Siegfried rüüpas ettevaatlikult viimase lonksu joogipaunast. Neetud mets oli sügavam, kui ta alatute kääbuste kirjelduste järgi hindas. Polnuks küll ka mõtet vaatide kaupa moona kaasa vedada, arvestades turnimist üle niigi kitsastele radadele langenud puude ja kohati läbi mädanevate lehtede sumamist. Väsinud pärgamenti lohutuseks uurides teadis Siegfried ka kuuenda meelega, et eesmärk pole enam kaugel. Ehk kandis õhk midagi uut. Metsa mädanikulõhnale lisaks – kusagil laiuvate lagendike värskust ja virvendust lohest.

Ringutasin end mõnuga ja haukasin suitsuvorsti. Erinevalt Siegfriedist tema metsaservas olin mina, tema looja, varustatud igati hästi, rüüpa või märjukest ja mine kah turnima.

Siegfried seisab peaaegu minu kõrval. Loomulikult on tore, et lõpptulemusena tekib toode, aga loomise nauding on kaasamängimises.

Küll tuleb Siegfriedile olude kohandamiseks teha hiljem Find ja Replace ja trükiversioonis saab temast Mauno või Peeter, tema mõõga on sepistanud Vasenühkur Aadu ja lohegi saab näiteks MadisTuleloitlejaks. Viimistlus tuleb hiljem, las ma seni mängin!

Tõtt rääkisid kallid kolleegid... Loomemajas on kuidagi lihtsam kujutleda ja sündmusi seada. Tasus bürokraatiast läbi murda.

Reservaadid on korraga Maa loomaaedade varu ja isolaator. Kui kaugel või lähemal planeedil leitakse või meie diplomaatidele kingitakse ja nii edasi – järjekordne eksootiline elukas või nende komplekt, tuleb nende sobivust muu maise floora ja faunaga kusagil kontrollida. Muidugi tehakse kõigepealt igasugust eeltööd, aga katsetused enne loomaaedadesse jõudmist toimuvad reservaadis. Kõiki eksemplare loomaaedadesse ei saadeta – oleme loomaaiandust küll sajandeid arendanud, aga loomad pole surematuks muutunud.

Loomemajade olemasolu reservaatides on alati olnud veidi piiripealne. Kunagi argumenteeriti nende rajamist ajakirjanike põhjendusega: vaja tutvuda, profileerida, kirjeldada ja pildistada, et juba enne uute loomade ekspositsiooni jõudmist saaks pädeva promo. Tõsised elusloodusefanaatikud nõudsid arvatagi täielikku karantiini ja ei mingeid kirjatsurasid nende territooriumile. Ajakirjanikud kutsusid appi muud literaadid, need taipasid plaanidest kuuldes arvatavasti sedasama, mis idee algatajaidki salakesi motiveeris: reservaat on kena vaikne kohake, kus kahtlemata saab eksootilisi loomi vaadelda, ent ka lihtsalt piisavalt kaugel igapäevasest, et hinge tõmmata. Piirangud loomade kaitseks välistavad tüütute turistide tunglemise; ettevõtmine on peaaegu kohustustevaba. Õigustamaks kohta privilegeeritute hulgas tuleb mingi produkt lõpuks üllitada, aga mis loomeinimene te ikka olete, kui isegi temaatilist nuppu treida ei suuda?

Kivide vahelt välja astudes ahmis Siegfried õhku. Pärast laane kopitanud pimedust ja koobaste ning kurude klaustrofoobilist kitsust laius Siegfriedi ees suisa kirjeldamatu avarus. Päikese heledus justkui vajus peale, taevasina ja mäetippude lumi sulandusid kokku valguseks – suisa ebainimlikuks. Mitteinimeste maailm.

 … lohe maailm.

Siin on tavalise inimese ainus roll saada lohe toiduks või äärmisel juhul lohe ajaviiteks. Avaruses on õhu valitseja ülekaal kõndijate-roomajate-peitujate vastu absoluutne. Siegfried puudutas tahtmatult ustavat mõõka küljel. Ta on kangelane! Ta tuleb võitlema! Nii erinevalt neist koobastest avarusse eksinud eelkäijatest, lohe möiratustest halvatuna, otsides pääsmist, mille lootusegi hävitab üksainus lohe tiivalöök –

Signaal teavitas maandumisplatsile jõudnud lennumasinast. Tõusin häiritult ja heitsin pilgu ekraanile. „Ministeeriumi transport, üks reisija,“ vilkus roheliselt. Oh pagan.

