Marika koperdas hambaid pesema minnes vedelevate susside otsa ja kirus. Magamistoas olid riided laiali ja mustapesukorv ajas üle ääre. Issand, kuidas ta vihkas koristamist. Vannitoa kraanikauss oli katlakivine ja hambapasta pritsmeid täis. See ei seganud hammaste pesemist, kuigi jah, hügieeniline nähtavasti ei olnud. Ta vajas esimest lonksu elustavat kohvi ja lülitas veekeetja köögis tööle. Kann pahises vaikselt ja kogus tuure.

Marika istus ja vaatas oodates aknast välja. Akna taga oli lagunev aed ja niitmata muru. Asjade eest hoolitsemine ei olnud talle kunagi eriti korda läinud, ning vanatädi oli teda ikka räparahvaga võrrelnud. Marika muigas selle mõtte peale. Eelnevate põlvkondade vajadust piinliku puhtuse ja korra järele temas tõesti polnud. Koristamine oli alati sunnitud tegevus olnud. Ta tundis ennast täiesti mugavalt pesemata nõude virnaga kraanikausis ja tolmurullidega toa nurgas.

 

Tuline kohv virgutas meeled tööle. Mitte ilmaaegu ei olnud vanatädi talle meenunud oma külajuttudega räparahvast. Ta pidi täna peale loengut vanatädi juurde minema. Üks veekraan vajas majas vahetamist. Mitte et kutsutud töömees seda poleks ära teinud, aga vanatädi suutis igast pisiasjast sündmuse teha. Tema ei julge võõra mehega majas kahekesi olla. Appi, kui jabur. Arvestades eriti, et vanatädi elas üksi ja põhimõtteliselt rääkis surnuks igaühe, kes üle ukseläve astus. Kui keegi ohtu sattus, siis oli see töömees.

Marika ohkas. Mis teha … sugulased. Peale seda kui Marika füüsikat õppima asus, tahtis vanatädi alati, et just tema kõik majas tehtud tööd üle vaataks.

Marika kummutas viimased kohvipiisad kurku. Haaras koti ja suundus õppehoone poole.

 

Loeng oli juba alanud. Ta hiilis vaikselt sisse ja poetas ennast tagumisse pinki. Kaur naeratas ning tõmbas enda asjad koomale, et Marika ära mahuks.

„Mis teema on täna?“

„Entroopia,“ lausus Kaur summutatud häälel. Marika itsitas.

„Buummm! Asjad paisuvad ja korrastatus kaob.“ Ta tegi kätega ilutulestikku meenutava liigutuse.

„Liigume tühjusega ühtlustumise suunal ja on vaja lisaenergiat, et säilitada struktuur ja korrastatus. Kas ma võin koju minna?“ Ta tegi maiustust küsiva kutsika suured silmad. Kaur mühatas ja ulatas lutsukommi. „Ma ei anna sulle enda konspekte enne eksamit.“ Pisut solvunud ilmel süvenes Marika loengu kuulamisse.

 

Loeng oli lõppenud ja rahvas lahkus. „Noh, kõik kaose heaks! Jättes asjad omapäi, liiguvad nad maksimaalse kaose suunas.“ Kaur naeris ja silmitses enda ees laual olevat kolme vildikat. Vaatas Marika poole ja nipsas sõrmega ühe pihta. Vildikad põrkasid kõik vastu Marika konspektivihikut. „Ja see oli praegu lisaenergia, et asju korrastatuna hoida.“ Marika lükkas vildikad eemale.

„Kuule, ma annaks päris palju, kui korrastamisega nii palju vaeva ei peaks nägema.“ Ta tõusis ja ringutas kangeks jäänud selga.

„Lähme kohvikusse,“ kutsus Kaur. „Pannkookide järgi isutab.“

„Mehh, need kohviku omad on kehvad. Kuule, kui sa päriselt häid pannkooke tahad … Sa minuga kaasa ei tahaks tulla? Ma saaksin rongis puuduva osa konspektist ümber kirjutada.“ Marika vaatas igatsevalt Kauri konspekti poole. „Pean täna vanatädi juures ära käima. Tema teeb korralikke kohupiimapannkooke. Imelised. Sinna ja tagasi on poolteist tundi. Kui sul midagi peale loengut teha ei ole, tule kaasa. Pead santehniku ühendatud kraani tähtsa näoga üle vaatama ja andma hinnangu, et töötab vastavalt kõigile füüsikaseadustele.“ Marika turtsus naerda ja piilus ootavalt Kauri poole. Kaur vaatas teda muigega.

„Kas vanatädid küla peal maad ja ilma kokku rääkima ei hakka, kui sa noormehega lähed? Mul on ka vanatädi.“ Ta hakkas naerma. „Loodan, et me samasse külasse ei lähe.“ Haaras enda seljakoti ja tegi üliviisaka teed andva liigutuse. „Kuhu iganes heade pannkookide nimel. Mul ei olnud plaane õhtuks, lähme.“

 

 

Vanatädi Luisa söötis nad muidugi silmini pannkooke täis. Ebameeldiva üllatusena tuli, et viimane rong oli sõiduplaanist maha võetud ja tagasi minemine pidi hommikuks jääma.

„Lähme jalutame tiigi ääres. Näitan sulle, kus ma lapsena suvel konni püüdsin,“ kutsus Marika.

„Ja oleksid sa need konnad siis õue jätnud ... Tõid majja, nagu räparahvas oma sodi,“ pahandas tädi.

„See, et sa selle va Räpa Ritaga suhtlesid, ei olnud teps mitte hea asi. Temal oli ka kord konn kilekotis. Ise oli nii rõõmus selle üle. Mul pidi süda rinnust välja hüppama …“

Marika mäletas seda vana külahullu. Kummaliste silmadega vanadaam, kes kogu aeg enda ümber korratust külvas. Ta ei saanud paigal istuda. Kogu aeg pidi midagi kohendama. Kui tavaliselt vanaprouad kohendavad pitskattekesi korda, siis Rital oli vajadus korras asjad segamini ajada. Sellega teenis ta ära kõigi teiste vanaprouade jäädava põlguse. Marika mäletas teda segaduses, kurva ja hirmununa. Lapsed tajuvad täiskasvanuid teisiti.

„Mis tast saanud on? Sellest Ritast, ma mõtlen?“

„Kes seda teab. Tuleb ja läheb oma tahtmist mööda, uitab udus. Võibolla on tema jaoks maailmalõpp saabunud, nagu ta rääkis.“ Vanatädi silmitses Kauri ja selgitas: „ Ega ta ju meie küla inimene tegelikult olegi. Lihtsalt tuli mingi aeg ei tea kust, jaanipäeva paiku vist. minu ema oli veel latseootel, ootas  mind, sel ajal,“ ta vaatas Marika poole. „ Rita leiti Männikääru lähedalt metsast tookord. Ise ütles, et on meie külast küll, aga teistsugusest. Ta olla läbi mingi udu meite juurde sattunud. Peas on tal udu. Eks ta peast põrutada saanud inimene ole ja ullikeste üle ei ole viisakas nalja heita.“ Tädi mõõtis neid hukkamõistva pilguga, nagu oleksid Marika või Kaur midagi kohatut Rita kohta öelnud. Pani suu kriipsuks kinni ja kohendas pitslinikut kummutil.

