1.
Hingematvalt värske ja rõske on õhk sel hommikutunnil. Fambrich Puusepp on ennist eemalt salust linnupesadest mune kokku korjanud ning neid siis kuumaks aetud kivi peal küpsetanud ja neist poolvedelatest munadest kõhu punni söönud, tõmmanud räpase varrukaga üle suu. Nii ta istub seal trepimademel, jalad pikalt ette sirutatud, puukotad lohakalt varvaste otsas kõlkumas, topib piipu ja laiskleb. Fam on Sinililleoru puusepp. Pika varrega õunapuust voolitud piip tossutab taevapoole sinakas-halle pilvekesi. Ta sügab oma kortsulise ja mustade küünealustega käega punast patsi punutud puuraidurihabet ja vaatab ainiti sinililleorgu, mis oma täies hiilguses avaneb tema trepiastmetelt. Ürgne jõesäng lookleb ovaalselt kuni silmapiirini ja lõpeb siis kõrgusesse kumava Sirgkaljuga, millest üle pole keegi kunagi söandanud ronida. Nagu hall kivisein, nii sirgelt ja majesteetlikult, isegi hirmuäratavalt tõuseb see taeva poole. Roheline aas läbib kitsast orgu, kus siin ja sealpool mõned majad ja abihooned, väike külake seal keset haljast rohelust. Org näitab kevadeti oma täismõõtmes ilu, kui ta laiuvalt muutub Sinililledest siniseks ja Lumekuppude kollakaid õisi vahele puistates. Nagu pintslitõmmetega visandatud ilu. Fambrich õhkab ja ümiseb ühte vana viisijuppi, mida vaarisa juba ammu-ammu aega tagasi ikka ja jälle laulis:
Eks kae aega,
Kui tuleb näha vaeva,
Taas laiuvad siin põllud
Ja rohi roheline
Nüüd sina, väike mees
Mine, mine
Leia üles kuld
Ja kaeva üles muld
Kord vingerdas
Seal liual see vana
Mustjas angerjas.
Ümiseb, popsib piipu. Üle tüki aja pole ta kellegagi sõnakestki vahetanud, jääb mõttesse ning ei pane tähelegi, et keegi on vargsi tema aia taha pidama jäänud. Hiliskevad, Pioneer Axir on tagasi jõudnud oma pikalt talviselt rännakult.
Seekord tuli ta jalgsi ja mitte virgalt ja puhanult, vaid komberdades kepi najal. Roheline uhke hõlst seljast katki rebitud ning must kui kurat, vaevu püsti seistes, pea ja kere üleni vere ja mudaga koos nagu rajakas. Nad vaatavad üksteist pikalt ja pinevalt, ei vaheta sõnagi.
Teekäija nõjatub pika toki otsa, kipub teine raskesti köhima ja suust ning ninast jookseb ohtrasti verd. Näost kaame ja kahvatu, silmaümbrused mustad. Enam ei ütle ta midagi, variseb sealsamas oma köhahoo sisse kokku, langeb haljale rohule ja hingeldab raskelt.
Fam mõtleb hetke, vaatab, paneb piibu kõrvale ja hüppab trepiastmelt püsti ning proovib maaslamajat oma tarre talutada, aga too on nii raske, et mehike vaevalt seda teha jaksab. Küll võtab ta kaenla alt kahe käega kõvasti kinni ja veab trepi suunas. Pioneer on kogukas kuju. Pikk, tugev ja raske. Puusepp on temast peajagu lühem, aga sitke vennike. Peale pikka pingutust on lõtv keha veetud toanurka sätitud nahkadele. Need on seal igaks juhuks alati valmis, et kui mõni õnnetu teekäija tavatseb Sinililleorgu ära eksida, siis saab ta osaliseks külalislahkusele ning võib ennast rahumeeli välja puhata ning kere head-paremat, mida peremehel parajasti pakkuda on, täis süüa. Fam sikutab räpased ja räbalad riided koljati seljast ning viskab koldesse kuumade tukkide peale. Nondest hilpudest pole enam asja, aga kere on mehel küll räbal, siniplekiline ja muhklik ning kriime täis.
„Vedas sul, raisk,” mõtleb Fam, kui kasib vana kamraadi ja teekaaslast kuuma vee ja puhaste rätikutega. Mähkides tema keha kummelikompressi ja teelehtedega, et vintsutused saaksid natuke leevendust, teeb kasesuitsu tuppa. Mudides ja masseerides roidunud luid ja liigeseid. Nii umbes nädala või rohkemgi ravitseb ta teist. Ühel hommikul teeb Axir silmad lahti ja vaatab Fami kasinat, kuid kenasti korras osmikut. Aknad valgustavad pisikest tuba, kus massiivne tammepuust laud ning toa servas munakividest laotud kolle. Seintel on mõned riiulid tarviliste asjade jaoks. Tema on sätitud korstnajala kõrvale nahkadele, et tal oleks seal hea ja soe kosuda. Proovib siis ennast istuli ajada, aga nõrk keha komistab.
„Tõbras,” sisiseb Axir. Tõstab pilgu, seal seisab linases särgis Fam keset tuba ja aitab vaese mehikese püsti sikutada, et too saaks laua taha istuma. Ta puikleb vastu.
„Päästsid elu,” sõnab Axir külmalt, pilk maas.
Proovib siis piipu, mille süütab juba vilunud käeliigutusega, aga köhahoog kukutab selle kus seda ja teist, tubakas mööda põrandat laiali. „Hõk… hõk… hõk.”
„Nõrk oled veel, vana sõber,” lausub Fam vaikselt. „Pead veel puhkama.”
„Mul on värsket õhku vaja,” lausub Axir ja proovib laua äärest püsti tõusta.
Fam toetab teda ja talutab ta välisukse juurde. „Kas-sa, ma saan ise ka.” Axir vehib käega, komberdab hoovi. Kevadine päike paistab ukseaugust sisse ning õrn jahe tuuleke puhub. Axir on ihualasti ja seisab trepil ning vaatab kaugusse. Ta võtab ukse kõrval oleva kaika. Toetab ennast selle najale ja proovib teha mõned meeleheitlikud sammud iseseisvalt, kuid vaevaliselt. Juba on näha, et elujõud ja tahe paraneda panevad tal silmad särama ning jõud hakkab taastuma. Nüüd on ta ennast kogunud ning istub siis trepile. „Vaata, Fambrich, ilus on siin sinililleorus. Ilusam kui kusagil mujal. Ma tean, sest olen näinud teisi kohti. Ei.. Ei, need polnud röövlid, kes mind klobisid, see oli midagi suuremat, midagi palju pöörasemat... Kui ma vaid suudaksin meenutada, kõik on justkui peast pühitud. Mäletan võitlust, mudast vett... vibu ja nooli. Hea, et üldse eluga pääsesin. Ja kuidas ma siia jõudsin?
„Iiloi ootas sind juba ammu enne lume minekut tagasi, arvas, et vedasid teda jälle alt.”
„Säh.” Fam viskab Axirile tombu, milles on püksid ja särk, lohakalt kokku rullitud.
Fam on käinud hommikul kalal ning püüdnud lähedal asuvast looklevast jõest mõned õige prisked ahvenad, need siis ära puhastanud ning mõned ajaks soola pistnud, nüüd on nad parajad ja kannatab koos nahaga koldesse susata. Seal nad küpsevad nii täpse ajani ning siis on need suurepärased elukad söögivalmid ja suus sulavad palad, kummalegi kolm purakat ning käär leiba kõrvale. Näljane Axir mugib isukalt kalasid ja lonksab õlut peale. Nad istuvad vastastikku laua taga, kuid ei räägi endiselt sõnagi.
2.
Hall, läbimatu, niiske, salapärane udu. Kätega kobades ei tea, mida puutud või kuhu takerdud, puujuured nagu kombitsad ümber jalgade, puuoksad nagu silmused ümber kaela, poovad, lämmatavad, pinnud nagu pisikesed nõelad, mis kriibivad ja purevad keha nagu tüütud sääsed. Muda, sügav ja mulisev, salakeeles rääkiv ligane ablas suu õgib kõik oma täitmatusse kõhtu. Hiiglaslik saba lööb plartsatusega vastu vett, irevil kihvad veavad keha mudasesse auku.
Higine keha vappub keset ööd ja kargab põrandal asetsevatelt nahkadelt üles ning ohkab sügavalt. Ta istub peaaegu hommikuni trepil, kuuvalgus selga paitamas.
„Kui tahad, võid kaasa tulla. Lähen homme külasse,” sõnab Axir hommikul külmalt.
„Tunamullu enne sinu minekut sai seal viimati käidud, pole mul sinna asja olnud. Iiloi käib mind siin vaatamas,” vastab Fam.
„Eks sa ise tead, kui paks su nahk on?” sõnab ükskõikne unine Axir
„Küll ta on,” pobiseb Fam ja topib piipu.
Nad longivad laisalt mööda kiviklibust ja võsastunud metsarada küla suunas, läbi heinamaade, üle mustavate põldude, luusivad alles tärkavate viljapõldude äärtes. Teekond pole teab mis pikk ega käänuline. Puhub malbe tuuleke, kõigutades rohtu ja puulatvasid. Axir lonkab, aga tema uhke rüht ei luba ennast haigena näidata, ta ajab selja sirgu ning kohendab uhket laia äärega kaabut, mida ehib suur roheline sulg. Fam on linase särgi ja pruunide nahksete põlvpükstega, mille vööl ripub tilluke pistoda, seljas kannab kootud vesti ja üle õla ripub märss. Ta justkui nuusataks õhku, kui seisatab korraks ja vaatab taevasse.
„Varesed, ainult varesed. Ma ütlen, see ei tähenda head,” mühatab ta.
„Kui kõik on liiga ilus ja rahulik, ei tähenda see alati head. Liigne vaikus teeb ärevaks, nagu kurjakuulutav, salapärane ilu.” Tema pilgus on umbusku.
„Põmm-põmm-põmm.”
Nad vaatavad teineteisele otsa ja kehitavad õlgu.
Kummastav heli, mis paneb puude ladvad vappuma ning maapinna kergelt värisema, mustad linnud tõusevad kraaksatades parvena lendu. Kõrvulukustavad mütsud. Talle meenub, et on seda heli varemgi viimasel ajal kuulnud.
Allnurme on väga väike ja vaikne kaevuriküla. Aegsasti arenev ning kiiruga ehitatud palkidest osmikutega asula, kus küla keskel on turg asjade soetamiseks ja pühakoda. Rahvast on vähe ning see vahetub alatihti, kuna põhiliselt elavad siin rändurid ja õnneotsijad ja intriige kohtab harva. Põhiliselt kaklevad kaevurid peale suuremaid joominguid. Nõidasid pole olemas ja pole siin ka nähtud. Ainus ravitseja on siinmail nõidmunk Iiloi. Aga mida temagi teab, viimati katsetatud loodusravim läks kõik sigadele, kes pärast kõhuhäda käes vaevlesid. Loodus teab kõike ja kõige paremini. Kui on õige aeg surra, siis pole parata, tuleb minna. Suvest talve teha on võimatu, aga kui lund sadama hakkab, siis on see järjekordne ime. Ja nii toimuvad tihti riitused – ikka ilusa elu ja külluse heaks.
„Meil siin Allnurmes ei saja kunagi,” räägivad vanemad. „Meil kastab, nii ongi siin kõik haljas ja roheline.” Äikest kuuldi viimati mägede taga, siiani ta ei jõudnud.
Fambrich Puusepp võib näidata kohtasid, mille ta on enda kätega üles ehitanud. „Mäletad, Axir, kui pühapaiga jaoks need sambad vahtrapuust voolisime ja vintsi abil püsti lükkasime? Mäletad, kuidas kivimürakaid lohistasime, et nendest põrandad ja seinad raiuda? Kas mäletad, mu vana sõber?” proovib Fam viimaks siiski vestlust arendada. Ta pilk lendleb üle pühapaiga pikkade sammaste, mis nagu mastipuud kõrguvad maa seest taevasse, ning toetab ennast mugavalt ühe vastu.
„Läbi häda ja viletsuse, kõik oma vere ja higi hinnaga,” lausub Axir kibedalt ja talle meenub kullapalavik ning nälg ja viletsus, kui ta Sinililleorgu saabus. Nad ei olnud kindlasti esimesed, kes siia närusesse kolkasse saabusid. Nad vihkaksid üksteist. Pioneer Axir tuli esimesena, murdis läbi, tallus sisse rajad. Ta otsis kulda ja seda siit ta ka vähesel määral leidis, kogus, kaevandas ja ladus kirstudesse, mille hiljem suure koormana muuladega mööda looklevat rada mäe otsa linna viis. Ja tuli siis siia tagasi, sest hing jäi siia. Võttis teekaaslasteks Fambrichi ja Iiloi ning rändas jälle igal talvel nagu jäljekoer kaduvikku, et siis kevadel naasta. Aga kulda siin enam polnud, kõik oli ära kaevatud ja ära varastatud. Ja ikkagi jäid õhku rippuma küsimused ja kõhklused, mis tekitasid paksu verd ning umbusaldust. Aga aeg liitis neid ning nurgad lihviti ajapikku sirgeks ning mehed õppisid üksteist välja kannatama.
„Milleks minna mujale, igal pool on jamad,” mõtles Fambrich tol ajal ning jäi siia. Ehitas. Jättis oma kullakalli naise Fija ja kuus põngerjat Eeno, Ioni, Aalo ,Aeni, Freidi ja kõige noorema Heni, et küll nad ajapikku talle siia järele tulevad, aga aastad läksid ning Kivilinnast saadud haigus jättis ta üksi.