Loomemaja kasutajate ülesannete hulka kuulus muuhulgas kohustus Keskkonnaministeeriumi ametnikke vastu võtta ja nende küsimustele vastata. Sisuliselt oli protseduur inspektsioon, perioodiline kontroll, kas keskkonnaohtlikud literaadid-ajakirjanikud-kunstnikud ikka järgivad kõiki reservaadireegleid. Kontrollija huvi võis pälvida nii maja funktsionaalne heakord: „Kas kõik puhastussüsteemid töötavad, nagu peab ja mis hoiatused vealogides on?“ kui ka kompleksi ohutus loomadele: „Kas põhjapoolne tõke on ikka piisavalt kõrge?“ Mõlemad pooled teadsid mängureegleid. Ministeeriumi omad lootsid ühel päeval kokku panna piisava argumentatsiooni, et loomemajad oma territooriumilt minema saada; aruandjad pidid mängima koostööd ja kuulekust. Võimaluste piires sai raportit mõjutada: osad küsimused võivad saada kohe vastatud, provokatsioonid liiva juhitud ja on ju lõpuks inetu vastutulelikele koostööaltidele inimestele ebameeldivusi põhjustada. Ka inspektor võis endale ülesande võtta hea ettekäändena päevakest paar looduskaunis kohas lõõgastuda … …mille lootus lendas tuhandeks tükiks, kui „linnukesest“ astus välja Madam isiklikult.

Riigitöötajaid ajendab kutsevalikul mitmeid tegureid, aga vähemalt üks neist saab võimalikuks vaid siis, kui teil on võim: soov teha maailma selliseks, nagu ette on nähtud. Reeglid pannakse paika, me peame neid kahtlemata järgima ja tõenäoliselt enamasti ka järgime. Leidub aga tegelasi, kelle arvates reeglid teevadki ühiskonna ja üldine õnn saabub, kui kõik kõiki ettekirjutusi, piiranguid ja seadusi viimse kui punktini täidavad. Kui mõni selline kogemata võimu juurde saab, hoidke alt.

Ühtpidi on kaunis, kui inimese sooviks saab maailma paremaks tegemisele panustada. Teisalt ei torka eriti suure missioonitundega ametnikud tavaliselt silma erilise taibukuse ega leidlikkusega. Võim ja eesmärgiveendumus korraga tähendavad neile, et nende visioon on õige ja kui nad kahtlustavad teid vastalisuses, saate otsustavalt hävitatud.

Millegipärast jõuavad karjääris sellistele positsioonidele üsna sageli mitte enam eriti noored naisterahvad. Madam kujutas endast kirjeldatud inimtüübi näidiseksemplari. Teadaolevalt ainult tööle keskendunud ja norimiskalduvustega, ei kartnud ta kirjatööd ja tema inspektsioonide tulemusena valmis alati ulatuslik ja laialivalguv raport. Kui ka millestki konkreetsest kinni võtta polnud, sai ometi targutada pisivigade ümber ja esineda hüpoteesidega. Madami tulem jättis kinnitatult kirjeldatavast vähemalt kahtlase mulje.

„Kahjuks pean teie kunstitegemist veidi häirima,“ sõnas Madam pilklikult. „Aruande jaoks on vaja maja ja selle süsteemide kirjeldust – teie dokumentatsioon on ju ajakohane?! - andurite näitude ajalugu, hoolduste andmeid ja siis on mul siin väike küsimustik, millele vastate intervjuuvormis. Ma võtan vasakpoolse toa.“ Vastust või kommentaari ootamata tuhises ta minust mööda maja poole.

Loomemaja asub igati sobilikus paigas – ühest küljest vaatega merele, madalarohuline tasandik algab peaaegu kalju servalt. Igasugustele kabjalistele meeldib, aga ka mereäärseid asukaid pole kaugele vaatama minna.

Lai rohumaa on koduks ka pegadele, kes lisandusid üsna hiljuti. Muidu enamvähem hobused või äkki pigem sebrad, kui Maa analooge otsida; eristuvad nad kahel pool keret paiknevate rudimentaarsete lihaste poolest. Mõistagi pole need “tiivad”. Asukoht kerel ja tõsiasi, et nood kabjalised üleüldse kasutavad neid liikumisel – vist küll peamiselt pidurdamiseks – tähendas aga jalamaid, et nad tuleb “pegadeks” nimetada. Olnuks küljelihased vähegi suuremad, saanuks loomad arvatavasti praegu puuduva “-sus” liite.

