proovides olla võimalikult vähe sapine. „Ole terve!”

Kass ei öelnud midagi, kuid tema saba tõmblemine andis taaskord teada tema mittenõustumisest. Vaikselt, pisitasa, hakkas karvakera puuri sissepääsu poole liikuma. Kassi graatsilise ja ettevaatliku liikumise vastu okastraat ei saanud. Peagi ronis loom juba puuriukse kõrvalt alla. Jäädes tabaluku kõrvale pidama, lükkas kass paremal esikäpal vaid ühe küüne välja ja hakkas sellega tabaluku sees udjama. Kass jäi korraks oma tegevuse juures pidama, põrnitses Rahelit süüdistavalt ja tõmbas lukust välja sinna jäänud konditüki. Pistes küüne tagasi, kõlas krõks ja tabalukk vajus lahti.

„Sa …” alustas Rahel, uskumata oma silmi. „Sa oled uskumatu.”

„Ma tean,” turtsatas kass karedal häälega, mis oli kontrastis tema nunnu ja pehme väljanägemisega. Loom hüppas puuri küljest maha. „Kuid sa võid seda alati veel öelda.”

Raheli kulm tõusis üllatusest üles, kuid vajus siis sama ruttu. Rääkiv kass oli ootamatu, kuid mitte kõige imelikum asi viimase ööpäeva jooksul.

„Miks sa enne „Mjäu?” ütlesid?” uuris Rahel.

„Ma arvasin, et sellest piisab. Ilmselgelt aga eksisin. Liigume. Väljapääs on sealpool,” näitas kass käpaga.

„Kuidas sa seda tead?” üllatus Rahel.

„Ma ei maganud terve päeva nagu mõned teised,” pööritas kass silmi. „Tule. Vaikselt. Ära kuhugi vastu mine.”

Kass juhtis liikumist, silmad lahti ja kõrvad kikkis. Oli ilmselge, et tal oli pimedas eelis. Rahel nägi vaeva, et mitte kuhugi otsa komistada. See oli kui proovida pimedas prügimäel vaikselt liikuda. Lõhn oli tappev ning igasugust prahti leidus lademetes. Rahel oli õnnelik, et siin oli liiga pime, et kogu seda rämpsu näha, sest lõhnast oli tunda ka roiskumist.

Peagi paistis pleki- ja puidutükkidest sarade vahelt natukene suurem plats. Selle keskel auk, mida ümbritsesid autodest ja bussidest väljakistud istmed – nende katted kulunud ja ribadeks, heledad sisud välja piilumas.

„Lõkkease,” sõnas kass seletuseks ja jäi äkki seisma. „Punase kattega Ferrari-istme all on rauast praepann. Äss võta.”

„Kui sa ütled, et see on punane,” sosistas endiselt poolpime Rahel vastuseks, jättes tähelepanuta, et temaga räägiti just kui koeraga.

Peagi liikusid nad juba kolmekesi pimeduse varjus edasi. Veripunane kass, räsitud hommikumantlis naine ja roostes raudpann.

Äkki tõstis kass ühe käpa hoiatavalt üles ja Rahel jäi seisma. Majakesest nende kõrval kostus midagi. Mõlemad kikitasid kõrvu.

„Sa magad, chiquito, mu poeg.

Võib-olla unes õnne näed.

Ning kuigi muret toob hommik,

siis ometi kõikjal

ei koida ju päikseta päev.” (1)

„Raadio,” sosistas Rahel ja kass noogutas. Rahel teadis seda laulu. Inimsööjate laste külas oli seda väga kummaline kohata. Kuid see tähendas, et ka siin oli mingi tehnika olemas.

Nad hiilisid vaikselt edasi. Peagi paistis valgusekuma ja kass näitas käpaga uberiku nurga poole. Rahel oli üllatunud, et ta hakkas kassi vihjetest juba vaikselt aru saama. Ettevaatlikult piilusid mõlemad ümber nurga valguse poole. Seal oli autojuppidest ja muust kolast kokku topitud aed. Lömmis plekksilt erkpunase kirjaga „Kolhoos Edu” paistis kogu kola seest eriti eredalt ja irooniliselt silma. Selle hunniku taga ootas tühermaa, kuid tee selleni polnud ilma takistusteta. Üks poisiklutist valvur istus tünnis põleva lõkke kõrval, vintpüss põlvedel.

„Ma tõmban ta sinu juurde,” sõnas kass külmalt. „Sa võtad maha.”

„Millega?”

„Pann.”

„Ta on ju kõigest laps.”

„Näljane laps, kes teab, et sa oled lihast tehtud,” tuletas kass meelde ja turtsatas. „Ja ka mina.”

Rahel ohkas. Tema karvasel kaaslasel oli õigus.

„Olgu, teeme ära.”

Mauk noogutas. „Püsi siin ja ole valmis ründama.” Ta astus nurga tagant välja ja liikus rahulikul sammul põleva tünni suunas – proovimatagi end peita või varjata. Rahel luges peas sekundeid, kuulates samal ajal pingsalt erinevaid helisid. Peale tule õrna praksumise polnud midagi muud kuulda.

Äkki kõlas vali: „Nämm-nämm, kiisu!”

Rahel pigistas raudpanni kahe käega, valmis äigama esimesele näole, mis nurga tagant välja tuli ja asus kõrgemal kui kass. Juba tuhises karvapall temast mööda.

„Klõnk!”

Rahel vaatas maas lamavat poissi. Tollel olid seljas räbalad, nende otsas hokiturvis ning peas tähekesega kiiver. Viimane oli ka põhjus, miks pannilöök nii kõva häält tegi.

Lamava poisi pea alt voolas aeglaselt verd tolmusele kivile.

Seda oli vürtsikõrvitsa lattega harjunud inimese jaoks liiga palju. Rahel pigistas värisevate kätega panni, et see maha ei kukuks.

„Minek!” käsutas kass poolsosinal. „Varsti on keegi kohal.”

Looma sõnade kinnituseks tõusid hääled kõrvalasuvast uberikust ning selles kerkis tulekuma.

Rahel tormas värava poole. Sissepääs oli tehtud furgoonauto ustest, mille linkide vahele oli tõstetud raudtoru. Kiirelt tõstis ta selle eest, lükkas roostes ukse valju kääksatuse saatel lahti ja hüppas välja. Kass oli samal ajal üles otsinud valvuri vintpüssi ja vedas seda nüüd rihma pidi värava poole.

„Vaid üks lask, kuid vähemalt midagi,” sülitas ta relvarihma suust. Rahel haaras relva ja vaatas õue suunas. Mitmed lapsed liikusid karjudes nende suunas, teised, kel ilmselgelt parem varustus, vinnastasid relvi. Tal polnud ei oskuseid ega vahendeid, et võidelda.

Kass väljas, lükkas Rahel autouksest värava kiirelt kinni. Nii nagu ta oletas, olid lingid ka väljaspool. Rahel surus vintpüssi linkide vahele, takistades nii väljapääsu asulast, haaras praepanni kätte ja andis jalgadele valu.

„Pole paha, Roomba!” hüüdis kass ja kalpsas talle mööda tolmust liiva järele. Neid jäid saatma vihased hüüded.

Osa 2

5 - Hambutu tühermaa

Taevas oli pilvitu, kuuvalgus näitamas neile teed läbi rahne ja kiviklibu täis ebaühtlase lageda. Kõik oli kaetud elutu liivaga. Selle vahelt piilusid välja hoonete jäänused, mis nägid kahvatus valgusekumas välja kui hiiglaslikud kihvad.

Rahel jooksis, nagu teinuks ta seda mererannas, mäletades Cooperi testi, mida kooliajal sai tehtud. Talle meenus ka see, miks ta enamiku testist jalutas. Jooksmine oli rõve! Kuid seekord polnud valikut. Kass juhiks ees, jooksis ta, kuni põlved muutusid pudruks ja oksemaik tuli suhu ning õõnsustunne kõhus tuletas meelde, et seal polnud endiselt muud kui kaks lonksu kohvi, needki eilsest.

„Ooh – oota,” sosistas ta vaevu kassi suunas ning vajus hingeldades põlvili liivale.

Kass peatus ja vaatas seljataha. Siis vaatas ta pimedas helkivate silmadega ringi. „Püsi siin!” Saba kurjalt õhus tantsimas, ronis loom lähima kõrgema luite otsa. „Vari kümme meetrit kella viie suunas.”

„Ah?”

Kass hüppas kergelt alla tagasi, raputas karva liivast puhtamaks ja asus sammuma. „Tule.”

Rahel liikus neljakäpukil endiselt hingetuna, praepann käes, talle järele. Kass juhatas nad armetu ja üksiku taime varju. Põõsas, mis nägi välja kui metsik ja räsitud bonsai, ei peitnud just palju, kuid kaugelt vaadates ehk piisavalt. Rahel tõmbas end taime alla ja toetas selja selle tüvele. „Ma arvasin, et kassid pole pikamaajooksjad,” sõnas ta aeglaselt kosudes.

Kass põrnitses klaasistunud pilgul tühermaad. „Me oleme head kohanejad. Koobastes polnud kuhugi varjuda.”

Rahel tundis, kuidas ta süda jättis löögi vahele. See kass oli pidanud siin ellu jääma. See tähendas, et… „Sa polegi kassipoeg?” Ka hääle järgi tundus, et tegemist oli vanema loomaga, kuigi Rahelil polnud millegagi võrrelda. Äkki kõlasid kõik kassid nii?

Kõuts keeras pea tema suunas. „Miks sa arvasid, et ma olen kassipoeg?”

„Sa oled ju nii…”

Rahel jättis lause lõpetamata, nähes kassi kalki pilku endal. Kui ta veel varem ei uskunud kasside mõrvarlikke motiive, siis siin oli elav tõestus.

„Nii mis?” uuris kass.

„Nii… armas?” proovis Rahel.

„Mhmh,” turtsatas kass, keeras pea ära ja vaatas tagasi liivasele lagendikule.

Tükk aega oli nende ümber vaid kahisev tuul.

„Kaua sa siin juba olnud oled?” uuris Rahel lõpuks.

„Ma vaatan oma kalendrist järele. Ah ei, õige, ma märkisin ju küünega seinale iga korra, kui päike loojus, sest seda on ju koopas väga hästi näha.” Kass ohkas, mis oli üsna ootamatu vaatepilt. „Liiga kaua.” Ta kiikas naise poole. „Aga nüüd on vähemalt mingigi võimalus tagasi pääseda.”

„Mis võimalus?” uuris Rahel.

„Ilmselgelt mitte just kõige taibukam võimalus.”

„Vabandust?” Rahel ei teadnud, kas ta oli rohkem segaduses või solvunud.

„Pole praegu tähtis,” urises kass läbi hammaste. „Meil on vaja kohta, kus puhata. Söök-jook ei teeks kah paha.”

Viimane pani Raheli kõhu korisema. Ta oli näljane. Väga näljane.

Selgus, et ta polnud ainus. Kass tardus, tema kõrvad ja turjakarvad hetkega püsti. Rahel ei jõudnud isegi mitte küsida, kui tema suunas hüppas suur koerlane, teravate kihvadega ääristatud lõuad avali. Rahel tõstis käe kaitseks ette… ning maailm jäi seisma.

Peatunud maailma keskel olid vaid naine ja tema kassist kaaslane.

Kass vaatas hõljuvat teksti. „Täpsussihtimine? Pole paha. On sul plaan?”

„Plaan?” kordas Rahel.

„Mida sa teha kavatsesid?”

„Ellu jääda?” pakkus Rahel.

„Mis ambitsioonid,” turtsaas kass ja libistas pilgu kiirelt üle oma kaaslase ja teda ründava looma.

„See asi su käe peal,” sõnas ta naisele. „Liiguta kihvade ette. Seda pole palju, kuid vähemalt mingi kaitse. Ja küta panniga niipea, kui ta on käe küljes kinni. Koerlased on aeglased lõugu avama, nii on ta vähemalt ühes kohas. Mõneks ajaks.”

Rahel vaatas koiotti, siis kassi, siis numbrit looma pea kohal ja lükkas papirulli käe ümber ründekohta, keerates ka hommikumantli käise paksemalt peale.

3 … 2 …1

Laksatusega lõid hambad naise käsivarde, kuid kõva papp ja paks riie kaitsesid kõige hullema eest ning Rahel udjas raudpanniga loomale vastu pead. Loom urises.

Rahel lõi veel. Loom urises veel rohkem ja seekord tundus, et ta oleks tahtnud ka lõugu lahti tõmmata, kuid need olid polsterduse sees kinni.

Rahel peksis elajat raudpanniga, mõeldes millegipärast tennisemängule, ning jõudis enne koioti vabanemist veel ühe tugevama löögiga tabada. See löök tegi eelnevatega võrreldes kõige vähem viga, kuid lennutas looma kaugemale ja lõi ta tasakaalu paigast. Koiott proovis jalgadel maanduda, kuid selle asemel vaarus veel natuke kaugemale ja kukkus külili. Hetk hiljem oli ta uuesti püsti tagasi, kuid seda juba miljonis verises käntsakas, mis valju heli saatel laiali olid lennanud nagu ka liiv tema ümber

Vere ja liivaga kaetud Rahel, pann käes, seisis paar hetke täiesti tummalt ja vaatas kraatrit enda ees. „Mis asi…?” kogeles ta viimaks.

„Miin,” sõnas kass külmalt.

„Siin on miinid?”

Kass vaatas naise poole ja siis auku. „Või iseplahvatavad koiotid.”

Raheli silmades tõusis uus õud. Mitte ainult polnud siin maailmas inimesed ja olevused, kes tahtsid teda süüa, vaid terve maailm oli tema vastu. Kui viimase kinnituseks kostus lähedusest veel lõrisevaid hääl.

„Minek!” hüüdis kass ja kadus plahvatusest tekkinud kraatrisse. Rahel järgnes, märgates alles nüüd kraatri põhjas metalse läikega ääri. Miski tugevam ehitis oli nende all ning nad olid just selle katusesse augu saanud. Hetkegi viivitamata hüppas ta august sisse.

„Kombes?” uuris kassi hääl, kui ta kottpimeduses maandus.

„Vist küll,” sosistas Rahel. Nende pea kohalt kostist lõrinat ning Rahel vaatas üles. Kuuvalgus kumas vaikselt augu kohal, kuid sissepoole ei jõudnud.

„Neil on värske korjus käepärast, meil on natuke aega,” sõnas kass pimedusest. „Me oleme tunnelis. Rauast seinad, üsna siledad ja tolmused. Tundub puutumata. Üks ots läheb sinna suunda, kust me tulime, teine mäestikust eemale.” Kass ootas hetke. „Sinu otsus.”

„Tahaks eemale,” kogeles Rahel viimaks.

„Teeme nii,” muigas kass. „Ma võtan siis roolimise endale.” Hetk hiljem ronis ta juba mööda Raheli hommikumantlit üles, peatudes alles naise õlal.

„Keera ennast natuke vasakule… natuke veel… näpuotsaga tagasi,” juhendas kass naise õlal. „Ja nüüd täiskäik edasi!”

6 - Ruum paanikaks

Kiiritav päike roomas aegamööda lõhutud aknaraamist sisse, justkui otsides veel viimaseid ellujääjaid tühermaal ning seekord tervitas teda vaikne ja üsna purjakil naise hääl.

„Pokemon!” teatas hääl, nagu oleks ta teinud maailma kõige tähtsama avastuse. Kuigi hääle põhjustaja polnud nähtav, võis aimata, et see tuli kunagise uhkema elumaja trepi alt.

„Siis äkki …Tamagotchi!”

Lähemalt vaadates võis märgata, et trepialuse sein oli kergelt irvakile vajunud, paljastades rüüstajatest puutumata kindlustatud ruumi, mille keskel lebas verises, mudases ja teibises hommikumantlis naine, kes kallistas viskipudelit. Naise kõrval lamas punakas kass, kel silmad küll kinni, kuid saba tõmblemas.

„Ei,” jätkas naine. „Need surevad ruttu ära.” Ta haigutas, ajas end istukile ja võttis pudelist järgmise sõõmu. Kui korralik punnsuutäis all, liikus naise udune pilk kassile tagasi ning taaskord meenus ülesanne, mille ta endale oli võtnud. „Garfield sa olla ei saa. Pole piisavalt paks!” Ta vaikis tükk aega, põrnitsedes looma enda nina ees. „Magnum!”

Kass tegi ühe silma natukene lahti. See oli esimene korralik reaktsioon.

„Meeldib?” uuris naine.

„Võib-olla,” pomises kass. „Roomba.”

„Ma pole Roomba,” vaidles Rahel, kuid tema hääles polnud enam võitlemiseks jaksu. Ta toetas pea paanikaruumist leitud kotile. „Kass nimega Magnum,” kordas ta veel ja haigutas, kogu väsimus korraga tema kukil.

„Magnum ja Rahel tühermaal...” mõmises ta vaikselt, siis vajusid ta silmad kinni.

Kass, värske nimega Magnum, vaatas pikalt oma pilditut kaaslast. See oli nende õnn, et nad selle koha leidsid. Käigu otsas asuvas paanikaruumis leidus nii ravimeid, süüa kui ka alkoholi, mis oli täiesti puutumata. Otse loomulikult keeras Rahel siia jõudes esimese asjana viskipudeli korgi maha ja tõstis selle suule. Magnum ei saanud seda pahaks panna. Ka temale oli siia ilma sattumine paras šokk. Tõele au andes oleks ta hea meelega ennastki siis pildituks joonud.

Kass ajas end püsti ja sirutas.

Vaikselt hiilis ta peidukast välja. Magnum ei pidanud oma kaaslase turvalisuse pärast hetkel liialt muretsema – see koht tundus üsna turvaline.

Ta ronis ettevaatlikult lagunenud treppidest üles.

Hoone katusest polnud enam midagi alles, kuid vahelagi hoidis esimesel korrusel osaliselt mingit kaitset peakohal. Vaadates alla, liikus ta mööda laetalasid ja lauajuppe. Elamine oli suur, kuid nagu võis oodata, ka korralikult rüüstatud. Aknad purud ja uksed eest – viimase üle oli kassil isegi hea meel. Talle väga ei meeldinud uksed. Kapid, riiulid, sahtlid olid kõik lahti kistud ja tühjaks tehtud. Seda eriti köögialal. Ta oli rohkem kui kindel, et siin olid käinud nii rüüstajad kui ka metsloomad. Kuid paanikatuba polnud neist keegi leidnud.

Kass ronis mööda korstnatoru veel kõrgemale ning jäi siis vareme tipus vaatama.

Nende ümber oli tühermaa. Kaugel eemal paistis mägi, mille sisemusest nad põgenesid.