„Ju nad kusagil läheduses ikka on,” lohutas Fam vahel õhtuti ennast.
Ka preestermunk Iiloi jäi paikseks, veetis aega loodust ja metsa tundma õppides, mürgitades ennast erinevate taimedega. Ei oodatud tedagi enam tagasi. Nii ta jäi ja tallus metsa rajad ja elas vaikset kasinat mungaelu.
„See oli tookord, kui metsasalus küüliku nülgisime,” sõnab Fam.
„Ei mäleta,” puikleb Axir vastu
„Viskasime kaale sütele ja ootasime,” unistab Fambrich ja toetub endiselt pikale vahtrapuust sambale
„No tee või tina, ei mäleta. Mul on mäletamisega viimasel ajal palju raskusi.” Axir kehitab õlgu
„Olime mitu aega sohus trampinud, silme eest juba must, viimane piisk lähkris,” sõnab Fambrich ja jätkab. „Sa tahtsid mulle väitsaga äiata. Kas nüüd meenub?” Näitab pisukest armi kõhu peal. „Olid marus, silmad kilasid peas nigu elajal.”
„Virvatuled udus päästsid.”
„See oli tõesti õnneks. Külla jõudes jõime siinsamas kõrtsis ja sa varastasid mu viimased kuldrahad, et mängima minna,” sõnab Axir kibedalt.
„Hehee, sellest õhtust ma tõesti ei mäleta midagi,” sõnab Fambrich, kelmikas naer ja veider helk silmis.
„Iiloi päästis su naha tookord, nagu ta seda korduvalt sinu jaoks tegi.”
„Ta jäi kogemata ette, see mu päästiski.”
„Ja mulle tuleb selle hautatud küüliku maitse suhu ja need sinjoriitad, Elfroin, vana tõhk, lasku kraanid valla.” Fambrich Puusepp hõõrub käsi kokku.
3.
Rohmaka puust ukse vahelt imbub tänavale ja kaugemale külasse hõrku roahõngu. Nõgiste seintega, tubakast ja õllest läbi imbunud, kitsuke madala laega nimetu õlletare. Leti taga askeldab koltunud linases jakis ülekaaluline kiilanev vuntsidega ning ahnete kilavate seasilmadega kõrtsmik Elfroin. Libistab vahust kuhjaga kanne mööda letti kundedele, keda hetkel on ses maha jäetud külakantsis vaid kümmekond. Mündid kukuvad kolinal letile ning kaovad räpasesse põlletaskusse. Auravad supid ja praed hõljuvad hoogsalt laudadesse, kus on kuulda suude matsumist ja nõude kolinat ning valju jutuvada, mille keeltesegust on raske aru saada. Seltskond õlleaurust ülemeelikuid tolmuste hõlstidega ja roostekarva rokaste habemetega kaevureid norivad tüli ning kraaklevad üksteisega. Trahteri hämaras nurgas istuv alasti senjoriita, kelle kaelas ripub ohtralt kulda ja helmeid, mängib mandoliinil malbet viisijuppi. Eripärase, lõuna poolt tulnud dialektiga laulda ümisedes.
„No poisid, teelised, millega saan kasulik olla? Praed, supid, joogid, kaks kuldraha ja laud on teie,” hõikab kähiseva häälega Elfroin juba kaugelt. „Kui mõni kõlisev mu taskusse potsataks, võiks ka senjoriitad te elu lõbusaks muuta,” naerab ta ning paljastab valged hambad. Kaks Kuldraha maandub letile, mehed kehitavad vaid üksteisele õlgu, tellivad kohalikku kanepivirdega pruulitud tumedat meskit ning kaks jänesehautist köögiviljadega. Juhatavad ennast ise seina äärde hämarasse lauda. Küünlakonts sinaka leegiga vaid valgustamas. Hetk ja õlu saabub lauda suure liua peal, kus savist kappadest vahutavat kraami üle loksub, ning läikivate põskedega ja higist leemendava otsaesisega kõrtsmik sõnab vaikselt Fambrich Puusepale kõrva: „Kui härradel pärast mahti on, ootab teid tagaruumis, seniks aga hääd olemist ja pruukosti.” Ning tammepuust rohmakas laud täitub roogadega. Matsutavad, röhitsevad ning suitsetavad seal piipu, Peale esimest kappa lähevad meestel keelepaelad valla:
„Kolm kirstu kulda oled võlgu?” sõnab Axir
„?”vastab õllevahuse habemega Fam.
„Sa oled meid kõiki sisse vedanud.”
„?” kehitab vahuse habemega ja rasvase suuga Fam.
„Sa peaksid ennast rohkem hoidma. Ja tööd sa ka enam ei tee.”
„Ma olen väsinud.”
„Põgenemine pole lahendus...”
„Mida sina ka tead, ise paged alati enne lume tulekut.”
Tekib vaikus ning tume solvumise hõng lämmatab paksu suitsust õhku, käsi tõmbub rusikasse, kuid rahuneb kiiresti. Kapad tühjenevad ja meeled pehmenevad. Varsti saabuvad ka läbipaistvates hõlstides senjoriitad, kes kehatantsuga meestel olemise õige heaks teevad, istuvad süles ja keelitavad ning kuldrahasid välja norivad. Härrad pole ka kitsid ja raha kaob kukrust, münt-mündi haaval.
Fambrich tunneb oma puusal valusat pitsitust. Pistoda ta nimmevööl on hakanud valusalt hõõguma, mitte kõrvetama, vaid ähvardavalt nagu kihulane suskama ja võbelema, hele-violetselt helkima. Fam teab, et see võluese muutub iseäranis ärevaks, kui olukord ohtlikuks kisub. Ja mida pikemaks venib tera, seda suurem on vastane või hädaoht. Seekord rahuneb relv äkitsi, mälestuseks jääb vaid pitsitav reis. Maagiat pole olemas, on vaid tehnoloogia ning mustkunst. Need imevidinad, mis üleloomulikult käituvad, on vaid paljas töövõit ja arusaamatus. Võib-olla on ta liiga purjus, aga virvendavast hingusest ilmub välja olend hõbedase keha ja ebasümmeetriliselt pikkade kätega. Fambrich lükkab tüdruku põlvedelt, aga olend haihtub juba vine sisse. Fambrich püüab teda krabada, aga tabab õhku, kukub nõutult pingile tagasi ning võtab sõõmu meelekosutust.
„Midagi on siin valesti,” lausub ta omaette vahusesse habemesse ning vaarub kõrtsileti äärde, kus silmab Axirit ühe senjoriitaga intiimselt vestlemas. Ta viipab mehemürakale. Too võtab varnast kaabu, millel pole enam sulge, ja koos suunduvad nad kõrtsi laoruumi. Uks sulgub kriuksuga ning ees on hämar koridor, mille lõpus valgustab seinal olev pisike hõõguv „seasilm”.
„Mehed, mehed,” lausub mahe madal naisehääl. „Meil on siin asjad kehvasti,” jätkab ta, istub varjus, seinal hoidikus olev tõrvik, mis vaevu ruumi valgustab, toob nähtavale ainult pikad peenikesed jalad, mida ehivad põlvedeni ulatuvad pruunid nahast säärsaapad.
„Ega te sinililleorus midagi kummalist pole täheldanud?” küsib too hääl sealt nurgast.
„Ei ole,” sõnab Axir pehme keelega.
„Siis on teil siin väga hea elu. Aga kui kauaks? Ehk on täheldatud siin mõnda anomaaliat?” sõnab võõras üleolevalt.
„Pole meil siin Allnurme külas teadlasi ja insenere juba vähemasti kakssada aastat nähtud, saame ka ise ilma nende hajameelsete ja tujukate isiksusteta hakkama,” sõnab Fam uhkelt. „Oleme enne saanud ja saame ka nüüd, meil on Iiloi olemas, kes leiutab, kui hädasti tarvis,” jätkab ta.
„IILOI ON SURNUD,” lausub võõras ning hämaras valgusest tuleb nähtavale tema lubivalge nägu, pika sirge ninaga ning suurte hirvesilmadega.
„Eksperimendid on kasutud, hüpoteese ei saa tõestada,” sõnab ta.
Axir tõmbub vihast krampi, ta lihased pungitavad kitsa särgi sees, kisu või hing välja, aga ta ei suuda liigutada. Miski tugev ja tundmatu hoiab teda põranda küljes nagu purustamatute ahelatega kinni.
Fami pistoda ei hõõgu, tehnoloogia tõrgub, ta tõstetakse maast kõrgele üles ja lendab pauguga vastu lage ja jääb sinna pidama nagu ämblik, seljaga lae küljes rippumas, mitte ühtegi sõna, ainult viha ja trots. Magnetväli katkeb ja mõlemad mehed prantsatavad kivipõrandale. Nüüd astub valgusvihku kõrtsmiku proua Magrik, kelle sihvakas pilkupüüdev keha väänleb nagu maol, kui ta edasi –tagasi tippides astub. Ta surub pikad sõrmed nagu palveks kokku ja lausub rahuliku häälega: „Me leidsime ta kägistatult.”
4.
„Magrik!” hüüatab Fam üllatunult, kui oma kuube tolmust puhtaks rapsib. „Milleks selline vastuvõtt?” Samas näeb ta silmanurgast pikka hallikarva kätt läbi ukseprao lahkumas ja ta saab ühtäkki aru, et tõeline on vaid see, mida saab oma käega katsuda, illusioone ei maksa püüda.
„Hei, hei,” sõnab Magrik skeptiliselt, aga sõbraliku tooniga. „Midagi sünget on siin ilusa päikese all sündimas. Kananaha toob lausa ihule, aga rõõm on teid, poisid, üle pika aja näha.” Ta sirutab oma armilised käsivarred välja.
„Tuuletõmbus,” sõnab Axir ja tõmbab ukse raksatusega kinni.
Nad kallistavad ja Magrik räägib, kuidas ta oli alles eelmisel päikesetõusul Iiloiga kohtunud.
„Me ei rääkinud palju.“
„Mõtle, püha poeg, halastamatult mõrvatud.” Fam ei suuda saada peast mõtet, et tema parimat sõpra ja teekaaslast pole enam. Hing kisub sees kokku ja sisemine hääl vaikib leinast, kramp ja tühjus. Axiril on silmad maas, justkui loeks palvet või mõnda mantrat, kuigi ta teab, et see ei too Iiloid tagasi. „Minge Matke Iiloi nagu kord ja kohus,” sõnab Magrik, aga midagi jääb justkui ütlemata, suu on nagu kinni liimitud ja laused kurku kinni jäänud.
PÕMM-PÕMM-PÕMM.
Maja väriseb ja laest pudeneb tolmu. Nurgas üksteise otsas seisvad õllevaadid värisevad kurjakuulutavalt.
„Kuulete,” paotab kõrtsmikuproua Alfons viimaks ja kaob tagasi kõrtsi söögisaali. Uks kolksatab ja on tunda kevadõhtust viludat tuult laoruumis mänglemas. Täna õhtul nad joovad, joovad ohtrasti ja kaklevad, kui vanakuri on juba välja aetud, siis las olla kogu kuldmüntide eest. Nad mängivad täringut nagu tookordki...
Vastu hommikut komberdavad kaks väsinud varju Allnurme pisikesel peatänaval. Suunduvad Famrich Puusepa töökotta, veeretades enda ees suurt tammevaati.
„Mõtle, see kõik on siin minu enda loodud,” lausub Fam uhkelt, kui lükkab jalaga töökoja ukse lahti. Axir lükkab tammevaadile hoo sisse ja see veereb ukse vahelt peatudes kõva matsuga seina vastas. Nüüd seab Fam ennast tünnile istuma.
„Ah, pagan.” Ta peab ennast püsti ajama, võtab siis riiulilt puust kapa ning sätib uuesti ennast, jalad harki, vaadi otsa. Sõber Axir on põrandal istuli.
„Säh, võta sõõmu.” Ulatab jooginõu sõbrale. Axir luristab ahnelt veini nii, et suust voolab seda rinnaesisele.
„Huh,” ohkab vennike ja jääb sinnasamasse lössis asendisse tukkuma, veinilähker kukub kolinaga maha. Purupurjus Famrich Puusepp tõstab maast peekri, laseb selle vahutavat veini täis, joob. Löristab nutta nii vana sõbra Iiloi pärast kui ka raisatud elu pärast. Hinnatud puusepp ja uljas sõdur, kes on kõigest ilma jäänud ning oma viimases hädas on sunnitud ka hauakaevaja olema, samahästi võiks endale augu kaevata ja mulla peale tõmmata – vot nii üksikuna tunneb ta ennast selles kuningriigis, mille ta endale ise on loonud. Sinililleorg. Ta vaatab töökojas seinale korrapäraselt riputatud tööriistu. Keset avarat ruumi seisvat höövelpinki ning puuvirna, millest peaksid tulevikus saama trepid, aknaraamid, uksed. See on kõik, mis talle on jäänud. Aus töömees? Ta on ühekorra elus lubadust murdnud, mille ta andis oma naisukesele Fijale. Aga ta on nõrk ja jäi siia. Isegi armastus ei suuda seda tumedat teispoolsust valgustada, katku taltsutada. Seda, mis viib kõik kuldmündid ja teenistuse ning toob tumedad jõud ukse taha. Kõik see, mis teeb su üksikuks ja kurvaks. Iga loojast antud päev igatseb ta oma väikeseid põngerjaid, kuigi nood on vist juba hiiglasteks sirgunud.
Võtab peekrist suure sõõmu ning virutab selle siis jõuga vastu seina nii, et pilpad taga. Paneb käed silmade ette ja valusad pisarad voolavad silmadest näkku ja punasesse patsi punutud habemesse. Ja siis vajub ta vaadi pealt põrandale ning suigub sügavasse joomaunne. Nähes kõige hullemaid painajaid oma elus.