„Kes neid tema jutte jõudis ära kuulata. Lõpuks ta lastega enamasti rääkiski, kuna suured ei tahtnud seda rumalat juttu kuulata. Lõpmatud jutud sellest, kuidas on hädavajadus asju sassi ajada ja et see päästab elu ja teeb head. No ullike, mis seal ikka. Eks igas külas ole nähtavasti oma. Meie külas on neid sedasorti ullikesi ikka läbi aja olnud. Vanarahvas teadis rääkida, et Männikäärust tasub eemale hoida. Sealsed soo aurud ja sookailu õitsemise aeg, ei ole hea koht kus ristinimesel olla.“

„Siin lähedal on anomaalne koht, kus ei ole mobiili levi ja tehnika käitub imelikult. Ma ei ole siiani suutnud tuvastada, mis see on.“ Marika vaatas Kauri poole.

„Ma nii tahaks teada, mis seda põhjustab. Tahad, lähme jalutame sinna? Liigutama peaks peale sellist söömingut.“ Ta naeratas ja tiris Kauri diivanilt püsti.

„Lähme! Muidu sa kuuled järgmised kolm tundi küla ajaloost. Sind viiakse kurssi iga inimese sugupuu ja noorepõlvetempudega, mis siin tehtud on.“

Kaur tõusis. „Aitüma hüva söögi eest. Linnas selliseid pannkooke tõesti ei saa.“ Kauril oli heameel näha tädi ülepaisutatud tagasihoidlikust. „Ah, mis nüüd … Need paar pannkooki. Oleks ma ette teadnud, et Marika noormehe kaasa võtab, oleksin liha teinud. Või tegelikult, ma juba võtsin tüki liha sügavkülmast välja. Hommikul saab ikka midagi sellist ka süüa, mis mehel süüa sünnib.“ Vanatädi naeratas õnnelikult.

„Ma hakkan tainast tegema. Te minge ja liigutage ennast pisut, siis saab pirukaid.“

„Pirukaid?“ Kauri näos oli näha, et süüa ta küll enam ei suuda. Ta tajus vanatädi hukkamõistvat pilku, kui termostopsi kohviga täitis ja õue siirdus.

„Kes siis kõndimise peal sööb ja joob …“ porises vanatädi vaikselt omaette.

 

Kaur naeratas rahulolevalt, kui nad majast eemale jalutasid. „Sul on klassikaline vanatädi.“ Ta viskas pöidla püsti Marika poole. „Neid ei tohi liiga tihti külastada, mõjub kehakaalule halvasti.“

Marika itsitas: „Tal on nüüd jõuludeni jutuainet kõigi külanaistega, et milline sihvakas noormees tal külas käis. Võibolla räägib isegi Räpa Ritaga sellest.“ Nad kõndisid mööda metsarada ja Kaur rüüpas topsist kohvi.

„Ilus on siin,“ lausus noormees ümbrust vaadates.

„Jah, ainult levi ei ole vahepeal. Kui ma väike olin, siis ikka räägiti vanu haldjajutte, et siin kusagil olla haldjakuninga kääbas. See olla peidetud paksu udu sisse ja aegajalt tullakse haldjamaalt siiapoole ja mõned meie inimesed eksivad sinna poole. Kes tagasi on tulnud, olla peast imelikuks läinud. Hakanud ristiinimese eluviise vihkama, nagu vanatädi ütleks. Võibolla on siin kusagil mingi tugev looduslik kiirgus või neeldumine, mõne haruldase maavara ladestus võibolla? Mine tea, mis siin lähedal laugastest leida võib. Olen mõõtmisi teinud ja imelikud kõikumised on. Tahad, lähme sinna? See ei ole kaugel. Näitan sulle, kuidas aku lihtsalt ära sureb, ilma igasuguse seletuseta.“ Marika koputas sõrmega telefoni pihta, mis Kauri taskust välja punnitas.

„Ega siin mõnda militaarobjekti ei ole lähedal?“

„Siin, soo serval? Minu teada küll mitte.“ Marika tõmbas hõlmad koomale. „Kas sulle ei tundu, et jahedaks on läinud?“ Oli hakanud hämarduma ja niisketest lohkudest kerkis udu. Varsti oli neid ümbritsev udu paksem ja moodustas niiske rõske massi. Marika nihkus Kaurile lähemale ja poetas oma käe noormehele pihku. Ta naeratas pisut häbelikult. „Et sa kaduma ei läheks … vanarahvas ikka ütles, et udus tuleb kokku hoida. Üksik uitaja läheb kaduma. Selles udus me õiget kohta üles ei leia. Lähme tagasi.“

„Õige tee ikka leiame üles? Me tulime üle niidu. Sellise paksu uduga võime ekselda kuhu iganes.“

„Ah ole, nüüd. Pane keps sisse, kui mind ei usalda.“ Marika oli solvunud ja lasi käe lahti.

„Tule. Siit lähevad ju meie jäljed. Näed?“ Marika viipas maha tallatud rohule, mis oli nende taga raja jätnud ja hakkas minema.

„Tule, majas võid ka kepsuga jännata. Rõske on.“ Marika seisatas ja ootas Kauri järgi.

Hetkeks oli udu vaikus täielik. Ei olnud kuulda ühtegi heli ja kohe oli kuulda palju vaikseid helisid. Mingi linnu paaniline kädistamine eemal, madal tümpsuv heli, rohutirtsude siristamine ja midagi veel, millele Marika ei osanud nime anda.

„Kaur, kus sa oled? Vasta!“ Paks udu mässis naise endasse, sõnad sumbusid udusse. Paanikast tõusis Marikale klomp kurku. „Ära lollita. Ei ole naljakas. Ma lähen majja tagasi. Kui sa ära peaksid eksima, siis mine mööda metsa äärt ja jõuad maanteeni. Sealt on kilomeetrine ring mööda asfalti vanatädi majani. Mine mööda seda, kui sa minuga tulla ei taha. KAUR! Ära lollita!“

Marika tundis ennast tobedana ja häirituna. Kui Kaur tahab lolli mängida, las siis mängib. Tema läheb tagasi.

„KAUR!“ karjus ta udusse. „Kus sa oled?“ Ainult vaikus ja tihke valge udu. Kauri jaoks oli see võõras koht, aga ümbrus on ju turvaline, mõtles Marika. Küll ta hommikul, kui udu lahtub, leiab tee vanatädi majani. Nõme on küll öö õues veeta, aga midagi hullu juhtuda ei saa. Ei ole siin metsloomi ega midagi. Kõige hirmsam, mis saab juhtuda, on sääskedest puretud saada. Suveööd ei ole nii jahedad ka ja Kauril oli, erinevalt Marikast, paks pusa seljas, rahustas naine end mõttes. Ta sättis sammud maja poole. Võibolla ootab Kaur teda juba seal ja teeb nägusid?

 

Vanatädi ei olnud läinud pirukaid tegema. Ta istus verandatoolil ja tukkus, nagu ikka, kui kedagi jalutamast tagasi ootas.

„Ega Kaur tulnud ei ole?“ Vanatädi ehmatas ärkvele ja raputas segaduses pead. Marika hakkas kiirustades seletama: „Läksime udus lahku ja ta vist tahtis lollitada ja eksis ära udus. Kaotasin ta ära. Ega vist muud teha pole kui hommikut oodata, kui teda siin ei ole?“ Marika toetus veranda piirdele. „Nõme … Telefon ka ei tööta. Proovisin mitu korda helistada, aga kas tal on siis aku tühi või on leviaugus. Jäta raadio verandale mängima. Võibolla kuuleb ja leiab hääle järgi teed. Hommikul lähen otsima, kui ta ise välja ei ilmu.“

Marika oli häiritud ja murelik, aga vanatädi vaatas teda segase pilguga. „Millest sa räägid, kallis lats. Kes on kadunud udus?“

„Kaur!“ vanatädi vaatas teda mõistmatu pilguga. „Kes?“

Marika pahvatas: „Noormees, kellega ma täna siia tulin. Talle veel väga meeldisid sinu pannkoogid.“

„Sa tahad pannkooki? Öelnud siis kohe, ma lähen ja teen. Sellise paksu uduga ei peaks väljas kondama. Teeb liigesed valusaks.“ Marika jäi tädi jahmunud ilmel vaatama.

