“Vaata! Maa!” kilkas Skräppy kui iidne maadeavastaja. Noh, eks oli ka meediku amet vahel avastusi täis.

Maaks oli ala muidugi palju nimetada, kuid paremat väljendit oli ka raske leida. Täielikult looduslik roheline lapp laiutas keset päevi näinud rooste, soola ja raua rägastikku. Suure tõenäosusega oli tuul ja meri taimse soga kokku ajanud. Kuna siin oli päikest ja niiskust ning puudusid suuremad ohuallikad, said taimed hea kasvulava.

Major Tom lasi pilgu üle raudmonstrumi nende ümber. Sajad, kui mitte tuhanded sõjalaevad. Kõik iseparandamise funktsiooniga. Viimane oli muutnud nad ühtlaseks ja ühendatud rauast rägastikuks, kus omad ja vaenlased külg külje vastas kokku sulasid. Parandusfunktsioon ei teinud omal ja võõral vahet. Lahingus tihti kasulik - sa said vaenlase laeva juppidega koheselt enda oma lappida või täiustada. Lisaks parandas funktsioon taibukalt, optimeerides välja kõik, mis polnud esmatähtis – kindlustades sellega terviku püsimajäämise.

Siin oli näha mitme parandusfunktsiooni “meisterlikku koostööd”. Tervik toimis. Raudmass oli endiselt hulpimisvõimeline, liikudes kui kummitus hoovustega kaasas.

Kuid siin puudus masina juht.

Puudus käsk.

Puudus siht.

Minimaalne funktsionaalsus oli säilitatud. Aga mis otstarbeks?

Jäi tühi käsutäitmine käsu täitmise enese pärast.

Sõda oli läbi. Varjud, jäljed ja protokollid aga jäid veel aastakümneteks.

“See on Raudsaarel olev maa,” jätkas Skräppy oma entusiastlikku vaterdamist. “See siin on saare maa! Päris naljakas või pole?”

“Jah,” pomises Major. Omast arust vastas ta küll jaatavalt küsimusele “Kas ei ole naljakas?”, sest tema arvates tõesti polnud, kuid Skräppy paistis välja lugevat hoopis midagi muud.

Major silmitses ümbrust, käsi automaatselt nanovedeliku pudeli järgi haaramas. Pudelit polnud enam. Juba mõned kuud. Nüüd, meenutades sõda, tundis Major tõeliselt nanovedelikust puudust.

Kui kaua oli sõjast juba möödas? Ometi suutis Major Tom unepealt nii mitmegi siinse laeva ülesehitust kui ka eesmärki teada. Siin oli olnud juba varem laevade surnuaed, kuid viimased lahingud muutsid selle surnuaia kui omaette väikeseks maailmaks. Tervikuks, mis kui igavene ausammas langenutele mööda laineid loksus.

Neil läks õnneks, et hoovus oli Raudsaare üpris kalda lähedale toonud, kuid see ei tähendanud, et maismaa oli läheduses ka siis, kui nad saarelt lahkuda soovisid. Samas Major oli veendunud, et ta suutnuks leida saarelt päästeparve või midagi analoogset, et neid tagasi mandrile viia – isegi kui nad olid üsna kaugel. Väljaõppest oli vähemalt mingit kasu.

Nad ei pidanud kiirustama.

Isegi kui siin olid ohud, olid need kõik tema jaoks juba tuttavad.

Majori pilk jäi pidama meedikul, kes uudistas umbes viie ruutmeetri suurust taimeplatsi keset raudrägastikku.

“Leidsid midagi?” uuris Major,

“Jah, siin on mingid jäljed,” teatas meedik.

“Jäljed?” kergitas Major kulmu. Nad olid keset merd. Kuidas said siia tekkida jäljed? “Masina?” pakkus ta ainsat loogilist vastust.

“Minu arust mitte. Need on sellised pisikesed,” Skräppy näitas kahe sõrmega kui väikseid jälgi ta nägi. “Ja kolm tükki reas.”

