Üheksakorruselise kortermaja ühel ülemise korruse rõdudest, kergelt rõdurinnatisele toetudes, seisis Mees ja tegi suitsu. Maja oli linna kõige äärmine – Mehe vaatevälja ei jäänud ühtki ehitist, tema pilgule avanesid vaid majaesistest tänavalaternatest nõrgalt valgustatud kunagine, nüüdseks juba mitu aastat kasutuseta heinamaa ning seda piiravad raagus puud ja põõsad. Tuult praktiliselt polnud, vaid üksikud peenikesed oksapiud liigahtasid aeg-ajalt. Küünlakuine ilm oli karge ja klaar ning Mehe hingeõhk liitus sigareti otsast hinguva suitsuvinega, et ühtse sambana pilvitu tähistaeva suunas tõusta.
Mees lõpetas sigareti, kuid ei raatsinud veel Rõdult lahkuda. Ta vaatas idataeva hahetust, mis hakkas juba kohta loovutama taevarannalt immitsevatele vastsetele päikesekiirtele, mis tänavalaternate tuhmile valgusele peagi tasapisi kaasa mängima hakkavad. Mees viivitas veelgi. Et oma viivitusele õigustust anda, süütas ta mõne minuti pärast järgmise sigareti ja silmitses, kuidas kollakate laikude sekka tekivad punakad triibud ning laikude ja triipude üle ja vahel värelevad kaskede varjud.
Mees ohkas, kustutas sigareti, poetas koni vanasse värvipurki kümnete eelmiste juurde, vaatas veel hetke valguse ja varjude mängu ning pomises enne Rõdult lahkumist poolihääli: „Jah, ilus on, aga mis kasu mul sest? Mulle pole jäänud enam muud kui see Rõdu koos nende hommikutega ja tavalised tööpäevad. Tööpäevad, mis kätkevad eneses vaid tuima sisseharjunud rütmi tööpinkide seadistamisel ja millelt midagi epohhiloovat pole loota. Tänavalaternates vahetati hiljuti hõõglambid LED-pirnide vastu, aga valgusreostust see küll ei vähendanud. Siit, Rõdult vaadates paistavad tähed küll vähe paremini, aga linnakuma kipub ikka sisse murdma ja kõik ära rikkuma. Jah, ikka üks ja sama jama.“
Õhtul auto maja ette parkinud, pikkamööda trepist üles tõusnud ja ukse avanud, loivas Mees saapaid jalast võtmata kööki, pani eelmise päeva supi sooja ning läks Rõdule ja süütas sigareti. Päike oli juba loojunud ning õhukese ja augulise lumekorraga kaetud tühermaa laternate sinakas hämus otsekui koolnud. Mees vaatas ringi, kimus suitsu ja hakkas siis kuuldavalt mõtisklema: „Jälle oli tööl külm. Nad, kuramused, keeravad kütte ikka nii kinni kui vähegi võimalik. Tuleks juba kevad ja läheks soojemaks! Talve selgroog peaks ju juba murtud olema – kohe on veebruari lõpp. Või kuidas sellega oligi? Miskit talve selgroost ju vanasti räägiti ... Ah, ei mina mäleta. Tegelikult on see täiesti tähtsusetu nagu kõik muugi. Kõik on nii tähtsusetu ja hall – see tühi väli on tähtsusetu ja hall, Rõdu on tähtsusetu ja hall ja mina olen ka tähtsusetu ja hall. Ainult vareseid on tore vaadata – nemad tunnevad õhus juba kevadet, tunnevad rõõmu ja ilmutavad vastassugupoole vastu elavat huvi. Kui laiali isavaresed omad tiivad ajavad! Kui kohevaks nad omad suled tõstavad! Kui epakalt edvistades emavaresed eest ära tipivad! Kuidas nad samas pidevalt silmanurgast piidlevad, et nad mitte liialt kaugele ei taanduks! Sihuke 3D-tagaajamine. Näh, nüüd tõi üks isavares oma imetlusobjektile kingituseks kuivanud saiatüki, kandes seda sellise olekuga, otsekui oleks tegemist maailma väärtuslikema aardega. Nüüd annab ta selle üle sellise ilmega, justnagu oleks see universumi hinnatuim kallisvara. Nüüd on need kaks varest nokkapidi koos ... kas nad noklevad või suudlevad, selles on küsimus ... kas see tegevus on vareste inimlik või inimeste vareselik käitumine, ei oskagi arvata ...“
Tähtsusetuks ja halliks nimetatud Rõdu ei solvunud Mehe sõnade peale. Mehe käitumise järgi arvas ta ennast tegelikult tolle jaoks tähtis olevat, pealegi oli Mehe sõnades tubli annus tõttki: hall oli Rõdu tõesti – hall oli betoonsein, mille külge Rõdu kinnitus; hall oli kivikildude ja tsemendi segust valatud õhuke esiküljeplaat; hallid olid puitäärisedki, mis kord uhkelt lipupunaseks võõbati, aga juba ammu oma sära kaotasid ja aja jooksul üsna tuhakarvaliseks luitusid. Üksnes metallkarkass polnud hall, vaid potisinise- ja roostelaiguline.