„Et nagu … inimene jääb udus kaduma ja sa lähed pannkooke tegema?“

„Mis inimene? Kellest sa räägid?“

„Kaurist. Sa just tund aega tagasi söötsid meile kuhja pannkooke sisse.“

Vanatädi tuli ja katsus Marika otsaesist. „Ega sa külma saanud ei ole? Oled terve ikka? Mine magama, latseke, sa näed liiga korrastatud välja.“ Tädi sasis ta juukseid ja tõmbas pluusihõlma teksadest välja.

Marika jälgis tädi suurte silmadega ja taandus siis ettevaatlikult külaliste tuppa, kus ta magas, kui tädi juures oli. Midagi oli valesti.

 

Xxx

Hommikul läks Marika rongiga linna tagasi. Kaur ei olnudki välja ilmunud. Telefonile noormees ei vastanud ja Marika süda valutas. Hommikul oli tädi nii kummaliselt käitunud, et Marika mõtles emaga tädi vaimse tervise kohta tõsisema vestluse maha pidada. Üksi elav vanainimene küll, aga ta ei saa vist enam ise hakkama. Vanatädi käis mööda maja ja pudistas kaerahelbeid näpuotsaga laiali. Peale hommikusööki ei asunud ta andunult nõusid pesema, nagu tavaliselt, vaid pani mustad nõud uhkustundega kraanikaussi. Jälgis särasilmselt, kuidas üks kärbes mööda taldrikuserva ukerdas ja naeratas südamlikult pinisevale porikärbsele. Vaene vanatädi, aastate koorem oli lõpuks ta vaimse tervise murdnud. Kaurist, kes külas oli olnud, ei mäletanud vanatädi midagi.

 

Koju jõudes ootas Marikat ees ebameeldiv üllatus. Keegi oli tema korteris käinud. Vähe sellest, et sinu asjades soritakse, need olid piinliku korralikkusega paigutatud. Kurat küll, vargal võiks nii palju mõistust olla, et mitte enda tagant koristada ja ruttu jalga lasta. Privaatsuse riive oli nii tohutu, et kõik tundus võõras ja steriilne. See nagu ei oleks olnud tema korter. Asjad olid tema omad, aga kõik nägi kuidagi vale välja. Raha ei olnud vargad üles leidnud. Mitte et seda ülearu palju oleks olnud, aga ikkagi. Koolilõpu kullast sõrmus ja hõbekaelakee olid samuti alles. Arusaamatu, mida vargad otsisid? Häiriv oli vaadata, et võõrad olid korteris kaua viibinud. Uskumatu, nad olid isegi vaiba tolmuimejaga üle käinud. Marika sussid olid ilusasti koridori pandud. Kas mingil pervol on tema korteri võtmed? Lukk oli terve. Või nad püüdsid oma sõrmejälgi ja toimetamisi varjata ja sellepärast nii hullult koristasid? Marika pani asju oma käe järgi ära ja püüdis uuesti kodust tunnet tekitada. Võõras ja häiriv ebamugavus jäi. Kaur ei vastanud endiselt telefonile ja Marika oli mures, kas ta ikka on linna tagasi saanud. Politseisse ei olnud mõtet helistada, sest midagi ju varastatud ei olnud ja Kauriga ei olnud ju otseselt midagi juhtunud. Võibolla oli Marika ise unustanud ukse lukustada, kui hommikul loengusse ruttas? Mõni narkar võis leida lahtise ukse ja olla korteris pea terve päeva. See et narkolaksu all inimestel kummalised luulud peale tulevad, kaasa arvatud kompulsiivne koristamine, võis juhtuda. Kummaline, väga kummaline, aga nii võis juhtuda.

Paanika ja häirituse kustutamiseks avas Marika veinipudeli ja kallas endale suure klaasi. Siidine vedelik rahustas närve ja andis kindlustunde tagasi. Varsti oli pudel tühi ja naine uinus diivanil.

 

Järgmisel hommikul naases häirituse tunne kohe, kui Marika silmad avas. Tuba oli ära koristatud! See pervo oli öösel siin käinud, kui naine magas. Ta võdistas õlgu ebameeldivusest. Veinisena oli ta eile üritanud seljakotist konspekti välja õngitseda, lehed pudenesid laiali ja jäid põrandale vedelema. Nüüd aga olid need pakis ja korrektselt laua nurgal. Marika ise ei paneks MITTE KUNAGI asju nii. Pea oli eilsest veinist paks ja ta lasi endale kraanist klaasi vett. Lonksates astus ta akna juurde ja vaatas välja. Läks hetk aega, enne kui ta aru sai, miks pilt nii terav on. See pervo oli aknad ära pesnud! Kas teda jälgiti läbi akna ja nii oli pilt selgem? Muru oli ära niidetud ja aed korda tehtud. Kõik oli nii puhas ja korrastatud, et see häiris. Ei peaks häirima, kui asjad on korras. Kui aga korrastajaks on su magamise ajal korteris käiv pervert, on asjad halvasti. Marika vaatas veeklaasi käes. Käsi värises nii, et vesi klaasis võbeles.

Marika tegi tassi kohvi ja mõtles, et peab kindlasti täna lukuvahetuse tellima. Ta toppis konspekti seljakotti ja lippas loengusse.

 

„KAUR! Kus sa olid?“ ei jõudnud Marika ära pahandada, kui noormeest õppehoone koridoris nägi. „Miks sa telefoni ei võta! Ma muretsesin, kui sa kadunuks jäid! Idioot selline. On sinuga kõik korras? Mul on vanatädi nüüd segi keeranud ja mingil pervol on minu korteri võtmed ja ta käib seal, kui ma magan!“ See kõik tuli ühe hingetõmbega. Marika vaatas kurjalt Kauri, kuid sisemuses möllas paanika.

Noormees vaatas täiesti mõistmatul ilmel vastu ja lausus ilmselgelt solvunult: „Kas sinuga on kõik korras? See on nüüd küll midagi uut. Tühja koha pealt vast nii ikka kohe solvata ei maksaks ... Püüad negentroopiasse sisse elada või? Mis segast sa ajad? Mis kadunud, mis pervod? Huvitav püüad olla? Loeng algab kohe. Hea näed välja,“ ta pilgutas Marikale silma ja vaatas tunnustavalt naise pohmas ja pisut loppis olemist. Kaur kiirustas loengusse, Marika püsis tema tuules. Nad istusid ja Marika tõmbas kopsud juba õhku täis, et sosistades edasi pahandada, kuid jäi kuulatama.

„ … Negentroopses universumis, nagu meie oma … liigub kõik maksimaalse korrastatuse suunas ja peab rakendama lisaenergiat, et takistada korrastumist.“ Marika kortsutas kulmu ja vaatas Kauri poole. „Nagu meie omas? Kuulsid, mis ta just ütles?“ ta ei suutnud itsitust tagasi hoida. Lektorite vead toitsid tudengite anekdoote ja siin oli üks selline just juhtunud. Pärast saab öelda: „Ma olin seal loengus.“ Kaur vaatas teda mõistmatul ilmel. „Mis sul viga on?“ ja konspekteeris häirimatul ilmel edasi.