Magnum teadis, et nad pidid sinna ühel hetkel naasma. Kui seal asus miski, mis tõi nad siia maailma, siis pidi see sama asi suutma nad ka tagasi saata. See oli loogiline. Kuid tagasiminekuks oli veel liiga vara. Mägi oli ohtlik ja nemad liiga pehmed, et sellega toime tulla.

Hoides pilku silmapiiril, limpsis kass keelega käppa ning vedas sellega üle kõrva. Tüütu liiv! Ta teadis, et karva liivast puhastamisel polnud tegelikult suurt mõtet, kuid soovis end vähemalt natukene värskemana tunda.

Neil oli tarvis plaani. Rahel ei paistnud väga palju mõtlevat, seega jäi see ülesanne kassile. Mure oli aga selles, et ta ei teadnud, mis võimalused neil olid. Hetkel oli ta teadlik vaid neid ümbritsevast tühermaast ja mäest endast. Ka korstna otsast ei paistnud midagi enamat kätte. Vaid tühjus, kõikemattev liiv ja surm.

Magnum oli jõudnud sabani, kui äkki tõusid tumedad linnud kuuma päikese käes väreleva liiva kohal ehmunult taeva poole.

Magnum peatus ja keeras end vaatama, keel endiselt ripakil.

Paari minuti pärast ilmus lindude ehmatuse põhjus. Salk tumedaid kujusid. Üks neist liikus eespool ja uuris masinaga maapinda – võimalik, et otsides miine. Kohe tema taga oli üks natuke uhkema mantliga, kes tõukas enda ees punastes nartsudes ja kinniseotud kätega inimest. Punakuub kukkus, sai jalahoobi ja tõsteti jalule tagasi. Tundus, et ta juhatas neid kuhugi suunas.

Nende järel tuli posu tegelasi jalgsi ning nende taga paar masinat, mis nägid välja nagu kolmerattalised motikad, mil purjelaadne asi peal.

See tähendas, et kusagil seal suunas pidi olema asula. Ning järelikult oli see jalgsi liikumise kaugusel. Kuigi masinate peal võis olla lisavesi ja toit…

Peni!

Kass hammustas ehmatusest keelde. Nende hoone oli ainus suurem objekt lähikonnas ning trajektoori järgi näis see liikumise ainuvõimalik eesmärk.

Plahvatus tõmbas ta tähelepanu röövlibande suunas tagasi, nägemaks, kuidas punase teenäitaja elutu keha vajus tumedale liivale. Ka bande juht tegi ilmselgelt sama järelduse, mis tema.

„Kuradi koer!”

Kassid pole oravad, et suudaksid mugavalt ja kiirelt nii üles kui ka alla ronida. Magnum andis endast parima ja maandus eba-graatsiliselt keset tolmust köögilauda, kuid vähemalt oli ta all.

Mis valikud tal olid?

Jah, ta sai teoreetiliselt paanikatoa ukse kinni tõmmata, kuid seda ei saanud kauaks nii jätta – ventilatsioon ei töötanud. Pealegi oli kindlasti ka siinpool võimalus ukse avamiseks olemas ja ta oli üsna veendunud, et bande oli paanikatoast ja käigust teadlik. Mida muud võisid nad siit otsida?

Ta kratsis vihaselt kõrvatagust, saates tolmu ja karvu lendama. Äkki märkas ta metalset läiget liiva ja tolmukuhja all köögilaua ääres. See oli kui raudne pall, millel olid erinevad haarmed küljes.

„Hmm,” turtstas kass ja hüppas masina peale, et seda lähemalt uurida. Endalegi üllatuseks teadis ta, millega tegu ning kuidas seda seadistada. Samuti oli ta teadlik, et tal olid käpad, mitte sõrmed, ja et see seadistamine sai olema koer kui keeruline.

Magnum tegeles endiselt masina seadistuskonsooliga, kui kuulis lähenevaid hääli ja naerupahvakaid. Bande tundus heas tujus ja mitte liialt ettevaatlik. Seegi hea.

Ta oli jõudnud menüü viimase valikuni.

KÄIVITADA KODUABILINE EESMÄRGIL:

KORISTUS

KODUTÖÖD

KAHJURITÕRJE

Ta valis küüneotsaga torkides viimase ja lükkas selle valiku võimsuse põhja.

VALIK: MAKSIMAALNE KAHJURITÕRJE

ALUSTAME VIIE SEKUNDI PÄRAST

PALUME PÜSIDA ELAMISPINNAST KAUGEMAL KUNIKS MUUSIKA VAIKIB

Kass lippas kiirelt paanikatoa poole, samas kui masin tema seljataga võttis tuurid üles ja alustas muusikat.

„Pam - param - param - paa - paa!

Pam - param - param - paa - paa!

Pam - param - param - paa - paa!

Pam - pam - pam - pam - pam - pam - pam - pam.”

Magnum kuulis, kuidas vinnastati relva. Kuidas hüüti midagi ning ka seda, kuidas köögis seisev masin, mis nüüdseks ühe koha peal hõljus, mitmed rauast kämblad aktiveeritud, hakkas valget tossu välja ajama. Kass tormas üle magava Raheli ukse lüliti suunas.

„Laul tungib hinge.

Loob uusi tundeid.

Laul otsib sõpru.

Ja võidab südameid!”(2)

Nüüd kõlasid juba lasud, mis põrkasid metallist pinnalt. Sellele vastas mürgiauru kahin ning mingi särisev hääl.

„Kui poleks laulu.

Ei oleks tundeid.

Ei oleks iial.

Ka sündind arm...”

Uks sulgus, paisates Magnumi ärevasse vaikusesse. Ta kuulis oma südametukseid, millele andis lisastressi norisev Rahel.

Kass surus end paksust klaasist vaateakna vastu. Terve köök oli paksu tossu täis. Isegi tema hea nägemine ei suutnud mürgipilve läbistada.

Ta suutis ääri-veeri tajuda pilve keskel liikuvat robotit. Tossu ääres käisid lasud ning pildus sädemeid. Inimkogud liikusid kui varjud. Masin liikus köögi parema akna äärde, lastes lendu punakalt säravaid kiiri.

„Mida koer kahjureid pidi see robot tõrjuma?” mõmises Magnum kööki vaadates.

Robot säristas akna juures. Samal ajal ronisid tema selja tagant sisse neli kogu ja andsid koduabilise vastu tuld.

See oli vale valik. Roboti pea keeras hetkega 180 kraadi, siis tekkis ühe selle käe juurde säde ning sealt lõi välja tohutu leek, mis läks kui lainetus üle terve köögi ja libistas kui põrguleek ka üle vaateakna. Magnum hüppas ehmatusest akna juurest ära ja maandus magava Raheli otsa. Otse loomulikult olid ehmatusest ka kassi küüned väljas.

Uneuimas Rahel oli hetkega püsti.

„Mida…?” Naine proovis tuikudes tuge leida ja haaras esimesest asjast, mis ette sattus. Selleks oli kang. Kass jälgis õudusega, kuidas paanikaruumi nii esimene kui ka tagumine uks ennast lahti hakkasid vedama ja mürgine suits vajus kui valge vatitekk laienevast uksepilust sisse.

„Jookse nii, et elu armas!”

*

Viski, magamatus, jooksmine, mürk ja olematu söök tuli kogu täiega otse tumedale liivale ning hajus kiirelt kuuma päikese ja tuiskava liiva käes. Rahel öökis, kaitses korraks silmi läheneva tuulepuhangu eest ja jätkas siis samas vaimus.

Magnum, karvad keerlevas tuules tantsimas, jälgis kraatriaugust tõusvat mürgipilve.

See läks aina tihedamaks.

„Kus kott on?” uuris Magnum äkki ärevalt.

!Köie, hõkk, otsas,” ohkas Rahel, proovides enda hingamist korrigeerida.

„Mitte kauaks.”

„Mida?” ei saanud Rahel aru.

Kass vaikis, seega keeras Rahel oma väriseva pilgu augu suunas. Paanikaruumist kaasa haaratud köis, mis kraatriaugust alla rippus, oli kuidagi ootamatult pingul, ja kivi, mille ümber kass köie haagiga otsa oli vedanud, lohises vaikselt kraatri poole. August tõusis aina rohkem ja rohkem mürgist auru, mille taustal võis tajuda valju mürinat.

„Mi-mis…” pomises Rahel, kui kivi vajus äkki matsatusega kraatri põhja ja sulges selle augu.

„Läind!” turtsatas Magnum

„Mis juhtus?” pomises Rahel, vaadates hajuvat mürgipilve.

„Kahjuritõrje” ohkas Magnum ja pööras end kaaslase poole. Siis läksid ta silmad suureks.

„Roomba?” Ta hääles oli esimest korda kuulda siirast muret ja paanikat.

„Ei ole Roomba…” pomises Rahel ja pani pildi tasku.

7. Mängureeglid

Rahel tegi vaevaliselt silmad lahti. Päike tema pea kohal oli hõõguvalt kuum. Kuid seda varjutas midagi suurt ja paksu. Riie, mis küll kohati auguline, pakkus kaitset nii otsese valguse kui ka liivatolmu eest. Piisavalt, et jahedusega meelemärkusele turgutada. Rahel proovis tuikavat keha liigutada ning leidis sõrmede alt midagi ümarat ja kahtlaselt tuttavat. Klaaspudel! Hetk hiljem oli ta katte all istukil, leid näo ees. Pudel oli avamata! Otse loomulikult metallist korgiga ning avajat polnud kusagilt võtta.

Rahel ohkas ja proovis meenutada peotrikki, mille ta kunagi teismelisena selgeks õppis, et liialt pealekäivaid mehi ehmatada. Ta polnud seda enam aastaid kasutanud.

Esimene katse silmakoopaga korki avada lõikas lihtsalt metalli äärega korralikult sisse, kuid võrreldes eelnevate päevadega polnud see midagi erilist. Ta surus veritseva lauga silma kinni ja proovis edasi.

„Vuss!”

Kork kukkus pealt ning kihisemine andis end korraks värskel haaval tunda enne, kui ta jõudis pudeli suule liigutada. Koola maitse ja värskus oli meeliülendav, kuigi hetkeolukorras oleks ta öelnud seda ehk iga joogi kohta.

Peale korralikku sõõmu pidas ta pausi. Jook oli gaseeritud ja ta ei tahtnud, et see hakkaks ninast tagasi välja tulema. Sõõm sõõmu haaval sai pudel viimaks tühjaks ja Rahel hingas kergendunult. Ta tundis end ootamatult energilisena. Suhkur, ilmselgelt. Sellistes jookides oli seda palju. Kuid midagi veel. Alles nüüd märkas ta ka midagi muud. Tema jalgade lähedalt kostus kerge surin. Mitte masin, vaid midagi karvast…

„Aitäh, Magnum,” pomises Rahel.

Ettevaatlikult, et looma mitte segada, ajas Rahel end tagasi siruli. Mõistlikum oli puhata ja oodata, kuniks suurem kuum mööda läks. Nüüd oli tal piisavalt energiat, et sellega toime tulla.

*

„Oota!” sõnas Magnum keskendunult küüntega vidinat torkides. Rahel tammus ärevalt jalalt jalale. Õhk oli kosutavalt jahe, kuid kui see oli nende jaoks meeldiv, oli see ka loomadele. Rahel meenutas kohtumist koiotiga ja katsus instinktiivselt paranevat kätt. Nende varustus ja olukord polnud oluliselt parem ning nüüd nõudis kass, et nad passiks siin lagedal.

„Korras!” sõnas kass ja kerge naksatusega hüppas vidin punases riides laiba käe küljest lahti.

„Mingi käekaitse?” uuris Rahel, mõeldes endiselt metsloomade peale.

„Ei, midagi palju paremat,” vastas kass muiates. „Anna vasak käsi.”

Skeptiliselt ulatas Rahel oma käe ning Magnum asus vidinat tema käe külge kinnitama, samas kui naine vaatas veel paranoilisemalt ringi.

Üsna lähedal olid miini otsa sõitnud masina jäänused, mille küljest oli kass vedanud kohale purjeriide ja pudeli koolat. Paindunud raudkolaka kõrval oli järgmine laip ning Rahel mõtles tülgastusega sellele, et ta pidi selle läbi otsima. Valikut polnud. Neil oli endiselt vaja süüa, juua ning varustust, et ellu jääda. Olude sunnil pidi ta tegema asju, mida ta kunagi varem, oma normaalses elus, poleks teinud.

„Hoia pöidlad pihus,” mõmises kass. „Ma hoiaks ise, kuid mul pole pöidlaid.”

Vidin tõmbas end naksatusega naise käe külge. Siis hakkas sellel helendama tekstidega ekraan.

„Mis asi see on?” oli Rahel üllatunud.

„Kui ma ei eksi…” alustas kass mõtlikult ja vaatas naise poole. Tundus, et alles siis meenus talle, kus ja miks nad olid. Ta köhatas. „Pikk jutt. Praegu aga teeme esimese proovi. See laip seal. Pane vasak käsi selle peale.”

Kahtlevalt tegi Rahel, nagu öeldud. Äkki tõusid nende silme ette tekstivalikud.

INIMENE (SURNUD)

* PUISTA

* VÕTA

* KONSUMEERI

Konsumeeri? Rahel tõstis kulmu. Õnneks oli see võimalus mitteaktiivne, kuid ikkagi. See pidi olema ikka väga ekstreemne olukord, et ta oleks nii kaugele läinud. Rahel valis „puista” ning tema silme ette tekkis menüü, kus ta sai vahetada manti enda ja laiba vahel. Viimasel polnud palju, vaid pool pudelit sogast ja kahtlast vedelikku. Rahel lõpetas vahetuse ja hetk hiljem oli pudel ta käes.

„Hah?” oli ainus, mida ta oskas sellise jama peale öelda.

„Nüüd järgmine laip,” sõnas Magnum. „Maja juures peaks olema neid üksjagu. Proovime kiiresti teha. Ma loodan, et vähemalt ühel neist on relv ja korralik seljakott.”

Nad asusid tööle. Järgmine laip andis pudeli koolat, koti rediseid, riba paugutajaid, tuletikud ja tanksaapad. Rahel vaatas kõike seda hämmastusega. Kas mehel polnud mitte seljas nahktagi ja ees ratturiprillid? Kust tuli see kraam, mille ta sai? Ta proovis mehe riideid eemaldada, kuid need olid kui laibaga ühes tükis.

„Mida perset?”

„Mängureeglid,” mühatas kass tema kõrval. „Proovi mitte liialt selle peale mõelda.” Kõuts sügas tagajalaga kõrvatagust. „On sul kõht tühi?”

„Otse loomulikult.”

„Siis ma oletan, et puistamine annab kraami vastavalt sinu vajadustele.” Ta vaatas naisele otsa. „Ära parem küsi, miks ja kuidas.”

Rahel noogutas, pani saapad jalga, pistis redise suunurka ja liikus, kass õlal, edasi. Viimase silmanägemine oli hämaras inimese omast kordades parem.

„Stop,” sosistas Magnum äkki.

Rahel jäi seisma ja peatas isegi redise närimise.

„Koiotid konsumeerivad laipu. Terve kari,” sosistas Magnum.

„Terve kari?” vastas Rahel vaikselt. „Meil pole lootustki.” Juba üks oli nende jaoks liiga palju.

„Mitte ilmtingimata,” vastas kõuts. „Meil pole tarvis neid maha lüüa, vaid piisavalt kauaks eemale saada, et laibad ära puistata.” Magnum muigas kavalalt. „Ja mul on üks mõte.” Ta vaatas seljataha. „Aga esiteks lähme korra selle eelmise laiba juurde tagasi.”

8. Veel üks hing

Rahel, süli erinevaid veriseid laibatükke täis, maandus hingeldades paanikatoa matile. Nende plaan töötas! Piisas paugutajatest tühjas kanistris, et koiotid eemale saada. Siis pidid nad vaid kokku korjama tüki igast laibast, sest nagu eelnevalt tehtud test kinnitas, piisas vaid tükist, et tervet laipa puistata.

„Tee ruttu,” sõnas kass, võttes suletud esiukse vaateakna juures koha sisse. Paanikatoa tagumine uks oli avatud, et neile õhku anda, kuid valgust see ei toonud. Mitte, et see oleks kassi seganud. Vaid Rahel oli see, kes pidi keset pilkast pimedust laibatükkidega žongleerima.

„Ma pole kindel, kas puistamine töötab, kui ülejäänud laip on söödud,” seletas kass.

Rahel noogutas, olgugi, et seda polnud näha.

Peale esimest puistamist säras Raheli ees taskulamp-latern.

Ta nägi nüüd esimest korda korralikult paanikatuba, milles ta viibis juba teist korda. See oli lihtsate rauast seintega. Ilmselgelt roostevabast terasest. Mitmes kohas paistsid kinnituspoltide otsad. Sisustuseks oli vaid kolm oranžikat tooni magamisalust ja…

Rahel peatus.

Mis enne jäi pimeduse varju, oli nüüd rohkemgi kui näha. Ebamäärane liha oli nüüd ilmselgelt ja äratuntavalt hunnik inimeste juppe. Kõik verest tilkuvad. Osad neist olid magamisalusel. Mõned käntsakad soolikaid ja karvane sõrmeots isegi maandunud raudpannil, mis neil põgenedes maha jäi.

Rahel tegi südame kõvaks ja lükkas tükid hunnikusse kokku, pühkides ka magamisaluselt suurema vere maha. Vaid nädalake tagasi oleks see olukord teda öökima ajanud. Nüüd oli see lihtsalt elu osa. Ta pidi keskenduma ülesandele ja mitte liialt mõtlema. Tal oli vaja loogilist süsteemi, et eraldada puistatud tükid kõigest muust. Nad toimetasid kiiruga, seega ei saanud välistada, et paljud krabatud jupid olid samalt isendilt, seega ka need tuli kõrvale visata.

Kuhu panna need tükid peale puistamist nii, et varsti poleks kogu elamine verd täis? Pann!

Ta hingas korra sügavamalt ning asus tööle, võttes kätte jupi eriti karvasest ja tätoveeritud käest.

Puistamine andis kuivikuid, õunu, kuivatatud liha, plekk-karbi Meteoriidi komme ja ühe komplekti punast naiste pitspesu. Rahel vaatas viimast umbusklikult. See oli tema suuruses ning ta igatses juba ammu midagi peale hommikumantli, kuid see oli endiselt imelik. Skeptiliselt tõstis ta leiu nina ette. Vere hais lämmatas kõik muu, kuid ehk olid puhtad. Samas pesu võis ju puhas olla, kuid ta ise oli kaetud mitme päeva jagu higi, vere, liiva ja mille kõige muuga.

„Magnum?” uuris ta.

„Jah?”