Hetkega oli Majori nägu naerul. Talle meenus aeg tagalast. Ilusam ja toredam aeg enne seda kui neist kõigist narkarid tehti ja nad otse eesliinile saadeti.

Sõjaväe ratsioonid olid jälgid, kuid nendega oli toona kütt. Kütt, kes õpetas mitte ainult kellele need kuus väikest jalga kuulusid, vaid ka seda, kuidas neid loomi püüda ja tarbida.

*

“Mis rooste see on?” Skräppy oli vaatepildist nii häiritud, et unustas isegi süüa ja see ütles nii mõndagi. Viimasel ajal leidsid nad söödavat vaevu piisavalt, et kõht selgrooga kokku ei kleepuks. Seekordne söögipala oli erand. Major Tom leidis terve siilikute koloonia, ning kuna sellist leidu ei saanud raisku lasta, oli nüüd mõlemal reisisellil näpus metallist varras, mis maitsvat tulel küpsetatud liha täis. Tõsi, kogu kolooniast jätkus kahele vaid üheks tummisemaks sööminguks ning jahtudes tuli lihale mõrkjas mekk juurde, kuid hetkel polnud Skräppyl selle jaoks mahti.

“Looper,” vastas Major Tom mõnuga vintsket liha närides.

Tom mõistis ta Skräppy häiritust. Klaasist anumates nende ees oli kaks inimfiguuri, mis aina kasvasid ja kahanesid. Mõne minutiga kasvas inimfiguur imikust täiskasvanuks, seejärel vanuriks ning siis vajus jälle imikuks tagasi ja kõik algas uuesti. Isegi Major pidi nõustuma, et see vaatepilt… vajas harjumist.

“Sõjas kasutati neid omajagu,” täpsustas Tom. Ta ei tahtnud sõjale mõelda, kuid sellest rääkimine pakkus vahel kummalist leevendust ja andis ootamatult tugeva eelise ellujäämiseks.

Puhtalt uudishimust vaatas ta kirja klaassilindrite kohal. K50 ja K50. Viiekümnes kompanii. Major nendega kokku ei puutunud, kuid suure tõenäosusega ei erinenud see oluliselt tema omast.

“Sõjas,” kordas Skräppy. “Aga milleks?”

“Lihtsõdurid või noh, õigem oleks lihakehad. Looperid on tühjad lehed. Neil puudub väljaõpe ja elukogemus, kuid nad suudavad jäljendada. Põhjus, miks sul ei saa olla ainult looperite kompanii - keegi peab ka juhtima. Odavam kui tavasõdur, aga põhjusega.”

“Aga miks see asi siin niimoodi…?” osutas Skräppy masinavärgi suunas, leidmata õigeid sõnu.

“Esiteks - hakka sööma. Teiseks - sest stabiilselt hoidmine on kulukam.”

“Kuidas…?” hakkas Skräppy pärima, kuid avastas hetk hiljem, et maru raske on rääkida, kui sul on suu grill-liha täis.

“Ma ütlesin, söö,” uratas Major ja vaatas loopereid. ”Kas sa oled kunagi näinud looduses midagi, mis oleks stabiilne? Ei. Kõik on muutumises, alati. Siin hoiab püsiv kiire muutus materjali värskena.” Ta haukas järgmise suutäie ja asus närima.

Liha oli jahtuma hakanud ning mõrkjas mekk juba vaikselt kohal. Nad pidid ruttu tegema. Major Tom pistis kiirelt järgmise lihakäntsaka suhu ja asus mäluma. Skräppy tegi sama.

Kaks meest silmitsesid looperist lahinguliha ja mälusid siilikuliha, kui poleks nad kunagi varem süüa saanud.

“Sa räägid, nagu see oleks vaid lihakeha,” pigistas Skräppy viimaks mälumise vahelt välja.