5.
Fambrich ärkab kivipõrandal, külm higi seljal, seest iiveldab. Ta tunneb külma puudutust, pikk hall kolme sõrmega käsi puudutab ta õlga. Ta võpatab ennast püsti.
„Ma tahan kooojuuu,” sõnab võõras suurte mustade silmadega olend ning hõljub uksest välja tõusva päikese suunas, temast jääb tuppa hõljuma imelik pesematuse ja suitsuvingune läppunud lõhn.
Päike tõuseb ikka idakaarest igal hommikul. See ei muutu ja sellest tuleb rõõmu tunda, aga olukorda see ei muuda, ta jookseb õue ning oksendab. Neid ootab ees pikk matk. Puusepp käib töökojas ringi, loksutab lähkreid, tonksutab jalaga veinivaati, kuniks saab suutäie meelekosutust, mis talle puna jälle palgele toob. Pakub ka sõbrale meelehead. Nüüd mängivad Fambrich Puusepp ja Pioneer Axir ühte iidvana mängu, et anda saatusele otsustada, kuhu sammud seada. Kuldmünt lendab õhku ja maandub Fami peopesas, otsustatud, nad lähevad otse, ilma peatusteta, liigset kaasa võtmata. Et koolnu säilmed ikka ühes tükis saada, sest aeg ei ole armuline ja ussikesed võtavad oma, kui aegsasti jaole ei saa, suvi tuleb vaevaliselt, aga kiiresti.
Uljalt raiub Fambrich Puusepp teele jäävaid vääte. Metsavaimude kõikjale tungivaid sõrmesid, mis kriibivad ja marrastavad nahka ja riideid. Väike tehnoloogiline pistoda välkleb ja niidab neid nagu loogu, väänlevad väädijupid kukuvad maha ja sibavad võsa vahele, kasvades kohe uuteks raagudeks. Juurikad sirguvad maa seest ja on kõrged, jässakad, metsavaimude jalad, nende ainus soov on, et teekäija koperdaks ja kukuks, et ta siis maas vedelevana varju vedada ning üles puua. Axir peksab neid rusikatega. Puhas-läikiv on teras, tugev purunematu jõud, sõduri vägi, mis kaitseb teda, pilpaid pillub laiali ja maasse voolab metsavaimude eluneste, kasvatades ikka ja jälle uusi ja uusi juuri.
„Mul on kassi elud,” lausub räsitud Axir. „Üheksast elust olen kaotanud juba kümme,” uhkeldab ta peale pikka võitlust. Rebib vammuse seljast, et ennast oja kaldal loputada. Tema tugev keha on armiline ja rusikad kaklemisest kandilised.
„Vaata, Fambrich,” sõnab ta äkki, kui kuuleb kõrge rohu seest krabistamist.
„Metsasead,” õhkab Fambrich. „Kõht ongi hirmus tühi ja ramm kaob kehast.” Tema silmad kilavad kiskjalikult.
Axir haarab maast kivi ja heidab võsasse, seal läheb mäsuks ning terve kari metsanotsusid kargab üle oja ning pistavad valju kisa saatel jooksma.
„Vähemalt tosin,” loeb Fam. „Jookseme.”
Algab klaperjaht. Enamus sigasid põgenevad nii, et maa väriseb, higised ja vaevatud mehepojad neil sabas. Koperdades ja vaarudes läbi aukude ja hüpates üle murdunud puunottide ning kändude. Kolm isast kulti on korraldanud varitsuse, et küttidele koht kätte näidata. Nad moodustavad ühe lagedama platsi peal piirangu, mille sisse Fambrich Puusepp ja Axir Pioneer on nüüd sattunud. Pistoda sähvatab, kuid tabab õhku. Järgmisel hetkel on suur kult Fambrichi pikali lükanud, vaevu suudab ta kätega kihvasid oma kaelast veel eemal hoida. Siuh-siuh, lendab kaks noolt kuldile ribide vahele ja hiiglaslik keha kangestub ning vajub kõrvale. Siuh-siuh, samamoodi tapetakse ka teine ja -kolmas kult. Rammestunud ning väsinud mehed jäävad veel tükiks ajaks maha vedelema. Põõsad vaid sahisevad ning nähtamatu abiline, kes nende hinged säästis, jätab õhku rippuma küsimused ja avaldamata tänutunded.
Kui päike neljandat korda mäe taha hakkab laskuma ja taevas muutub punaseks, nülivad nad kõik kolm elajat, puhastades need soolikatest ning juues sooja verd. Lugedes ohvripalveid suure kivi juures. Kihvad, mis enne oleks kõri läbistanud, võetakse jahitrofeedeks ning suure lõkke peal küpsetavad nad ühe looma pehmeks ning söövad ja laulavad vanu väelaule. Teised jäetakse heategijale, kui too juhtub veel sealkandis tolgendama.
„Varsti...” sõnab rampväsinud Fam, vedeleb varjulise põõsa all.
„Vead mu endaga jälle sohu, vana tõhk,” toriseb Axir
„Kui tahad, võid tagasi minna.”
„Hilja, mis sinuga ikka, kui asjad aetud saan, lähen edasi..” räägib Axir unistavalt ja popsib täis kõhu kõrvale mõnusalt ümisedes piipu.
Äkki Fambrich karjatab, ümber tema jala on silmus, mis kiiresti pooma kipub ning teda metsa poole piki tolmust rada sikutab. Axirile heidetakse võrk üle keha, too hakkab rapsima ning tühje sõnu pilduma, aga asjatult. Juba veab tundmatu jõud teda samas suunas. On juba hämar ja metsaservas seisavad kuus sirgete selgadega sihvakat kuju.
„Vanamees,” sõnab neist kõige pikem üllatunult. Tema veel mäletab läbi uduõrna mälestustevihu neid pingeid ja tülisid ja ta ei unusta iial seda magamata silmadega koletist, kes tema lihast ema nahutas. Ning siis ühel päeval ta lihtsalt enam ei tulnud, kuigi nad ootasid kaua, isegi õhtuni ootasid, kuniks kõige noorem küünla kustutas ja ruum pimedaks jäi. Jah, neile kõigile kuuele meeldis puutöökojas tolgendada, mängida ja aidata.
Nad sikutavad ta köiega lõkketulele lähemale. Silmus lõdveneb ja mees saab vabaks.
„Pagan, andke juua!” kisendab Axir kõuehäälselt nii, et õhtused linnud puudeokstelt tiibade kloppides lendu tõusevad.
Keegi viskab talle joogilähkri, kust seest ta suurte sõõmudega kosutust saab. Ta on ennast võrgust välja pusinud ning maapinnal istet võtnud. Otsib sügavast taskust piibu ning topib selle tubakat täis.
„Pagana tüütu päev,” sajatab ta enda ette ja sülitab. „Ma ju ütlesin ennist, et see ei tähenda head.”
Seal seisavad kuus tahumata välimusega noorsandi. Räbalates ja kasimata, piimahabemed sorakil ja juuksed välja kasvanud. Püksid ja jakid auklikud ning tolmused. Hägused mälestused on peakolus, aga nende näojooned on samad ning veri on üks. Süda ütleb, et nad ei jäta teda tuulte ja tormide hoolde. Seal nad seisavad kõik rivis, Eeno, Ion, Aalo, Aen, Freid ja kõige noorem Hen, kes ka juba sihvakaks noorukiks sirgunud. Eeno tundis oma isa kohe ära ja lõi talle algatuseks jalaga kõhtu, kuigi ta teadis, et see pole aumehelik. Aga viha saab austusest võitu ja selgrootunne mäletab.
„Poisid, see on ju meie kullakallis isa,” tutvustab ta. „Kas söödame ta kohe sigadele?” Ja sirutab ennast isa näole nii ligi kui võimalik. Vihasülge pritsib Fambrichile näkku. „See tõbras jättis meid saatuse meelevalda, ilma au ja häbitundeta jalutas ta minema.” Ta osutab sõrmega puusepa suunas. Ülejäänud viis vaatavad pealt ja noogutavad võidurõõmsalt kaasa. Eeno on vanim ja tema sõna loeb.
„Poisid, olge nüüd mõistlikud,” palub Fambrich. „Ma tean, et olen teinud vigasid, aga ma õpin ja muutun. Elus on veel palju, mille nimel võidelda,” sõnab ta ning silmast volksatab pisar. „Oleme teel suurde linna, et sõbraga hüvasti jätta, ja lootsin ka teid külastada ning kingitustega üle külvata, aga vaata kus saatus, et teid just siin hüljatud paigas kohtasin.” Leplikkus vallutab südamed ja okste vahelt sähvatav pisuke päikesekiir hakkab südant seestpoolt soojendama.
Ja nii tekib veel ja veel küsimusi. Axir muudkui vaatab pealt ning sõõm-sõõmu haaval tühjendab Allnurmest kaasa võetud veini pärasid, mis ta meele õige rõõmsaks teeb ning ta varsti juba laulujoru veeretama asub.
Kui Fambrich oma ajal linnast lahkus ja perekonna jättis, mattus nende maailm musta masendusse ning niigi kasinat elu varjutasid pereisa pahandused ja sekeldused. Naine koos kuue poisiklutiga tõsteti lageda taeva alla, kus nende taga linnaväravad suleti ning turuväravad lukku pandi, nii laostunud olid nad. Ei jäänudki neil muud üle, kui linnast allamäge suurde tammikusse kolida ja metsasaadustest toituda. Nad seadsid ennast sisse kõige suurema tamme tüve sisse, mis oli justkui neile loodud. Mööda hiigeljuurikaid üles turnides ja oksavääte pidi pingutades on välgu tahutud õõnsus tüve sees piisava ruumiga. Kitsuke, aga õdus varjupaik, kus nad seal üksteise otsas elasid. Kodustasid endale mõnikümmend metsanotsut ja need hakkasid omasoodu paljunema ning poistel oli selle karjaga piisavalt tegemist, et hing sees hoida. Mamma korjas metsasaadusi, sealhulgas seeni ja tõrusid.
„Ma tahaksin teie emaga kohtuda,” lausub Fambrich Puusepp aralt pilku enda ette suunates ja jalaga maad kündes.
„Ema saatsime viimsele teekonnale juba tunamullu,” sõnavad poisid nukralt ja ühtäkki nad teavad, et oma lihast isa ei saa nad ilma peale jätta, sest ta on ainuke veel, kes neile päriselt on jäänud. Nende liha ja veri. Sisetundmusest võtavad nad ringi ja kallistavad üksteist ja uluvad kõva häälega nutta, sellesama suure tamme najal, mis nende üle kõrgub.
„Minu kallis kaunis Fijakene ka taevastel teedel.” Fambrichi meel tõrgub seda uskumast, tema silmad on punased ja huuled paistes. Oi kuidas tahaks praegu juua, aga Axir on kõik pärad juba hävitanud. Seepärast korjab puusepp mõned sookailu varred, mudib neid pihkude vahel ning pudistab kuuma allikavee sisse. Võib-olla nii loodab ta oma kadunud naisukesega kõneleda ja andestust saada, ei ilmu aga tema unedesse kedagi ilusat, välja arvatud kõvera nina ja tüseda kehaga vana naine, kelle juuksed sorakil ja suur punane punn nina otsas. Üks silm on aeglane ning vaatab vasemale, aga tema hääletoon on hea ja sõbralik ning meel puhas, sest ta on andestanud ja rahu saanud. Ta ei surnud ju nälga, vaid kurbusesse ja meeleheitesse. Mured on need, mis tapavad, mitte väljast, vaid seestpoolt uuristades ja hinge mädandades.
Järgmisel päeval, kui meel on jahtunud ja rõõmsam, näitab Fambrich poistele tehnoloogilist pistoda ning selle imeriista, mille Axir talle kunagi tõi, võimeid, ning hakib talvepuidu ja lõikab hiidtamme koorest kõikidele poistele vastupidavad vestid, lõikab ka juuksevihud natuke kobedamaks. Kogu päeva on nad Fambrichil hanereas järgi käinud ning pärinud ja uurinud. Axir aga veedab mõnusalt aega jämeda oksa peal tukkudes ja midagi nosides, see on tema lemmiktegevus.
Seakari kasvab omasoodu ning saadusi varuvad nad kõik koos. Ja Fambrich ning Axir jäävad kogu suveks, võib-olla isegi sügiseks. Iiloi jäänused oleks nagu unustatud, aga midagi ikkagi tuksatab meelekohas. Tema mürgistest ravimtaimedest läbi imbunud keha ei hävita hetkel veel miski.
„Põmm-põmm-põmm.” Seda heli pole ammu juba kuuldud.
6.
Kõik ehmatavad ennast üles, nagu oleks maganud terve igaviku. Taevas on punane ning kuldsed triibud teevad laotuse majesteetlikuks. Ümbrus hakkab kuivama ja vilu tuul pillub lehti hooletult laiali. Tammesalu elanikud valmistuvad talvituma, vedades majapidamisse sületäite kaupa lehti ja heina ning peites metsloomade eest toiduvarusid. Kisub kõledaks, aga nad teavad, et sooja saab, kui kokku hoida ja olla üksteise lähedal nagu kutsikad keras, pead-jalad vuseriti, vestes lugusid ja lauldes südantsoojendavaid laule. Nad on kasina eluga harjunud.
Axir on muutunud rahutuks ja miski sügeleb ta sees. Ta käitub, justkui keegi oleks teda hammustanud. Käib rahutult ringi ja ei maga öösiti, istub kuuvalgel ja podiseb midagi. Ta ei kanna enam riideid ning püherdab mudas, justkui proovides varjata oma tõelist palet. Nagu metslane luusib ta ringi ja võpatab iga pisemagi sahina või krõpsu peale.