„Kas siin majas mõni pesemisvõimalus on?”

Kass turtsatas. „Nalja teed?”

„Ei tee.”

Magnum ohkas. Sellele hääletoonile polnud mõtet vastu vaidlema hakata. „Vann on alles. Päeval saaks äkki kasutada, kui sa suudad kuskilt välja võluda vannitäie vett. Muidugi edu…”

„200 liitrit sobib?”

„Mida?” pööras kass pilgu seljataha.

Rahel osutas suurele plastikust vett täis paagile, mis oli kui võluväel tema kõrvale tekkinud.

Kass vaatas paaki ja ohkas. „Kas sa midagi asjalikumat ei oskaks soovida?”

„Asjalikumat kui pesemine?” vastas Rahel, muljus inimliha käntsakat enda sõrmede vahel ning tõstis hetk hiljem oma kõrvale ka hästi lõhnava seebitüki. Rahel oli veendunud, et bandiit, keda ta puistas, polnud kunagi seepi omanud, veel vähem kasutanud.

„Noh, kui joogivaru on olemas, siis võid ju endale pesu teha,” turtsatas kass, raputas pead ja keeras näo akna suunas tagasi. Kuid nüüd oli tema tähelepanu hajutatud. See, kuidas Rahel suutis maailmalt küsida ja saada, oli huvitav ja pikas plaanis ka neile kasulik.

Ikka ja jälle kiikas ta laipu puistava Raheli poole ja hakkas ühel hetkel valjult naerma.

„Mida?”

„Juba viies WC pump?”

„No ja siis?”

„Ah, ei midagi,” tegi loom tõsise näo. „Lootsid vett. Said vett,” ta köhatas. „Tahtsid seepi. Said seepi. Ma ausalt ei taha teada, mida sa söönud oled, et sul on tarvis…”

„Käi kah…!” Rahel viskas teda WC pumbaga, mis maandus kerge kolinaga looma lähedal. Viimast puhtalt tänu sellele, et ruum polnud liialt suur.

„Kuss!” sõnas kass teeseldud tõsidusega, irvitas siis laialt ja keeras end akna suunas tagasi.

Rahel raputas pead ja jätkas puistamist.

Peagi oli ta juba rutiinis. Enamik kraamist läks kiirelt ta seljataha hunnikusse, hilisemaks läbivaatamiseks või maiustamiseks. Puistamine andis üllatavalt palju magusat. Tal olid Merekivikesed, Meteoriidi kommid, šokolaadinööbid ja isegi üks uhke kukekomm. Ilmselgelt mõistis see maailm, mida tal kõige rohkem vaja oli. Eriti kindel oli see peale järgmist leidu, milleks oli tuub hambapastat ja hambahari.

Pann oli käntsakatest pungil ja liinitöö lõpp hakkas juba paistma. Rahel pani eelviimasest tükist saadud prillidega mootorratturikiivri pähe ja võttis viimase inimliha käntsaka puistamiseks kätte.

Ta jäi tummalt paigale nagu soolasammas.

„Tühi?” uuris kass. „Või ei tööta?”

„Seda mitte, lihtsalt…” Hetk hiljem oli Raheli käes läikiv revolver, tema ees põrandal aga kolm karbitäit kuule. Ka kass oli sellest leiust ootamatult häiritud. Ilmselgelt polnud Rahel ise relva küsinud. Nodi paistis tulevat osaliselt juhuslikult, kuid nad polnud veel kordagi varem saanud midagi, mida saanuks kasutada tapmiseks. Mitte, et kumbki neist oleks suutnud seda relva pädevalt kasutada, aga-

Magnumi silmad olid hetkega õudu täis.

„Luuk kinni!”

Rahel hüppas püsti, tõmbas kangi ning uks nende seljataga hakkas vaikse surina saatel liikuma. Poolel teel kostus krigin ning ukseavas lõi end risti ette roostes vintpüss.

„Mitte nii kiirelt,” kähises hääl ja Rahel märkas tunneli sissepääsu juures relvatoru.

„Istu maha! Siis lükka revolver siia,” käskis kare hääl.

Rahel istus, võttis ettevaatlikult revolvri ja tõstis selle endast eemale. Ta vaatas pimeda ukseava poole. Relvaots tegi vihjava liigutuse. Rahel ohkas ja libistas relva ukse poole.

„Väga hea,” sõnas hääl, mis ilmselgelt vajas klaasi vett või kurgupastilli. Mõnes teises olukorras oleks Rahel ehk seda ka pakkunud.

„Kus su kaaslane on?”

„Kaaslane?” üllatus Rahel.

„Ma kuulsin enne kaht erinevat häält.”

„Se… see oli mu kass,” vastas Rahel, mõistes ka ise, kui jaburalt see vastus kõlas.

Hääl vaikis hetke, siis ohkas. „Sinu enda valik…”

„Oota! Ausõna!” hüüdis Rahel, paanika tõusmas hääles. „Siin ei ole kedagi peale minu ja minu kassi.” Rahel teadis, et ta pakkus huupi, kuid midagi paremat sihiku ees istudes pähe ei tulnud. „Magnum! Magnum! Tule ja näita ennast.”

Ei midagi. Rahel tundis, kuidas ta keha kattus külma higiga.

„Magnum?” kutsus ta väriseval häälel. „Ma luban sulle tuunikala hankida.”

Hetk hiljem hüppas väike punakat tooni ja maailma kõige tülpinuma näoga kass valguse kätte.

Paar hetke seisid kõik kolm vaikides.

„Sa oled üks nendest,” sõnas hääl viimaks, olles esimest korda kuidagi soojema tooniga. Relvatoru oli endiselt tuppa suunatud, kuid ei tundunud enam nii jäik.

„Kellest?” päris Rahel. Hoolimata kabuhirmust ei suutnud ta oma suud kinni hoida.

„Pole hullu,” lohutas kähisev hääl. „Paljudele on isolatsioon ka hullemini mõjunud.”

„Ma pole endiselt kindel, mida sa mõtled.”

„Las jääb…”

„Ta tahab öelda, et sa oled peast soe,” sekkus kass.

Nüüd oli bandiidi kord ehmuda. Ta astus sammu tagasi, komistas ja lendas selili, vajutades refleksina päästikule. Nagu selgus, oli see automaadipäästik.

Kostus vaikust purustav tärin, metall metalli vastu kõlksatused ja bandiit tõi kuuldavale hääle, nagu oleks tal hetkega õhk otsa saanud.

„Mis just juhtus?” päris Rahel.

„Asi, mille võimalikkus on üks sajale miljonile, kui sedagi,” pomises jahmunud kass, istudes kui soolasammas.

„Ehk siis…?” uuris Rahel.

„Ta tegi kuus lasku. Ükski neist ei jõudnud meieni ja viis on nüüd tema kehas.” Ta vaatas Raheli otsa. „Vaata oma kiivrit. Pannis ja laes on ka mõned mõlgid.”

„See töötab ainult filmides,” pomises Rahel enda ette, võttis peast kiivri ja vaatas seda. Otse laubal oli korralik mõlk ja kaks väiksemat mõlki natuke kõrgemal.

Täitsa perses. See oli täiesti absurd.

„Kuulid seedimises?” kostus äkki Magnumi vali hääl ning Rahel pööras vaatama. Kass kõndis poolavanenud ukse juures vaikselt edasi-tagasi ja põrnitses pimedust, endal saba püsti ja tõmblemas. „Paha lugu!” jätkas kass. „Ilma abita kindel, valulik ja aeglane surm.”

Kass käis veel paar korda, justkui jahtides, edasi-tagasi. „Sinu õnneks olen ma suuremeelne ning nõus aitama sul kiiremini surra. Kuid seda vaid siis, kui sa ütled mulle…”

„Käi põrgu!”

Magnum tardus. Mees oli ilmselgelt valudes, kuid keeldus koostööst isegi oma valude leevendamiseks? See oli ju irratsionaalne. Just nagu see, mis juhtus järgmisena. Rahel, kogu oma tarkuse juures, ei lükanud mitte kiilu ukse vahelt ära ja ust kinni, vaid otsustas minna otsejoones teda just hetk tagasi relvaga ähvardanud mehe juurde.

Magnum surus hambad risti.

Nüüd oli naine lambiga nähtav ka kõigile teistele, kes võisid siinsamas tunneli pimeduses peituda. Enne oleks kass saanud ju vaadata, et keegi ei tuleks, kuid nüüd pimestas valgus ta ära. Lausa kuradi geniaalne mõte!

Rahel kükitas mehe kõrval mõnda aega, tema pea vaid sentimeetrite kaugusel mehe maskis näost, siis tõusis püsti ja asus kiirelt, näidates lambiga valgust, mööda tunnelit edasi liikuma.

Magnum tundis, kuidas ta turjakarvad tõusid püsti.

Vaid mõne kiire hüppega oli ta eluvaakuva mehe juures. „Mida sa talle ütlesid?” nõudis ta.

Mees köhis verd, proovides midagi sosistada.

„Mida?” Kass liikus lähemale.

„Ka… kassi… prae retsepti!” irvitas surev mees.

„Krants!” sajatas Magnum, vaadates tunnelis liikuvat valgust. „Kas sul on seal sõbrad ootamas?”

Rahel oli tema ainus väljapääs sellest nõmedast maailmast ja kui temaga midagi juhtus, siis…

Läbi viha märkas Magnum, kuidas valgus liikus tagasi. Seda oluliselt kiiremini kui varem. Jooksis varitsuse otsa? Või siis võttis lõpuks mõistuse pähe?

Rahel lausa tormas tagasi, kuid ei läinud mitte paanikatuppa, vaid tuli otse vigastatud mehe juurde, kükitas, võttis taskust süstla ja lükkas selle sisu ühe jutiga mehe kehasse.

„Mida sa teed?” karjus kass.

Läks vaid paar hetke, kui vereköhimine jäi pidama ning mehe hingamine normaliseerus. Maskis mees noogutas Raheli suunas tänulikult ja ajas end istukile. „Te pole punased?”

Rahel turtsatas. „Magnum, kas me oleme punased?”

Kass vaatas ennast. „Heal juhul tumeroosa!”

Rahel turtsatas naerda. See oli küll varjatud ja vaikne, kuid siiras.

„Kust sa Aatomiku said?” osutas mees naise käe suunas.

„Aatomiku?” Naine vaatas oma kätt. „Mu kass korjas selle ühe laiba küljest ja seadistas mu käe külge.”

„Sinu kass tegi seda?” oli mees üllatunud.

„Vau, eksole, mitte lihtsalt rääkiv kass, vaid oskustega rääkiv kass,” märkis kõuts.

„Magnum,” pahandas naine ja pöördus bandiidi poole tagasi. „Nagu ma ütlesin, me ei tea, kus me oleme, veel vähem, kuidas me siia saime. Seega me kasutame kõike, mida vähegi saame, et elus püsida.”

„Ja sa annad oma revolvri lihtsalt mulle?” uuris mees küsival toonil.

„Tüübil on aus küsimus,” märkis Magnum mõrult. „Mul on täpselt sama.”

„Jah, kui sa aitad meil jõuda asulani ning vähemalt proovid meile seletada, mis kohas me oleme ja mis siin toimub,” Rahel ohkas. „Aga mitte täna. Ma usun, et me oleme kõik väsinud.” Siis pöördus Rahel kassi poole. „Kas sa oskad revolvriga midagi asjalikku teha? Ei. Mina kah mitte. Balthazar paistab vähemalt neid asju tundvat.” Vastust ootamata ajas Rahel end püsti.

„Tule. Meil on vett. Meil on süüa.”

„Ma nägin jah, et pann oli liha täis,” sõnas Balthazar, hääles nälg.

Rahel tundis, kuidas ta suu vajus lahti. Muidugi ukseavast vaadates ei olnud ju mees keskendunud mitte pannile, vaid talle, aga juba mõte kannibalismist…

„Kui lähedane sa muidu oma seltskonnaga olid?” uuris ta ettevaatlikult.

„Mitmed olid nagu lihased vennad.”

Lihased vennad? See polnud sõnakasutus, mida Rahel tahtis kuulda.

„Mis siis?” uuris Balthazar.

„Panni peal on nende liha,” nähvas pettunud kass kui muuseas ja hüppas pimedasse tuppa.

Balthazari sõbralik olek muutus hetkega külmaks. Ta ei rünnanud, kuid palju polnud puudu.

„Magnum,” urises Rahel. „Sa jätsid enne targa looma mulje.”

„Sina kah! Kas sa ei näe, et su uus sõber pole ei elus ega surnud?” vastas kass pimedusest.

Rahel pöördus bandiidi poole. „On tal õigus?”

„Sina enne,” vastas Balthazar külmalt.

Rahel polnud strateeg, kuid ta suutis loogilisi asju kokku viia ning nüüdseks hakkas ta selle maailmaga ka juba kohanema. Puistamisest ta aga veel rääkida ei tahtnud.

„Me korjasime need tükid siia põgenedes. Pannil on need vaid sellepärast, et me ei taha, et veri mujale voolaks ja paremat kohta meil hoidmiseks pole. Saab nendega vajadusel koiotikarja eemale juhtida. Meist pole võitlejaid. Vähemalt mingi diversioon.”

Persse, see ei kõlanud hästi, kuid muud Rahelil pähe ei tulnud.

Balhazar mõtles, siis noogutas. Aeglaselt. „Meie kokkuleppe märgiks võtan ma need endale.”

„Milleks, kui ma küsida võin?” uuris Rahel ettevaatlikult.

„Head isu!” hüüdis Magnum pimedusest, kuid Rahel otsustas teda ignoreerida. Õnneks tegi Balthazar sama.

„Saan neile ärasaatmise teha,” jätkas mees.

Rahel noogutas. „Olgu nii. Nüüd minu küsimus…”

Balthazar ohkas. „Su kassil on õigus.” Ta võttis kahe käega oma näokaitsega kiivrist kinni ja tõmbas selle peast ära. Rahel hoidis end vaos, et mitte üle reageerida. Mehe juuksed olid välja kukkunud ning nahk kuidagi kuiv ja venitatud muljega. Mõnes kohas polnud nahka üldse ning paistsid lihased.

„Mis sinuga juhtus?” uuris Rahel ettevaatlikult.

„Kiiritus,” vastas Balthazar. „Enamasti tapab, kuid mõned jäävad ellu. Natuke teistmoodi kui varem, aga ikkagi elus.” Ta vaatas naisele otsa. Viimase silmis oli siiras üllatus.

„Ma pole ainus, kuigi meie külas on vaid üksikuid guule.”

„Guul?” imestas Rahel. „Ja mida see tähendab?”

„Raskem tappa, pikem elu ja võikam väljanägemine peamiselt.” Rahel silmitses oma uut sõpra. Midagi jäi veel ütlemata, kuid ta ei hakanud puurima.

„Näe, juba üks asi, mida ma ei teadnud. Tänud jagamast, Balthazar,” naeratas ta.

Hetk hiljem astusid nad paanikatuppa sisse. Kindlasti oli siin palju kraami, mis tekitas Balthazaril küsimusi, kuid hetkel polnud see esmatähtis. Mees valis endale magamiskohaks tagumise sissepääsu esise ning Rahel tõstis panni, revolvri ja kuulid tema lähedusse. See muteerunud inimene siin võis olla küll karastunud, kuid ka tema jaoks ei saanud olla lihtne kaotada kedagi, keda sa oled tundnud enamiku oma elust.

„Vett, kuivikuid, lihakonservi, kuivatatud liha, õuna, redist…?” pakkus Rahel.

„Õun,” ohkas Balthazar ning püüdis selle peagi õhust kinni. „Tänud.”

Rahel noogutas, seejärel vaatas seljataha, kus Magnum põrnitses endiselt vaateaknast välja.

Uus abiline paistis olevat nüüd enam vähem kombes, kuid vana oli korrast ära.

„Kuule, Magnum?” alustas Rahel mesimagusa häälega.

„Noh?”

„Mul oleks nii natuke sinu ülimat tarkust tarvis.”

„Mis tahad?”

„Kas ma selles oma käe…khm, Aatomikus… kuidagi Balthazari asju üle ei saa vaadata? Sa oled sellistes asjades…”

„Peamenüü. Kaaslased,” ohkas kass tülpimusega ja tõmbas end kerra. „Meil on nüüd guul. Cool! Cool! Cool!” porises ta omaette. „Balthazar, milline nõme nimi.”

Rahel uuris randmekonsooli. Ta tegi mõned nupuvajutused. Siis veel mõned.

„Magnum, kullake?”

„Mis nüüd on?” turtsatas kass.

„Ma leidsin selle koha üles, aga pole endiselt päris kindel.”

„Mis selle Balthazariga valesti on?” pomises kass.

„Ei, noh… Temaga on tegelikult kõik hästi, aga kes on Teie Kuninglik Kõrgeausus Söör Šnitsel Mullike?”

Kass kargas, nagu oleks keegi talle särtsu andnud.

„Süsteemirike,” karjatas ta paanikas häälel.

„No ma ei tea, kõlab üsna uhkelt ja kuninglikult.”

„Selle panid mulle omaniku väiksed sugulased… ” Kass jäi poolel lausel pidama.

Ta oli just teinud suure vea.

Osa 3

9. Tunda end elus!

„Jee-jee, meil pole varandust vaja

Jee-jee, meil pole mugavat maja

Jee-jee, ei autost unista me” (3)

„See, jah, see on hea. See on hea, nii hea!” laulis Rahel konsoolist tuleva lauluga kaasa ja vajus vahutavasse vannivette. Lõpuks ometi sai ta end lõdvaks lasta ja hetke nautida. Balthazar, kes oli varahommikul oma vendadele (ja nagu selgus, ka mitmele õele) ärasaatmise teinud, lubas hoida korstna otsast ümbritseval silma peal. Rahel ei kahelnud, et mees hoidis üht silma ka tema peal, kuid ei lasknud sel end häirida. Guul polnud küll enam elus, kuid see ei tähendanud, et ta ei tahtnud vaadata. Mehed jäid meesteks. Viimaste päevadega võrreldes oli see Raheli kõige väiksem mure.

Vesi oli jahe ja kosutav, kontrastiks liiva ja hõõguva päikesega.

Isegi see, et kass istus kunagise vannitoa kapi riismete otsas kui öökull ja jõllitas teda, ei suutnud seda hetke ära rikkuda.

Rahel lasi oma juuksed vette ja lainetusel üle näo vajuda. Vesi läks küll ninna, mis polnud meeldiv, kuid ta oli veendunud, et ka see oli paksult liiva ja verd täis – nagu kogu ta ülejäänud keha. Rahel hoidis vee all hinge kinni, kuulates konsoolist tulevat muusikat. Tuli välja, et instrument oli veekindel ning lisaks suutis kinni püüda ka kohalikud raadiojaamad. Nende repertuaar oli üsna vanamoodne, kuid ajas asja ära.