„ … korrastumise aluseks on pektiinid, mille vahel on infoladestused. Teatud hetkest alates entroopia tingimustes on mateeria algosad piisavalt eemaldunud üksteisest. Pektiinide vaheline infoühendus katkeb ja ei olegi võimalik määrata asjade algset nullpunkti. Mateeria ei korrastu, vaid liigub kaose suunal. Mateeria kokku tõmbumisel ehk negentroopia tingimustes taastub pektiinide vaheline infoladestus ja mateeria pakitakse kokku korrastatuse suunas. Kui kogu mateeria on korrastunud, taastub kosmiline algmuna. Liigume selles suunas ja iga päev toob kaasa suurema korrastatuse. Korrastumise kiirus on pöördvõrdeline massiga, mida tuleb korrastada ja panen teile südamele, et igaühe panus loeb. Katsuge vähendada korrastatust enda ja oma lähedaste ümber, nii palju kui suudate. Meie kurb reaalsus …“ lektor ohkas ja jätkas loenguga.

Marikal läks silme eest uduseks ja veri kohises kõrvus. Mida ta just kuulnud oli? Kas see oli loll aprillinali ja pilaloeng? Loengus sellist jama suust välja ajada? Kas lektor oli purjus? Kõik konspekteerisid usinalt. Kedagi ei häirinud miski. Ta lasi pilgul üle auditooriumi käia. Lõpuks ta suutis iseenda jaoks sõnastada, mis teda alateadlikult häiris. Liiga puhas oli. Ei olnud seina peal kooruvat värvi ja kulunud linoleumi. Ei olnud paksu tolmu lambikupli peal, mis tegi valguse pehmeks ja õdusaks. Riided olid inimeste seljas puhtad ja uued. Kusagil ei paistnud väljaveninud, ja mitte nii puhtaid kampsikuid, mis oli tema inimeste lemmikriietus. Need siin ei olnud TEMA inimesed. Need olid … ta ei teadnud ise ka kes need olid. Kaur nagu Kaur ikka, aga … tal oli värskelt pügatud soeng ja triigitud T-särk. Triigitud T-särk! Kauril, keda Marika tundis, kindlasti ei olnud triikrauda. Mitte et ta seda kasutanud oleks, kui see oleks olemas olnud. Paanika tahtis mõtlemist halvata. Närviliselt meenutas Marika, kust asjad olid hakanud valesti minema. Sealt udust, kus Kaur kadunuks jäi. Marika oli siis haldjakuninga haua leidnud, kippus hapu mõte pähe. Seda kujutluspilti oli raske eemale tõrjuda. See siin oli haldjate maa, kust oli tulnud külahull Räpa Rita?

 

Räpa Rita! Siit on võimalik tagasi saada! Keegi oli samamoodi nagu tema udus valele poole sattunud.

„Kuule, sa Ritat tead?“ Marika nügis Kauri, kes konspekteeris. See oli huupi küsimus, aga lihtsat tuli üle huulte, nagu õlekõrs mille külge uppuja klammerdub.

„Mis Rita? Ei tea. Roosvaldi mõtled? Vanakülast pärit vist. Jauras kunagi, et rongiajad on valed ja ta ei jõua eksamile sellepärast. Seal kolm rida eespool istub, brünett lühikeste juustega,“ Kaur viipas lõuaga vasakule ega katkestanud konspekteerimist. Maarika vaatas lühikese kuklasoenguga kena neidu. Ta ei meenutanud üldse seda Ritat, keda ta lapsepõlvest mäletas. Samas … kui mõelda ta palju-palju vanemaks … mine tea. Marika ootas loengu lõpuni ja lähenes Ritale.

„Tere, me vist ei ole tuttavad. Marika.“ Marika noogutas veidi. „On sul pisut aega? Teen kohvi välja. Järgmise loenguni on pool tundi.“ Rita kehitas õlgu. „Mul ei ole endal ka üleeelmise loengu materjale, kui sa seda otsid.“ „Ei, mul on üks teine jutt. Ega sa mõnikord Männikääru kanti ei satu?“ Nad kõndisid kohviku poole.

„Männikääru? Sa oled ka Vanametsa kandist pärit?“

„Mingil määral. Mu vanatädi on sealt, suviti olin seal palju.“

„Miks see Männikääru sind huvitab? Haldjakuninga hauda tahad korrastama minna või?“ Rita turtsus naerda. Tal oli kähisev ja mitte just eriti meeldiv naer. Marika võdistas õlgu.

„Kas nüüd just korrastada, aga oled sa seal kandis mõõtmisi teinud? Mingeid anomaaliaid oled täheldanud?“ Rita jäi seisma ja kortsutas kulmu. „Vanarahvas räägib, et jaanipäeva paiku seal ei korrastuvat asjad. Haldjakuninga hauda pidada mingi koll valvama udus ja lastel ei lubata udule lähedale minna. Seda vana ebausku pead silmas? Kuule, ma ei hakka mingi lolli folkloori pärast mõõteseadmeid välja otsima ja mööda sooserva kondama. Lõbutse ise kui tahad. Mina ei ühine.“

„Jaanipäeva paiku? Kas ainult siis on sealkandis asjad imelikud?“

„Mine ja otsi need külamutid üles ja päri muinasjuttude järele. Kindel, et sa ikka füüsikat õpid ja mitte folkloori? Sul näikse pea päris udu täis olevat. Aga muidu ennast tipp-tipp üles löönud,“ ta vaatas tunnustavalt Marika lohakalt lonti vajunud hobusesaba ja ühte kõrvarõngast. Marika katsus automaatselt kõrva ja kirus, et oli kõrvarõnga nähtavasti riideid vahetades ära kaotanud. „Ah, ära eputa. Sellise väljanägemise jaoks läheb paar tundi. Kes sulle siit meeldib, et nii pingutad?“ Rita vaatas huvitatult ringi. „Aa, no Sven muidugi. See, et me temaga ühikas kõrvuti tubades elame, ei tee meist paari. Kui sa tahad talle külge lüüa, siis ta armastab piljardit mängida. Mine nurgapealsesse piljardituppa mängima. Mulle ei ole vaja külje alla ujuda mingite külamuti juttudega. Kuigi kohvi joon ma alati hea meelega,“ ta naeris ja patsutas vandeseltslaslikult Marika õlga.

Marika oleks tahtnud häbi pärast maa alla vajuda. Puna valgus üle ta näo ja see oleks nagu ainult kinnitanud Rita juttu. Tema maailmas oli Sven üks paras nilbik ja korduvalt Marikale külge löönud. Võeh …

 

Peale loengut otsustas Marika uuesti maale minna. Kui kusagilt tagasi sai, siis vist sealt. Männikääru ja tema udu tuli uurida. Ta läks kodust läbi, haaras mõned mõõteriistad ning toppis seljakotti soojemaid riideid. Lõi pauguga ukse kinni ja mõtles, et kas on mõtet ust lukustada või mitte? Kui keegi käis tema korteris, siis eriti vahet ei olnud. Rõve, lihtsalt rõve, kui keegi su elamises ringi kondab ja KORISTAB! Marika tõmbas hõlmad koomale ja suundus rongijaama. Rahakoti oli ta unustanud kodus teise õlakotti ja sõitis jänest. Mis nad ikka tudengile teha saavad?