Ja sel viludal õhtul, enne öö tulekut, on kuu väljas nagu hiigelsuur juustukera. Axir seisab lagendikul, käed taeva poole sirutatud, ja lõugab taeva poole:
„No võtke siis, No võtke siis!”
Metsa tagant tõuseb helkiv sinine valgus ning silindrikujuline kosmoselaev tõuseb tähistaevasse. Silmipimestavast valgusvihust tekib sõõr, mis Axiri üles tõstab ning tema alasti keha hõljub kaaluta olekus, kuniks kaob hõbedaselt läikivasse lennumasinasse. Kõik ärkavad selle kiiskava valguse peale üles ja on silmipimestavalt kaunist vaatepildi jälgides justkui halvatud. Pistoda väreleb. Tekib imeline maagiline energiaväli, kõik nad tunnevad erilist armastuse ja kerguse tunnet kui oleks tiivad, tahaks lennata, nii õhkõrn on kogu ilm, heldinult, hüpnotiseeritult mõjub kogu ümbrus.
Korraga hakkavad õhulaeva tuled vilkuma ning ta kaotab tasakaalu selles lummavas taevalaotuses, hakkab särisema ja maapinna poole sööstma. Alumine luuk avaneb ja suitsuvines hüppab välja Axir, kelle käte ja jalgade ümber lehvivad juhtmed, tema keha on kaetud tundmatu läikiva ollusega. Kosmoselaev plahvatab ja selle tükke pillub ümbrusesse laiali. Axir kukub vastu maad ja jääb lamama.
Eemalt hõljub kohale ka pisikese keha ja ülipikkade kätega, tumedate suurte silmadega hall olend, ta jääb Axiri kohale seisma ning puudutab teda õrnalt.
„Ma tahan koooojuuuu,” piiksub ta peenikese häälega, mis on täis nukrust ja tundeid.
Axiri rind tõuseb kummi, õhk pääseb taas kopsudesse ning ta hakkab vaevaliselt köhima.
„Bi-bi, ära ole kurb, nad ei olnud head,” sõnab ta vaikselt, kui on silmad avanud.
Fambrich ja poisid on kohale jõudnud ning talutavad vaevatud Axiri suure tamme juurde, pakuvad talle joodavat ning sätivad ta tüve najale istuma.
„Ükskord, kui olin järjekordsel avastusretkel, said nad mu kätte, täpselt sellel samal sügise alguse päeval. Tirisid mu oma lendavasse kolusse. Pistsid juhtmed külge ja hakkasid mu sees sonkima ja torkima. Teate, inimesed, see pole just meeldiv, kui keegi su keha tükeldab. Ma sain juba tookord päris vihaseks. Aga nad ei jätnud. Võtsid mu ka järgmisel ja ülejärgmisel sügisel kaasa ja muudkui lõikusid ja sonkisid. Bi-bi aitas mind tookord. Pärast muutis ennast nähtamatuks ning põgenes koos minuga. Hoidis mu selja küljest kinni nigu puuk ja lahti ei lasknud. Ma vihkan sügiseid ja seda mäe tagant tõusvat valgust, mis igal sügisel metsa taga paistma hakkab. Aga täna ma olin valmis, pistsin igasse avausse mõne tammetõru, mille pihus kaasa võtsin ning see pagana asjandus ei pidanud survele vastu ja hakkas tossama nigu kevadine rohuhunnik. Ma ei ole iga sügis vabatahtlikult lahkunud, need pagana virvatuled.” Ta hingeldab, kuid jätkab:
„Eelmine kord pätsasin sulle ka sealt riista, mis imesid teeb, see on kingitus teisest ilmast. Ja kui teada tahate, oli meiesuguseid seal veel. Terve sein oli täis, nagu raamatud üksteise kõrval, keegi ei liigutanud, nagu surnud oleksid. Fambrich, mu sõber, meil on aeg hakata edasi liikuma. Bi-bi jääb nüüdsest minuga ja ta ei pea enam ennast peitma.”
Ja taevas hakkab tõusma punane päike ning õhk muutub vabaks ja rahulikuks, nad võtavad üksteisel kätest kinni ja tervitavad seda ilmaimet ja uut tegusat päeva, mis neile õnnistust peab tooma.
Lahkumine on raske, suvega on Fam pojad oma südame külge sidunud, aga aeg on minna. Nad embavad, soovivad üksteisele head ning vanim poeg Eeno kingib taaskohtumise ja leppimise märgiks isale seakihvast tehtud vile, mida läbi hammaste puhudes kuulevad nad üksteist ka mägede ja jõgede tagant. Nad on tänulikud saatusele ja metsanotsude karjale, kes nad taas kokku juhatas. Kaks varju jäävad veel metsaserva seisma, et korraks tagasi vaadata ja lehvitada.
7.
Varjud mängivad, kui nad mööda iidseid treppe Kivilinna hakkavad tõusma. Varjatud ja salapärane sissepääs, teada ainult salakaubitsejatele ja smuugeldajatele. Niiskusest hall ja libe hiigeltrepp, pehkinud käsipuudega ja niiskete hallitanud seintega. Sõbrad rühivad muudkui ülespoole, hing paelaga kaelas.
„Oota korraks, ei jaksa enam,” hingeldab Fambrich. Ta kobab märsis, et leida sealt joogilähker. Kummutab seda suu kohal, aga see on tühi.
„Pagana kadalipp,” sajatab ta.
Axir on juba kõrgel eemal ja viipab sõbrale, et too kiiremini liigutaks, sest sünkraske öö on saabumas ja varjud hakkavad seintel eluohtlikke mänge mängima. Muutes teekonna peaaegu nähtamatuks, ainult tuul viliseb kivistel seintel. Nad tukuvad sellel ööl püstijalu, nõjatudes üksteise vastu nagu soolasambad. Päikesetõusul näevad nad silmapiiril läbi uduste pilveräbalate kõrguvat kaljulossi, millesse rajutud pisikesed augud või aknad on kiviselt külmad ning elutud. Kõrge platoo, mis pikalt taeva poole sirutub, on nukralt mahajäetud ilmega, juurikate ning mäetaimestiku rägastikus. Fambrichile kangastub taas üks ammune vaatepilt minevikust:
Graatsiline sihvakas naisekeha võtab platoolt hoogu ning hüppab lõpmatusse, tõuseb siis kuru sügavusest taevalaotusse ja sirutab tiivad laiali. Tema suured lenduriprillid varjavad kaunist nägu ning punased juuksed lehvivad soojast lõunatuulest. Ta tantsib pilvede all ning kutsub ka teised endaga ühes. Mõned nendest tõusevad lendu ja taevabaleriinid annavad seal kõrguses oivalise etenduse, laskudes kord alla, siis sööstes jälle päikese poole. Nüüd maanduvad nad järgemööda jälle suurele platoole, et kummardada ja tervitada üksteist lugupidavalt.
Neil on aeg alustada päevaste toimingutega. Mõned korjavad värskelt valminud vilju, keegi karjatab mägikitsesid, kes küpsetab leiba. Nad on rahumeelsed ja asjalikud, neil on, mille nimel elada.
Veel noor Fambrich vaatab taamalt metsaservalt kogu etendust pealt ja on sõnatu. Katkise hingega noor mees on ilma ühegi hüveta seigelnud sihitult nädalaid, ta on näljane ja nõrk. Aga vaatepilt muudab ta taas elujõuliseks, tekib tahtmine jälle elada. Nüüd ootab ta seal samas metsatukas iga loojast antud päeva, et näha kõrguses liuglevaid kaunitare ning nende hulljulgetele poognatele ja tõstetele kaasa elada. Fambrich on noor ja näljane, ta kogub mõned päevad julgust, et üles platoole ronida ja tutvust teha, armastada ja armuda. Haavad lapib armastus. Nii koob ta väätidest köie ning heidab esimese kaljunuki taha ja hakkab ronima.
Putukate hammustused panevad selja sügelema, aga ta ronib ikkagi. Vihm muudab kivid libedaks, kuid ta ei anna alla, vaid rühib edasi. Nälg teeb silmadest pimedaks, aga arm valgustab.
Viimaks haaravad villis sõrmed tahumata kivi teravast äärest ja kangutavad roidunud keha platoole, kus see oimetult lamama jääb, kuniks järgmisel päeval ta leitakse ja päikese eest varjulisse kivisse raiutud kambrisse talutatakse. Kui ta silmad avab, seisab tema uduse pilgu ees silmipimestav kaunitar. Uhke Lindnaine oma väärikate tiibade ja harksabaga lendurikostüümis.
„Kas härra on ennast välja puhanud?” küsib ta malbe häälega
„Mhhhh,” pomiseb Fam vastu. „Juua,” anub ta.
Talle ulatatakse peeker värske sillerdavast mägiallikast kogutud veega, mille tilgad Fambrichi ahnete lonksude peale habemesse ja sealt rinnale tilguvad. Ta neelab imevett ja köhib, kui see kurku kipub.
Sõnu pole vaja. Kõik on niigi selge. Nad seisavad vaikuses ja vaatavad ümmargusest kivisest aknast unistavalt platoole. Ja Naine küsib viisakalt:
„Kas härra on kunagi unistanud lendamisest?”
„Mhhh,” kokutab mees vastu. Ta pole ilmselt selle peale kunagi mõelnud, aga vastab: „Eks ikka vahel vaatan värvukest ja mõtlen, et võiks tema kombel minna, kuhu tiivad kannavad ning vastutuult hõljudes kõik seljataha jätta.” Ta jääb kohmakalt vakka, nägu tõmbub häbelikult roosakaks.
Nad jalutavad stardirajale ning lindnaine haarab oma tugeva haardega Fambrichi kõhna keha oma embusse. Nüüd algab hoojooks, alguses vaikselt, siis kiiremini-kiiremini-kiiremini ja hüpe alla Sinilille-oru sügavusse võtab Fambrichil südame alt soojaks ja paneb vere tarduma. Aga imelikul kombel ta ei karda.
Peale lendu muutub kõik. Värvides pulbitsev maailm kobrutavas virvarris ning aegluubis kulgev ajataju. Nad hõljuvad taevalaotuses, tantsivad põldudel. Lamavad tähistaeva all. Kõik on liiga hirmutavalt ilus. Ühel hommikul kärgatab kõu.
Keegi seljakoti ja kaabuga seisab külaväravas. Tutvustab ennast ja ütleb, et on rändur ja tahab nende platool puhata. Ta ei räägi just palju sellest, kust ta tuleb või mis ajendas teda seiklema siia kaugesse ilmanurka. Kuidagi salakaval tundub ta. Ldinide külalislahkus ja avatud meel on teada-tuntud ning nad võtavad võõra avasüli vastu, näitavad ümbrust, tutvustavad ajalugu ning söödavad ja joodavad teda külluslikult kaetud laua taga. Pakuvad talle parimat pehmet aset ja meelelahutust. Võõra silmad löövad ahnelt läikima, kui ta näeb nende rikkusi ning elulaadi. Öösiti luusib ta ringi ja pomiseb midagi ning ühel hommikul ta lahkub.
„Hurraaaa!” kostub metsade vahelt ja taevalaotusest vali võiduhüüe – nad on kohale jõudnud. Päikeseprillide ja päevavarjudega. Tulevad dirižaablite ja õhupallidega, enam nad ei küsi viisakalt. Laskuvad köitega platoole ning ummistavad lennuraja. Nõuavad süüa ja parimat, mis pakkuda, sest nad maksavad hõbedas.
Nukrad Ldinid täidavad käsku. Võõrad jäävad, mitu aastaaega läheb mööda ja nad ei kavatsegi lahkuda.
„Fambrich, kullake, kas sa ei saa midagi teha või kuidagi meid aidata,” kurdab Tüdruk talle muret.
Fambrichi käed hakkavad värisema ning ta lausub vaiksel häälel: „Mis nüüd mina.”
„Sina oled mees, sõdur.”
„Ma olen seikleja, vaba hing, mul pole vaja pahandusi.”
„isegi mitte minu jaoks ei taha sa ennast ohverdada?” küsib tüdruk nukral toonil.
„Mhhh, hea küll, hommikul lähen uurin.” Fambrich lööb käega ja viskab ennast asemele pikali ja teeskleb, nagu magaks, et pääseda mangumisest.
Tüdruk lööb tiivaga läbi õhu ning tormab välja. Õuest kostub kisa ja karjumist. Fambrich kargab püsti ja jookseb õue. Seal on kaks lühikeste pükste ja lilleliste pluusidega suurt kasvu meest, kes hoiavad tüdrukut kinni ning üritavad teda minema vedada. Fambrich haarab ühel käest ja saab kohe piraka paugu vastu nina. Fambrich karjatab ning hoiab ninast kinni, ta rinnaesine on verine. Nagu peni tõmbab ta saba jalgevahele ning pageb peitu. Tüdrukut ei näe ta enam. Õhtuhämaruse võtab ta oma asjad ning põgeneb. Mõni päikesetõus hiljem, kui ta on ennast ühes kõrtsis mõnusalt sisse seadnud, kuuleb ta koletust kuriteost ja vallutusplaanist, mis on toimunud Ldinite maal. Ta on purjus ja jälle mängib, see on ainus, mis ara hinge saatanat toidab, sest peksta ta ei julge.
8.
„Mina olen Wilford Elfroin, see siin on minu maa.” Ta seisab kaljuplatool ja viipab Sinililleorule. „Ja see siin on minu rahvas,” ning näitab sõrmega kalju seina külge aheldatud Ldinite peale. „Teie olete selle maa sool, mis kuulub mulle.” Tema kiitsakas keha ning turris vuntsid on üleolevad, kiilanev pealagi läigib päikese käes.