Vee all olla oli puhas õnnistus. Nagu hetk teises, kosutavamas maailmas. Kuid ükski hea asi ei kesta igavesti. Õhk sai otsa ja Rahel tuli pinnale tagasi.

Teda tervitas köhatus.

Rahel pööras end näoga köhatuse poole.

„Sa pole öelnud, kuidas see sul õnnestus,” sõnas kass.

„Sa mõtled Balthazari?” Rahel lükkas kätega märjad juuksed silmilt. „Ma lihtsalt rääkisin temaga ja kuulasin. Lisaks see revolver, mis ma sain, olevat üsna legendaarne. Miski .223 asi. Piisas selle talle lubamisest.” Rahel köhatas. „Ja äkki ma lubasin ka mõned korrad piiluda, kui ma riideid vahetan.” Ekstreemsed olukorrad nõudsid vahel ekstreemseid valikuid. Ta polnud selle üle uhke, kuid asjad said tehtud.

„Üsna mage, Roomba,” turtsus kass.

„Kui sa nii arvad, Teie Kuninglik Kõrgeausus Söör…” Kass hüppas hetkega kõrgustesse ja kadus. Rahel lihtsalt naeris. Valjuhäälselt ja südamest. Ta lasi sel vanade varemete vahel kajada.

Seejärel, tundes end lapsikuna, kraapis vee pinnalt vahtu ja viskas selle kohta, kus kõuts enne istus. Vaht seisis korraks ning hakkas siis mööblijäänuste vahele vajuma.

„Unusta see nimi kohe ära, Roomba,” urises tuttav hääl vanni alt.

„Tead, ma olen nõus kokkuleppele jõudma,” sõnas Rahel tõsiselt. QMa olen nõus lühendama selle Söör Šnitsliks, kui sa mu pärisnime selgeks saad.”

„Aga Magnum?” Hääles oli kuulda pettumust.

„Vaadates seda, kuidas sa mu eile Balthazariga tanki lükkasid, on Magnum juba ammu mängust väljas.” Rahelile tundus, nagu ta oleks kuulnud valju neelatust.

„Kuidas oleks lihtsalt Šnitsel?” uuris hääl ettevaatlikult.

Rahel turtsatas, siis lükkas lainetuse üle vanniääre. Seda polnud palju, kuid põhjustas sellegipoolest haleda näugumise. „Sa suudad paremini, mu üllas kaaslane,” kihistas ta naerda.

„Kutsu mind palun Šnitsliks, Rahel,” proovis kass alandlikult.

„Aktsepteeritav,” turtsatas naine ja naeris taas.

Elu oli üllatavalt ilus.

„Tead, mu karvane sõber,” sõnas Rahel, vajudes vannimõnus mõttesse. „Kui ma poleks kuidagi siia sattunud, oleks ma praegu Filipiinidel. Mul oli puhkus planeeritud. Ma hulbiks samamoodi vees. Seal oleks soe ja kokteilid ja peod ja inimesed… Aga ma ei tunneks end pooltki nii elusana kui praegu siin. Imelik mõelda.”

„Inimene kohaneb kõigega, isegi poomisega, nagu öeldakse.”

Rahel ohkas. Jah, inimesed suutsid kõigega kohaneda, kuid see polnud lihtne ega kiire. Ta teadis seda liigagi hästi. Tema perekond oli alati olnud düsfunktsionaalne, selline, kus ta sai ainult enda peale loota. Tema jaoks täitsid läheduse rolli sõbrad.

Kuniks ta läks eneseavastusreisile ümber maailma ja suhted ootamatult katkesid. Sõbrad muutusid ja tema muutus. See oli kurb, aga paratamatu. Ta oli paljude jaoks liialt iseseisev.

Sellest reisist oli kaks aastat möödas, kuid tal polnud endiselt ei oma peret ega tõeliselt lähedasi sõpru. Kolleegid olid toredad, kuid mitte lähedased. Tõsi, kolleegid hakkasid teda kindlasti taga igatsema, kuid seda vaid sellepärast, et töö jäi tema puudumise pärast tegemata.

Rahel raputas pead.

Ei! Ta ei tohtinud sinna langeda.

Tegelikult oli veel sõpru, kes temast hoolisid, isegi kui suhted polnud enam päris roosilised. Lisaks oli tal oma väike mõnus hubane pesa vanalinnas. Tal oli, mida igatseda ja oodata.

„Inimesed kohanevad küll, aga kassid?” uuris Rahel, proovides uue teemaga oma mõtted eemale juhtida.

Šnitsel vaikis.

„Tegelikult ei erine mu elu siin oluliselt sellest, kust ma ära tulin,” sõnas loom viimaks.

„Su elu oli nii hull?”

Kass turtsatas. „Mitte terve elu. Ma elasin koos vanamehega. Talle meeldis putitada elektroonikat, mängida oma vanal kompuutril üheksakümnendate arvutimänge, vaadata animet ja sõjadokumentaale. Iga päev oli mõnus rahulik, taustal laulmas estraadiklassika.” Kassi hääles oli kuulda soojust. „Ma olin alati vanamehe kõrval, ka siis, kui ühel päeval ta enam ei tõusnud.”

Kassi häälest oli kuulda, et see polnud veel kõik. Rahel lasi tal jätkata.

„Vanamehel ei käinud just tihti külalisi. Nii saabus järgmine alles mitme nädala pärast. Kõik uksed ja aknad olid kinni. Ma tegin seda, mida vaja, et elus püsida.”

Rahel tundis, kuidas ta suu vajus lahti.

Kass köhatas. „Igal juhul, ma olen siin mõelnud,” muutis Šnitsel kiirelt teemat, „kui palju sa arvutimängudest tead?”

„Ma olen mobiili peal natukene mänginud,” kohmetus naine. „ „Candy Crush“ ja „Angry Birds“ ja…”

Kass turtsatas. „Siis pole minu seletusest just palju abi, kuid mulle meenutab see maailm mängu nimega „Fallout“. Ka seal oli tuumasõjajärgne maailm, ainult et tegevus toimus Ameerikas.”

„Nii et me oleme arvutimängus?” uuris Rahel, uskumata isegi, mida ta just suust välja ajas.

Kass raputas pead. „Maailm on päris, kuid väikeste veidrustega. Lisaks toimub tegevus Eestis.” Ta vaatas mõtlikult enda ette. „Kõige lihtsam seletus oleks vist, et me oleme alternatiivsel ajajoonel, kus on maailmas ka natukene teistsugused reeglid, kuid ma ei tea täpselt, millised. Meie maailmas guule ei tekiks ja isegi peale tuumasõda võtaks loodus kiirelt kõik tagasi.”

„Kust sa seda võtad?”

„Dokumentaalid, mida vanamees vaatas. Tšernobõl on ääreni loodust täis, olgugi, et radioaktiivne. Hiroshima ja Nagasaki on mõlemad taastunud ja suuremad kui kunagi varem. See siin on nagu viiekümnendate õudusunenägu, mis oli üsna eluvõõras.”

„Või nii,” vastas Rahel mõtlikult, siis koitis tal äkki miski. „Šnitsel, kas ma tohin midagi isiklikku küsida?”

„Võid, kuid vastust ma ei luba.”

Rahel muigas.

„Sa ütlesid, et su elu oli enne sama hull kui siin. Miks sa siis tagasi tahad minna?”

Kass vaikis.

„Liiv,” vastas ta viimaks. „Ma ei salli seda liiva.”

*

Peale keskpäevast leitsakut asuti teele. Tuul andis armu, puhudes vaid harva ja leebelt, justkui silitades, üle nende jalgade.

Balthazar, seljas pikk nahkmantel, peas nägu kattev kiiver, seljal pirakas kott, mille küljes automaat, vööl käeulatuses värske revolver ja pussnuga, juhatas teed. Rahel, hilistes kolmekümnendates linnaeluga harjunud naisterahvas, sammus kui karavan tagajalgadel tema sabas. Kui bandiit nägi välja räsitud, ent professionaalne, siis Rahel peamiselt naeruväärne. Räbalais hommikumantel, mis kunagi oli valge, selle all kintsukatteks tume võrksärk ja hõlmade vahelt välkumas punane pitspesu. Käes massiivne raudpann, mis liialt suur, et vööle või koti peale riputada. Jalas korralikud kirsad ja peas prillidega mootorrattakiiver, mis andsid vähemalt natukene tõsisema mulje. Ka pungil seljakott oli korralik, kuid sellest väljaulatuvad viis WC pumba otsa jätsid tõsiduseks vähe ruumi. Vähemalt oli ta juuksed lühemaks nüsinud ja, olles teinud seda Balthazari pussnoaga, jättis tulemus üsna metsiku mulje.

Tegelikult ei pidanud nende kahe seikleja erinevuse tajumiseks neid isegi mitte vaatama. Esimene neist lõhnas higi, vere ja püssirohu järele, teine kui kevadine lillebukett.

Ka liikumises oli näha selget erinevust. Balthazar oli pinges, jälgides igal hetkel silmapiiri, isegi siis, kui ta oma aeglast kaaslast järgi ootas. Rahel aga paistis jalutuskäiku isegi nautivat, ümisedes raadioga kaasa.

„Päike on hõõguvalt kuum

liivasel rannal.

Pilvitu laotuse all

katkenud laul.

Tumm on silmapiir.

Igalpool laine magab –

selle taga

seisab elu

Ooo!”(4)

Konsool mängis vaikselt muusikat ning isegi Šnitsel, endise nimega Magnum, vahepealse nimega Teie Kuninglik Kõrgeausus Söör Šnitsel Mullike, kõikus tihti rütmiga kaasa. Väike punane kass oli seiklejatest kõige kummalisem. Eriti, mis puudutas tema liikumist. Ühel hetkel oli ta liival nende kõrval, järgmisel Raheli õlal. Siis püüdis tühermaal sisalikku ja maandus varsti Balthazari seljakotil. Ometi suutis ta nende tempoga sammu pidada.

„Üle liiva

Siit nüüd ära

Tahaks minna

Aga kuhu

Viib meid tee

Kõikjal on päike nii kuum

Ooo”

Kui päike hakkas vajuma mägede taha, venitades nende varjud kui tumedad küünised üle liiva, jäi Balthazar pidama. Ta osutas üksiku betoonist ehitise suunas, mis enamuses liivast väljas. „Öösel on ohtlik. Seal on turvaline.”

Peagi olid nad hoone juures. Selle aknad olid laudadega kinni löödud, uks korduvalt parandatud. Balthazar proovis linki. Uks oli lukus. „Võti oli ühel mu vendadest,” sõnas ta mõrult.

„Šnitsel, sinu etteaste,” sõnas Rahel.

„Pole probleemi, Roo… eee Rahel,” sõnas kass uhkelt ja asus tööle.

Rahel pöördus Balthazari poole. „Kasvatate ilutaimi?” Ta osutas akna all asuvate lillade rohupuhmaste peale, mille all erkpunane liiv.

Balthazar raputas pead. „Kui sa sellist kohta näed, mine kohe ringiga mööda. Seal on kõrge radiatsioon… kuigi ilus näeb see välja küll. Ilus, aga surmav. Nagu mõned naised.”

Viis minutit hiljem ja Balthazari suureks üllatuseks hüppas lukk lahti. Šnitsel saatis kaaslaste poole rahuloleva muige. „Voila! Pole vaja mingi metslane olla.”

Balthazar vaatas kassi, võttis revolvri välja ja astus seda käes hoides looma poole.

„Šnitsel…?” Metslase hääl oli külm ja kalk.

Kass ajas silmad suureks. Oli nende kaaslane omadega sassis? Oli ta nende vaenlane?

„Oot! Mida…?”

Balthazar astus kassi ette ja tõstis relva laskevalmis.

Kass neelatas valjult.

Paar hetke seisid kõik vaikuses, kuniks Balthazar lõpuks turtsatas. „Tule eest ära. Siin on olnud hiidrottidega probleeme.”

„Käi kah,” sammus kõuts pahuralt kõrvale. „Pealegi saaksin ma paari rotiga ise ka hakkama.”

„Hiidrotid,” kordas guul, rõhutades esimest sõna, ja astus ukse vahelt sisse. Peagi oli kuulda laske.

„No vahi,” sõnas Rahel muiates, kui värv kassi näkku tagasi vajus. „Paistab, et Balthazaril on huumorimeelt.”

„Kui sa nii ütled,” turtsatas kass.

Ei läinud kaua, kuni kostis „Puhas!” ning Rahel astus koos kassiga sisse.

See hoone võis kunagi olla väiksem tehas. Rippuva laterna kumas paistsid seintel lugematuks pleekinud plakatid ja instruktsioonid, seina ääres mitmed roostehambale pureda jäänud masinakonstruktsioonid. Üks neist meenutas Rahelile treipinki, teine puuri, kuid vaid oletusteks need ka jäid.

Ühes ruumi ääres oli raudtünnist tehtud lihtne ahi, millest tõusis roostes plekktoru lähima akna juurde. Arvestades hoonet ümbritsevat kuumust polnud selle eesmärk arvatavasti mitte sooja anda, vaid et oleks koht toidu küpsetamiseks.

„Me ei tea, kuidas nad sisse saavad, kuid vähemalt on paari päeva söök olemas,” sõnas Balthazar, hoides käes koerasuuruse roti laipa – ilmselgelt oleks selline olnud kassile liiga suur väljakutse. Ta tõmbas vöölt pussi, et seda puhastama hakata.

„Teed meile äkki esiteks tuuri?” pakkus Rahel.

„Tuuri?”

„Noh, ülevaate, et mis siin on.”

Balthazar noogutas, lasi laibal maha kukkuda ja pistis noa vööle tagasi.

„Esimese astme kaitse,” teatas ta peagi tähendusrikkalt esiukse juures ja lükkas sellele riivi ette. Siis võttis ta ukse kõrval seisva raudtoru ja lükkas selle uksel ja selle kõrval asetsevatesse aasadesse. „Teise astme kaitse.”

„Miks nii palju kaitset?”

„Tühermaa on ohtlik. Eriti öösel..”

Balthazar astus edasi ja peatus nurgas seisva kaanega pange juures. „Peldik. Ise hommikul tühjendad.”

Rahel noogutas.

„Padrunitäitemasin ja Samodelkin,” osutas Balthazar kahele vähem roostes masinale. „Köök,” mees näitas tünn-ahju poole „Ja magamistuba,” ta osutas ta puhtamale põrandapinnale tünni ees. „Vist kõik. Küsimusi?”

„Samodelkin?” uuris Rahel. „Mis see on?”

„Töölaud, mis ise asju kokku paneb, kui sul on õpetus ja materjalid.”

„Aga see siin?” uuris kass, ronides erinevate raudjublakate ja juhtmete kuhja otsas.

„Tühermaalt leitud kraam, mida võib parandades vaja minna. Töötava relvata kütt on surnud kütt.” Balthazar köhatas. „Ahjaa, ukse kõrval on labidas, ahju kõrval nuga ja lõikamisalus ning lae all ripub kott vatti öiste päevade jaoks.”

Rahel pilgutas üllatusest silmi.

„Võtad näpuotsatäie, krutid selliseks vatipulgaks…” jätkas Balthazar, märgates naise üllatust.

„Ei, ma tean küll, kuidas vatti kasutada,” segas endiselt hämmeldunud Rahel vahele. Oli siin ühiskonnas menstruatsioon normaalne ja aktsepteeritav asi, millest polnud kellelgi häbi rääkida? Oli see võimalik, et milleski oli see laastatud elu tema omast parem?

„Vanni pole!”

„Ah?” tuli Rahel mõtetest välja.

„Sa nagu otsisid midagi. Ma ütlesin, et vanni pole,” kähises Balthazar.

„Ah. Ei. Kõik on hästi. Aitäh,” Rahel vaatas rotilaiba suunas. Ta pidi selle maailmaga kohanema. „Võin ma selle rotiga midagi proovida?”

„Kui liha raisku ei lähe.”

Rahel noogutas ja astus rotilaiba juurde. See oli pirakas isend ning kogu ruumi peale oli neid lausa kolm. Kuidas nad siia said ja siin elus püsisid? Müstika. Sisuliselt sama müstiline oli ka Raheli võime puistata. Ta pani käe laiba peale. Hetk hiljem oli tema käes korralikult nülitud rotinahk ning käntsakas liha.

„Kuidas sa…?” pomises Balthazar, silmad üllatusest suured. „Aatomik?”

Rahel noogutas.

Balthazar osutas rotilaiba poole. „Ja laip on endiselt alles?”

„Tundub nii,” sõnas naine ja jäi hetkeks mõttesse. „Kas sa saad proovida teha seda, mida sa enne plaanisid?”

„Nülgida?”

„Just.”

Balthazar noogutas, võttis noa välja ja läks rotilaiba juurde. Nuga lõikas, kuid samal ajal ka ei lõiganud. See läbistas, jätmata ühtegi jälge.

„Hm?” Balthazar proovis lõigata ära roti saba, seejärel kõrva, siis ühtainsatki karva. Tulemus oli sama. Olgugi, et ta sai laipa liigutada, polnud enam võimalik sellega midagi muud ette võtta.

Balthazar vaatas Raheli puistatud lihakamaka ja puhastatud naha poole. Isegi kui ta ei saanud aru, kuidas naine seda tegi, oli tegemist korraliku aja ja ressursside kokkuhoiuga.

„Saad sa teise kahega samamoodi teha?” uuris ta naiselt. „Ma teen tule alla.”

„Ikka,” Rahel astus järgmise laiba juurde.

„Sellest tuleb korralik kõhutäis, kuid üsna maitsetu,” sõnas Balthazar puutükke tünni toppides. „Soola pole.” Ta oli vaevu lausega lõpule jõudnud, kui märkas enda suunas lendavat topsikut, mis refleksiga õhust kätte jõudis. See oli tops soola.

„Kust…?” mõmises Balthazar.

„Paistab, et see rott ei sallinud magedat toitu,” naeris Rahel.

„Ah?” oli Balthazar segaduses.

„See tuli koos liha ja nahaga.”

„Mida?”

„Ta saab vahel nodi, mida ta kas soovib või mida maailm arvab, et tal vaja läheb,” kostus hääl kolahunnikust. „Ma ka ei tea, kuidas ja miks see töötab.” Šnitsel kolistas ja pistis pea ühe suurema lehtri sisse. „Üks universumi mõistatustest,” sõnas ta kajava ja metalselt kõlava häälega.

Rahel ei kuulanud kassi. Selle asemel vaatas ta enda mõistatust. Kolmandast rotilaibast tuli liha, nahk ja pakk Raduga-nimelisi kondoome.