“See on hullem, kui lihakeha,” turtsatas Major. “Ma olen kuulnud lugusid tüüpidest, kes looperi liha süüa proovisid ja viskasid sussid püsti, kui nende siseorganid loopima hakkasid. Kõike ei tasu suhu toppida.”

Skräppy vaatas loopereid, hammustas siilikuliha ja mälus seda äkki oluliselt aeglasemalt kui varem. Major mõistis, miks. Mõru maik oli kohal. Liha oli endiselt toitev, kuid selle alla saamisega tuli vaeva näha.

“Ja millal nad valmis on?” uuris Skräppy peale rasket neelatust. Ehk polnud see küsimus midagi muud kui soov natukene viivitada, enne kui ta viimase lihatüki kallale asus.

“Mis mõttes?” ei saanud Tom aru.

“Looperid. Mis vanuses nad katseklaasist välja võetakse?”

“Selles vanuses, mida vaja on. Kompaniiülema otsus,” selgitas Major. “Lapsemõõdus sõdurid pole küll väga osavad, kuid mõjuvad tihti vaenlaste moraalile laastavalt… tead, vahetame teemat.”

Major Tom oli juba mitu kuud ilma nanovedelikuta hakkama saanud, kuid ta kandis oma traumasid kogu aeg kaasas. Kuna vedelik mälestuste uputamiseks oli puudu, oli mõistlikum mõne teemaga - vähemalt esialgu - piiri pidada. Ta ise tajus seda piiri kõige paremini.

“Olgu,” sõnas Skräppy. “On sul mõtteid, kust kohast me võiks midagi “Roheliste niitude” kohta leida?”

“Ei, aga kindlasti mitte siit. Enamik neist alustest on sõjalaevad. Meie eesmärk peaks olema leida üles teadustööga seotud alus.”

“Ja mis neid eristab? On need teist värvi?”

“Ei,” pomises Major mõtlikult.

Ainus, mis eristas tema jaoks tsiviillaevu sõjaväe omadest - esimesed polnud viimase detailini tema peakolusse salvestatud. Ta raputas nördinult pead.

“Otsime. Vaatame ringi. Ehk leiame ka midagi muud väärtuslikku,” pakkus ta. Vähemalt oli igal sõjaalusel oma meditsiinikabinet ja köök - asi seegi.

*

Major ei eksinud. Kohti, mida läbi vaadata, oli palju ning ka puutumata kraami omajagu. Kuid see ei tähendanud, et leitud kraam oli väärtuslik.

“Ma eelistan siilikute liha. Isegi jahtunult,” kaebles Skräppy, lükates järgmist tuubitäit toitelahust kurgust alla.

“Usu mind. Mina kah,” kinnitas Major, luristas vilunud liigutusega oma toitelahuse kotikese tühjaks, rullis pakendi kokku ja viskas selle maha. „Kui veel kellegi jälgi leiad, anna teada,“ lisas ta, kui kurk oli toitumise traumast toibunud.

Toitelahus hoidis neil elu sees, kuid polnud mingi nauding. Kõige mõistlikum oli lasta vedelikul kiirelt kurku jõuda, et maitsemeeled ei peaks jälkusega tegelema ning isegi siis polnud selle tarbimine meeldiv. Major mäletas, kuidas tagalas mõned värsked sõdurid vaid toitelahuse maitse pärast selle uuesti väljutasid. Valikut aga polnud – nälgimine või lahus. Raudsaarel ootas neid sama seis. Major Tom küll lootis, et ehk oli toitelahus seistes paremaks läinud nagu alkohol, kuid pidi kiirelt pettuma.

Ta ohkas.

Positiivse poole pealt polnud ohtu, et nad niipea nälga sureksid.

Negatiivse poole pealt oli ainsaks söögiks toitelahus.

Nad olid Raudsaarel juba nädal aega matkanud.