Rong jäi paar minutit hiljaks ja oli peaaegu tühi. Marika istus pehmele polstrile ja jäi tuima näoga aknast välja vaatama. Mis jamasse ta sattunud oli? Peaks ju olema elevil, et elu võimalus uurida mingit anomaaliat aga … see kõik oli liiga hirmutav. Mingi pervo käib sinu korteris kui sa magad, su sõbrad on ja ei ole ka su sõbrad, kehtivad mingid teised reeglid, millest sa midagi ei tea – seda kõike oli korraga liiga palju. Kõht korises. Loodetavalt on tädi siiski piisavalt endine ja nuumab pannkookidega. Kui need põhiväärtused peaksid ka kõikuma lööma, siis ta ei kannata seda enam välja.

Rongi peatusest tädi majani oli viisteist minutit jalutada. Tavaliselt jalutas ta aeglaselt ja nautis metsa ja põlluääri. Siin oli alati rahulik. Praegu sammus ta kiirustades ja häirituna sellest, et teeperved olid niidetud ja tuttavad teeaugud kadunud. Mitte, et asfaldiaugud ägedad oleksid. Ei, ei ole. Ta oli kunagi oma esimese peika autoga siin sõitma õppinud ja auto põhja vastu asfaldiauku ära mõlkinud. Mihkel ei andnud talle seda mitte kunagi andeks.

 

Luisa maja hakkas paistma. Vanatädi oli muru niitnud ja õunapuu oksi kärpinud. Maja nägi välja ilus nagu piltpostkaardil. Kuidas ta küll jaksab oma vanuses nii toimetada, imestas Marika.

„Tere, ma, näed, tulin jälle. Seekord võtsin mõõteriistad kaasa. Hakkan teadust tegema,“ püüdis Marika tädi tervitades rõõmsameelne olla.

„Oi, sind on alati rõõm näha. Kas sa söönud oled?“ Marika hingas kergendatult. Mõned asjad siiski ei muutu, jumal tänatud. Peale värskekapsasuppi ja singivõileibasid istusid nad elutoas ja Marika vaatas kahtlustavalt tädi, kui see hakkas laudlina diivanilaual viltu sikutama.

„Mis sa teed?“

„Ega ma ju teadnud, et täna külalisi tuleb. Oleks pisut ettevalmistanud, sassutanud natuke …“ lausus tädi ähmi täis minnes.

„Ah, mis külaline mina olen, oma veri ju.“ Maarika naeratas rahustavalt ja pani peo tädi põlvele. „Räägi mulle parem udust ja Hullust Ritast.“

Tädi kortsutas kulme. „Ei, minule see Rita ei meeldi. Ta paneb ööseks oma riided kokkuvolditult toolile. Kujutad sa ette! Ja kingad võtab jalast ära kui sisse tuleb. Nagu tal oleks kahju paar liivatera majja tuua.“ Ta raputas otsustavalt pead. „Sealt Männikääru kandist tuleb ainult ühte häda ja viletsust. Oled juba kuulnud, neil ei ole enam lauta. Kuhu nad talvel lambad panevad? Eputavad ja toovad tuppa või? Mina sellist moodi heaks ei kiida. Loomad olgu ikka laudas. Inimesed peavad enda eluasemete sassutamisega ikka ise hakkama saama…“

„Mis asjaga?“ ei saanud Marika aru. „Sassutamisega?“

„Mina ei tea, kuidas te linnas neid asju peene nimega kutsute. Vanarahvas on seda ikka sassutamiseks kutsunud. Mustri sassi ajamine. Sassutamine. Kas sa oled külma saanud või üle õppinud, et nii vanainimest narrid?“

Marika naeratas vabandavalt. „Ega ma end viimasel ajal, nagu ma ise, ei tunne küll.“ Ta ohkas. „Mis seal Männikäärul siis juhtus?“

„Mis juhtus, mis juhtus? Lambad olid karjamaal ja lauda uks oli lahti jäetud. Porikad kõik lendasid välja ja laudas ei käinud keegi sassutamas mitu nädalat.“ Tädi vaatas teda hukkamõistva ja tähendusrikka pilguga.

„Ja mis juhtus?“ ei saanud Marika aru.

 „No nüüd neil ei ole enam lauta.“

„Mis mõttes ei ole? Porikärbsed võtsid kaasa ära lennates või?“

Vanatädi Luisa vaatas teda pikalt.

„Ma teen sulle pärnaõieteed. Sa oled tõesti külma saanud ja käitud imelikult. Pärnaõietee aitab alati, kui keegi lolli juttu ajama hakkab.“ Tädi hakkas kapis purke tõstma ja õiget otsima. Marika vaatas teda murelikult ja küsis ettevaatlikult: „ Aga, mis sellest laudast siis sai?“

Tädi peatus oma tegevuse juures ja sülitas kolm korda üle õla. „No … KORDA sai. Nüüd enam ei ole. Ilus murulapp on selle asemel. Ptüi-ptüi-ptüi,“ ja tegi kurja tõrjuva märgi. „Kahju kohe Amandast, aga eks ta ole ise süüdi. Mina veel andsin talle selle kevadisi porika vastseid.“

Marika kirtsutas nina. „Sul on porikärbse vastseid ja sa jagad neid?“ Ta võdistas õlgu.

Tädi vaatas teda mõistmatul pilgul. „Igas talus on oma porikärbsed. Lased ruumi ja ei pea seda ruumi sassutama. Kärbes teeb töö ära. Nende pisikene sitt on kulla hinnaga, sellest piisab. Kui ruume on palju, ei ole muud moodust ruumide alleshoidmiseks.“

Marika kortsutas kulmu. „Mis mõttes ruumide alles hoidmiseks?“

Tädi vaatas teda kaastundliku pilguga. „Kohe teen teed latseke …“

„MIS MÕTTES ruumide alleshoidmiseks?“ ärritus Marika. „Kuhu need ruumid kaovad?“

„Seda, latseke, läksid sina sinna universiteeti õppima, et kuhu nad kaovad. Vanarahvas ütleb selle kohta, et muster läks kokku. Kui muster kokku läheb, siis kaob asi ära. Sellepärast ongi kogu aeg vaja sassutada, et asjad alles püsiksid. Ilmaaega sa võdistad siin õlgu porikärbeste peale. Nad on väga kasulikud. Mul on alati varu vastseid külmikus. Panen sulle tikutopsis mõned kaasa. Ära aknaid lahti hoia ja enda toitmisega saavad nad ise tavaliselt hakkama. Imelised elukad. Kui tahad hellitada, jäta väike tükk suitsuvorsti aknalauale. Kuuled tema pininat ja süda rahul. Tead, et kõik on alles.“ Vanatädi vaatas teda tõsisel ilmel. „Ma olen mures su pärast. Kas sa oled üle tudeerinud või on poisid pea sassi ajanud? Pinges ja närviline oled. Nagu hullutõvega koer oleks hammustanud.“

Marika vaatas vaipa enda varvaste juures. „Jah, mul on viimasel ajal pisut raske, aga ma ei saa rääkida miks,“ ta naeratas nõrgalt. „Hulluks hakkad pidama.“ Ta kehitas vabandavalt õlgu.

„Kui kahe kõrva vahel tuul ulub, siis on maarohtudest ikka abi. Mul on kuivatatud sookailu, kui asjad väga halvasti on. Mu kadunud abikaasi ikka tegi sookailu tõmmisest kompressi, kui asjad väga hulluks läksid.“ Tädi naeratas meenutades.

 

Marika jäi nädalaks Luisa külaliseks. Tegi mõõtmisi Männikäärul ja ei suutnud midagi märkimisväärset tuvastada. Uuris udu ja küsis külahullu kohta, kuid teda ei oldud ammu nähtud. Oletati, et võib-olla oli Rita kusagil metsas või soos otsa leidnud. Samas oli ta ka varem pikalt kadunud olnud ja siis jälle välja ilmunud. Keegi ei teadnud ja külahull oli oma meelelahutusliku elemendi juba ammu kaotanud, muutudes tavaliseks osaks elust.