*

Balthazar vaatas talle tungivalt silma, hoides sõrme suul, samas kui neid ümbritses vali muusika ja aknaid katvate puuplankude vahelt säras sisse ere punakas valgus.

Rahel kontrollis oma hingamist, hoides end Balthazari eeskujul võimalikult maadligi. Šnitsel oli ühe akna ääres, piiludes sealt välja, kuid oli samuti aknalaua vastu litsutud kui pannkook.

„Mis see oli?” sosistas Rahel, kui valgus oli viimaks eemaldunud ning muusikast saanud vaid õrn kaja kauguses.

„Öised Päevad,” sõnas Balthazar. „Enamasti nad nii lähedale ei kipu. Miski on nad ärevaks ajanud. Äkki see masin, mis mööda tunnelit nende pesasse sõitis ja siis plahvatas.”

Rahel raputas pead. Ja tema veel arvas, et räägiti menstruatsioonist.

„Oli tuttav laul?” uuris Šnitsel, enne kui keegi suutis teda plahvatanud koristusrobotiga seostada.

„Natuke nagu jah,” pidi Rahel tunnistama.

Kass noogutas. „Nõukogude liidu hümn. Või vähemalt nii nimetati seda meie ajajoonel.” Ta vaatas Balthazari poole. „Me oleme maailmas, kus külma sõjani ei jõutud ja selle asemel lendasid pommid. Hävitatud maailmas.”

„Nii et teie maailmas…?” uuris Balthazar.

„On rohi rohelisem. Kohe kindlasti,” täheldas kass.

„Mida Öised Päevad teevad?” uuris Rahel. „Ja mis või kes need üldse on?”

„Kommunistlikud masinad, paremini ma seda seletada ei oska. Teevad propagandat, värbamist, jahti, vastupanuliikumise elimineerimist – kõike, mida jahe öö neile pakub. Õnneks jõudsid nad siia alles vastu hommikut."

„Aga miks öösel? Päeval oleks rohkem inimesi."

„Mu vanaisa rääkis, et kord suutsid nad ühe masina kinni püüda ja see kuumenes päevase päikese käes üles. Need pole kuuma jaoks loodud."

„Nõukogude kvaliteet,” turtsatas kass. „Ega siin ilmas väga paremat loota pole nii ehk naa.” Kass haigutas. „Tehnikast rääkides, Rahel, ma tahan midagi proovida. Tule siia Samodelkini juurde.”

Rahel kergitas kulmu, kuid tegi sellegipoolest, nagu kass soovitas.

„Pane vasak käsi tööpingile," jätkas mauk juhendamist.

Ettevaatlikult liigutas naine oma käe tööpingile. Hetkega hüppas tema ette tekst.

AKTIVEERI SKEEM: PÄRIS-MÄNGU-RELV (JAH/EI)?

„Seda ma arvasin,” muigas kass.

„Mida?” oli Rahel segaduses.

„No mõtle ise. Sa oled igasugu kahtlast kola saanud ja siin on tööpink, mis lubab kahtlasest kolast asju valmistada. Teades, kuidas see maailm sind armastab, polnud just raske üks ja üks kokku panna.”

„Sul on skeem?” kähises Balthazar, nägu ootamatult ähmi täis. „Sa ei kujuta ette, kui väärtuslik see on.”

Rahel ohkas. „Kahtlen, et kellelgi peale minu sellest kasu on.”

„Mispärast?”

„Kohe näed.”

Rahel valis menüüs JAH-valiku ning juba peagi oli tema ees tööpingil uhiuus Päris-mängu-relv.

Balthazar astus lähemale ja silmitses instrumenti. Pikalt, põhjalikult ja vaikides.

„See on nagu paisupaak, seal tekib rõhk, siis päästik…” mõmises ta viimaks, vaadates toru, mille küljes ventiil, taga paagid ja miski, mis meenutas kondoomi. „Ma selle kontseptsioonist saan nagu kuidagi aru, aga mis pagan selle laskemoon on?”

„Sa võid sada korda arvata,” ohkas Rahel ja võttis oma seljakoti küljest WC pumba.

10. Sputnik Šnitsel

Öine liikumine oli välistatud ja päeval sai seda teha vaid loetud tunnid enne, kui leitsak maha niitis. Enamasti otsisid nad selleks ajaks varjualuse ning liikusid peale suurt palavat edasi.

Suure osa nende liikumisest määrasid seega võimalikud peatumiskohad. Balthazar oli valmis kaotama paar tundi liikumisaega selle asemel, et jääda ööseks lageda taeva alla.

„Homme õhtul peaksime kohale jõudma,” sõnas Balthazar kolmandas öömajas valmistudes. „Lõuna saab raske olema. Ohutuid varjualuseid on vähe, aga kõndides pole muud valikut.”

Ta võttis lonksu vett ja neelas selle tänulikult alla.

„Sellepärast olid teil ka need masinad?” uuris kass.

„Kõrbepurjekad,” vastas Balthazar. „Kiired, kuid olenevad tuulest. Ka nendega on omad ohud.”

„Märkasin,” turtsatas kass. „Ma leidsin ühe, mis oli miini otsa sõitnud.”

Balthazar noogutas. „Sa võid olla piisavalt väle, et märgata, kuid siis on juba liiga hilja, et reageerida.”

„Kes need miinid siia üldse pani?” oli Rahel segaduses.

„Punased,” Balthazar sülitas põrandale. „Küla ääres on sellised, mis löövad su terveks päevaks pildituks. Kaugemal juba sellised, mis tapavad. Selleks, et keegi ei julgeks lahkuda.”

„Miks? Mida nad inimestest tahavad?” ei saanud Rahel jätta küsimata.

„Rooste, kui mina tean,” ohkas guul. „Küla on ohutu, kuid mitmed, kes on öösel väljaspool liikunud, on kaduma läinud.”

Ta kulistas oma pudelist viimase loksu ja haaras järgmise järele. Tema rännukaaslased olid küll imelikud, kuid vähemalt oli neil vett. Palju vett.

„Uskuge mind, ka siin on lõkse ja miine. Praeguseni on meil õnneks läinud, aga puhtalt sellepärast, et ma tulin siit hiljuti läbi.”

„Oh, ilma sinuta, üllas Balthazar, oleks ma juba ammu kõigist oma üheksast elust ilma,” turtsatas kass.

Balthazar vaatas kassi. Pikalt ja vaikides.

„Mida?” andis Šnitsel lõpuks alla.

„Ma olen kuulnud, et kassiliha pidavat maitsema nagu rott. Olen alati tahtnud proovida,” kähises Balthazar, tema laibavälimus andmas lausele usutavust.

Kass oli hetkega laua all peidus. „Rahel! Taltsuta oma metslast!”

„Ise alustasid,” naeris Rahel.

Nende omavaheline kraaklemine oli juba tavaliseks saanud. See kuidagi normaliseeris kaost nende ümber ja lasi sellega toime tulla.

„Ahjaa,” muigas Balthazar. „Panite tähele meie ööbimispaiga iseärasusi?”

„Mida sa mõtled?” polnud Rahel kindel. Iga ööbimiskoht oli olnud isemoodi. Esimene oli tehasemaja, teine bensiinijaam. See siin oli kohe kindlasti kõige kitsam. Tehtud vana ehituskraana jalamile.

Balthazar näitas sõrmega üles. „See on antenniga ööbimiskoht. Meie kohalik raadiosignaal on küll tsenseeritud, aga siin on vastuvõtja. Kunagi proovisime ka laiendada ja varustus on olemas, aga noh, punased jõudsid peale.”

„Kas teie küla on tõesti nii suur, et sellel on oma jaama vaja?”

Balthazar raputas pead. „Seda mitte, kuid kes seda propagandat ikka kogu aeg kuulata jaksab. Pealegi, miine ja lõkse tuleb kogu aeg juurde. Raadio teel on hea sellest ette hoiatada. Kuigi kanalit tuleb alati otsida. See vahetub, et punased käppa peale ei saaks.”

Rahel lülitas käekonsooli ekraani sisse ja vajutas paarile nupule. Aatomik virvendas imelikult. Rahel andis sellele korraliku hoobi.

Nii Balthazar kui Šnitsel vaatasid teda jahmunud nägudega.

„Mida? See ei võtnud pilti ette ja see on Nõukogude tehnika. Löömine aitab alati.”

„Ee…see on Nõukogude aatom-tehnika,” sõnas kass aeglaselt. „Sellest ka nimi Aatomik.”

„Sa tahad öelda, et…”

„Sa kannad oma käel väikest aatompommi. Sellist, mis on juba vaikimisi ebastabiilne.”

Raheli silmad läksid hetkega punni. „Võta see kohe ära!”

„Seda saab ära võtta ainult peale surma ja ka siis on see ohtlik,” seletas Šnitsel.

„Mida? Miks sa seda mulle varem ei öelnud?!”

„Täpselt selle pärast,” sõnas kass. „See on ohtlik, kuid nii on maailm meile natukene vähem ohtlik.”

„Mind ei huvita! Võta see ära!”

„Khm!” Balthazar köhatas viisakalt. „Ma ei taha küll su kassiga nõustuda, kuid tal on – seekord – õigus. Oht on suur, kuid sellest on ka tohutult abi. Sul on seal kaart, raadio, taskulamp, informatsioon maailma kohta, diagnoosivahend, ülevaade kaasaskantavast kraamist … rääkimata puistamise võimalusest. Usu mind, see pole väike asi. Eriti kui nii ehk naa võib siin iga hetk surma saada.”

Rahel ohkas löödult. Kui ka Balthazar arvas, et kasu on suurem kui oht, polnud mõtet vastu vaielda.

„Pealegi, Nõukogude Liit oli ka meie ajajoonel aatomi- ja kosmosetehnikas pädev,” lisas kass. „Laika ja Gagarin ja…”

„Šnitsel!” peatas Rahel ta jutu.

„Jah?”

„Ole vait!”

Rahel ohkas. Tal polnud vaja rohkem dokumentaalfilmide teadmisi. Ta tõstis oma konsoolis käe näo ette ja hakkas raadiokanaleid kruttima.

„Post FM igatahes siia ei levi,” sõnas ta peale mõnda aega sahisemist. Post FM oli tühermaa tavaline kanal, mis tuli väidetavalt mere tagant. Viimast oli aga raske kinnitada, sest peale muusika sealt muud ei tulnud, oma silmaga polnud Balthazar ega keegi tema külast seda raadjojaama näinud.

Ainsad, mis andsid elumärki, olid propagandakanalid ja neid oli oi kui palju. Tundus, nagu tahtnuks nad kõik võimalikud kanalid katta oma hümni ja lauluga Nõukogude aatomist. Tuumasõjajärgses tühjas maailmas tundus see kuidagi õõvastav.

„Tsensor saab Post FM-i kätte. Balti jaam on lähemal ja tugevam,” seletas kütt.

„Balti jaam?” kordas naine ja vaatas korra kassi poole.

„Balti on küla nimi ja see on meie raadiojaam. Midagi imelikku?”

„Teil on seal oma raadiotorn?” proovis Rahel teemat vahetada. Kassil oli õigus. See oli nende maailm, lihtsalt maailm, kus mõned asjad olid läinud teistmoodi.

„Noh,” naeris Balthazar. „Ametlikult on see taaskord ehituskraana, omajagu suurem kui see siin, aga ajab asja ära. Meil on seal üldse omajagu ehituskraami, metalli ja vedureid.”

Ta muigas kibedalt. „Kaitseks suurepärane, aga toidukraami on raske hankida. Seepärast on punased ka eriti tülikad naabrid.”

Tülikad punased naabrid – Rahel suutis sellega samastuda. Ta kruttis veel, kuni äkki peale kerget sahinat kostus mehe hääl. See oli lihtsalt pidev venekeelne jutt.

„Mis see on?” uuris Rahel. „Ei tundu nagu punaste propaganda, aga…”

Balthazar turtsatas ja muigas. „Pole meie oma ja tegelikult pole me üldse kindlad, kelle oma see on. Muud peale selle jutu sealt ei tule. Me nimetame seda supikanaliks.”

„Supikanal?”

Balthazar noogutas. „See jutt… see on õpetus, kuidas teha boršisuppi. Mäx, meie raadiohääl, kes oskab vene keelt, tõlkis selle ära ja ütles, et midagi muud sealt kanalilt ei tule. Mitte kunagi.”

„Olgu,” kogeles Rahel ja kruttis edasi. Peagi, peale pikka sahinat ja veel paari ülistust Nõukogude aatomile kostus hele hääl:

„Ja tuuli vaid tunned, sest mind ju ei ole

Tuul on kõikjal ja tuules üks lind

sulle laulab, et midagi muutunud pole

Ära taipa, et polegi mind.” (5)

„Käes!” kähises Balthazar.

Laul oli veetlev, kuid kui sama refrään oli käinud juba neli korda järjest, muutus see kuidagi kõhedusttekitavaks ja halvaendeliseks. Midagi oli ilmselgelt valesti.

„Balthazar?” sõnas Rahel ning tõstis pilgu konsoolist.

„Läind,” turtsatas Šnitsel, tema sõnu kinnitamas lahtiolev välisuks.

„Persse!” Rahel hingas, tõusis püsti, lükkas koti selga ja haaras oma päris-mängu-relva.

„Kuhu nüüd?” uuris Šnitsel.

„Järele talle.”

„Keset ööd tühermaale tundmatu küla suunas?” turtsatas kass.

„On sul parem plaan, Magnum?”

Kass muigas. Ta ei hakanud oma kaaslase nimeapsakat parandama. „Järgi me talle kohe kindlasti ei jõua, kui temaga just midagi ei juhtu,” sõnas ta. „See on tema territoorium, mida ta tunneb hästi.”

„Mida me siis teeme?”

Kass vaatas üles. „Mul on üks mõte.”

*

Balthazar tormas tuhatnelja küla poole. Üks asi oli kaotada salk, millega sa läksid ohtlikule missioonile, kuid hoopis teine jääda ilma kohast, kuhu tagasi minna. Ta teadis, et öösel liikumine polnud mõistlik, kuid veel kunagi varem polnud ta olnud oma kodupaiga pärast nii mures. Balti oli hästi kaitstud, selle langemine oli peaaegu võimatu, kuid…

Ta teadis, et suutis vajadusel ilma söögi ja joogita liikuda kuni kolm päeva. Terve tee joosta ta kohe kindlasti ei suutnud, kuid sai sprintida ühest turvalisemast kohast teise.

Balthazar hoidis pilgu terava ja rühkis edasi.

Ebardnugiste parv vasakul! Balthazar tegi natuke suurema ringi, et võitlusele mitte aega ja kuule raisata.

Varemed kirdes. Väike hingetõmbepeatus kulus ära. Ta spurtis läbi liiva ning jäi siis, selg toetatud vastu seinajuppi, puhkama. Nii ei saanud keegi teda tagant ootamatult rünnata.

Ida suunast paistis õrn punakas kuma. Öised Päevad olid liikvel, kuid tal oli veel aega enne, kui need siia jõudsid.

Äkki märkas ta silmanurgast liikumist.

Ta tõmbas ennast hetkega madalamale, relv laskevalmis, ja jälgis. Seal lendas jalgpalli suurune läikiv hõljuv kera, millel neli antenni. See oli Öiste Päevade skaut-droon Sputnik XI. Need saadeti enamasti kui halvad ended enne põhikaardiväge kohale. Kummalisel kombel oli see siin aga teistest eraldi ja liikus täiesti ilma muusikata.

Balthazar turtsatas. See oli kummaline, kuidas punased tahtsid panna kõik hümni laulma – isegi oma masinad, kuigi vähemalt oli sel juhul neid kaugele kuulda. See siin aga vaikis.

Praegu polnud Sputnik XI teda veel märganud või vähemalt ei reageerinud, nagu oleks, seega ei hakanud Balthazar endale tähelepanu tõmbama – see võinuks punased kiiremini kohale kutsuda.

Masin hõljus koha peal ja vilkus punaselt.

„Tsk-tsk-tsk,” kõlas robotlik hääl masinast.

Oli droon katki? Oli see plahvatamas? Seda lihtsam.

„Tsk-tsk-tsk.”

Balthazar põrnitses drooni. Oli see kohe plahvatamas? Vali heli võis tõmmata teiste elajate tähelepanu.

„Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis –

ohu ees ei sule iial silmi.

Ei ma satu hätta

ja ükski neiu jätta

mind ei enam saa.” (6)

Ootamatu laulu saatel keeras läikiv kera end oma oletusliku näoga küti suunas. Balthazar tundis, kuidas ta suu vajus lahti. See oli üks nende lauludest. Miks laulis punaste droon Balti muusikat?

„Proovid sa… minuga suhelda?”

Sputnik vaikis paar pikka hetke ja hakkas siis uuesti laulma.

„See, jah see on hea. See on hea, nii hea!” kostus juba varasemalt tuttav lauluke.(7)

„Kas keegi juhib sind?”

„Kas sa tihemetsa Tiinat tead?” tuli peagi droonilt jupp laulu vastuseks. (8)

„Mida?”

Droon vaikis. Siis proovis uuesti.

„Kui kõnnib mannekeen,

– oo-ho-ho-hoo! –

see kaunis mannekeen,

– oo-ho-ho-ho-oo!” (9)

„Rahel?” kähises Balthazar. Siis meenus talle kassi tehniline osavus. „Oled see sina, Šnitsel?” uuris ta, vältides seekord teravmeelsusi, mis neil omavahel suheldes tavaliseks olid saanud. See kommunikatsioon oli niigi keeruline.

„See, jah see on hea,” laulis droon vastuseks.

„Rooste mind võtku,” turtsatas Balthazar. „Sa oled ikka üks võimatu tegelane.” Ta ajas end püsti. „Lähme edasi?”

Droon noogutas vaikselt.

*

„Plõnn! –Tsnk!”

Plekkpurk kukkus kolinaga maha.

Rahel muigas rahulolevalt. Ta oli oma relvaga üllatavalt osav ning kulutanud viimase tunnikese veel osavamaks saamisele.

Balhazariga oli kõik kombes. Kass, kes oli kraanajuhi kambris ja häkkinud sealt miskisse masinasse sisse, kinnitas seda. Väidetavalt suutis ta ka Balthazariga kuidagi kontakti hoida ja suhelda, kuid loom keeldus täpsustamast.

Raheli ülesanne oli hommikuni elus püsida ja puhata, et nad saaks siis ühiselt mehele järgi minna.

Ta pakkis relva ja selle moona uuesti kokku ja vaatas oma puistatud leide lähemalt. Endiselt oli tal rohkem maiustusi kui mõistlik tundus ning ta polnud isegi jõudnud neid veel nosida.