Nädal aega mööda rauda ronimist ning hunnikutes identseid kajuteid ning ruume. Nädal aega toitelahust.

Ja ometi oli vähemalt pool saarest veel läbi käimata.

Major oli leidudes pettunud.

Vähemalt olid nad pika tuulamise ja ekslemise peale leidnud korralikud seljakotid - Major kandis kotti kõhul, et tiibadele ette ei jääks -, meditsiinivarustust ning mitte liialt hävinenud uued hilbud. Major Tom vaatas oma kaaslast, kes kandis nüüdseks juba iga leeri varustust. Kunagi oleks selline asi Majorit ärritanud. Nüüd ärritas teda oluliselt rohkem mõte sellest, et see oleks teda ärritanud.

Milleks oli sõda vaja?

Ressursi raiskamine! Vähemalt sai osa raisatud materjalist nüüd hea otstarbe.

Leitud riided ei üllatanud. Need olid tehtud kvaliteetsest materjalist, mis oli mõeldud vastu pidama igale olukorrale – vähemalt ohvitseride varustus. Kangas oli iseparanemise võimega. Tõsi, kunagi võis sellel riietusel olla isegi oma kaitseväli ning kuulikindlus, kuid aeg tegi oma töö.

Ka leitud meditsiinivarustus oli ootuspärane.

Edasised leiud hakkasid järjest allamäge minema. Toiteseerum oma jälkuses oli esimene pettumus.

Nädal aega otsimist, sajad laevajäänused ja ei ühtki imevidinat. Isegi mitte ühtki töötavat tulirelva, mis oli eriti mõru avastus.

Kõikidel lavadel kasutatud tulirelvadel oli elektrikomponent ning teadupärast ei saa elektritehnika ja soolane merevesi ja -õhk just hästi läbi. Erinevalt laevadest ja riietest puudus relvadel ka iseparanemise funktsioon. Ühel hetkel ütlesid relvade akud üles ning neist välja voolav mass rikkus ka kõik muu. Irooniliselt oleks iidne mehaaniline vintpüss või revolver suurema tõenäosusega töökõlbulikuks jäänud. Keeruliseks aetud relvast sai iseenese hävitaja.

Vähemalt külmrelvad töötasid sama edukalt ning Major oli juba omajagu nuge oma keha ja koti külge toppinud, kuigi need olid vaevu paremad maismaal pakutavatest.

Tema pettunud pilk käis otsivalt ringi, kui äkki jäi pidama.

“Ohh, mis ma leidsin!” peagi uuristas Major noaotsaga massi akna äärest. Minuti pärast näitas ta leidu uhkusega ka oma kaaslasele.

Erinevalt Majorist ei näinud Skräppy selles midagi huvitavat. “Kumm?” pakkus ta. “Teistel akendel oli kah.”

“Ei,” vastas Major ja venitas välja kougitud kummitüki meetri pikkuseks ribaks. Seejärel pressis ta selle uuesti kokku. “See on parandusjääk. Kummi on raske toota, tihendid aga vajalikud, no ja siis tekibki vahel iseparanduse käigus sellist eriti head kraami.”

Skräppy vaatas kummikera paar hetke vaikides. Seejärel tuli ta näole äratundmine. “Ah, see on söödav?!”

“Misasja? Ei! Miks sa seda arvad?” üllatus Major.

“Mis selles siis head on?”

Major ohkas. “Sa ei tea, kui igav on ühe sellise laeva peal passida.” Major Tom pressis kera kokku, seejärel viskas selle vastu rauast seina. Pall põrkas tagasi. Tom püüdis selle kinni ja viskas uuesti. Taaskord põrkas pall tagasi.

“See ei tundu kah just väga lõbus,” sõnas Skräppy, kui Tom oli juba kümme viset teinud.

“Võrreldes tuima igavusega, mis sellisel laeval tavaliselt on - on selline tegevus üllatavalt lõbus. Pealegi…” Major keeras ümber ja viskas palli raudkäigu suunas. “Plõnk-plõnk-plõnk-plõnk-plõnkplõnkplõnk” kadus pall pimedusse.