Niipalju sai Marika siiski targemaks, et paksu udu oli siinkandis peamiselt jaanipäeva paiku. Udu sooservas oli ikka, aga paksu „haldjakuninga haua udu“ ainult südasuvel ja sellest hoiti teadlikult eemale. Selleks, et mitte korda majja tuua, nagu vanarahvas ütles.

Marika närvid olid pingul. Ta oli naabertalust kisaga välja visatud, kui oli maha löönud kohvilauas istudes tema käele maandunud kärbse. Vanatädil olid silmad häbi täis ja ta lubas Marika emaga sellest tõsiselt rääkida.

 

Kui ta lahkudes vanatädi embas ja rongipeatuse poole suundus, oli tal taskus kaks tikutopsi porikärbestega. Luisa oli teda kurjalt vaadanud ja lausunud: „Hoia neid paremini!“ Elukad pirisesid ja teadmine taskus olevast tekitas jälkust. Lugupidamisest tädi vastu ei visanud ta tikutopse maha ja ei astunud peale, vaid surus taskupõhja. Pesta vanatädi ei lasknud ja Marika juba unistas vannist, kui viimaks koju jõuab. Riideid peaks ka pesema, käis mõte peast läbi, aga ega ei viitsi, ja need nägid veel täitsa kobedad välja. Marika kahtlustas, et vanatädi käis öösiti salaja tema riideid pesemas. Riided olid alati hommikul puhtad ja korrastatud. Saaks ometi koju, mõtles Marika. Kuhugi, kus keegi kogu aeg ei sekelda sinu ümber ja ei lägasta samal ajal.

Vanatädi Luisa muudkui pudistas kogu aeg kaerahelbeid ja liiva enda ümber ja samal ajal oli elamine hiilgavalt puhas. Marika ei saanud tädi paranoiadest ja vanarahvajuttudest aru. Miks ta pesi öösiti Marika riideid? Miks ta säras õnnest, kui Marika tuli metsast ja juuksed olid ämblikke ja oksapudi täis? Pits või rohkem head konjakit oleks vaja ja sooja vanni, mõtles ta läbi rongiakna maastikku vaadates. Närvid läbi nagu politseikoeral? Tuli meelde vana ütlemine ja see oleks olnud nagu … Marika ohkas. Tal oli vaja saada koju. Oma PÄRIS koju.

 

Ust avades tuli meelde pervo, kes oli korteris käinud. Nii ei saa ju elada … Huvitav, kas mingist valvekaamerast oleks abi? Näeks vähemalt, kellega tegemist. Võtmeid koridorilauale visates Marika peatus. Midagi oli valesti, aga ta ei saanud kohe aru, mis. Peale selle muidugi, et siin oldi jälle koristatud. Hetk järgi mõelnuna sai ta aru, et magamistoauks oli puudu. Köök, elutuba - aga kus oli magamistoa uks? Sile veatu tapetseeritud koht oli seal, kus oleks pidanud uks olema. Marika jäi tihti teleka ette diivanile magama või uinus lugedes. Talle ei meeldinud liiga pehme madrats, mis oli voodis. Ta ei olnud vist ammu magamistoas käinud, kuid … kus TUBA on?

 

Ta katsus väriseva käega tapeeti kohas, kus oleks pidanud olema uks. Kas sellest vanatädi rääkiski, et asjad kaovad ära, kui ei sassuta? Marika läks kööki, otsis välja likööripudeli põhja ja kummutas selle endale kurku. Käte värin ei lakanud, aga kui kuum jutt kõhus allapoole liikus, tundis ta end pisut kindlamalt.

Et, siis selline koht … Püha jumal, siit oli vaja ära saada …

Porikärbes pinises taskupõhjas tikutopsis. Marika võttis kaks tikutopsi hajameelselt taskust välja.

„Ma päriselt teen seda?“ küsis ta endalt tikutopse vaadates ja lükkas sõrmega ühe tikutopsisahtli lahti. Kärbes sööstis kohe välja ja jäi lae alla tiirutama. Teine kärbes oli surnud. Marika pani näpu suule ja ütles: „Tsss, sellest me Luisale ei räägi,“ ja lasi tikutopsi sõrmenipsuga põrandale. Vaatas lae all tiirutava kärbse poole ja lausus: „Seal, kust mina tulen, peetakse seda imelikuks. Meil peeti koeri või kasse. Sulle peaks nime panema. Kuidas oleks Carlos?“ Kärbes ei reageerinud.

Marika ohkas ja vajus diivanile. Iga jumala päev peab siis sassutama hakkama, kui tahad, et asjad olemas oleksid? Ainult need, mida aktiivselt kasutatakse, püsivad? Ta silmitses masendunult korras tuba. Läks kööki ja võttis paki mannat. Pani peo pakki sisse ja külvas mannat üle toa. „Mul on seda tuba homme ka vaja. Ma ei tea, toake, kuidas sa enne hakkama said. Püüan olla edaspidi asjade laiali loopimises hoolsam.“ Ta läks koridori ja vannituppa, sinnagi mannat visates. Pilk jäi pidama perfektselt puhtale kraanikausile vannitoas. Ta raputas pead ja lükkas veekraani tilkuma. Koridorist läbi minnes nägi ta huulepulka, mis oli kotist välja pudenenud ja vedeles põrandal. Ta vaatas seda, vaatas ennast peeglis, ja tõmbas siis huulepulgaga triibu endale otsa ette. „Mul on sind ka homme vaja,“ ütles ta enda peegelpildile ja ajas juuksed sassi.

 

Xxx

 

Marika vaimne tervis kannatas aina enam, mida rohkem ta kohanes. Ta õppis ja leiutas järjest uusi räpastumise viise, nagu naine ise seda nimetas. Sõbrad vaatasid teda tunnustavalt, kui ta moosiplekiliste teksadega ringi käis ja riideid õmblustest lahti kiskus. Teda kutsuti seljataga isegi snoobiks. Marika ise ei teadnud sellest midagi. Temal oli surmahirm. Hirm ja paranoia asjade kadumise ees. Ta kontrollis kogu aeg, kas kõik vajalikud asjad on alati räpastatud, et midagi hommikul kadunud ei oleks. Ta oli sisse harjutanud ilurutiini, nagu ta seda naljatledes kutsus. Iga päev nüsis ta nüride kääridega paar juuksesalku ja määris endale mett pähe. Kui ta naljatles, siis naeratas suu, silmad mitte. Silmades oli pidev ärevus ja hirm.

Marika oli ennast Ritale sõbrannaks surunud ja nad käisid palju läbi. Marikal oli kinnisidee, et nad peavad järgmine suvi Ritaga koos Vanakülas jaanipäeva veetma ja Rita oli pikapeale nõustunud. Ta ei olnud vanamuttide jaanitulest küll huvitatud, aga peale paari suuremat teenet pidi nõustuma.