Ta võttis Merekivikeste paki, tegi selle lahti ja pistis ühe kommi suhu. Paki disain ja kommi maitse olid tuttavad, kuid seal, kus pidanuks pakendil olema kiri Kalev, vaatas talle vastu hoopis Punane Kompu. Sarnase, kuid siiski erineva paralleelmaailma teooria sai taaskord kinnitust.

Järgmiseks uuris Rahel Aatomikku.

Tal oli aeg iseendale ja rumal tundus seda lihtsalt raisku lasta. Nad võisid iga hetk oma lõpu leida ja ta tahtis olla tuleviku väljakutseteks nii valmis kui võimalik. „Kes ettevalmistusi ei tee, see saab hukka. See saab hukka! See saab hukka!” pomises ta stseeni Jääaja multifilmist, mõeldes, et selles maailmas polnud seda multikat kunagi olnud..

Ta igatses seda igavat ja totrat elu, kus suurim mure oli see, mida keegi sinust mõtles, või see, kas sa said õigeks ajaks visiidi küünetehniku juurde. Ta igatses ka oma telefoni – konsool oma lihtsuses oli üsna mage asendus.

Kaardimenüü järgi oli Balthazaril juba rohkem kui pool teest läbitud. Olgugi et ees olev territoorium polnud kaardil veel nähtav, tähistas X varjava loori kohal liikumise sihtmärki. Balthazar oli liikunud mõne tunniga sama palju, kui nad liikusid poole päevaga. Kassil oli ilmselgelt õigus, et pimedas järgi minna polnud mõistlik.

Rahel võttis kütist kaaslase profiili lahti

NIMI: Balthazar

VANUS: 92

Rahel pilgutas üllatunult silmi. Varem polnud ta seda märganud, kuid siis polnud tal ka ei mahti ega aega, et sellega tegeleda. Üheksakümmend kaks? Balthazar võis vabalt olla kellegi vanaisa. „Välimuse järgi seda küll ei ütleks,” mõtles ta, kuid jäi seejärel pidama. Nojah, tegelikult nägi Balthazar välimuse järgi üsna surnud välja. Kuid tema olemus ja aktiivsus ei vihjanud, et tegemist oleks vanuriga. Guul olemine tuli oma kasudega.

ATRIBUUDID:

JÕUD 15 MAX

TÄPSUS 15 MAX

VASTUPIDAVUS 15 (+2) MAX

INTELLIGENTS 5

OSAVUS 7

KARISMA 5 (-2)

ÕNN 3

See seletas, kuidas Balthazar nii kaua ja pikalt joosta suutis. Tema vastupidavus, jõud ja täpsus olid põhja keeratud. Ei Rahel ega Šnitsel poleks suutnud mehe sellise tempoga kaasas liikuda.

Ka ülejäänud informatsioon oli aimatav.

MUTATSIOON: GUUL [VASTUPIDAVUS (+2), KARISMA (-2), REGENERATSIOON, RAD-RESISTENTSUS]

LISAOSKUSED: TÜHERMAA JÄÄGER, TULIRELVAD

Rahel otsustas vaadata ka kassi numbreid ja turtsatas, kui profiil nimega Teie Kuninglik Kõrgeausus Söör Šnitsel Mullike avanes. Ilmselgelt oli tema tehnikust kass natukene oma profiili mudinud, kuigi ei suutnud endiselt muuta selle nime. Seal, kus Balthazaril olid atribuudi numbrid, olid kassil vaid tekstid: OK ja PAREM KUI ENAMIKUL. Intelligents oli aga tähistatud väljendiga: ÜLE MÕISTUSE KÕRGE.

Raheli pilk jäi pidama kassi Karismal, kus tavapärase OK asemel oli hoopis ON. Nojah, üdini võimatu see loom ju polnud.

LISAOSKUSED: TEHNOKRATT, ELLUJÄÄJA

SÕLTUVUS: MENTATS [võõrutusnähud]

RADIATSIOON: 15% [madal]

Sõltuvus Mentats? See nimi oli tuttav. Nii et kõutsil oli vaja neid tablette, mille Rahel esimesel päeval leidis. See seletas ka looma ebaviisakamat käitumist ja pidevat kraaklemist.

Et kõigiga aus olla, otsustas Rahel ka enda numbreid vaadata.

NIMI: Rahel

VANUS: 37

ATRIBUUDID:

JÕUD 3

TÄPSUS 5

VASTUPIDAVUS 4

INTELLIGENTS 5

OSAVUS 4

KARISMA 15

ÕNN 32

Rahel pilgutas üllatunult silmi. Balthazari lehel olid kolm oskust numbriga 15, nende juures märge MAX. Tema karisma oli 15, aga mitte maksimaalne, õnn aga veelgi suurem ning lõppu ei paistnud kuskilt. Mida see tähendas?

Ehk oskas Šnitsel seda seletada?

Rahel raputas pead. Praegu polnud õige aeg, et küsida – kõuts pidi keskenduma.

LISAOSKUSED: BIFURKATSIOONIPUNKT

MUTATSIOON: RAD-TRANSFORMAATOR

SPETSIALISEERUMINE: PÄRIS-MÄNGU-RELV

AUTONOOMNE ABI [Beta]: AKTIVEERITUD

Rahel ohkas. Ka siin puudusid täpsustavad detailid. Poolest jutust ei saanud ta endiselt aru.

Äkki tuli tal mõte.

Ta vaatas oma meditsiinilist seisundit, siis Balthazari profiili, seejärel kassi ja enda oma. Kassil oli osaline radiatsiooni mürgistus. Balthazar oli guul, seega radiatsiooni vastu resistentne.

Aga Rahel ise?

Ka selle ööbimispaiga lähedal oli plats lillade taimedega. Oli aeg oma teooriat testida.

Ta hakkas saapaid jalga panema ja jäi poolel teel pidama. Tegelikult oli üks asi veel teda tükk aega närinud. Aatomikul oli ka leksikon ja oli viimane aeg järele vaadata, mida see pagana Roomba siin maailmas tähendas.

„Roomba,” luges ta peagi. „Tuletatud ingliskeelsetest sõnadest Room ja Ba. Tähistab kedagi, kes liigub ruumis sihitult ringi, lüües tihti oma pead vastu seina. Keegi, kes ei oma oma elu üle kontrolli. Lammas keset linna.”

Nii ebamugav, kui tal oli ka seda tunnistada, oli kassil tegelikult õigus. Ta oli kõigest asjadele reageerinud, sedagi mitte hästi.

Rahel tõmbas saapad jalga ja seadis sammud ukse suunas. Nüüd oli aeg seda muuta.

*

„On kerge olla lõbus,

kui püüad vaid sa,

sest tee on lihtne, põgus,

kui teed just nagu ma.

Vilistan ikka,

sest see rõõmsaks teeb mind,

õnnelikuks teeb mind.

üh-üh-üh-üh-üü-hüü-hüüü” (10) 

Balthazar vaatas kauguses lustlikult hõljuvat ja valjult laulvat drooni, mille all ronis tige ja äkiline ebardnugiste parv. Üksi oleks nende eest varjumine olnud keeruline, eriti ööpimeduses. Kassist oli palju abi. Kuigi droonil polnud relvi, oli sel valgus ja vali hääl, mis olid hetkel ehk isegi tähtsamad, sest nendega sai tähelepanu eemale juhtida.

„Tänud, Šnitsel,” pomises guul vaikselt ja spurtis viimase luite poole. Ta oli terve öö jooksnud ning kõuts oli talle terve tee toeks. Nad olid jõudnud nii isegi punastest päevadest mööda.

Jalad andsid tunda, kuid ta surus edasi. Aina kõrgemale.

Luite tippu jõudes jäi ta seisma.

Tema ees, üle pika lageda liiva, paistis tähekumas Balti küla.

See oli pime.

Osa 4

11. Maias sõber

Rahel pistis järgmise liba-Kalevi Merekivikese põske, vaatas konsooli ja seejärel tagasi tühermaa poole. See oli, nagu oleks tal GPS või Waze. Kass oli märkinud kaardile kõige optimaalsema ja turvalisema tee külani, lisades sinna ka kõik märgatud loomade ja inimeste jäänused. Lisaks ka mõned varjulisemad kohad, mida vajadusel puhkamiseks kasutada.

Puhata oli Rahelil kindlasti vaja. Ta polnud väga vastupidav. Kuna Balthazar oli juba kohal ja kass öisest tööst väsinud ning Raheli põues magamas, oli kogu liikumise vastutus Raheli enda õlgadel. See oli nagu tema esimene päev tühermaal, kui välja arvata karvahunnik ta põues, mis vahetevahel torkis, siputas ja nurrus läbi une.

Päev oli palav ja vesi hakkas peagi otsa saama. Ta oli enamiku sellest maha jätnud, teades, et saab seda vajadusel teepealt juurde. Vesi oli küll hädavajalik, kuid kaalus palju.

Kaardi järgi pidi loode suunas olema värske laip.

Rahel liikus edasi, rühkides luite tipu poole. Piisavalt kõrgele jõudes lasi ta end neljakäpukile, vaadates, et põues olev kass viga ei saaks, ja liikus ääre suunas. Ettevaatlikult tõstis ta pea ja piilus.

Hetk hiljem tõmbas ta pea tagasi. Ta käed värisesid, keha kattus külma higiga.

Ta polnud esimene laiba leidja. Suur sarvedega elajas rebis seda näljaselt tükkideks.

Samasugune elajas kui see, kellega tal oli au esimesena siin ilmas kohtuda.

Ta hakkas just mööda luidet alla tagasi laskuma, kui äkki tegi ta konsool valju häält.

„Tsk! Tsk! Tsk!”

Persse! Ta otsis enne magamaminekut kohalikku raadiot ning see oli tumm, seega ununes jaam peale. Nüüd oli ilmselgelt Balti jaam taaskord operatiivne. Tänks, Balthazar!

„Kord olid niidud…” alustas vali laul, kuid Rahel lõi raadio kiirelt kinni enne, kui see jätkata jõudis. (11)

Persse, persse, persse!!

Ta kuulis lähenevaid jooksusamme ja lõrisevat kriiskamist.

Varjumiskohti siin polnud. Liiv oli lage. Päris-mängurelv polnud lähivõitluses kindlasti pädev, isegi mitte Täpsussihtimist kasutades.

Eest ära joosta oli võimatu.

Ta oli surmale määratud.

Kui just mitte… jah, see, mida ta ka eelmisel korral tegi. Nüüd oskas ta ka aimata peletise suust tulevat lehka, mis ta esimesel korral välja andis. Esimene kord läks see tal ju peaaegu õnneks ning siinsel loomal oli eine juba pooleli. Võis vaid loota et ehk ei tundunud seebilõhnaline Rahel selle kõrval väga maitsev.

See oli riskantne, kuid tundus vähem tõenäoline surm kui proovides ära joosta. Vähemalt natukene vähem.

Ta lasi keha lõdvaks kui märja nartsu, hingas vaikselt „Ma pole maitsev”-rütmis ning vedeles soojal liival.

Varsti tajus ta enda kohal pirakat peletist.

Monstrum nuusutas Rahelit ühelt ja teiselt poolt ning lõrises. Ta käis oma ninaga üle terve naise keha ja siis tegi midagi täiesti ootamatut: tõmbas keelega üle Raheli sõrmede.

*

Balthazar pani järgmise leiu suurde hunnikusse nii, nagu kass oli seda soovitanud, ning jäi äkki seisma. Kindlusel keset kõrbe olid omad plussid, heli liikus lagedal hästi ja sa said varakult valmistuda.

Kiirelt jooksis ta raadiotorni juurde, ronis üles, haaras relva ning võttis sellega positsiooni sisse.

Igas suunas oli vaid tühi liiv. Lage ja elutu.

Siis märkas ta järjest suurenevat tolmupilve. Miski oli liikumas otse nende küla suunas.

Ta võttis sihiku kaitsekarbist – tuiskav liiv kriipis muidu klaasi kiirelt ära –, kruttis selle vintpüssi külge ning tõstis relva palgesse.

Ta eksis, see polnud masin. Liivatolmu sees paistis tume kiirelt liikuv elusolend. Balthazar hoidis hinge kinni, et relv ei väriseks, ja jälgis.

Paar sekundit hiljem võttis ta relva palgest ja pühkis silmi, justkui soovides nendega nähtud pilti eemaldada. Siis vaatas ta uuesti ja ohkas. Ta ei osanud teha midagi muud, kui oodata.

*

„Loobuda kui tahad tüütavast linnakärast,

Joobuda võid järvest, päiksesärast – sellepärast

Puhkused veedame kõik Viljandis…”

„...sest seal just ongi paradiis,” laulis Rahel valjult konsooliga kaasa, jõudes Balti linnaväljakule. (12)

„Tupsu, ei tohi!” pahandas naine hetk hiljem oma ratsuga, kes oli avastanud laibatükkide hunniku ning lasi sel hea maitsta. Need inimesed siin olid Balthazari jaoks tähtsad ning kütt polnud ilmselgelt jõudnud veel neile ärasaatmist teha. Kuigi oli need vähemalt hunnikusse vedanud. Hunnikusse, mis nägi surmaküünise (tänu Aatomikule teadis Rahel nüüd ka, mis selle looma nimi oli) jaoks välja kui Rootsi laud.

„Kõss, Tupsu!”

Surmaküünis lõrises valjult, siis aga tõmbas tema tähelepanu õhku tekkinud maius ning ta napsas selle kiirelt kui koer.

„Tubli Tupsu,” kinnitas Rahel elaja kaela patsutades ja vaatas ringi. Kivi, raud, betoon – neid oli siin küllaga, kuid ometi oli linn inimtühi. Kogu kaitsest hoolimata polnud see vastu pidanud.

Keset asulat seisis ehituskraana, viltu nagu Pisa torn. Rahel teadis, et sellest juhiti kohalikku raadiojaama.

Ta avas konsooli ning vaatas kaaslaste märgistust. Balthazar oli selle järgi siinsamas, kuid ometi polnud kedagi näha.

Rahel ronis peletise seljast maha. „Tupsu, tahad sa veel merekivikesi?” pakkus ta muuseas ja võttis kinnise maiustustepaki. Jumal tänatud, et ta polnud maiustusi enne maha jätnud. Ilmselgelt selle jaoks süsteem need ka andis. Tühermaa loomade jaoks tähendas magus kiiret energiat.

Hetkega oli pakk tema käest rebitud, mitmed kirjud kivikesed laias kaares laiali lendamas. Rahel oli kindel, et Tupsu leidis ka liivased maiustused üles ja lasi neil hea maitsta.

Ta lasi elajal nosida ja vaatas ringi.

„Tsk-tsk-tsk,” tegi konsool tema käel poole laulu pealt ning alustas ootamatult uue looga:

„Halloo kosmos!

Halloo maa!

Kas sina oled telefoni juures?

Mina” (13)

Rahel tõstis pilgu üles.

Kõrgel, rauast Pisa torni küljes rippus Balthazar, püss laskevalmis.

*

„See naine on hull!” urises Balthazar, sättides masinale uut ratast. See polnud täpselt õiges suuruses, kuid ajas veduri viimase sõidu jaoks asja ära.

„Täiesti,” vastas Šnitsel, pusides masina juhtmetega. „Aga õnn on tal hea.”

Kass oli heas tujus. Mitte ainult ei hankinud Rahel talle tablette, vaid ta sai peale ärkamist lõpuks kätte ka oma tuunikalakonservi.

„Meie ettevõtmine on hull,” täheldas Balthazar natuke tõsisemalt.

„Täiesti,” kinnitas Šnitsel. „Aga hullus on meil veres.”

Eemalt kostus Raheli hääl, mis hüüdis käsklusi nagu „Kõrval!” ja „Äss võta!”.

Järgmiseks õpetab talle selgeks „istu“ ja „mängi surnut“,” turtsatas kass. Ükski kass poleks ennast nii alandanud, aga mitte kõik loomad polnud mõistlikud.

„Teil on üksteisega vedanud,” mühatas Balthazar.

„Jah,” poetas kass. „Aga sinul mitte.”

„Mis mõttes?”

Kass köhatas. Ta pidi sellest rääkima. See oli… õige.

„See robot, kellega su salk võitles…” alustas kass ettevaatlikult. „Mina panin selle tööle, kui ma nägin, et te ühe inimese hukkasite.” Kass otsis sõnu. „Ma lihtsalt kartsin meie elude pärast,” lisas ta oma seletusele.

Balthazar maigutas paar korda, nägu tõsine.

„Inimeseks on teda palju nimetada,” sõnas ta viimaks. „See oli üks punastest, kes proovis meid ära rääkida. Me oleme nendega juba aastaid võidelnud ja lõpuks ometi oli meil võimalik leida tagauks kogu süsteemi.” Balthazar vaatas oma töölt üles. „Kuigi mul on tunne, et see oli vaid trikk, et meid külast eemale meelitada. Ma ei usu, et me oleks sealtkaudu suurt kahju teha saanud.”

„Sa pole… pahane?” uuris kass ettevaatlikult.

„Seda pole ma öelnud.” Mehe tõsidus ei kadunud.

Mõned minutid töötasid nad vaikides.

„Luban, et aitan su külarahva tagasi tuua,” sõnas kass viimaks.

Kohalik laibakuhi oli kõrge, kuid Balthazari seletuse järgi oli see alla poole kohalikest inimestest.

„Eeldusel, et nad on veel elus.”

„Eeldusel, et nad on veel elus,” kordas kass. „Kui mitte, siis vähemalt ei lähe punastel Täheke niipea meelest.” Ta patsutas käpaga vedurit, mida nad liival sõitmiseks ümber ehitasid. Masinal oli ees korralik sahk, paksud seinad, ruumi sees liikumiseks, ning, peale korralikku putitamist, persetäis hobujõudusid.

Nad polnud veel kindlad, millal oli kõige mõistlikum Tähekest tutvustatda. Sisuliselt oli kaks hetke, kui nad said proovida punakindlusesse, sest just see see mägi siitpoolt oma tohutu uksega oli, siseneda. Kas siis, kui Öised Päevad välja tulid, või siis, kui nad tagasi läksid. Viimane oli mõnes mõttes turvalisem. Ehk suutis kass panna isegi kõik mõtlema, et nad olid osa punastest. Oht oli selles, et siis olid Öised Päevad neil seljataga.

Samas võis iga oodatud minut tähendada külaelanike surma. Balthazar ei teadnud, mida punased inimestega tegid, kuid ta kahtlustas kõige hullemat.

„Nii ehk naa oleks ma pidanud ühel hetkel vaatama neid suremas,” sõnas Balthazar viimaks mõrult.

„Mis mõttes?” ei saanud kass aru.