“See kiireneb?” imestas Skräppy kuulates.

“Just,” naeris Major Tom. “Oi, sellega sai nalja. Sa ei kujuta ette kui kiiresti üks tüüp suudab ennast voodist välja ajada, kui tema toas üks selline pall vaikselt hoo üles võtab. Alguses pole nagu midagi, aga noh paari minuti pärast ei taha enam keegi seda püüda.”

Skräppy ajas kõrvad kikki. “Põrkab ikka veel…” tuli ta armisele näole muie. Siis muutus ta nägu äkki tõsiseks. “Tom?” uuris ta kergelt väriseval häälel.

Ilmselgelt oli ka Major viimast heli märganud.

“Rooste!” urises Major ja libistas taaskord pilguga üle raudsaare. “Skräppy, minu järel! Käbe!”

*

“Oled sa veendunud, et nad ei tule siia?” uuris Skräppy, vaadates raudmaastikku nende all. Majori kirjelduse järgi oli seal Mehaaniline Kaitseüksus ehk MEK, kes oli kaasa haaranud ka neli looperit. Kentsakas vaatepilt, kuna viimastel puudusid riided, kuid nad hoidsid alastusest hoolimata nuge pihus. Ka MEK oli noaga, kuna laskerelvad polnud töökorras.

“Täiesti,” kinnitas Tom. “See on ainus terveks jäänud päikesetorn. Kõikide nende aluste peale. Ning kuskilt peavad nad oma elektri saama. Nad võivad heal juhul tulla ükshaaval ettevaatlikult ründama, aga see poleks tõhus.”

“Päikesetorn? Kas lainetusest ei oleks võimalik elektrit saada?”

“Miks siis ei oleks,“ turtsatas Tom. „Vajab ainult, et masin sõidaks. Nagu sa oled ehk märganud, tegeleme me hetkel triivimisega.”

Major vaatas mõtlikult alla. “Siin on turvaline, aga probleem on selles, kuidas me siit ära saame. Meil on sööki umbes kolme nädala jagu, aga mitte rohkem.”

“Minu arust pole meil üldse sööki, ainult see jälkus,” kommenteeris Skräppy põlastavalt toitepakke põrnitsedes.

“Kas sa seda MEKi maha võtta ei saaks? Sul on ju lahingkogemust,” uuris meedik.

“Ehk isegi saaks, aga ainult üks ühele võitluses. Selleks ajaks kui ma temaga valmis saan" (kui saan, lisas ta peas, kuid ei hakanud välja ütlema) "on looperid minust juba hakkliha teinud,” ohkas Major Tom. “Pealegi kutsub MEK abiväge niipea, kui ohuga kokku puutub. See on turvaüksus. Ma ei tea, kui hästi siin side töötab, aga kui veel MEKe välja ronib, oleme me täiesti pasa sees.”

“Kas nende akud siis töötavad? Relvadel olid läbi.”

“MEKid on kaitseüksused. Nende akud laevad läbi õhu, aga laadimine pole enamasti vajalik. Nii kaua, kuni nad on laeva tekiga ühenduses, pole ohtu, et nende aku…” Major jäi ootamatult mõtlema, seejärel tõstis pea üles.”…Haa! Skräppy, sa oled geenius.”

“Olen või?”

“Ei, aga sul vahel joppab,” parandas Major Tom kiirelt ja pani peas plaani kokku.

Päikesetorn oli kõikide kokku sulanud masinate ainsaks energiaallikaks. Selle tipus olev päikesepaneel aega näinud ja kulunud, kuid veel mõnda aega töökorras. Selle saboteerimine ei tulnud kõne allagi - MEKi aku pidas kindlasti vähemalt 8 tundi vastu ning MEK suutis selle ajaga Majori ja Skräppy hävitada või kutsuda abiväge.