Kõige hirmutavam oli Marika jaoks, et ajaga hakkasid tema mõtted korrastuma. Ta ei suutnud enam meenutada asju, mille peale polnud ammu mõelnud. Aju oleks nagu samuti vaikselt korrastatud. Üks tema košmaaridest oli, et unustab ära, kust ta tulnud on, ja jääb igaveseks siia lõksu. Praegu ta veel mäletas, et on olemas teistsugune maailm. Veel mäletas …

 

Jaanipäev saabus ja nad läksid Ritaga maale. Marika suundus vanatädi juurde ja Rita enda vanemate juurde. Nad pidid õhtul küla kiigeplatsil kohtuma. Marika oli hakanud tegema märkmeid, sest ta mälu vedas juba tugevalt alt. Enam ei meenunudki põhjus, miks nad jaanipäeva veetma just siia olid tulnud. Oli lihtsalt ilus hiline suvine õhtu ja tädi oli loomulikult küpsetanud enda kuulsat lõhepirukat. See oli imeline. Marika pugis kahe suupoolega ja pudistas lauale ja sülle. Tädi säras rõõmust.

„Ma vaatasin, et sa olid endale kollase memo paberi pannud suurelt koti peale – mine Männikääru! Rita! Udu! Kas Tagaotsa talu Rita on ka siin? Te vist õpite koos. Nende tütar pidi ka ülikoolis õppima nagu sina. Tulid mulle sellega uhkustama. Ma kohe ütlesin neile, et meite Marika on kõige targem tudeng, ja et nende Rital on veel õppida ja õppida, et sinu teadmisteni jõuda. Kallan kohvi juurde?“

Marika raputas pead. „Ei aitäh. Udu? Hmm … ma vist lubasin kellelegi, et uurin sealset anomaaliat. Need jutud haldjakuninga hauast, et äkki on mingi füüsikaline anomaalia. Ju siis Ritat see huvitas. Ta sealt lähedalt pärit. Mis sa arvad, tuleb täna udu?“ Tädi kehitas õlgu. „Hundist rääkides, vaata kes sealt tuleb? Kas see pole mitte Tagaotsa talu Rita? Oi kui nägusaks ta on muutunud. Viimati oli nii kõrge kui teda nägin,“ tädi näitas umbes meetri kõrgusele käega.

Rita oli akna alt mööda läinud ja koputas nüüd uksele. „Tere siitpere rahvas. Marika, sa tahtsid mõõteseadmeid ja vaata, mis ma lakast leidsin.“ Ta näitas vanaaegset seadeldist. „Sellega otsis külahull kunagi haldjaid,“ ta naeris. „Tahad?“

Marika vaatas metallkastikest, millel oli paksust tuhmist klaasist aknake ja kaks osutit, mis ei liikunud.

„Kuule jah, ma olin kellelegi lubanud Männikääru haldjaudu mõõta. Tahad kaasa tulla, sa tunned kohta paremini? Tead, kus udu tavaliselt tekib ja millal.“

Rita põrnitses teda altkulmu. „Ega see nüüd hea koht kondamiseks ei ole. Laukad ja puha … Seda udu seal ikka tekib sooservas ja aeg ajalt jääb inimesi kadunuks. Mine tea kas nüüd udusse või laugastesse. Mina sinna uduga kõndima ei lähe.“

„Haldjakuningat kardad või? Lastel keelati ära, elu lõpuni kardad? Ma arvasin, et sul ikka vähe paksem veri on …“ Marika õrritas meelega. Ta teadis, et see on Rita nõrk koht. Kui Ritale öelda, et ta ei tohi või kardab, siis oli see üsna kindel viis teda midagi tegema panna. Rita surus huuled kokku ja tõstis lõua üles, peale hetkelist sisevõitlust lausus ta oodatud sõnad: „Lähme!“

 

Nad pakkisid seljakotti mõned mõõteseadmed ja läksid jaanitulele. Küla jaanituli oli nagu küla jaanituli ikka. Lõõtsmoonik, kiik ja palju puskarit. Mutikesed olid end kõik kenasti lille löönud ja juuste sagrimisega kõvasti vaeva näinud. Paar kobedamat pässikut püüdsid Marikale ja Ritale külge lüüa. Sellepeale said mehed Rita naabritelt hurjutada ja pahameel leebus uue puskaripudeli välja toomisega. Naised kiikusid ja oli üsna igav.

„Kuule, ma ei viitsi siin enam olla. Jumala nõme mõte oli siia tulla,“ lausus Rita.

„Nõus, lähme Männikäärust läbi ja siis homme linna tagasi. Anna andeks, ma ise ka ei tea, mis valu mul oli siia kaapida.“ Marika haaras seljakoti ja nad hakkasid liikuma. Siiski sasis ta edevalt tukka, kui vanamehest möödus, kes neile külge oli löönud. No mis teha, harjumused …

Rita kergitas kulmu ja muigas. Nad liikusid õhtuhämaruses mööda metsarada.

„Mis sa sellest haldjaudust tead?“

„Noh, suurt ei midagi. Ilmub ainult jaanipäeva paiku ja teinekord on imelikke helisid kuulda. Nagu karjuks keegi või siis jälle tümpsuks nagu midagi. Aru ei saa. Udu ju summutab kõik hääled ja meid lapsi kästi sellest väga eemale hoida.“

„Ja sellepärast sa teadki, et sealt kostab hääli, kuna sellest kästi eemale hoida?“ naeris Marika.

„… nojah, meil oli selline mäng, et kes julgeb kõige lähemale minna. Mina võitsin alati. Vanemad muidugi ei tohtinud näha. Kui teised lapsed käisid jaaniööl jaanimardikaid otsimas, siis meie käisime udu narrimas, nagu me seda kutsusime. Päris lahe oli, ainut laukasse võisid kukkuda, kui udu soos juhtus olema. See oli kord siin, kord seal, aga jaaniööl ikka tavaliselt oli. Ma sohu ei tahaks minna, mul on tennised. Vaatame kõigepealt siin ringi.“

 

Nad olid läinud läbi kidura metsa ja jõudnud sooäärsele niidule. Sääski oli palju ja see oli tüütu. „Ai,“ laksas Rita käel ühe sääse surnuks. „See tegelikult on hea, kui sääski on. Siis ei ole tuult ja on suurem tõenäosus uduks.“

„Mis uduks?“ küsis Marika hajameelselt ja määris mustust käeseljaga randmel laiali. Siin soo ääres oli nii imeline muda. Ta tõmbas endal määrdunud käega triibud üle otsaesise.

„Ah, ära eputa, ise sa tahtsid seda udu mõõtma tulla.“ Rita surus Marikale mõõteriistad pihku.

„Mõõda siis, ma ei hakka jalgu märjaks tegema. Ma jään siia jalgrajale. Sina lähed sinna,“ ta viipas paremale. Seal oli tekkinud udumass, mis voogas vaikselt nende poole.

„Lähed ja mõõdad. Kui enam ei näe, jääd paigale ja tuled minu hääle järgi tagasi. Ma olen siinsamas.“

Marika silmitses Ritat ja udu. Korraga ei tundunud mõte minna põlvist saadik märja rohu sisse kahlama ja teha mingit mõõtmist, ei tea kellele ja ei tea miks, üldse hea.

„Kuule, ma mõtlesin ümber. Lähme ära.“

„Nooh … nüüd lõid sina põnnama või? Ma olen paraja ringi maha kõndinud, mine ja tee oma mõõtmine ära,“ lausus Rita pahaselt. „Mine!“

 

Ta lükkas Marikat õlast udu suunas. Marika mudis õlga ja astus rajalt kõrvale rohu peale. See ei olnudki nii märg nagu oleks võinud arvata. Väike ämblikuvõrk jäi teksade külge. Oi, see on nii ilus, käis Marikal mõte peast läbi. Tühja sest mõõtmisest, öiselt niidult sai nii palju kaunist endale külge. Kõik need takjad, mis varruka äärde kinni jäid, kui ta liikus läbi heina. Ma olen nagu metshaldjas, naeratas Marika. Ta naeratas ka Ritale ja suundus udu poole.