„Ma olen guul. Meie eluiga on pikem.”

Taaskord võttis vaikus maad.

„Muide,” alustas kass mõne aja pärast, vahetades teemat. „On sul midagi vaja? Mul on üks ühendus puudu ja kui ma juba meie puistaja juurde lähen…”

Balthazar turtsatas. Ehitada oli oluliselt lihtsam, kui sa said koheselt tellida, kui sul midagi puudu tuli. Tööriistad ja vahendid olid küll olemas, kuid paljud neist olid vaevu funktsionaalsed.

„Äkki teed keevitusmasina korda?” uuris ta kassilt. „Sellest oleks abi.”

Mauk vaatas roostes plönni poole, mida guul hellitavalt keevitusmasinaks nimetas. Selle kasutamine tundus ausalt öeldes ohtlikum kui nende missioon.

„Lubada ei julge,” tõdes kass. „Ja ma pole kindel, et meie puistaja suudab nii korralikke masinaid laipadest välja imeda. Mõistlik oleks omada tagavaraplaani.”

„Tagavaraplaani?” kordas Balthazar. Nad pidid ju ometi veduri millegagi katma, et see kaitseks kuulide eest. Metalli neil oli, kuid seda sai vedurile kinnitada vaid keevitades. Viimane võttis tohutult aega, eriti veel vaevu funktsioneeriva masinaga.

Neil oli kiire!

Ta pilk rändas Raheli ja Tupsu poole ning maandus laibahunnikul nende seljataga.

„Tagavaraplaani,” kordas ta uuesti, teades äkki täpselt, mida nad tegema pidid.

12. Tutvustame: Täheke!

Sile ja punane mäesein värises, puistates liiva ja kivikesi, avanedes kui üüratu rauast suu, millest paistis aina punasem valgus. Balthazar hoidis hinge kinni. Kass oli veendunud, et suutis kaasavõetud raadiotehnikaga muuta neid armee eest nähtamatuks eeldusel, et nad endale tähelepanu ei tõmmanud, kuid vanad harjumused muutusid aeglaselt.

Pealegi oli rauast veduris nendega koos ka Surmaküünis, kes võis iga hetk näljaseks muutuda. Rahel küll kinnitas, et elajas oli kui suur koer, kuid see polnud suurem asi lohutus.

Siiski, nad olid olude sunnil katnud oma veduri puistatud laipadega, mida polnud võimalik läbistada, ning elajas suutis end lihamäe sees sõites üllatavalt rahulikuna hoida.

Ootamine andis mõtetele liiga palju ruumi. Guul oli ainus, kes tühja passis. Kõuts tegeles järgmise tehnilise vidinaga, lubamata end segada, Rahel aga rahustas pirakat elajat, kes võttis enda alla pool vaguni ruumist, rääkides temaga vaikselt juttu ja söötes talle maiustusi.

Nende tegevus oli täielik enesetapp. Mitte ükski tervemõistuslik olend poleks tuisanud vaenlase peauksest sisse, lootuses päästa oma kaaslased ja kogu baas hävitada. Neil oli küll omajagu trumpe tagataskus, kuid ainult kaks inimest ja kaks lemmiklooma ei saanud suurt mõju omada. Nende vastas oli rohkem kui tuhandepealine armee masinaid, elajaid ja olevusi.

Balthazar polnud veel kunagi varem Öiseid Päevi nii lähedalt näinud. Alles nüüd nägi ta ka punase valguse põhjust. Pirakad tuledega masinad nagu ratastel kastid veeresid mäest välja ja hakkasid vilgutama punast valgust taeva suunas. Ootasid nad sealt mingit ohtu? Suure tõenäosusega miski paugueelne tehnika.

Järgmiseks tulid skaut-droonid. Neid oli kümneid, kui mitte isegi sadu. Kuigi, mitte kõik ei suutnud lennata otse – Nõukogude tehnika võlu.

Masinaid tuli veel. Igaüks neist natukene isemoodi, kuid Balthazar suutis panna need oma peas mingitesse gruppidesse. Seal olid massiivsed hõljukitel tankid ja soomukid. Nende kõrval ja kohal rauast ämblikujalgadel putukalaadsed kõrged robotid. Ja siis ka inimeste sarnased kahejalgsed masinad, kel pea kaetud peegel-klaasist visiiriga.

See oli lõputu jada masinaid. Kõik tulipunased ja hambuni relvastatud.

„Kas sa tead, miks piraadid kandsid punaseid särke?” pomises kass vaikselt, märgates silmanurgast, et guul nägi kahvatum välja kui muidu.

„Ei. Miks?”

„Et veri ei paistaks välja. Siin on sama. Paljud neist on roostekäkid.”

„Kust sa tead?”

„Lainepikkustega. Tihedus on erinev. Rooste mõjutab…” alustas ta ja vaatas guuli poole. „Ah, las jää -”

„Hõkk! Hõkk! Hõkk! Rarhh!”

See hääl lõikas läbi lihast ja luust.

Balthazar vaatas kiirelt seljataha, kus Rahel juba kussutas suurt elajat, siis keeras pilgu tagasi vaateakna suunas.

„Persse!”

Kogu puna-armee tähelepanu oli hetkega neil. Siis algasid lasud.

„Minek!” karjus kass ja Täheke hakkas kurjalt urisema. Balthazar lükkas käigu sisse ja surus gaasi põhja. Möirates tormas Täheke läbi punase armee otse mäesuu suunas. Robotid lajatasid mütsatustega vastu veduri rauast keret. Ainus, mida Balthazar sai teha, oli vältida suuremaid masinaid, mis võisid oma massiga liikumise lõplikult peatada. See oleks olnud nende surm.

Kass mässas midagi raadiosignaaliga, kuid kui palju sellest abi oli, oli raske öelda.

Juba paistsid koopa suured lõuad.

Balthazar lükkas ballooni valmis, et saada sõidule lisavurtsu. Ta ei teadnud, mis neid koopas ootas, kuid sees võis olla rohkem peidupaikasid. Tee oli piisavalt vaba.

„Hoidke kinni!” Ta lasi ballooni surve kütusele peale. Hetkega sai rongist nimega Täheke surma küttev Ferrari, mis sööstis otsejoones avause suunas – robotid ja masinad lendamas tema ees kahte lehte laiali. Ka Tähekest katvad laibad pudenesid, kuid selle vastu polnud midagi teha.

Balthazar hoidis kramplikult roolist, kass lükkas küüned istmesse ning Rahel leidis tuge elajast, kes oli veduri tagaseina vastu litsutud ja jahmatusest oma keele alla neelanud.

„Natuke veel!... peaaegu…” urises kütt.

Balthazar jälgis, silmis paanika, kuidas koopasuu uksed hakkasid aeglaselt kinni vajuma – tõstes ka osa põrandast otse nende eest.

„Roo…oho..ooo..ohsteee!” karjus ta, kuid midagi teha enam polnud.

„Tümp! Tümp! Tümp!” põrkasid järgmised masinad üle veduri ning nad olidki sissepääsu juures.

Täheke põrutas maast tõusnud ukse otsa. Kui jalgratas, mil esiratas äkki kinni kiilunud, lendas kihutav vedur üle pea väravate vahelt sisse ja maandus raudpõrandale. Tähekesele kinnitatud laibad pakkusid pehmendust ning kuigi neid ei saanud lõigata ega tulistada, olid neilgi omad piirid. Veri, lihakäntsakad ja soolikad lendasid Tähekese alt laiali samas, kui see oma verisel rajal inertsist edasi libises.

Lõpuks, umbes sadakond meetrit sissepääsust, jäi Täheke pidama, tema sabas verine rada.

Balthazar oli esimene, kes toibus – ehk sellepärast, et tal ainsana oli turvavöö. „Šnitsel? Kombes?” päris ta kiirelt, lastes end rihmade vahelt lahti.

„Elus,” kähises kass ja köhis midagi punast.

„Rahel?” uuris Balthazar.

„Jah.”

Balthazar haaras relva ja piilus kummuli veduri laskeavadest välja.

Mäe tohutu uks nende selja taga oli just lõplikult sulgunud. Keegi neile järele ei jõudnud. Isegi kui Öised Päevad tahtsid tagasi tulla, oli uks aeglane.

Nende ümber oli pirakas tühi angaar. Nad pidid kiiresti tegutsema.

„Mis kurat teil juhtus?” uuris Balthazar, proovides veduri lömmis ust lahti saada.

„Lagrits juhtus,” sõnas Rahel.

„Lagrits?” kordas vihane ja väsinud guul.

„Mõistetav,” sõnas verine kass, potsatades mehe kõrvale. Ta jäi ukse seisukorda vaatama. „Ilma kangita me seda lahti ei saa.”

„Ära sa märgi!”

Kass turtsatas. „Rahel, sinu etteaste.”

Võttis paar hetke, kuni see mõte ka Rahelini jõudis. Ta tõstis oma verise väriseva käe ja näitas sõrmega ukse suunas. „Tupsu, äss!”

*

„Värdjad,” pomises kass, piiludes läbi võre angaari poole, kust kostus haukumist.

„Sa vihkad koeri nii palju?” uuris Rahel.

Kass turtsatas. Tema nägu oli kuidagi… täis tülgastust.

Rahel kergitas end avause juurde ja vaatas.

„Värdjad!” kordas varsti ka Rahel, kuid see polnud suunatud koertele, vaid nende loojatele. Need polnud mitte tavalised koerad. Need olid monstrumid. Osadele oli juurde õmmeldud lisapea või mitu – meenutades libahunti Rammsteini „Du Hast’i“ muusikavideost. Teistel olid lisajalad ning nad nägid välja nagu veidrad ämblikud. Leidus ka neid, kelle kehast punnitasid välja poldid ja rauast punnid.

Kahe paki Merekivide eest seisis Tupsu nende kõigi asemel ebardkoerade vastas ning Rahelile tundus see liiga vähe

„Puhas,” jõudis Balthazar mööda kitsast käiku nende juurde tagasi. „Kuigi liiga kaua ma siin ei soovita olla. See on reaktori õhutusava. Veel hullem, me peame minema reaktori kõrvalt läbi. Mina saan radiatsiooniga mõnda aega hakkama, aga…” Ta vaatas oma kaaslaste poole.

„Šnitsel ei saa,” sekkus Rahel.

„Oli seal vähemalt väljapääs?”

„Uks, mida saab vaid väljastpoolt avada,” vastas kütt.

„Sellist ust pole olemas.” nähvas kass. „Kuigi, kui juhtmed on radiatsiooni eest kaitstud, võib nendeni pääsemine rohkem aega võtta.”

Rahel piilus võre vahelt välja, kus Tupsu võitles endiselt koertega. Mitu kokkuõmmeldud elajat olid juba surnuna maas. „Kui me jõuaks nende laipadeni, saaksin ehk midagi radiatsiooni vastu.”

Balthazar köhatas vaikselt. „Tegelikult on eespool ka üks laip. Mul polnud muud valikut, kui ta maha võtta.”

*

Balthazar hoidis ühe käega kassi, kes pusis juhtmetega, ning teisega vedelikukotti, millest voolas kanüüli abiga RAD-Paka! looma naha alla.

„Meil on kolm minutit, mitte rohkem,” nentis guul, jälgides tühjenevat vedelikukotti. Ta ei teadnud selle täpset mõju kassidele, kuid inimesed said selle kogusega paari minutiga eluohtlikust seisust tagasi.

„Teen nii kiiresti, kui ma saan,” urises kass vastu, liigutades küüntega läbi juhtmepuntra.

Rahel oli uksest natukene eemal ja uuris laipa.

Mõõdult oli tegemist lapsega, kuid õlad olid laiad nagu täismehel. Millegipärast meenutas see Oompa Loompat radiatsioonikaitsekostüümis. Riietusel oli vaid väike visiir välja vaatamiseks, kõik muu oli kaetud.

Rahel keeras laiba selili, et visiirist sisse vaadata.

See laip oli müsteerium.

„Jäi midagi puistamata?” hüüdis Balthazar seljataha.

Rahel raputas pead. „Mul polnud lihtsalt valikut konsumeerida,” hüüdis ta vastu. „Ma proovin aru saada, miks.”

„Kas sa tõesti tahaksid teda konsumeerida?” tõstis Balthazar kulmu.

„Sa ei saa aru. Kõigi teiste laipade puhul on see valik vähemalt olemas olnud – olgugi, et mitteaktiivne. Siin polnud. See on kahtlane.”

Ta vaatas visiirist sisse, kuid seal paistis vaid pimedus.

„Balthazar?” sõnas Rahel ettevaatlikult.

„Mida?”

„Kas enne oli siin skafandri sees inimene? Hnkk…”

Rahel, silmad hirmust punnis, haaras skafandri käest, mis nüüd sulgus kiirelt tema kõri ümber. Balthazar oli hetkega kohal ja lõi rusikahoobiga Oompa Loompa maha tagasi. Nende seljataga kostus avaneva ukse heli. „Eluga!” lippas kass väljapääsu suunas, kanüülikott järele lohisemas. Rahel ja Balthazar olid tema sabas. „Puhas!” hüüdis kütt vilunult peale kiiret kontrolli järgmises ruumis.

Reaktori Oompa Loompa ajas end vaikselt püsti, kuid siis maandus nätsatusega tema visiiri peale WC pump, mis sundis ta siruli tagasi.

„Eest! Uks!”

Rahel tõmbas end koomale ning massiivne aknaga rauduks vajus otse tema nina ees alla.

„Mul polnud muud valikut, kui süsteem lühisesse lasta. Siit enam välja tagasi ei saa,” täheldas kass.

„Selge,” kinnitas Balthazar. Ta teadis, et tema reisikaaslased otsisid oma teed koju, seega arvestas juba sellega, et pidi tagasiteel üksi olema – eeldusel, et ta oli selleks ajaks üldse elus. „Edasi?” uuris Balthazar.

„Oota,” ütles Rahel, jälgides reaktoriruumist toimuvat.

Oompa Loompa kiskus pumpa oma näost nii üht- kui teistpidi, kuid kumm kummi vastas hõõrumine tegi kinnituse veelgi tugevamaks.

Rahel jälgis, kuidas WC pump eemaldas terve skafandri kiivri. Selle alt ilmus välja agoonias inimnäoga ligane lihamass, mille küljes kombitsad.

Rahel tundis, kuidas ta suu vajus lahti. See oli võigas, rõve ja kindlasti ebainimlik. Ometi see oli ju inimene ja teadvusel ja mõistusega inimene. Mida kuradit oli temaga tehtud?

„Ma ei tea isegi, mida sellise asja peale öelda,” pomises ta omaette.

„Au ja kuulsus sulle, oo Cthulhu, magagu sa veel kaua!”

Rahel saatis kassi suunas etteheitva pilgu.

„Mida? On ju kombitsad!”

13. Hõõguvalt punane

„Ruttu. Enne, kui keegi häiret annab!” Balthazar kihutas ees, võttes kahe lasuga maha järgmise Oompa Loompa, kes reaktoriruumi suunas liikus. Nende ees oli pikk haiglasinine ustega ääristatud koridor.

„Rooste!” urises kütt. Nad ei teadnud, kuhu minna. Pealegi võinuks igast uksest tulla vaenlane.

„Anna mulle kaks minutit,” sõnas Šnitsel, osutades lähedalasuva seinakonsooli suunas.

„Arvad, et leiad selle koha kaardi?” oli Balthazar skeptiline.

„Ei, ma leian midagi veel paremat: elektriskeemi. Rahel, puista sellest laibast Balthazarile veel üks relv ja siis hoia mind üleval. Mul on su konsooli vaja.”

Peagi oli Balthazar kahe .223 revolvriga valves, samas kui kass klõbistas Raheli konsooliga, mis oli ühendatud kohalikku võrku.

„Balthazar, tule korra siia,” hüüdis kass mõne minuti pärast. Guul tegi, nagu kästud. „Vaata seda trajektoori ja jäta meelde. Enne kui me liikuma hakkame, jooksutan ma süsteemi kokku. See ei luba umbes kümme minutit teisi uksi lahti teha, kuid ma olen veendunud, et annab ka meie kohalolust teada.”

„Sa oled kindel, et külarahvas on seal?”

„Ei, aga tõenäosus on suur. Eeldusel, et neil on vaja rahvast elus hoida, on neil tarvis inimesi õhuga varustada. Seal on kõige rohkem väravaid ja püsiv sundventilatsioon.”

„Reaktorikambris oli ju kah,” oli Rahel skeptiline.

„Mitte püsiv,” raputas kass pead. „Ma mõtlesin selle peale. Meie maailmas võiks see olla ka serveriruum, kuid siin sellist tehnikat ei leidu.”

Rahel noogutas.

„Parim juhtlõng, mis meil on,” sõnas kütt. Ta vaatas rohekat majakaarti helendaval konsoolil. Rooste, see kompleks oli suur – kaheksa korrust maa all ning viis maa peal. Kui nad pidid siin huupi jooksma hakkama, olid nad kiirelt surnud. Õnneks oli kompleks ka üsna praktiline ning ruum, milles oli sundventilatsioon, asus nendega peaaegu samal kõrgusel – nad pidid vaid ühe korruse jagu liikuma.

„Meeles,” kinnitas kütt.

„Sel juhul: Tähelepanu!” Kass toksis konsoolil küüneotsaga käsurea. „Valmis olla. Läks!” Ta vajutas kinnituse nuppu. Samal hetkel oli kuulda kõikide uste lukustusmehhanismi sulgemist. Kass tõmbas juhtmed seinast ja Rahel hakkas jooksma – Balthazar juba kaugel ees. Kütt kadus käänaku taha ja kostus laske, kuid nendele ei vastatud samaga. Balthazar tegi puhta töö. Peagi möödus Rahel kahest Oompa Loompa laibast – kolm kuuli mõlema keres, löga skafandrist välja voolamas.

„Kohe jõuame energiatootmisalast välja,” täheldas kass naise süles.

„Šnitsel, kuidas sul üldse on?” uuris Rahel hingeldamise vahel.

„Mida sa mõtled?”

„Siin on endiselt radiatsioon.”

„Viis elu üheksast,” köhis kass. „Saan hakkama.”

Balthazar peatus nurga ääres ja andis äkki käega märku ootamiseks.

Rahel aeglustas tempot, olles õnnelik võimaluse eest hinge tõmmata, ja liikus vaikselt lähemale.

„Mis on?” uuris kass vaikselt, kui nad guuli kõrvale jõudsid.

„Klaasist vaateaken. Täisulatuses,” sõnas Balthazar. „Siit minnes on meid kindlasti näha.”

Kass klõbistas naise käekonsooli peal. “Ringiga saab ka, aga siis kaotame vähemalt viisteist minutit. Trepikäik on selle koridori lõpus.”