„Varsti saabub tehnika ja võtame, mis on meie.” Tema ahned kilavad silmad välguvad nagu saatanal. Plaan läks läbi, kui otsustas ennast ränduriks riietada ning imbuda Ldinite salapärasesse, kuid ahvatlevasse maailma. Ta põlvitab ja sirutab käed ette: „Magrik Ldin, sinu võtan ma kaasa ja teen sinust oma mõrsja.” Mäe külge aheldatud Magrik ei nuta, tema viha ja alandus on asendunud ükskõiksusega. Tema keha on tuim ja nõrk, kuigi ta saab ainukesena natuke juua, juustu ning leiba, et hing sees püsiks. Ta teadis, et lahkub varsti oma kallilt platoolt.
Sel õhtul, kui tõrvikud olid süüdatud ja taevas paistis sünksinine kuu, tulid nad ja murdsid Magriki ahelad, kurnatud naine talutati sealt minema ning pandi puust lavatsi peale pikali, kus kõik tema uhketest riietest järgijäänud räbalad tal seljast kisti ning ta siis ihualasti sinna lamama jäeti. Ta toibub, kui ta näo peale ämbritäis külma vett valatakse.
„Täna hakkad elama nagu meie, enam ei ole sul vaja tiirelda siin taevalaotuses ja kõike näha-kuulda.”
Timukas suurte läikivate kääridega sammub Magriki poole. Sellel olendil on head silmad nagu tohtril ja ta lohutab: „See ei ole valus, ma luban.”
Magrik sulgeb silmad. Ta ei rabele enam, sest jaksu pole. Ja tal pole valus, hinges murdub midagi vaevu kuuldava praksuga. Ta näeb taevalaotust ning hoovuseid, millesse ta ei saa enam ealeski sukelduda. Ja tahes-tahtmata vilksab tema nägemustes ka Fambrich Puusepp.
Kui kuu tõuseb kolmandat korda, laulatatakse Wilfred ja Magrik tähistaeva ees ning nende auks ohverdatakse mägikits, kelle sooja verd nad hõbedastest peekritest joovad ning igavest õnne paluvad. Magrik, kes on taimetoiduline, on vastumeelselt neelanud mõned lonksud sooja punast ollust, suunurkadest voolab seda rinnaesisele. Sel ööl võtab Wilfred oma ning hakkab ennast kutsuma kuningas Wilfred Esimeseks.
Peagi saabub mäeinseneride salk, kes kõik Ldinite ehitatu lammutab ja uuristab tugevast läikivast terasest masinatega sügavad vaod, mis ulatuvad kullasooneni, mida nad on kellegi käsul ammusest ajast otsinud, Kaljulinn valatakse betooni koos surnud lindnaistega ning see muutub tolmuseks tühermaaks, kus töötavad kaevurid ning mürisevad kaevandusrongid nagu pikad rauast ussid, mis vagun-vaguni haaval toovad maapõuest lagedale kulda ja teemante.
„Kallis, vaata siia,” sõnab Wilfred. „See kõik on sulle.” Ta avab suure kirstu, mis on täis läikivat kulda ja vääriskive.
Magrik vaikib, see ei rõõmusta teda, tema ihkab muud. Tema tahab vabadust, sõltumatust ning priid taevakaart, kus lennata. Vahel õhtuti ajab ta oma armilised käed laiali ning lehvitab neid, nagu tahaks õhku tõusta. Vajub siis voodisse pikali ja nutab.
„Fambrich,” mõtleb ta
Nüüd tuleb sügis, pilvine ja vihmane, nad istuvad tihti räästa all ning ootavad saju lõppu, aga see kestab juba mitmendat nädalat. Töö seisab. Wilfred Elfroini kivipõrandal kajavad närvilised sammud muudavad ruumis istuva kaaskonna ebalevaks.
„Meil on vaja kulda, rohkem kulda,” räägib ta käskival toonil. „Tehke midagi.”
„Mäekuru on üle ujutatud, selle vastu ei saa,” lausub üks inseneridest.
„Kuivendage.” Wilfred on närviline, keerutab ümber sõrme suurt teemandiga kuldsõrmust. „Varsti nad tulevad ja tahavad kulda.”
„Me ei saa looduse vastu, see lõpeb katastroofiga.”
Wilfred põrutab käega vastu suurt tammepuust lauda, nii et nõud ja peekrid põrandale lendavad.
„Saab küll, kui mina seda tahan!”
Lähevad nädalad, aga vihm ei lõpe. Wilfred jalutab kuhugi igal õhtul, tuleb hilja, kui kõik juba und näevad ning istub veel kaua üleval ja vaatab oma „kuningriigi” aknast alla sinililleorgu, mis on muutunud järveks ja mis talle nüüd juba kasutu on.
„Kuld on vaja kätte saada,” mõtleb ta valju häälega, kui istub käsipõsakil akna all.
„Las vihm sajab. Me ehitame tammi ning kuivendame Sinililleoru ja põgeneme,” lausub ta Magrikile, kes on voodisse istukile tõusnud. Ajaga on ta hakanud Wilfredit austama ja armastama, aeg on kõikvõimas. On hakanud ihalema kulda ja varandusi ning talle meeldib kui Wilfred end silmipimestavate ehetega kaunistab.
„Jah, kallis, me läheme ära, põgeneme.” Ja seekord andub ta Wilfredile vabatahtlikult, sest teab, et see on tema kohus. „Ma ei taha enam, et nad mind sinna üles tirivad ja lõiguvad. Ma ei kannata seda enam välja. Olen teinud kõik, mis minu võimuses, rohkemaks pole mul jaksu.”
Suur kuningas jääb vaikides enda ette vaatama ja muutub soolasambaks.
Läbi paksu vihma liiguvad mehhanismid ja laovad kivi-kivi haaval müüri, mis peaks kuivendama kogu sinililleoru ning seal elamise taas võimalikuks tegema. Savi ei taha hanguda ning kivid ei püsi koos. Mitmedki surevad ja see tekitab murekortse, tööjõudu pole. Viimsed orjad töötavad nõrkemiseni ja puust agregaadid vinguvad pinge all, kui köied raskusi vinnavad. Metsad langevad, töölised surevad, eesmärk on vaja täita.
Ja taas tõuseb metsa tagant sinine valgus, mis otsib Wilfredit, kes on neile palju lubanud, aga vähe täitnud. Ta on saanud rikkused ja positsiooni.
Metallist draakon jälitab, silmadeks prožektorid, tuleleegiks laser. Nad ei pääse tema eest, kui nad kulda ei anna. Kuningas Elfroin Esimene veab kogu oma varanduse kaljuplatoole, kõige nähtavamasse kohta, ja karjub taevaste jõudude peale.
„Võta, võta kõik.” Ja näitab suurt kuhja kulda ning vääriskive. „Mul pole midagi vaja.” Ta seisab seal valgusvihus tuule käes. „Jäta meid rahule.” Sirutab sõrme ning võtab sellelt ka raske teemantiga sõrmuse ning viskab selle kuhja otsa. „Nüüd pole mul enam midagi.” Sel ööl nad lahkuvad.
Aga kurjuse seeme jäi toona sinna järve äärde idanema.
9.
Fambrich Puusepp kohmetub oma ammustest mälestustest ja võpatab. Ta ei taha nende mõtetega elada. Ta on nüüd teine mees, ajaga muutunud, kuigi ajusagaras ikkagi tuksatab ja alateadvus manab nii mõnelgi korral mälestused elavaks nagu reaalsuse, maagiline protsess, imeline vägi. Terve ülejäänud reisi on ta mälestuste meenutamisest norus ja mõtteis, valu kipitab südames.
Vastu kõledat hommikut jõuavad mehed Kivilinna väravate juurde. Mitte ühtegi valvurit pole neid tervitamas. Peavärav on avali, kõle tuul vaid pühkimas tänavatelt tolmu üles. On varjuline hommikupoolik ja üle linnamüüride ei paista heledat päikesevalgust.
„Milline imeline hommik,” sõnab Axir trööstitult.
Aknaluugid löövad pauguga kinni, hirmunud silmad vaatamas läbi pilude ja pragude, nagu kardaks elajat, mis on linna sisenenud. Tänavatel kivist sillutisel vaid tuulekoridor. Mõlemad mehed peavad mütse käega kinni hoidma, nii raskelt puhub see kõle tuul neil unustatud tänavail.
Nad seisatavad suure tumeda ukse ees, mis roostes riividega lukustatud on. Fambrich kolistab ust, ei aita. Ta proovib seda rammida. Axir proovib ust hingedelt tõsta, rammu peaks vennikesel selleks jaguma.
„Tõsta, tõsta tugevamini,” karjub Fambrich läbi tuule oma sõbrale.
„Pagan võtaks, lase olla,” sõnab kamraad vastu, ta rusikad sügelevad ning meel on ärev. Nüüd virutab ta kolm korda paksust puidust uksele. Tugev tammepuust uks lendab pilbasteks. Lai kivist koridor, seintel lookavajunud pildid eelnevatest aegadest, millel loodust ja helget meeleolu. Maalide rida juhatab suurde kardinatega ääristatud lugemissaali. Läppunud hais kargab ninna ja ajab aevastama. See pole morg, kuhu nad sisenesid, vaid unustatud raamatukogu. Kogemata on nad uksed oma meelehärmiks segamini ajanud, kuid mil moel? Sest morg asub ju ometi teisel pool kivilinna ning on raiutud sügavale kaljukoopasse. Nad on unustatud raamatukogus, keset laiali pillutud teatmikke ja ilukirjandust. Kõdunenud raamaturiiulid ja hallitanud pärgament laiali mööda punast räpast vaipa. Pisikesed skeletid, kes on üksteist näljast purenud, kui nad veel närilised olid. Ei ole hinge sel tarkuste toal, mis kunagi oli selle linna intelligentsi ja vaimutarkuse häll. Nii mõnedki kaugelt tulnud tudeerisid ja uurisid siin vanu kirjutisi ja teadust, mis raiutud pärgamenti. Nüüd on kõik koltunud ja surnud, üksnes ämblikuvõrgud ja paks tolmukord katmas kogu ruumi, nii et hingatagi on raske.
Taamal on massiivne puidust laud, seal tahutud kivist kamina kõrval, kus tukid on õhu puudusest veel poolpõlenult ära kustunud ning laual külili on vasest roheliseks muutunud veinipeeker, mis kummuli käsikirjade peal, täiskritseldatud paberitel kuivanud veiniplekid. Poolikult põlenud küünlakonts ja sulg, mis tuttavlik tundub.
„Ma nägin, kuidas ta suri,” sõnab kissis silmadega väga vana naine, kes kepi najal raamatukokku komberdab. „Ma nägin kõike seda õudust pealt, vaene Iiloi. See oli võigas, tema piinad ja agoonia,” räägib ta väriseval raugahäälel. „Aga ma ei saanud midagi teha. Olen juba väeti, vana ja aeglane.”
Nüüd silmavad mõlemad põrandal vedelevat kortsus mungarüüd ja nende nutsakute vahelt piilub poolkõdunud skelett ja kolp. Ta on siin surnult vedelenud juba mõnda aega, nii et ajahammas teda kergelt purema on hakanud.
„Tema järgi me ju tulimegi,” sõnab Fambrich Puusepp asjalikult ning võtab märsist välja kokkukäkerdatud linasest riidest surnukoti, kuhu sisse jäänused panna. Kaasa peaksid nad võtma ka asitõendid ja mõned Iiloi kirjutatud märkmed, et need ajaloo hämarustesse ei kaoks.
„Ärge kandke teda veel maha. Ma tean võtteid ja seadusi, mida võiksin kasutada, et teie sõber ellu tuua,” kägiseb vanamoor ja liipab kepi najal lähemale. „Sa, poiss, mäletad seda sulge, mis su uhket kübarat ehtis, kui end rännakule seadsid?” Ta võtab laualt sule, mis lööb helkima. „Mina tõin selle siia, et teda päästa, aga üksi ei saa ma sellega hakkama, minus pole enam nii palju elujõudu.”
„Hakkasin valguse suunas jalutama, et jõuda selle punktini. Ilmutus, mis painas mind päevad ja ööd. Südamevalu, mis oleks järgnenud, kui ma poleks astuma hakanud, sealt mägede tagant. Tee peal tapsin ühe kosmilise parasiidi,” jätkab vanamoor segast juttu. Axir ja Fambrich kuulavad hämmeldunult. „Muudkui anus ja palus, et ma ta koju aitaksin, aga pole minu ülesanne võõraid olendeid aidata. Niisiis väänasin tal kaela kahekorra...” jätkab ta ükskõiksel moel.
„Sa vist ei mäleta mind või ei taha ära tunda, Fambrich Puusepp?” pomiseb vana naine omaette.
„Oh sind pagana....” lähevad Axiri käed rusikasse, sest ta tunneb oma sõbrast Bi-bist juba ammu puudust ja on juurelnud, kuhu ta kadus. Aga miski hoiab teda tagasi kuritööd sooritamast. Ka kosmilistel olenditel on oma saatus.