Rõdu ei solvunud Mehe sõnade peale, vaid kuulas naudiskledes tolle mõtisklusi – ta oli Mehesse sügavalt kiindunud. Mees käis mitu korda päevas Rõduga oma mõtteid, meenutusi ja plaane jagamas. Vähemalt Rõdu mõtles, et Mees just tema pärast välja tuleb ning just talle oma arusaamadest ja seisukohtadest kõneleb. Varem selles korteris elanud abielupaar polnud Rõdul kunagi kõnelenud – nende külastused piirdusid vaipade üle Rõdu ääre kloppimise ning Rõdu metallkarkassi külge kinnitatud nööridele märja pesu riputamise ja selle kuivanult ära korjamisega. Ei, nad polnud kunagi midagi kõnelenud.
Mees aga kõneles, kõneles iga päev ja palju. Rõdu oli Mehe suust kuulnud nii kirumist valitsuse küündimatuse ja omakasupüüdlikkuse kohta, ohkamisi pereelu lagunemise üle kui ka porisemist järjest enam hallinevate juuste ja kortsulisemaks kiskuva naha pärast. Ehkki enamjaolt kuulis Rõdu Mehe suust kurtmisi ja torinaid, juhtus sekka ka mõtisklusi ümbritsevast. Rõdud ei pääse oma asupaigast ju kunagi liikuma, saavad silmitseda vaid lähiümbrust ja nende elukogemused piirduvad oma elanikelt kuulduga. Seetõttu noogutas ta pajatustele nähtavast alati nõustuvalt kaasa – eks see ole jah sedaviisi, et varesed lendavad ringi, nokk lahti ja kajakad nokk kinni, kui parasjagu ei karju – heleda sulestikuga ei ole palav; et sääsed tulevad õhtul salaja, pinisevad tüütavalt midagi kõrva ja asuvad verd imema. Kohati esitas Mees küsimusi, millele Rõdu vastata poleks osanud, isegi kui ta inimkeeli kõnelda oleks mõistnud: miks ronivad põdrakärbsed juustesse ja mitte habemesse; miks poest ostetud ja potti pistetud sibulad ei idane ega mädane; kas pärast ristmiku ümberehitamist ummikute hulk väheneb?
Vahel nägi Rõdu Meest ka muhelevana – siis, kui too mõnelt Klubi ürituselt tuli – ja isegi üdini rahulolevana – siis, kui Klubi tolle tegevust tunnustanud oli. Rõdu ei suutnud küll Klubi tegevusest päriselt sotti saada ega selle mõtetki täielikult taibata, aga ta oli mõistnud, et see Mehele ääretult oluline oli – isegi olulisem kui töö, nüüdseks vast olulisim elus – mistõttu Rõdu tahes-tahtmata vahel ka armukadeduskihvatust tundis, selle aga kibekiiresti end hurjutades alla surus ja Mehe heameele üle siirast rõõmu tundis.
Nii olid Rõdu ja Mees juba mitu aastat elanud – nende vahel polnud tülisid ega vimmavirvendustki.