Balthazar noogutas mõtlikult. Kassi ukselukustustrikk oli endiselt avastamata, kuid see võis juhtuda igal hetkel. Neil polnud mõtet liialt aega raisata, teades, et varsti on nii ehk naa kõik silmad nende peal.

„Balthazar,” sõnas Rahel ja hetkega oli naise käes rauast pann.

„Kust sa…?” tegi mees suured silmad.

„Aatomik laseb mõnda asja peidus kaasas kanda,” muigas naine rahulolevalt. „Poleerisin seest hambapastaga ära. Peaks üsna hästi peegeldama.”

Balthazar vaatas panni. Korraks oli tema näol segadus, siis see selgines. „Hea mõte.”

Kütt asus panni abiga ruumi vaatama, samas kui Rahel ja Šnitsel ootasid läheduses.

„On sul aimu, kuhu meie kaks peaks minema?” uuris Rahel kassilt.

Šnitsel kergitas kulmu. „Sa oled kuidagi muutunud. Kahtlane.” Siis vajus kassi näole lai muie. „Jah, ma tean, kuhu me… ”

Ülejäänud lause summutati revolvrilaskude poolt.

Balthazar oli avanud tule. Otse läbi klaasseina.

*

Rahel vaatas ruumis ringi. Tema ees oli suur operatsioonisaal, selle põrand paksult klaasikilde täis. Kildude vahel vedelesid surnud Oompa Loompa laadsed olevused, nende löga voolamas põrandale.

Õhus oli tunda vere, metalli, steriliseerimisvahendite ja püssirohu vänget haisu.

Ruumis olid mitmed masinad, mis tekitasid helisid. Oli midagi lõõtsa taolist, mis käis kokku ja lahku. Siis oli masinavärk, kus mingi instrument liikus kaheksa-kujulisel trajektooril, tilgutades midagi iga kord, kui alla jõudis. Veel miski, mis tekitas püsivat piiksumist.

„Balthazar! Küll mul on hea meel sind näha!”

Rahel pöördus hääle suunas ning nägi nüüd, kuhu kõik masinatest tulevad voolikud, juhtmed ja kanalid viisid. Balthazari ees oli operatsioonilaud ning sellel inimpea. Elus inimpea.

„Balthazar! Ma ei tea, mida nad minuga tegid, aga ma ei tunne oma jalgu,” jätkas pea.

Kütt vaikis.

„Ainult jalgu?” pomises kass, kuid Balthazar tõstis käe, et loom vaikiks. Siis võttis guul initsiatiivi.

„Mäx, sõber, mul on hea meel, et ma su üles leidsin,” tõmbas ta sõbraliku maski ette. QTead sa, mis teistest sai?”

Mäx vaatas maha või vähemalt proovis seda teha. Olles vaid pea operatsioonilaual, oli maha vaatamine üsna võimatu.

„Ma kardan, et kõik teised on surnud.”

Balthazar tõstis kulmu. „Räägi.”

„Nad tulid niipea, kui te olite ära läinud,” ohkas Mäx. „See värbaja oli lõks, et saada sõdalased külast välja.” Ta pidas hetke pausi, justkui meenutades. “Nad panid meid kõiki samasse puuri. Tiina, Joonas ja Maku viidi esimesena. Nad tahtsid nende peal mingit närvigaasi testida.” Mäx ohkas. „Ma tegin siis vea, et rääkisin sellest ka teistele, ja me proovisime põgeneda. Mõned lasti selle peale kohapeal maha, teised püüti uuesti kinni. Eksperimendid aga jätkusid.”

Mäx vaatas kaugustesse.

„Me olime lihtsalt laboriloomad,” ohkas ta. „Mind jäeti viimaseks. Neil oli minu jaoks mingi eriline projekt, kuna ma mõistsin nende keelt.”

Ta silmad tõusid Balthazari suunas tagasi. „Ütle mulle ausalt, mida nad minuga tegid?” Tema hääles oli õud ja hirm. Ta teadis, mis rõvedusteks olid punased valmis.

„Nad jõudsid sind vaid tuimestada,” lohutas Balthazar. „See läheb üks hetk üle. Me jõudsime õigel ajal, enne kui nad operatsiooniga pihta jõudsid hakata.”

Mäx ohkas kergendunult.

„Jumal tänatud. Siis saame ühiselt need sitad põrgu poole saata,” sõnas Mäxi rääkiv pea.

„Just nii, semu,” Balthazar ohkas ja vaatas oma kaaslaste poole. Tema silmis oli kui elav tuli.

„Rahel, mul on tarvis, et sa puistaks mulle mõned väga spetsiifilised asjad.

*

Balthazar lubas neile kakskümmend minutit, et siis saata kogu see kupatus taeva või pigem põrgu poole teele. Rahel oli, Balthazari palvel, tõmmanud operatsiooniarstide jäänustest tuumapommi ning lisarelvi, et Balthazar saaks ennast nii kaua kaitsta. Kass oli kindel, et sellele plahvatusele järgnesid ka reaktorite omad.

Kakskümmend minutit – sama palju oli veel Mäxil sellises olekus elada. Vähemalt ei lahkunud ta siit elust üksi, nii nagu paljud teised külaelanikud seda viimase nädala jooksul tegid.

Nad olid juba tükk aega jooksnud. Roninud läbi kivist tunnelite, mis meenutasid koobast ennast ja pugenud läbi rauast käikude, mis meenutasid allveelaeva sisemust.

„Aeg?” uuris kass, tuisates eespool.

„Viisteist minutit,” hüüdis Rahel, vaadates konsooli. Operatsioonisaalis oli seinakell ning nad olid enne liikuma hakkamist teinud kindlaks, et kellad olid sünkroonis. Lisaks asus otse tuumalõhkepea all väike kellaga lõhkepakett, kindlustamaks, et plahvatus toimus isegi siis, kui Balthazariga midagi juhtus. Muidugi oli ka võimalik, et mõni punastest avas tuumapommi suunas tule. Sel juhul polnud midagi teha.

Äkki hakkasid laes jooksvate tilkuvate torude vahel vilkuma punased tuled. „Nõukogude rahvas, me oleme rünnaku all!” teatas vali mehaaniline hääl, mis kajas üle terve baasi. „Meie seas on kapitalistide spioonid, kes tahavad meilt röövida meie igavese rahu ja tuleviku. Kes…”

„Rahel, ole valmis laskma!” sajatas kass, ignoreerides valju häält.

Samal hetkel tekkis silmapiirile relvaga jooksev Oompa Loompa. Rahel saatis WC pumba lendu, sõdur lendas sellest selili ja tema kuulirahe maandus laes, kust kukkus torujupp otse sõduri peale.

Kass tegi suuri silmi.

„Mul oli aega harjutada,” kommenteeris Rahel. „Kuhu edasi?”

„Paremal ümber nurga, siis oleme kohal!” sõnas kass.

Peagi oli Rahel oma panniga nurga juures ning ühiselt vaadati peegeldust sellel. „Ukse võin ma lahti sundida, kuid nende valvurite vastu ma ei saa,” sõnas kass mõrult.

„Kas need pole siis robotid?” oli Rahel üllatunud.

„Biorobotid,” täheldas kass. „Ma arvan, et nad tahtsid midagi sellist ka Mäxist teha. Suure tõenäosusega üsna rumalaks tehtud, teistmoodi nad ei kuuletuks. Koodiga neid ei kontrolli. Palju meil aega on?”

„Kolmteist minutit.” Rahel vaatas seljataha. „Mul on üks mõte. Saad sa kuskilt siit ukse lahti teha?”

Kass vaatas seinal jooksvaid juhtmeid. „Võimalik.”

„Sa võta uks endale, ma proovin robotitega toime tulla.”

„Ära surma saa,” urises kass läbi hammaste ja ronis seina äärde juhtmetega mässama.

„Tean, tean, ilma minuta sa koju ei pääse,” muigas Rahel.

*

„Seltsimees!” ähvardas biorobot lähenevat sõdurit. Viimane liikus natukene imelikult, kuid ta ei suutnud täpselt mõista, mis valesti oli. Kuna aga ähvardamine ei toiminud ja seltsimees ei taganenud, avas robot tule. Sama tegi ka teine robot.

Lähenenud sõdur seisis keset kuulirahet ja ei teinud teist nägugi. Kuulid tabasid teda, kuid ei omanud mõju.

Järelikult liiga vähe kuule! Kaitserobotid lasid täistuuridel.

Niipea, kui nende relvad tegid laskmise asemel „Tsk-tsk-tsk”, hüppas sõduri tagant välja naine ning saatis - „Plump! Plump!”- mõlema roboti visiirile WC pumba. Salve vahetamine võis olla küll refleks, kuid nüüd ei näinud nad enam, kuhu nad lasid. Robot hakkas huupi tulistama. Raheli järgmine pump suunas roboti tule otse teise masina peale. Kolmas sundis masina aga koperdama, mille peale sõitis see teisele, juba auguliseks lastud robotile otsa.

Kõlas vaid kaks väiksest plahvatust.

Siis avanesid uksed.

„Üheksa ja pool minutit,” teadvustas Rahel kassile, kes äkki tema kõrvale ilmus.

Šnitsel vaatas käru külge teibitud sõduri laipa, mida hoidis püsti sama metalltala, mis laest kukkus, seejärel biorobotite jäänuste suunas. Rahel oli tõesti muutunud.

Koridorist, kust nad just tulid, kostus jooksumüdinat.

„Peni!” kalpsas kõuts uksest sisse. Rahel järgnes sabas, tõmbas ukse kinni ja surus oma päris-mängu-relva ukselinkide vahele, et keegi neid segama ei tuleks. Ukse tagant kostus hääli.

„Sa räpane rakats!” urahtas kass ringi vaadates. See ruum oli peaaegu sama suur kui angaar. Masinaid oli palju. Tal oli vähem kui kümme minutit, et saada aru, milline masin neist see õige oli, ning seda ka seadistada. Šnitsel kalpsas suurte hüpetega peakonsooli suunas. „On sul mu konsooli vaja?” uuris Rahel valjuhäälselt.

„Vist mitte!”

„Seltsimehed!” kostus hääl ukse tagant. „Teil pole kuhugi põgeneda. Ühinege meiega.” Samal ajal oli kuulda, kuidas ketaslõikur käima tõmmati.

„Vau, milline lahkus,” urises kass peakonsooli uudistades.

Seda infot oli liiga palju. Tal polnud aega!

„Mul on üks mõte!” hüüdis Rahel ja astus kohta, kus mitu masinat asusid lähestikku. Ta tõstis oma käed ette.

Maailm jäi seisma.

Kass vaatas ühelt masinalt teisele. Kõigil neist olid nüüd tõlgitud nimed ja hetkeolukord pea kohal. „Pole paha.” Ta jättis kõik info kiirelt meelde. „Järgmised!”

Rahel lasi käed alla, liikus järgmiste masinate vahele ja peatas uuesti aja.

„Masin sinust vasakul,” sõnas kass. „Ei, see teine vasak. Laienda infot.”

Rahel tegi nagu kästud ja lasi ka ise silmadega üle teksti. Tema seda ei mõistnud, kuid ilmselgelt oli kassi jaoks see selgem

„Peni neid punaseid võtaks!” urises Šnitsel.

„Mis on?”

„Meid toodi sellega siia, kuid sellega saab ainult teisest dimensioonist… maailmast… tead küll, mida ma mõtlen… materjali tõmmata. Sedagi ehku peale.”

„Materjali?” kordas Rahel. Siis meenusid talle Mäx ja biorobotid. Punaste jaoks oli kõik materjal. „Sa seda saatmiseks ümber seadistada ei saa?”

„Kui ma saaksin selle kallal paarkümmend aastat töötada, siis äkki saaks,” turtsus kass. QMe tuleme maailmast, kus me pole suutnud isegi mitte erinevate dimensioonide olemasolu tõestada. Mul pole õrna aimugi, kuidas see töötab!”

Rahel krigistas hambaid. Nende plaan koju tagasi jõuda oli luhtunud. Oli kõik nende eelnev töö asjatu? Tulid nad siia puhtalt selleks, et otsa saada?

Rahel ragistas pead.

„Otsime siis mõnda muud masinat, mis laseks meil põgeneda?” pakkus ta. Vähemalt said nad äkki ellu jääda. Rahel ja Šnitsel, kahekesi tühermaal. Talle meenus päev, kui ta varemete vahel vanni võttis. See polnudki ju tegelikult nii hull.

„See siin on eksperimentaalne ja lisaks Nõukogude kvaliteediga. See on ohtlikum kui Vene rulett. Õigupärast on imeks pandav, et me ei maandunud sisse-transportimise ajal kivis,” urises kass.

„On sul paremaid mõtteid?”

Nende kohal hõljusid juba numbrid, mis lugesid kümnest alla. Täpsussihtimine hakkas otsa saama. Kui nad kohe midagi ette ei võtnud, olid nad varsti surnud.

Kass vaikis, seejärel köhatas. „Võta järgmine sats.”

Rahel kiikas ukse poole. Üks uksehing oli juba läbi saetud ning teisega alustatud. Ta pidi kiirelt tegutsema. Ta valis mõttes koha välja, lasi käed alla, tormas ette ja tõstis käed uuesti silme ette.

„Käes! Sinu kõrval!” hüüdis kass. „Vostok 13. Nad pidid seda just täna inimesega proovima.”

„Mida see teeb?”

„Viib meid ajas tagasi. Teoorias. Praktikaks on see õnnemäng.”

„Ma vajutan siis ise nupule,” sõnas Rahel. „Mu õnn on üle kahesaja.”

„Kuidas…?” oli kass üllatunud.

„Mu mutatsioon muudab radioaktiivsuse õnneks ning meie õnneks on seda radioaktiivsust siin palju.”

„Ja varsti veel rohkem,” muigas kass. „Peni mind võtku, aga siis võib see isegi toimida. Hüppa sisse ja pane rihmad peale. Ma hangin esialgse voolu käivitamiseks.”

„Tee kiiresti.”

„Just nii, Rahel!”

Rahel lasi käed alla ning mõlemad said taaskord liikuda. Kiirelt tegi ta masina luugi lahti ja liigutas end pehmendustega istmesse. „Üks minut!” hüüdis ta niipea, kui sai rihmad peale.

Ruumi rauast uks lendas kolinal eest ja õhk oli hetkega täis kuule. Kogu oma jõudu kokku võttes kalpsas kass tiigrihüpetega Vostoki poole. Rahel jälgis seda kõike läbi luugi ja tõstis äkki käed enda ette. Maailm jäi seisma…ja kass köhis verd.

„Peni, kui napp,” sõnas loom ja libistas end õhus seisva kuuli otsast ära. Kuul oli läbistanud vaid lihase, kuid ei jõudnud veel sisemist verejooksu põhjustada.

„Mu viimane elu,” köhis kass, võttis end maadligi ja jälgis Rahelit.

Niipea kui naine käed alla lasi, spurtis verest nõretav loom masinasse ja Rahel tõmbas luugi kinni. Uks fikseeritud, võttis Rahel kassi sülle. Šnitsel oli soe, märg, kleepuv ja punasem kui varem.

„Ma oleks pidanud ühe süstla alles jätma,” pahandas Rahel iseendaga.

„Jään ellu,” kähises kass.

Punaväed andsid tuld. Õnneks oli nende enda masin ehitatud piisavalt tugev, et kaitsta kuulide eest. Masinas sees kostus see kui rahe plekk-katusel.

„Õnn kakssada?” turtsatas verine kass. „Seda on meil vaja.”

Ta vaatas masina konsooli poole. „Sa pead vajutama samal hetkel, kui plahvatus käib. Särts on olemas, kuid põhienergiaks on ümberringi toimuvad plahvatused. Koos Nõukogude eksperimentaalse tehnikaga on see kõige halvem kombinatsioon üldse. Ainus, mis on natukenegi meie poolt, on sinu õnnelik käsi.”

„Ja kui see töötab, siis see viib meid…?” uuris Rahel, silmitsedes konsooli, mis näitas viimast seitset sekundit.

„Kui see tõesti õnneks läheb, olen ma vabatahtlikult Teie Kuninglik Kõrgeausus Söör Šnitsel Mullike ja meie oleme küll samas maailmas, kuid kolmkümmend kuni viiskümmend aastat ajas tagasi.” Kass köhatas juhtimispuldile korraliku vereläraka. „Täpselt on raske öelda. Igal juhul saame päästa nii Balti küla kui Balthazari ja äkki ka palju teisi.”

Kui see kõik oleks olnud vaid nii lihtne. Kass teadis, et Balti küla päästmine tekitas ilmselge paradoksi. Kuid hetkel oli tarvis uskuda.

„Šnitsel ja Rahel kahekesi tühermaal.” Rahel muigas. „Teie Kõrgeausus, kas te saadaksite mind, et maailma paremaks muuta?”

„Jah, sa igavene Roomba!”

Rahel ootas, kuni luger jõudis nullini, surus kassi kaissu ja vajutas punasele nupule.

---------------------------------------------------------- 

Punaste liivade maailmas kõlanud laulud:

(1) Jamaika hällilaul - A. Oit / H. Karmo. Esitab: Kalmer Tennossaar.

(2) Lihtne lauluke - V. Ojakäär / R. Simson. Esitab: ansambel Laine.

(3) See on hea! - F. Mandre / H. Karmo. Esitab: Els Himma ja sõbrakesed.

(4) Päike on hõõguvalt kuum (Cuando Calienta El Sol) - C. R. Rigual / H. Karmo. Esitavad: V.Marken, K.Terasmaa, T.Varts, E.Klas.

(5) Olematu laul - V. Ojakäär / L. Tungal. Esitab: Helgi Sallo.

(6) Julge laul (Take Me In Your Arms) - T. McCaulay, B. Mason / H. Karmo. Esitab: Ivo Linna.

(7) See on hea! - F. Mandre / H. Karmo. Esitab: Els Himma ja sõbrakesed.

(8) Tihemetsa Tiina - V. Ojakäär / Ain Kaalep. Esitab: Eesti Raadio Meeskvartett.

(9) Kui kõnnib mannekeen - A. Haug / H. Karmo. Esitab: Vello Orumets.

(10) Vilistan ikka - J. McHugh, Melle Weersma / J. Remmelgas, T. Targama. Esitab: Artur Rinne ja orkester.

(11) Rohelised niidud - F. Miller / H. Karmo. Esitab: Eesti Raadio Meeskvartett.

(12) Viljandi serenaad - R. Valgre. Esitab: Eesti Raadio Meeskvartett.

(13) Kosmos-Maa (Telegram Of Love) - J.D. Denny, S. Assenza / H. Karmo. Esitavad: Kalju Terasmaa ja Anu Anton.