„Olen seda hetke kaua oodanud.” Ta võtab helkiva sule ning suskab riidenutsaku ja kehajääkide vahele „Poisid, nüüd haarame kätest,” sõnab ta, jäädes ise nende kahe vahele nagu lüli, mis värisema ja kõrvadest ning ninast tossu välja purskama hakkab. Tõuseb tuul ja tekitab kerge keerise, mis läbib nii kadunukest, vanamoori kui mõlemat rändurit. Vanamoor muutub kuivanud tuha känkraks nende vahel ning meestel on habemed turris, särisevast elektrivoost. Iiloi rindkere tõuseb raskelt, kui hapnik tema närbunud kopsudesse jõuab. Nutsakast tema ümber on saanud räbaldunud mungarüü. Ta tõuseb istukile ja kompab ennast ning kehitab siis õlgu ja viipab käega, mis on luine ilma lihata skelett, et mehed ta püsti aitaksid. Tumeda lontis kapuutsi alt paistavad kaks valget silma, aga rääkida ta ei saa, sest tal pole nägu.
Kõledas raamatukogus hakkab puhuma tuul ning puhub vanamoori jäänused laiali. Raamatulehed klobisevad ja vuhisevad, riiulid kolisevad. Iiloi tõstab käed kõrgele enda kohale ning vaigistab tuule. Nüüd võtab ta sule ja kirjutab väriseva luise käega tühjale koltunud paberile „Edasi sõbrad, valguse poole.” Ta krabab maast ja riiulitelt veel pabereid ja surub nii palju mungarüü taskutesse, kui saab, sest see on tema ainus võimalus suhtluseks.
10.
Õhtuhämaruses hiilib vaevunähtav vari Fambrich Puusepa tööruumidesse, paneb ahju küdema ning aurujõul hakkavad tugevad metallist hammasrattad vaikselt krigisedes tööle. Aparaat turtsatab mitmeid kordi, enne kui korralikult hoo üles võtab ja lõõtsad õhku ahmides üles ja alla liikuma hakkavad. Metall on kuumutatud tumepunaseks, nii et seda saab vormida selliseks, nagu meister seda soovib. Ta leemendab higist, andes agregaadile hoogu juurde teda söega toites. Töötoa aknad on kuumusest udused. Korstnast pahvatab õhtusse tumedaid tossupilvekesi. Kinnismõte ja idee sunnib tegutsema. Mäss hinges nagu sügisene torm ei peatu enne, kui töö on valmis, nii ei lubagi uni tulla ning tegutsemistahe ikka ja jälle nagu kuutõbist sama rada pidi liikuma sunnib tasahilju, et salasilm ei näeks ega salakõrv ei kuuleks.
Mõni aeg hiljem pühib ta varrukaga otsaesiselt higi ning lausub heldinult: „Uhh, lõpuks valmis. Nüüd olen ma vaba.”.
Ta klõpsab kätised randmete ümber kinni. Kohendab neid nahksete rihmadega ning sirutab hoobade abil pikad metalsed tiivad laiali. Need löövad hõbedaselt läikima, kui kuu nende peale särab. Nüüd võtab ta hoogu, saab tuule alla ning liugleb taevalaotusesse. Hommikuni tähtede all graatsiliselt hõljudes, tehes taevalaotuses piruette ja sukeldumisi, täpselt nagu siis, kui ta veel noor oli, head mälestused surevad visalt ja keha ei unusta. Taaskord tunneb ta ennast vaba ja noorena, kuigi lennu algus on kohmetu, läheb kõik hästi. Ta prantsatab mõnedki korrad vastu maapinda, kuid tõuseb istukile, kratsib haiget saanud tagumikku ning võtab hoo üles ning lendleb taas. Tema hinges süttib taas Ldini uhkus ja enesekindlus. Ta tahab oma maad ja kodu tagasi, et lennelda priiuses ja lõpmatult taevakaarel, nautides muretut elu.
„Vaata, Elfroin mu kallis, ma olen vaba.” Ta laskub Sinililleorgu Allnurme küla kõrtsi juurde ja tiirutab selle ümber ja hüüab võidurõõmsalt „Vaba, vaba, vaba.”. Ta siiras naer kajab vabalt ja siiralt üle põldude ja mägede.
Unise näoga Wilfred Elfroin tuleb rõdule oma pika tutiga unemütsiga ja magamisriietes ning sekundi murdosa jooksul on ta raske ülekaaluline keha haaratud raudsesse haardesse ning maapind ta jalge alt kaob. Müts lendab tuulde ning ta hõredad olematud juuksed lehvivad tuuletõmbuses, öösärk lötendab vilusalt, aga tal pole külm, tema silmade ees virvendavad tähed ja kaunis naisefiguur on teda kindlalt hoidmas.
Päike hakkab näitama keskpäeva ja nad maanduvad haljendaval mäenõlval, mis tervitab neid imelise pehme samblamati ja eriilmeliste Emakese Maa loodud lille- ning pisikeste põõsabukettidega. Oo rõõmu päev, oo vabanemise päev. See päev, mil soovid täituvad ning on aeg lahti lasta vanast, suundudes uude paljutähenduslikku ajajärku. Neil pole midagi vaja, välja arvatud teineteist ja mõistmist.
Ega nemadki teadnud, et kaljuservast allpool on põrgu lahti ning lembehetki tuleks veel nautida, kuniks issand hukku ennustab. Kõik on nii ilus, et lausa kõhe hakkab. Ja ka päike taevas särab liiga ilusasti ja kelmikalt, pintseldades oma kiirtega helgust pruuniks võõbatud nahale. Hellad hetked muutuvad õige pea tormiks.
„Ma armastan sind,” lausub malbe hääl.
Vesi vahutab ja keeb. Hiiglaslik saba lööb vastu vett. Ablas suu neelab keevat järvevett ja luristab läbi hiiglaslikke ninasõõrmete, hõõguvad punnis silmad ahnelt ringi piidlemas. Vaba hinge puuris ei hoia. See konnatiik on tema jaoks väikseks jäänud, vabaduse ihalus, nälg… Instinktid löövad lõkkele, kui saamahimu ja ahnus võidutsevad, metsik tung hävitada ja tekitada kaost, tappa ja rüvetada.
Allnurme elanikud on samuti näljased ja nördinud. Öösiti korraldatakse riituseid, et looja päästaks neid näljasurmast ja deemonist, kes, kuriloom, on nahka pistnud nende lambukesed ja aitadesse sisse murdnud ning kogu varutud kraami nahka pistnud. Rüvetanud nende püha maad ja jalge alla tallunud nende higi ja vaevaga tehtud töö. Tungides läbi tarandike, lõhkudes aitu ja lambataresid, lautu. Pekstes puruks maju. Isegi lambaid on see jõletis murdnud ning mõned maimukesed on hällidest röövitud ja nahka pistetud. Abi pole võtta kusagilt ning ka vanajumal vaikib. Lastes päikesel särada nii heledalt ning paljulubavalt, et süda läheb pahaks. Tõrvikud süttivad ja nii mõnedki langevad valesüüdistuste tõttu. Veri voolab Allnurme tänavatel ning Sinililleoru õied muutuvad verest punaseks.
Põmm, põmm, põmm.
Ta rammib oma armilise suure peaga vastu kivist müüri, mullid tõusevad pinnale, tal on valus, kui kergelt soolakas vesi ta haavadel mängleb. Ei anna see müür veel alla, tugevalt ehitatud, sügavale maasse kaevatud ning saviga mitmekordselt mörditud ja kivisillutisega kaetud paks müür ei anna alla. Praguline, aga tugev.
Aga kunagi, siis sirutus kellegi kondine käsi väikesesse nahksesse reisipauna ja võttis sealt välja pisikese läbipaistva kotikese, kus hõljus vibalik olend. Pisikesed õhumullid tegid kotikese uduseks, kaua see olendike seal vastu poleks enam pidanud.
Nii see toona oli ja läks, käsi rebib kotikese puruks ja vibalik olend sibiseb vaikselt voogavasse järvevette, kaob silmapilgu jooksul sügavustesse. Järgnevad päevad ja kuud käib tume kuju teda seal järvekaldal otsimas ning jätab talle söögipoolist. Alguses väiksed tükikesed ja isu kasvades järjest suuremad ja rohkem, et ablas suu kosuks. Järv on suur ja lai ning olendil on kenakesti ruumi seal olemiseks. Aga ka vana jumal ise ei tea, kui suureks ja õudseks võib kasvada üks põrguolend, kes võib öösiti ka maa peal ringi roomata ja kaost külvata oma ilusate lõugade ning välkuvate punaste silmadega. Hukk tabab seda, kes peaks temaga kohtuma, ning põrgus too põleb oma piinade keskel.
11.
Neil on aega. Ilm pole maa peale laskumiseks just sobiv. On sadanud juba mitu päikesetõusu ja -loojangut, tuul on vali ning mäest langeb rohmakaid kive teeradadele. Tuleb olla ettevaatlik ja hoiduda, kui elu kallis. Nii käib Axir Pioneer mitu tiiru väljas õhku haistmas ning veendub, et ei maksa veel edasi liikuda. Söögipoolist neil on ja tubakat jagub. Nad murdsid sisse moonalattu ning enda rõõmuks avastasid küllusest kubiseva aida, kus heast-paremast puudust pole. Ahnete näljaste pilkudega õgivad nad küllust, mis neile avaneb. Riiulitäite kaupa hoidiseid ja muud tarvilikku kraami, hoolsalt riiulitele sätitult. Jahukotid virnas, singid lae all nööriga rippumas, hoidised reas.
Rongad kaeblevad raagus okstel, toovad nende kõrvu kuulduseid salapärasest deemonist, kes hukku korraldab. Aga neil on ükskõik, neil on siin mäeahelikus vanas raamatukogus mõnus. Nad on hiigelsuurele munakividest kaminale, mis keset tuba laiutab, elu sisse puhunud ning lõõtsa kombel tõmmates neelab ta endasse suuri mööblilahmakaid, millega mehepojad teda toidavad, ning kütab kaljused seinad niiskusest soojaks.
Nad istuvad kõik kolmekesi suure rohmaka puust laua taha. Söövad sütel kõrvetatud liha, ampsavad valget leiba kõrvale, õgivad juustu ning kuivatatud kalast lõigatud palakesi, joovad lähkrist veini nii, et rinnaesine rasvane ja vuntsid veinised. Röhitsevad ja mäkerdavad rasvaseid käsi riietesse. Kõik on purupurjus ja rammestunud. Pinge kehast kaob ja nad naudivad õhtut, lobisevad, vaidlevad ja naeravad kõrvulukustava müraga. Kamin aga praksub ja teeb sooja.
Niimoodi selle suure puust lookas laua taga laisalt toolil lösutades istudes võtab Fambrich Puusepp lonksu vasksest peekrist. Tõmbab rokase küünarnukiga üle laua, nii et toidujäätmed, kanakondid ja taldrikud kolinaga põrandale langevad ja mõnedki uhkest serviisist kildudeks purunevad. Mühatab siis ja sobrab reisipaunast välja kotikese, mille sisse on peidetud neli loomaluust voolitud täringut. Igal peal märgid ja surnupealuu.
„Mängime,” sõnab ta pehme keelega.
Täna peab olema tema päev, et klaarida kõik vanad võlad. Iiloi tõstab kondise käe pöidla, näitamaks, et on nõus mängima. Axir ainult nohiseb ja noogutab pehmelt oma pead, habemesse justkui palvet lugedes.
„Saadanas, hakkab jälle peale!” lööb rusikaga vastu lauda, nii et see korraks õhku hüppab, ta on nõus, pagana pihta.
Mäng on lihtne. On kolm luust voolitud täringut. Igal kuus poolt. Kolmel poolel on saba, sarved ja kabja märk. Teised kolm on märgistatud surnupealuudega.
Saba pühib laualt kõik teised täringud. Sarved võtab kõik endale. Kabjad annavad vooru edasi. Surnupealuu võtab laualt kõik täringud nagu katk ja algab uus voor. Kogu mäng käib hõbemüntide peale ja seda neil härrastel juba jagub.
Fambrich võtab püksivärvli vahelt torni münte ja laob lauale. Axir kougib ka kusagilt mündid välja ning asetab tornina lauale. Iiloi oli surnud, temal pole kurinahk seda va klõbisevat, tema mängib krediidi peale ja kaotab kohe esimese hooga kõik voorud. Axir on näost punane ja muudkui laob münte lauale, aga mängukurat ei ole talle helde, kõik vara kukub vastase kukrusse. Sisetunne ei valetanud Fambrichile, täna ta võidab, täna on tema päev, et lunastada ja näidata kogu ilmale, et kõik pole kadunud ja kõlisevat hõbedat kukub ka tema räbalatesse ilma põhjata taskutesse. Ta võtab kõik. Naerab nohinal ja rahulolevalt.
„Kuradi suli...” kraakleb Axir vihaselt ning peale viimast vooru paiskab raske tammepuust laua tagurpidi ning kargab Fambrichile kallale ja virutab tal nina veriseks. Fambrich ei jää vastust võlgu ning virutab tagasi ja veel paar korda jalaga. Nad veerevad kivipõrandal, kord üksteise kukil, siis teineteise all. Hingeldavad ja jagelevad, sõimlevad ja vaidlevad. Lõpuks läheb iga mees oma nurka rahunema. Vaid kaugelt sõnelevad ja klopivad riideid. Iiloi vaatab kogu seda janti pealt ning kirjutab sedelile „Viik”.
Tõstab selle üles ning näitab meestele. Mõlemad hakkavad südamest naerma ning hoiavad kõhtudest kinni, unustavad, et kehad on räsitud ja ninad tagurpidi pekstud. Nad embavad üksteist ja rahunevad. Võitja võtab kõik ja fortuuna ei naerata kõigile. Puusepp istub kivist põrandale, otsib põrandale pudenenud tubakakoti ja piibu ning asub seda toppima. Läidab ja popsutab tossama. Köhatab vaikselt ning puhub pahvaka tossu raamatukogu lae poole teele. Ta nägu on irvel. Axir võtab tema kõrval istet, ühes käes vaskne veinipeeker, pilgeni täis, nii et üle loksub. Nüüd nad vennastuvad ning embavad üksteist.