 „Auuu!“

 „Jah?“ küsis Marika.

„Ei, mul ei olnud midagi öelda, lihtsalt udus huigatakse nagu seenel üksteisele, et teada kus ollakse.“

Marika rühkis udu poole. Maastik oli ebatasane ja ta koperdas mitu korda. Viimane kord, kui ta püsti sai ja Rita poole vaatas, nägi ta vaid udu enda ümber.

„Rita?“

„Jah, mis on?“

„Siin on udu.“

Rita lagistas naerda „Tõsi ka või? Tee oma mõõtmised ära, külm on.“

Marika võttis mõõteseadmed, lülitas sisse, ja asus näite fikseerima. Midagi erilist silma ei hakanud. Ainut tavapärane elektromagnetväli oli kuidagi kummaline. Või oli siis aparaat tuksis. Marika koputas seadmele, teades küll, et see midagi ei aita.

„Rita, mul on kõik. Kus rada on?“ Vaikus. „Rita!“ Marika keeras enda suunda, kus uskus rada olevat ja liikus pisut sinnapoole.

 „RITA!“

Udu summutas kõik hääled. Tema ümber oli paks ja hääletu udu. Riided said läbimärjaks ja hakkas külm. „RITA!“ Häiritus ja paanika tõstsid pead, süda kloppis. Väga nõme on soo piiril udus ära eksida. Peaks jääma paigale ja ootama hommikut. Ometi ei suutnud ta seda teha, vaid sörkis sinnapoole, kus uskus raja olevat. „Rita, kus sa oled! RITA!“ Ta koperdas joostes juurika otsa ja kukkus. Jalast käis läbi tohutu valusööst ja Marika kaotas teadvuse.

 

 

Ta ärkas heintel. Tema peale oli laotatud katkine vana saanitekk ja ta paitas seda heldinult. Nii hoolitsev, et talle oli pere kõige kallim vara külmakaitseks peale antud. Naine püüdis istuli tõusta kuid valusööst jalast lõi silme eest mustaks. Ta röögatas üllatusest. Heinaküüni uks tehti lahti ja üks talunaine tuli sisse. Ta vaatas heintel lamavat naist ettevaatlikult.

„Kes sa oled? Kas soldatid ajasid taga ja tegid liiga?“

Marika vaatas teda jahmatusega. Naine kandis rahvarõivaid ja need olid igapäevased riided, mitte liigsete tikanditega laulupeo jaoks hoitu. Linase pluusi käised olid üles kääritud ja suure valge põlle alt paistis triibuline seelik. Marika pea oli tühi ning keha valutas.

„Kus ma olen?“

„Männikäärul oled. Hullud ajad on. Sa olid soo serval oleva heinamaa teeperves siruli maas. Jalg puha puru. Mets on ära karanud soldateid täis. Kes sa oled ja kust siia said? Riided om nii võerad.“

 

Marika vaatas teda suurte silmadega ja hakkas lahinal nutma. Naine leebus ja astus lähemale.

„Hullud ajad on, latseke, hullud ajad. Mis su nimi om?“

Marika vaatas naise puhast pluusi, kinni pandud juukseid, kus ei olnud ühtegi juuksesalku välja tõmmatud ja paanika tõstis pead. Tal oli hirm selle naise pärast. See heatahtlik naine ei näe homset, kui tema ei aita. Naine oli kummardunud ja silitas lohutavalt õlga. Marika võttis peotäie heinu ja sasis selle naisele pähe. „Uih …“ kargas naine eemale. „Mis sul hakkas? Soldatid tegid liiga? Ega mina sulle halba taha.“ Ta rapsis heinu peast ära ja puhastas riideid. „Nii hullusti sassis kohe?“ Ta ohkas ja vaatas Marikat. „Ei mina sulle halba taha. Oled vaba minema nelja tuule puule kust tulid. Kuhu sa selle katkise jalaga lähed, püstigi ei seisa ise.“ Ta raputas pead.

„On sul lähedasi kes sinu eest hoolitseksid?“

„Ma ei tea,“ suutis Marika lõpuks endast välja suruda.

„Enda nime tead?“

Marika raputas nõrgalt pead. Kõik tundus kuidagi valesti olevat. Ta ei suutnud näppu peale panna ja ütelda, mis just täpselt, aga tunne oli vale. Talunaise puhas ja korrastatud välimus tekitas paanikahooge. Üks inimene ei peaks nii puhas olema. Ta ei näe nii homset! Marikal olid närvid täiesti läbi ja käed värisesid. Ta tihkus nutta, ise sellest aru saamata, ja vaatas oma vesiste silmadega vanaaegsetes riietes talunaist. Naine vaatas teda ja ohkas.

„Jää siia ja puhka seni, kui suudad omal jalal edasi minna. Mina ei küsi rohkem ja sa ei pea rääkima, kui ei taha.“ Ta läks küünist välja ja tuli tagasi leivapätsi ja veekannuga. „Kosu ja vaata, kas tasub edasi elada. Kõik hull läheb mingi aja pärast mööda.“

 

Marika sõi ja jäi vaatamata valutavale jalale magama. Ta ärkas selle peale, et küüni eest kostusid hääled. Kusagil istusid kaks naist ja ajasid juttu. Küüni uks oli irvakil ja hääled kostusid sisse.

„ … nägin postimaja juures poodud soldatit. Oli teine vaatamiseks välja pandud, et need kes metsa on karanud, ei julgeks ristirahvale häda teha.“

„Arvad, et see aitab? Hullud ajad on, hullud ajad … Mul siin küünis üks noor tüdrik, kes on vist nende kätte jäänud. Täitsa sassis omadega. Jalg ka täitsa puru, ei saa sellist minema ka ajada. Läheb ja sureb sulle aia taha ära. Kellel seda veel vaja on? Ristiinimene ikkagi.“ Naine ohkas.

„Mis nimeks? Ons ka kena tidrik? Enad Endlile otsid pruuti? Oleks ikka mõistlik kaasavaraga pruut võtta. Keegi ikka su Endlile tuleks.“

„Ah, sind ja sinu kosjajutte. Keegi ei pea pulmi nii hullul ajal. Ei tea mis nimi on. Ise ta öelda ei oska. Palavikus sonib ja karjub Ritat. Ju see tema nimi on. Rita, siis Rita. Nimi nagu iga teine. Ainult et pisut imelik on teine. Räpane kuidagi. Topib kärbsed endale tasku ja puhtaid asju ei taha enda ligiduses näha. Eks näis mis tast saab.“

„Sa seda kuulsid, et Luisa olla linnas tütre sünnitanud. Ilus ja terve tüdruk olla olnud ja jälle Luisa nimeks pannud. Nägin Pika Marti postimajas kui ta õnnitlussõnumit saatis telegrammiga. Hullud ajad küll, aga näe, rahvas välja ei sure …“

 

Marika silmitses tema käele laskunud kärbest. Et tema nimi oli siis Rita? Midagi selles nimes kõlas tuttavalt küll. Ta asetas ettevaatlikult peo kärbse peale ja püüdis selle lõksu.

„Tss,“ sosistas ta. „Mul on sind vaja, et homset päeva näha… Sassutamisega peab palju vaeva nägema ja seda peab korralikult tegema.“ ja pani kärbse hellalt taskusse, lootes teda mitte vigastada.

Seda talunaist, kes tema eest hoolitses, oli vaja aidata. Sassutamine oli vähim mida ta pakkuda sai.

Rita lubas sisimas, et ta tasub enda eest hoolitsemise võla.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0394)