Abiväge…

See oli mõte…

Siin polnud kohal vaid ühe sõjalise üksuse laevad.

Patrulliv MEK kulutas oluliselt vähem akut, kui võitlev MEK.

“Skräppy, saad sa otsida veel seda kummi, mida ma sulle enne näitasin?”

“Kui palju?”

“Nii palju, kui sa leiad.”

*

“Unioon, Konföderatsioon, Allianss, Kaardivägi…” luges Major alla vaadates. “Suuremad tegijad kõik platsis. Ja kõik on abivägesid kutsunud. See on hea.”

Torni all toimus nii kahekümne masina ja neljakümne looperi noavõitlus. See nägi välja kui halenaljakas tants, sest nuga ei suutnud MEKi vigastada, seega iga MEK tegeles peamiselt oma looperite kaitsega. Looperite, kes proovisid vaenlaste MEKi eemaldada.

“Kas sa just enne ei öelnud, et põhiline, et neid juurde ei tule?” oli Skräppy segaduses. “Miks see nüüd äkki hea on?” Kogu plaan oli tema jaoks üsna segadust tekitav. Major viskas lihtsalt väikseid kummipalle tornist laiali ja jäi siis ootama. Ning nüüd olid kaitseüksused kohal ning Majori arvates oli see hea.

Major Tom muigas.

“Kas sa näed ühelgi masinal tõsiseid vigastusi?” uuris ta.

Skräppy kissitas silmi. Erinevalt Majorist polnud tal kotkapilku.

“Vist nagu poleks.”

“Just. Nende noavõitluse programm on mõeldud lõikur-nugadega võitlemiseks, aga need on energiakulukad - pealegi vajavad akusid, seega omadega läbi. Neil on käes lihtsalt roostes plönnid, mis suudaks vaid hea õnne puhul vaenlase MEKi natuke vigastada.”

“Ja miks see hea on?” ei saanud Skräppy endiselt aru.

“Sest see on energiakulukas. Võitlus on kõige kulukam tegevus. Ning kõik neist kasutavad sama energiaallikat. Mis tähendab, et nende kulunud akud saavad usinalt vatti ning siis ühel hetkel saab elekter otsa.”

“Sa kavatsed torni saboteerida?”

“Milleks? Varsti saabub öö. Peale seda suudavad MEKid veel maksimaalselt paar tundi võidelda, kui niigi palju. Nende akud pole heas seisus, laevade omad kah kindlasti mitte.”

“Aga looperid?” polnud Skräppy kindel.

“Nemad ei tee midagi, kui keegi ette ei näita. Rumalad lihakehad, nagu nad on.”

“Nii, et me peame lihtsalt mõned tunnid ootama ja siis…” kordas Skräppy.

“Siis läheme alla ning külastame uurimislaeva.”

“Sa leidsid selle üles?”

“Nii kõrgelt pole just väga raske. Igatahes, kui me seal vaikselt tegutseme, ei tohiks väga ohtlik olla. Kui vaja mitu päeva otsida, siis saame alati päevaseks ajaks siia ronida.”

Skräppy vaatas all toimuva mõttetu varilahingu poole. Seejärel Major Tomi suunas.

“Nii, et meil on mõned tunnid? Mis me teeme siin nii kaua? Sellise lärmiga ei maga.”

“Vot siin on mul sulle üks positiivne uudis,” naeris Major Tom. “Torni saadeti enamasti rikkurite lapsed. See oli hea turvaline koht, kust oli ohtu kaugelt näha. Või noh, ei usu ma, et nad üldse vaatasid. Panid aga oma tehnika passima ja tegid ise, mis tahtsid. See tähendab aga, et…” Major sobras riiulis ning tõstis sealt välja ühe tolmuse raudkarbi.

“Mis see on?”

“Midagi oluliselt põnevamat kui kummipall. Lauamäng!”