„Olgu, mis on..” sõnab Axir.
„Jah,” vastab Puusepp
Iiloi tõstab pöidla.
Kui mõnel mehel on, pudeneb taskust münte võõrasse taskusse. Nüüd hakkab ka pudenema kaljusse raiutud raamatukogu laest tolmu ja kivikesi, ruum väriseb hetkeks, kamin sülitab tulised tukid põrandal laiali olevatele ja tuuletõmbuses lotendavatele raamatulehtedele ning tarkuste tuba võtab sädemest tuld, hakkab otsast suitsema ning vingu ajama, mis hiljemalt juba leeki üles kisub ja hingamise raskeks teeb, meeltesegaduses ja uinunud mehed ehmatavad leekide kuumuses ennast üles, krabavad oma asjad ning pagevad põlengu jalust vabasse õhku, leegid neid jälitamas.
„Aeg minna tegudele,” on Iiloi järgmine sedel, mille ta kondise käega tõstab. Tänaval on kõle tuul neid vingudes tervitamas ja kivitolmu üles keerutamas. Pole neil aega minna treppidest ega laskuda tuldud teed mööda.
Viimaks võtavad nad ahelikku ning upitavad üksteise järel platoolt alla, kätest hoides. Siis jalgadest, jõuavad ühele astangule. Tõmbavad hinge ning istuvad. Axirile jääb pihku värske väät, roheline ja sitke, käsivarre jämedune. Tugev ja mööda mäekülge taeva poole pürgiv. Ta sikutab seda paar korda, ühmab siis.
„Peaks pidama küll.”
„Sina laskud esimesena.” Fambrich on arg selliste katsetuste suhtes ja hoiduks sääraste asjade proovimisest.
Axir laskub esimesena ja tõesti väät peab ja on tugev. Nii kalju serva alla laskudes ja kaugusesse vaadates näeb Iiloi vahutavat vett ja hiiglaslikku olendit veevoogudes rabelemas. Ühe käega väädist kinni hoides ja elu nimel teisega silti hoides, millel sõna „Conrad”.
Axir ja Fambrich vaatavad teda ning on sõnatud.
Fambrich Puusepa kaelas ripub nahast ripats, mille küljes seakihvast vile, mida ta läbi hammaste puhub, ning üle Sinililleoru kostub vaevukuuldav kumu ning varesed tõusevad kraaksatades taeva poole lendu, raagus puud jäävad üksi. On kuulda vaid tuulekohinat, liiga vaikne ja kõle. Andku looja neile andeks, et nad eluga pääseksid.
12.
„Vennad, kas kuulsite, vennnaaaad...?” karjub ta täiest kõrist ning libiseb läbi tammepuu okste maapinna poole. Lehed langevad ja oksad ragisevad, kui ta maaga kohtub ning uimasena püsti tõuseb ning plagama pistab. Ja ikka edasi karjudes: „Vennnnaaaad, aeg on minna.”
Tolm tema paljaste jalgade alt jääb rajana õhku rippuma.
„Kas kuulsite?, kas kuulsite vilet?”
Nad kikitavad kõrvu ja kuulatavad. „Mis? Kus?” mühatavad põldu harivad higised vennakesed, kes on särgid palavuse eest seljast visanud ning kuldpruuniks põlenud. Sead on vaja toita ja moona aitadesse vedada ning lahkuda.
Nad ei mäleta, millal nad viimati Tammesalust ära käisid. Olid sel ajal liiga pisikesed, kui nad Allnurmest lahkusid, ja need mälestused ei kipu hästi meeles püsima. Tammede rohelus, tõrud krõbisevad paljaste varvaste all, kui nad sissetallatud jalgrada pidi edasi sammuvad. Kõrguv võimas tammik jääb hõredamaks. Taamal laiub haljas nurm, mille koltunud puhmastikus juba suvest närtsinud lilled. Vaid tuul huugamas kergelt pruunikaks värvunud õlekõrtel. Jälle ainult varesed ja raagus pajutihnik kraavipervel. Vennad sammuvad pikkuse järjekorras nagu vaprad soldatid kitsal jalgrajal, vahepeal peatudes ning janu kustutades ning kerget söögipoolist hammustades. Keksivad üle kivide ja hüppavad üle hiiglaslike puujuurte, lendlevad väätidega, mis tugevad ja sitked. Suplevad mudas, kuniks kogu laas kaugeks ja pisikeseks jääb ning kuu juba mitmendat ööd ennast näitab. Nad vajuvad ühe suure obeliski najale puhkama, mis nagu hiiglaslik kivine deemon neid valvama jääb ning enda embusse varjule võtab. Nii varjuline, et isegi lõkkekuma ei paista selle tagant välja.
„Kus Hen on?” küsib äkki vanim vendadest, see sitke kõhna kehaga poiss, kes lösutades teistele udujuttu on puhunud ning nooremad vennad kõhud kõverasse naerma pannud ja hullamise käigus saanud aru, et keegi neist naervatest seltsilistest puudu on.
Koidukuma juba punetab ning murelikud jõmmid asuvad otsingule.
„Ärge sinna astuge,” kraaksatab kellegi hääl, kes ise suures mudaaugus kinni on ja kätega juurikatest hoiab. „Eemale!” karjatab ta nüüd õige valjusti.
See on Hen. Nende õnneks on ta elu juures, kuigi natuke täbaras olukorras seal mülkas.
Ja nüüd näevad vennad suurt varju taevast langemas, kes õige lähedalt nende peade kohalt üle lendab. Hiigelsuur tiibadega koletis, silmad punnis ja kael õieli. Raudne nokk avatud, punane keel ahnelt limpsamas, et keegi poistest kaelapidi kätte saada ning raagus surnud puutüüka otsa oma pesasse vedada.
„Hoidke pead all ning ärge maapinda puutuge, see kõrvetab,” karjub Hen täie häälega. „Tulge köite abil!”
Korjused, mida on lademetes veetud Mudajärve äärde, on roiskuma läinud ning meelitanud kohale hiidkormoranide pesakonnad, kes jõudsalt ääremetsa vallutavad ning oma väljaheidetega ümbruskonna happeliseks ning läbimatuks on muutnud. Pidusööming toimub igal looja antud päeval ja ööl, kuniks on korjuseid, mis järjest rohkem pesakondi siia meelitavad ning kõik siinsed elukad minema peletavad.
Poisid meisterdavad rohelistest värsketest väätidest, mis neil kaasa on lõigatud, vastupidavad köied ning nende abil ennast rippu vinnates liuglevad läbi võsa ning raagus puutüvede külge klammerdudes järjest kõrgemale, puutumata happelist maapinda ning vinnavad ennast osavate, tugevate käte abil isandkormorani pesasse. Ta on hetkel rüüsteretkel ning pesas on palju segadust ning kokku korjatud varandust nagu harakal. Ning kiilaste peadega ja udusulgedega kaetud õelate silmadega näljased pojad, kes kõrvulukustavalt kriiskavad ning toidupoolist nõuavad. Vanem vend Eeno väänab neil kõigil kõhklemata kaela kahekorra ning viskab pesast alla. Nad korjavad kokku kõik väärtusliku, mis raagus okstest ja savist ehitatud ruumikas pesas leidub, ning jäävad varitsema.
Kaugelt kostub tiibade sahmiv heli, majesteetlik ja hirmuäratav. Kui vari pesa kohale jõuab ja päikest varjates kõik pimedaks muudab, kostub südantlõhestav kriise, mis kõrvad lukustab ning silme eest virvendama võtab. Poisid hoiavad üksteisest kinni, et mitte pesapuult alla sadada nagu küpseõunad. Vennad Aen ja Freid vinnavad end pesasse ning Eeno koos teistega hüppab kormoranile selga ning paari luust tehtud pussnoa hoobiga haavab elajast rängalt, et ta lennuvõimetult suurde pesasse kukub ning punane keel ripakil nokast tolknemas, hingeldama jääb. Vanim vend võtab pühalikult oimetu linnuisanda pea, sätib selle ühele jämedamale puunotile ja ning lõikab terava noaga pea maha, pealael olevast tutist kinni hoides, teistele näidates ning, suu irevil, töövõitu tähistades. Veri pritsib pikast kaelast nagu voolikust ning Eeno on värvunud üle kere punaseks ja kleepuvaks. Nad tantsivad võidutantsu ning pühitsevad võitu. Aga pesasid on veel. Vaenlane ei ole veel alistatud. Eeno näeb hirmuäratav välja ja kui ta pärismaalase kombel pesaserval keksleb ning võõrapäraselt häälitseb ning sealt pudeneb rohkesti oksaraage happelisele maapinnale, mis nad kohe ära sööb ning uue värske rohetava muru asemele kasvatab. Hirved ja põdrad tulevad tagasi. Värvud siristavad ja metsanotsud otsivad röhitsedes seemneid. Kõik tärkab ja hape kaob. Rohelus peletab kormoranid nende maale tagasi. Kaugusest jäävad kostma ähvardavad kriisked ja tiibade vuhin.
„Vennad, edasi, töö ootab.”
„Hurrraaaa!”
Ja nad liiguvad kiirelt kui välk ja osavalt kui metsaline. Kohtumispaik on teada. Tammepuust turvised seljas ning teravast loomaluust mõõgad puusadel rippumas, tormavad nad peatumata läbi Sinililleoru sügavamate soppide ning hirmuäratavamate mülgaste.
Ta on helkiv ja peaaegu läbipaistev. Noor ja alasti. Prink keha tõuseb istukile. Ta on pimedas ruumis.
Mõte on see, mis ta ärkvele ajab ning tema ümber on mitu puust nikerdustega ust. Kõigil ilusad vasksed lingid ja silmaavad. Uksepiitade vahelt on näha õrna valgust, mis toob pimedasse ruumi natukenegi vaevumärgatavat valgust.
Ta tunneb nende valu ja ta suudab liigutada aega. Peas teab ta seda lugu juba niikuinii, kuigi teatud hetkede pealt on seda võimatu muuta. Kobab pimeduses ning valib õrna käega, mida vajutab, ja pimedasse ruumi tekib alasti naise vari ning ukse vahelt imbub helekollast valgust. Naine astub valguse sisse ning on ühe hetkega rohetaval aasal. Päike pimestab ta vaatevälja ning kui silmad harjuvad, näeb ta taamal kõrgumas kiviseid mäetippe ning kauguses sinakalt haljendavat orgu. Ta on igivana nagu känd ning hakkab komberdama puust kepi najal ikka edasi ja edasi. Sõbrad, tulevik on täna.
13.
Ta jalutab Sinililleorus ja tema selja taga lööb loodus haljendama, pungad puhkevad ning hõbedane voolav ojake sillerdab, linnuke maandub ta kondisele õlale ja laulab talle kõlava peenikese häälega meloodiat. Kõik ongi liiga ilusalt lähedal katastroofile. Surm seisab selja taga ja irvitab. Vana naine peatub hetkeks, et hinge tõmmata ning haistab ninaga roiskunud õhku. Ta taipab, milleks ta on siia saadetud ja mispärast ta valis just selle ukse, sel hetkel. Ta lööb toikaga vastu maad ja maa hakkab värisema. Taevasse kogunevad tumedad pilved, mis laotuse trööstituks muudavad ja varjavad rõõmsa päikese.
See pisike värvuke, kes tema õlale ennist istus, jääb vait ja kukub kangestunult murenevale maapinnale. Varesed tõusevad valju kraaksatuse saatel lendu. Vana naine vaatab ennast veesilmast ning näeb pudenevat nägu, ta käed on muutunud mullaks ja iga sammuga muutub ta järjest rohkem murenevaks, tema jälgedest saab hall tolm. Ta teab kindlalt, et peab jõudma Kivilinna.
„Deemon,” ägiseb ta, kui näeb halli pikkade kätega hõljuvat olendit asjatamas taamal looduses.
„On aeg päästa Axir deemonite küüsist.” Ta võtab viimase jõu kokku ning venitab oma kõdunenud keha järjest kiiremini deemoni suunas, kes istub veel haljendaval aasal ning nuusutab lilli ja hõljub lopsaka looduse keskel. Ta uurib ja katsub kõike, mis talle ette jääb ning imetleb igat objekti ainiti, justkui salvestaks ja koguks infot, skaneeriks ja jäädvustaks.
„Parasiit,” sisiseb vanamoor veel omaette. Ning kaigas ta käes muutub välgunooleks, mille otsast lendab Bi-bi poole välgukera. See riivab suure tammepuu tüve, mis raksatades ümber kukub ning keset aasa vedelema jääb. Bi-bi teeb suured silmad ning ehmub.
„Bi-bi tahab koju.” Ning ta sirutab oma pika kolme sõrmega kämbla abi paludes välja.
„Sure, parasiit,” ägiseb vanamoor taaskord. Ja virutab veel ühe tulekera lendu. Ta köhib tolmu ning ta olek on väsinud, keha mureneb üha rohkem. Tema niigi halli ja elutusse näkku tulevad praod ning tükk-tüki haaval hakkab see kõrbenud mullasele pinnale pudenema ning suitsema. Taaskord lask ei taba ning suundub eikuhugi, kus sinaka tooniga välgupall plahvatab, süüdates murukamara põlema.
Bi-bi varjub ja tema silmades on helesinised suured pisarad.
Kõdunenud kondiste kätega vanamoor vonkleb talle järele ning püüab ta kinni. Haarab kõrist ja pigistab juba raugenud jõuga. Punnis silmad ja keel ripakil suust väljas, ägab vaene tulnukas veel viimaseid hapnikusõõme, kuniks ta keha muutub lõdvaks ja ülipikad käed lõtvuvad. Tema oimetu keha kukub aasale.