Päritolumaal pole tiivuliste hobuste legendigi ja liigi nimetusena kasutatakse veidi susisevat ja kloppivat pikka sõna. Ehkki juba mõõdetamatust ajast nördivad puristid-bioloogid maalaste kombest võõraid elutuid või elusaid asju oma terminitega nimetada, on loomaaiandus ikkagi praktiline äri. Nimetused peavad olema suupärased lastele ja täiskasvanutel võimalusel seoseid tekitama. Pegad te olete ja nendeks jääte, aamen.

Pegade maja ümber luusimine, nagu mu eelkäijadki olid märkinud, mõjus kunstitegemisele kasulikult. Võis küll tegu olla soovmõtlemisega, sest reservaadi rahulik keskkond andis igal juhul juurde.

***

Verd tilkuv poolik korjus teravama kaljutipu otsas oli pooleldi söödud. Siegfried teadis, et saagi jättis lohe alati koopa esisele. Lauakombed. Saagi tilkuma seadmine andis hiljem kosutava rüüpe.

Eemalt kostvad tuhmid plaksatused sundisid Siegfriedi pead pöörama. Lohe tiivalöökides oli suure eluka laiskust ja samas majesteetlikku soliidsust. Siegfried vedas mõõga tupest ja ajas jalad harki.

Justkui teadlikuna enda ürgsest ilust pidurdas lohe viimase tiivahoobiga liuglemise ja räntsatas koopa ette. Veidi kohmakamalt, kui äsja nähtud lend, astus ta Siegfriedi poole, lükkas pea veidi kuklasse – ja paljastas jalga pöörates veikleva, hiiglasliku loheriista, mis osutas otse Siegfriedi mõõgale.

Jõllitasin viimaseid kirjapandud ridu, tõstsin masinlikult käe ja sügasin kukalt. Siis vaatasin aknast välja.

Pegad olid otsustanud maailma veel pegasid juurde teha. Isane kargas emast muidu üpris hobuslikult, ei mingit eripära. Kujutlesin korraks isast pega maas, neli kapja taeva poole, ja emast … eee? Pilt sai kuidagi värvikas. Aimasin halba.

Siegfried rebis mõõga tupest ja vaatas seda justkui esmakordselt. Mõõk oli alati kui tema ihuliige… liige… Siegfried lasi püksipandla valla…

Nii. Paraku sedamoodi sa eepilist teost ei loo, nentisin endale. Nagu ennegi oli pegade lähedus vägagi loomingut soodustav, sõnad seadsid ennast kui iseenesest ritta, aga temaatiliselt kiskusid mõtted lootusetult nende valitud suunas. Ehk isegi nauditavana – nagu ikka, kui fantaasia lendas. Oot-oot.

Lohe ja Siegfried kipuvad muidugi ropuks ja seetõttu kasutuks – teadsin küll hästi sihtgruppi, kellele nende tavapärased seiklused võiks maha müüa. Loheporno turg oli paraku mulle tundmatu. See-eest meenus teine tarbijaskond – vaatasin aknast välja. Nagu nende jooksuaja kirjelduses, jalutasid pegad üksteist müksides loojuva päikese kumas, rahulikus tempos ja plaanisid küllap peatselt eelmiste tegevustega jätkata.

Stella. Natuke süžeed… Kujutlesin ta päikeseloojangusse enda kõrvale, napis, vihjavalt paljastavas riietuses. Ta muigas mulle, õõtsutas õrnalt jalga ja lükkas kinga varvastelt.

***

Pingelisest kujutamisest võhmal, varisesin voodisse alles siis, kui õues juba koitma hakkas. Viimasena meenus Madam. Huvitav, kuidas tema õhtupoolik neis tingimustes mööduda võis?

Kohtusime hommikul köögis – Madam oli varem ärganud ja lõpetas juba kohvijoomist. Pegad uitasid kusagil taamal aasal ja ma keelasin endal kategooriliselt fantaseerimast, kuidas ja milliste tegevustega võis olla möödunud Madami õhtupoolik ja öö.

Paradoksaalselt teavitas ta sellest ise.

