„Kääpapatrull,“ teatas luise ilmega saabuja ja tõmbas põuest staatuse sümboli.
Hoone ees oodanud koolja ajas silmad suureks. Hetk hiljem, mõistes, kellega ta vestles, avaldas ta ülimat aupaklikust, kummardades maani. Viimane polnud hea mõte. Kummardamise käigus pudenes koolja pea õlgadelt. Et mitte endale häbi teha, haaras ta selle kiirelt käte vahele, enne kui pea nägupidi ristikleina sisse potsatas.
„Miks veski ei tööta?“ nõudis kääpapatrulli ohvitser, silmitsedes koletislikku ehitist, mille tiivikud seisid ohtrast tuulest hoolimata paigal.
„Rikkis,“ teatas kooljast möldri pea, samas kui keha üritas end veel madalamale painutada, siunates mõttes tüütuid konte, mis painutamist segasid
Ohvitser mühatas ja lükkas veskiukse lahti.
Ukse hinged tõid kuuldavale kõrvulukustava kriiske. Ohvitser noogutas tunnustavalt.
„Kus viga on?“
„Kõ-kõrgemal.“
„Näita!“ nõudis ohvitser.
Mölder ajas end püsti, tema kael tegi paar tõmblust, mida võinuks pidada noogutuseks. Seejärel, mõistes, et masinavärgi näitamiseks vajas mölder käsi, surus ta oma pea kaela külge tagasi ja sättis seda üht ja teistpidi. Kääpapatrull ootas ukse kõrval. Tema luine ilme muutumatu.
Mölder sai pea paika, ning mõistes, et tekitas oma peakaotusega tüli, proovis taaskord aupaklikult kummardada.
„Pole vaja kaotada pead,“ teatas kääpapatrulli ohvitser järsult.
„Ja-jah, õ-õige, õige“ pomises mölder kiirelt ja astus sisse. „Siin tasub vaikselt sammuda, muidu tolmab palju,“ sõnas ta, astudes laudisele. „Õuduste uneliiv jõuab muidu siia, kui veski töötab,“ näitas ka kogumiskasti.
„Olen teadlik,“ kinnitas ohvitser. „Kus viga asub?“
Mölder hoidis end noogutamast. Selle asemel tegi ta keha lihtsalt veidra jõnksatuse. „Kaks korrust kõrgemal. Kivide juures.“
„Näita!“
Mölder oli silmnähtavalt kimbatuses. Mis iganes veskil häda ka oli, paistis see teda hirmutavat. Samas hirmutas teda ka kääpapatrull. Jõudes otsusele, kumb on hirmsam – või vähemalt hetkel suuremaks ohuks – astus ta mööda keerlevat treppi üles. Ohvitser järgnes, tema tühjad silmaaugud jälgimas iga detaili.
„Häda on siin,“ osutas mölder viimaks kivide juurde jõudes. „Need töötavad valesti.“
„Kuidas valesti?“
„Jahvatamine... pole õige.“
„Näita!“
Koolja neelatas. Mõned surelike kombed olid rasked kaduma, isegi kui neist enam tolku polnud. Ta ei tahtnud veskit käima panna, kuid patrulli kaame nägu oli piisavaks motivatsiooniks.
„Pü-püsi siin,“ pomises koolja. Seejärel, avastades et ta oli just patrulli sinatanud, ajas mölder silmad suureks ning oleks taaskord kummardama hakanud.
„Stop!“ tõstis ohvitser kahvatu käe. „Hommik pole kaugel. Töö on tähtsam kui etikett!“
„Va-vabandust. Te-teil on tuline õigus,“ pomises mölder „Pü-püsige siin.“ Ta ronis kibekiirelt üles. Harjumusest kiikas mölder ka aknast välja. Tuul puhus, liigutades raagus puid akna taga. Tõsi, väljas ei tormanud nii nagu viimastel kuudel harjumuspärane, kuid veski töötamiseks oli piisavalt rammu. „Võtan stopperi ära!“ hüüdis ta alla ning eemaldas luu, mis kogu süsteemi paigal hoidis. Tiivikud vajasid vaid hetke, et sellest aru saada ja lasid end kanda. Kogu masinavärk hakkas ägisedes ja kriiksudes tööle, kuni viimaks jõudis tuule ramm ka veskikivideni.
Veripunased veskikivid, mis olid piisavalt tugevad, et möldrist endast kondipuru teha, asusid vaikselt ja kriipivalt liikuma - iga kivi hõõrumine kõlamas kui piinatute valukarjed.
Mölder tundis, kuidas ta lõualuu vajus lahti. Kõik töötas. Oli ta eelnevalt asjatult veski peatuma sundinud? Kuid juba kostis kääpapatrulli hüüd: „Pane kinni! Kohe!“
Kui unest ärgates lükkas mölder stopperi tagasi ning peale sügavat ohet komberdas alla, kust kostus kopsimist. Peagi oli näha ka heli põhjust: ohvitser naelutas midagi seintele.
„Mi-mis valesti on?“ uuris mölder. Kääpapatrull teadis ilmselgelt nii seda, mis veskil viga võis olla, kui ka kuidas probleemi lahendada.
„Nurruva veskikivi sündroom,“ teatas patrull, naelutades järgmist ohutist. „Ma paigaldasin unenjäupüüdjad, kuid nende tõhusus pole alati suur.“
„Ja-ja ma saan edasi jahvatada?“
„Ei,“ vastas patrull kalgilt. „Ohutised on selleks, et häda ei leviks. Ma soovitan ka teil siit kiiremas korras lahkuda.“
„Lahkuda?“ pomises mölder ehmunult. „Aga see on ju minu –„
„Hukatus,“ lõpetas patrull. „Õnneks pole kahju veel suur, kuid kogemuse järgi võin öelda, et kui me levikut kiirelt ei peata, ohustab see peagi tervet kuningriiki.“
*
Peeter lõi kerge ehmatusega silmad lahti. Keset ööd ärkamine tema rinda suruva raskusega oli viimastel kuudel üsna tavaline olnud.
Kuid seekord oli põhjus teine. Jah, ta ärkas keset ööd, see osa oli tuttav, kuid käed ei värisenud. Samuti polnud ta kaetud külma higiga nagu enamasti. Ning ka süda ei puperdanud.
Ta tundis ennast ülatavalt hästi.
„Mjäu?“ uuris raskus rinnal.
Peeter turtsatas, väikseimgi hirmuraas hetkega pühitud. „Noh, pisike, sul läks uni ära? Mul kah.“
„Nurr!“ tegi kiisupoeg Peetri rinnal, kui mehe käsi teda paitama asus. Peeter oli loomakese väljast prügikasti kõrvalt päästnud – hoolimata sellest, et tal polnud endagi söögi jaoks alati piisavalt raha. Vähemalt oli toas soojem, kui ulguva tuule käes.
Paitamise peale hakkas kiisu mootor ühtlasemalt tööle ning Peetri suunurgad tõusid üles. Ta ei mäletanud, millal ta end viimati nii hästi tundis. Kaks raskustes hinge. Nüüd päästsid nad teineteist. Jagatud raskus on alati kergem.