Pilved kaovad ning päike särab taevalaotuses, nagu poleks midagi toimunud, kõik on nagu tavaliselt. Bi-bi keha kaob kõrgete aasataimede vahele, mis viljakast mullast võrsuma hakkavad.
„Kas maailm on nüüd parem paik?” mõtleb vanamoor. Ilmselt ei saa keegi teada, kui ta just ise ei pajata kellelegi, et oli ju päästnud ühe vapra sõduri elu.
Vana naine, endise nimega Fija, Fambrich Puusepa seaduslik mõrsja, ei saa isegi päris täpselt aru, mis seisundis ta siin maailmas nüüd ringi kõnnib või millist jumalat ta kummardab. Tema sisetunne valis ukse, mille link alla vajutada ning millisest uksest siseneda. Kõik on intuitsioon ja kooskõlas kõrgemate seadustega. Ta ei ole mõrvar, tapja ega kiskja. Ta lihtsalt teab, et kui neid pisikesi armsaid parasiite kõrvaldada, on see maailm parem paik. Nad toituvad võõra liigi energiast ning tapavad loovust ja vähendavad eluiha ning instinkte, tasahilju sandistavad nii nende haardesse sattunud ohvri. Kuigi ta ise ei mõista seda, see on tema jaoks tavaline, see on loomuses, süüa teiste olendite energiat ja tänu sellele ise elus püsida. Ta kinnitub ohvri seljale ning aitab teda, aga samas ka tapab vaikselt ja võikalt ning võtab elu üle kontrolli. Nii et siis võite mõelda, mis ajendas Sinililleoru insenere kurjale teele.
Punane päike näitab hämarikku, aga see päev pole veel otsakorral. Tal tuleb päästa veel üks hing ning ta asub teele, komberdades kepi najal. Ta võtab jälle inimlikuma kuju ja muld ta jalge all muutub temaks tagasi, sest võõra olendi needus hakkab väge kaotama ning kõik muutub jälle elusaks, maailm terveneb ja õhtu on rahulik. Veel on mõned tunnid, aga ta kindlasti jõuab. Ta teab seda. Mis sest, et tema ees laiub jalgrada, mis viib justkui taevasse, nii pikk ja kõrge tundub see. Aga kui on eesmärk, mis on suurem kui elu, siis ei peata ka surmaväsimus ega kahetsus. Ta lööb keppi kolm korda vastu maad. Tahtmine on suurem kui vajalikkus. Üks kollase-mustatriibuline maamesilane, suur ja ümmargune nagu karvane pall, sumiseb ja tiirutab vana naise ümber ning maandub kohmakalt ühel kännujuurikal. Ta jääb ootama, kuniks vana ja väeti keha üritab talle selga ronida, mis ei õnnestu väga hästi. Kukub mitu korda seljast või takerdub mesimummu karvade taha ning potsatab maapinnale. Hõõrub kondise käega tagumikku ning ronib uuesti, kuniks saab turjale. Kilejad läbipaistvad tiivad hakkavad hoogsalt üles alla liikuma ning sumiseva häälega tööle. Mesimumm tõuseb lendu. Raskuse all vaarudes hõljub maapinna kohal ning tõuseb siis järjest kõrgemale, mööda mäenõlva ikka üles ja edasi mäetippu. Päikese punane valgus ja mustad varjud liiguvad kivilinna suunas. Aga kahjuks ei suuda ka kõige vägevam näha ette ettearvamatut. Vana ja väeti daam, kes hoiab kondiste kätega hiidmesilasel turjast, väriseb ja tudiseb, nõrk keha õõtsub vastutuule käes. Juhuslik õhuauk võpatab mesilase kaaluta olekusse ning järsult langeb ta maapinna poole. Vanamoori käed ei pea vastu ning ta kukub sügavusse pilvede vahele.
„Kolmas kord,” kajavad veel sõnad taevalaotusse.
Tema ei päästa enam kedagi ja võib-olla avab järgmise ukse mõnes järgmises tühjas ruumis, kas just sel ajal või selles kohas?
Aga mõned mehed lahkuvad Kivilinnast ning suunduvad tagasi vaatamata ja kiirustades Allnurme poole, üksteist tagant utsitades ja puhkamata, neil on vaja täita ülesanne, mis on suurem kui elu.
14.
PÕMM-PÕMM-PÕMM.
Need on kuratlikud helid, mis on neid viimasel ajal kimbutanud. Kivikuhilad varisevad ning vesi pääseb püstseina tagant valla, variseb alla Sinililleorgu ning hävitab kõik enda ees, kõrval ja taga. Metsad voolavad vee tulvas, laaned muutuvad järveks. Mudavallid ja paks tume vaht, mis on nagu surm ja hiiglaslik kaos keset paratamatust. Päikese vilkuvas valguses sillerdavad soomused ning hiiglaslik molu õhku ahmimas, kui ta läbi purunenud kivimüüri seal prao sees kõõlub ja üritab ennast vabaks rabeleda. Tema on deemon, hiigelsuur angerjasmadu, suur kuratlik elajas, hambad nagu mõõgad suus püsti. Surm ja häving käivad temaga kaasas. Nii mõnigi selle maa elanik on tema tegusid tundma saanud ja sajatanud.
„Conrad” tõstab Iiloi jällegi sildi, sellesama, mis ennistki.
Axir jääb mõttesse ning nüüd hakkavad asjad tema peas nagu järjekorras, piltmõistatus tükk tüki haaval, selgeks saama, kõik leiab lahenduse just nüüd selles samas kohas ja ta tunneb ära musta rüü, kondise käe, kes käis elajat toitmas. Nüüd ta mäletab kõike – kuidas Iiloi ehmus, kui pajuvõsas redutanud Axir teda seal suure vee ääres juhuslikult kohtas. Ning siis meeltesegaduses talle selga hüppas ning ära proovis kägistada. Axir aga kaotas tasakaalu ja kukkus vetesügavusse, kus ta pidi elu eest mudases vees võitlema ning hiideluka eest vaevu putku sai, hing paelaga kaelas Allnurme külasse haavu lakkuma roomas ning Fambrich Puusepa ulualuses kehakosutust sai. Aga võitluse käigus suskas ta salaja Iiloid Sulega, mis ta mütsi ehtis, ning selle ots oli igaks ootamatuks tarbeks mürgitatud. Nii pageski Iiloi Mäelinna oma tarkuste ja raamatute keskele, kus ta vaikselt mürgist nõrgana kooles, keha täis sappi ja agooniat, kuniks tuli vanamoor ja ta uuesti elule äratas. Aga see kibedus ja valu, mis hinge kraabib, ja sapp, mis söövitab. Kahju, et ta ei saa seda välja karjuda, nii hõljubki ta nüüd poolsurnuna nagu varem maa ja taeva vahel.
Viimsedki Sinililleoru elanikud, kes saavad, sibavad nagu sipelgad veel kõrgematesse kohtadesse, et vesi neid kätte ei saaks ja hing päästetud saaks. Väsinud kätega ning köitega upitavad ja aitavad nad üksteist järjest kõrgemale, kuniks veepiir käes ja hing päästetud. Nüüd saab selili puhata ja hingeldada, on hea, et on antud veel päevi, mida veeta.
„Kurat, ma pole sprinter,” sõnab Fambrich Puusepp, nõjatub puutöökoja uksele, mis on juba avali, ning hingeldab sügavalt. Tubakasõbrana ajab kiirustamine köhima ja paneb õhku ahmima. Ta on näost punane. Ta saab aru, et keegi on veel siin käinud, aga see ei heiduta teda, sest salajase ukse ees on tabalukk murdmata ning see on kindlalt kinni. Ta vaatab uksemati alla ning leiab sealt võtmekese. Avab salaukse, seinal on pisike vasest kang.
Maapind hakkab värisema ning hiiglaslikud mastid kisuvad valulikult pinnasest üles nagu vulkaan, kerkivad mullavallid ja õhulaev ilmub maapõuest nähtavale. Fambrich Puusepp on päästnud valla hiiglaslikud jõud, mis nad vabasse maailma aitab. Piisab vaid ühest pisikesest kangitõmbest tema puusepatöökoja seinal, kui seinad hakkavad värisema, naelad ja kruvid laudadel ja sahtlites klõbisema, klaasid akendel plärisema ning auru jõul tekkiv tuul vuhisema. Mööbel hakkab ebakindlal pinnal sõitma. tuleb seintele toetuda, enne kui tasakaalu kaotad ja võid vallavajunud uksest välja pudeneda. Laev on ninaga taeva poole kreenis, kuniks Fambrich Puusepp täiest jõust tüüri hoides selle tasakaalu suudab rihtida. Mehed kobivad nagu pisikesed putukad riburadapidi,köisredelist üles ronides laevatekile. Käskluste saatel kobib igaüks vastu vaidlemata oma positsioonile.
On aeg põgeneda, sest tõepoolest, viimnepäev on kätte jõudnud. Poisid on pardale jõudnud ning rivis nagu sõdurid käske ootamas.
Samal ajal loksutab Axir pudeleid ning leiab veel lonksukese meelekosutust. „Hmm, hea vein on seisnud vein, puhanud,” ühmab ta elutargalt ja maigutab suud, seejärel lendab uperkuuti ümber, kui pind ta jalge alt kaob. Veinilähker aga kindlas peos, ukerdab ta end püsti ja haarab köiest.
„Hoia nüüd rooli,” hõikab Axir. Kahe käega köit hoides ja tuuli trotsides. Fambrichi tugevad käed hoiavad rooli. „Hoi, hoi, kapten, keera auru juurde!”
Korstnad suitsevad ja õhulaev võtab hoogu, rasked ankrud kõlkumas üle parda ääre. Aga kõrgemale ta ei tõuse, laev on liiga raske, tuigerdab ja teeb ümber oma telje tiire. Pakivöör on ülekoormatud ning hoiab laevukest vaevu õhus.
„Kas kõik on pardal?” hõikab ta tugeva häälega
„Jah, just nii, kapten!” kostub meeskoorist vastu.
„Kõik kobivad vööri ja ballast üle parda heita!” karjub kapten käsklust täiest kõrist, sest näeb läbi vetevahu hiiglaslikku koletist laeva poole sööstmas.
Pakivöör on pilgeni kulda ja kalliskive täis koormatud, keegi on salaja sinna vedanud hiilgusi ja varandusi.
Mehepojad aga veavad kahevahel aardekirste ning pilluvad need üle parda ning need vajuvad mulle veepinnale ajades põhja ja teevad laeva kergemaks. Raske töö tasub ennast ära ja laev tõuseb juba kõrgemale.
„Minu varandus, minu varandus,” on kosta kaugusest. Elfroin ripub Magriki kukil ning proovib kirste kinni püüda ning neid kaldale suunata, aga kuld on liiga raske ja ahne keha on ülekaaluline ja nõrk. Ta ronib Magriki jalgade külge rippu ja proovib veel midagi päästa. Talle jääb näppu ainult üks väike kassikullast kivikesega vasest sõrmus. Hiidangerja aplad lõuad jõuavad veel ampsata, enne kui Magrik märkab ning sööstu vältel ülespoole suundub. Alfonsi vasak jalg jääb mereeluka suunurgast välja rippuma. Mehike tõmbub näost valgeks nagu kriit, huuled verekaotusest sinised. Veri purskub haavast nagu voolikust ja laevatekk värvub veinipunaseks, kui Magrik ta sinna maandab. „Tehke midagi, Tehke ometi midagi, põrssakari!” nutab ta karjudes.
Aga nüüd on juba hilja, Alfons Elfroini viimased päevad on saabunud ning sellest hetkest läheb ta ajalukku kui kuningas, kes suri laevatekil, vaeselt nagu rott, vasest sõrmus peopesal, justkui seda Magritile ulatades
Vilkad poisid pesevad kiiresti laevateki ning peidavad surnukeha, sest surnud liha lehk teeb apla eluka veel näljasemaks ja vere hais ahned silmad veel punasemaks ja kilkamaks. Hiidangerjas on veest välja hüpanud ning proovib laevatekile ronida, vingerdab ja lõhub vööri. Siuh-siuh-siuh! lendab kolm noolt eluka südamesse, üks silma ja kolmas tabab kaela. Ning elutult ta sinna rippuma jääb.
„Conrad,” kostuvad nüüd katkendlikud sõnad Iiloi suult ning ta langeb oma lemmiklooma viimsesse embusse. Kondiste kätega embab ta oma hävingutööd ning tihub valju häälega nutta.
„Vot sulle, Conrad!!!” karjub Axir täiest kõrist ja virutab Iiloile jalaga kõva hoobi nii, et kondid rüü alt laiali lendavad ning vette sulpsatavad. Must mungarüü jääb veel mõneks ajaks tuule kätte hõljuma.
„Poisid, tooge nuga!” hüüab Fambrich. Ja tal pole midagi teha, sõbrad järjest surevad.
Mehaaniline pistoda on moondunud žilett-teravaks katana-mõõgaks ning poistest see kõige vanem, kellel on selleks õigus, vihub osavate käeliigutustega lõigata värsket hiidangerja liha. Teised poisid transpordivad väledalt piki köit, mis kaldale sai heidetud, viile ja sätivad neid ellujäänud külaelanikele toidulauale. Õhtul tuleb pidu ja matus korraga, elu auks ja surma terviseks.
Nad põletavad kuninga keha, et saaks tulla uus kuningas, ja maitsevad värsket kalaliha, vaikides ja nautides.
Magrik ja Fambrich seisavad kaptenisillal ja vaatavad kaugusse. Nad usuvad siiani maailma ilusse.
Lõpp