„Sain eile raporti valmis,“ ütles Madam kuidagi kiretult ja ulatas tahvli mulle. Olin õnneks kohvi just neelanud, muidu läinuks see üllatusest kurku. Meenutasin eile enda poolt genereeritud mahtu ja avasin ettevaatlikult raporti. Ma ei taibanud midagi.

Hariliku paljusõnalisuse asemel oli kokkuvõte, täiesti ratsionaalne kirjeldus loomemaja olukorrast.

Keskkonnaministeeriumi ametnik fikseeris situatsiooni, analüüsis mõõdikuid ja – ei leidnud puudusi! Isegi mitte oletuslikke!!!

„Sinu allkiri?“ päris Madam.

Signeerisin raporti indentifikaatoriga, võib-olla veidi rabeldes.

„Siinne töö sai tehtud,“ lausus Madam. Olemuslikke muutusi temaga nähtavalt polnud toimunud, kõik võimukus oli alles. Asjad-on-nii-nagu-MINA-ütlen.

„Jälgige andureid, koristage enda järel. Saatma tulla pole vaja.“

„Sujuvat lendu,“ soovisin siiralt. Kiire raport, pealegi positiivne, tähendas: tagasi Stella juurde. Madami heatahtlikkuse müsteeriumiga võis ka hiljem tegeleda.

***

„Kunstilise puhkuse“ järel olin mõnda aega toimekas. Loomemajas kirjutatu leidis … ütleme, mitte minu tavaliste avaldajate poolt sooja vastuvõtu ja ootamatult kobedagi kompensatsiooni. Seda ehk ka seetõttu, et olin enese unelemistele lisaks ka koduperenaiste väljaannetesse sobivamaid erootilisi situatsioone mõtisklenud.

Hoolimata väikestest kõhklustest seoses oma uute kirjandussaavutuste reputatsiooniga seadsin kuu lõpul ikkagi sammud Autorite klubisse. Esimese hooga ma kellegi tähelepanu ei tõmmanud, kes sõi, kes tipsutas. Tellisin endale tumeda õlle, kuid juba paar lonksu hiljem viipas eemalt Raul.

„Loomemaja kangelane ka siin,“ märkis ta tunnustavalt. „Puhkused jälle paariks aastaks kindlustatud. Vahel peab õnne ka olema – loomaaiaraport oli üks viimaseid, enne kui Madam minema pukseeriti.”

“Madam läinud? Ma tõesti pole uudistega kursis.”

Raul irvitas. “Madam leidis, et nii ongi õige stiil. Kuuldavasti lõpetas ta seal mitu pooleliolevat asja. Kontoris võeti esimesed vastu, aga siis neil sai küllalt. Kujutled riigiametnikku, pealegi inspektorit, kelle kirjatööd on lühikesed, asjassepuutuvad ja konkreetsed? Meie ei suuda ette kujutada, aga neil seal pole taolisi vaja.”

“Huvitav, et nad uuesti uurima ei läinud?”

Raul rehmas käega. “Pegad või mis seal ka pole, ei tekita ju midagi juurde, ainult olemasolev, mahasurutu pääseb valla. Ikka juhtub inimestega inspireerumisi. Madami peidetud iha osutus – mitte olla korralik bürokraat, vaid asjalik. Kolleegide jaoks mahtus kõik arvatavasti keskea kriisi raamidesse.” Ta jäi mind veidi pikema pilguga vaatama, kuid siis talitses end. “Taotled järgmist lähetust?” küsis siis.

“Aga sina?”

“Mulle pole kasu,” ohkas Raul. “Lihtsalt kukun jooma. Mõnus on sumiseda küll ja järgmisel päeval pole piinlikkustunnet, et rannas kividega kokku lõin ja tooste ütlesin. Hiljem aga on ikka meenutada veidravõitu. Midagi loomingulist ma seal igatahes ei tee.”

Võib-olla parem allasurutud alkohoolik, kui peidetud pornoautor, mõtlesin tema järjekordset pilku tabades. Samas alkohol viib raha välja, teatav porno aga –

Mulle kangastus Madam, kes kusagil võib-olla koostab lühikesi, täpseid ja asjalikke ettepanekuid näiteks kohalikule omavalitsusele. Või siis looduskaitseorganisatsioonile.

Peaasi, et mitte neile, kes pornokirjanduse väljaandmist reguleerivad.