***
Ühel märtsipäeval tundis Rõdu aga Mehe käitumise peale esimest korda tõelist nördimust. Mees tuli esmalt harja ja kühvliga, ümatas: „Kuramuse sitalinnud!“ ning pühkis ära tuvide väljaheited ja pesaalgatuse. Harja ja kühvli kööki tagasi viinud, naasis ta veekindla vineeri tükkide, topsitäie kruvide ja akutrelliga – Rõdule klapitava, nn samkompun-katte peale saanud, oli Mees rahulolev: „Enam te siin roojamas ega mulle tööd ja probleeme tegemas käia ei saa!“
Ega mullegi see sitt ei meeldinud, mõtles Rõdu, aga tuvidest oli siiski seltsi ja meelelahutust siis, kui Sina tööl või Klubis olid. Nüüd võtsid Sa minult selle ära. Vähe sellest – see nõme kate piirab suuresti nii välja- kui ka ülevaadet.
Mõned päevad Rõdu mossitas, kuid ühel õhtul lausus Mees pea-aegu ahastavalt: „Ohjah! Pole enam seda jõudu ja energiat, mis vanasti! Jalad on kanged, selg ei anna õieti painduma! Vana olen! Kaua ma enam tööl käia jaksan või – hullem veel – Klubi tegemistes kaasa lüüa suudan! Olen üks vana kasutu päss!“
Mehe ahastust kuuldes Rõdu tusatsemine oma häda pärast taandus ja asendus kaastundega – oli ju Mees Rõdu ainus kaaslane ja sõber.
Rõdu tundis Mehele tema vanaduse ja kontide kanguse pärast sedavõrd kaasa, et tajus, et tema endagi konstruktsiooni liited enam esimeses värskusastmes pole, vaid aimu annavad, et neid kuidagi kõpitsema peaks. Aeg-ajalt ilmus sinna või tänna uus roostelaiguke või kostis siit või teisalt kahtlasi naginaid-raginaid.
Nädalapäevad või rohkemgi ei kuulnudki Rõdu Mehe suust muud kui kurtmist ja kaeblemist, kuid ühel päeval teatas Mees äkitselt, ilma igasuguse sissejuhatuseta: „Aga võib-olla on Reinul õigus. Võib-olla peaksin ma endale tõesti drooni muretsema. Võib-olla annaks see mulle tõesti uue võimaluse Klubi tegemistes kaasa lüüa. Mõistus on mul ju peas, tehnilist taipu on alati küllaga olnud ja õppimisvõime pole ka veel kuhugi kadunud.“
Rõdu ei teadnud, misasi on droon, aga ega see teda eriti huvitanudki – Rõdu jaoks oli oluline, et Mees uue lootuse leidnud oli ja nii soovis ta kogu südamest Mehele drooni suhtes edu. Oleks ta vaid teadnud, milleni see välja viib!
***
Alguses käis Mees endiselt Rõdul suitsu tegemas, aga teda ei huvitanud enam ei vareste võrgutuslennud, kajakate karjumine ega tuvide tülikus. Mehe mõtisklused ja pajatused olid asendunud telefonikõnedega, milles ikka ja jälle kordus sõna „droon“, vaheldudes muude Rõdule arusaamatutega nagu „GPS“, „GLONASS“, „mudel“, „käitaja“, „lennukõrgus“ ja paljud teised. Nii kestis see tükil ajal, kuni ühel päeval teatas Mees telefoni: „Ära tegin! Ostsin drooni ära, hakkan nüüd lendama õppima.“
Sellest päevast muutusid Mehe käigud Rõdule väga harvadeks – mitte, et Mees suitsetamise maha oleks jätnud, ei, hommikuti korra ja õhtuti paar-kolm korda astus ta siiski Rõdule – ta lihtsalt ei viibinud kodus. Argipäevadel jäi tema töölt naasmine sageli hilisemaks, ka puhkepäevadel läks ta nüüd alatihti kuhugi. Kuhu, seda Rõdu ei teadnud, sest maja eest kaugemale ta ei näinud, telefonikõnedest ta seda järeldada ei suutnud ja Rõduga Mees enam ei vestelnud. Rõdu tundis end täiesti hüljatu ja üksikuna.
Muidugi oli üheksakorruselisel kortermajal palju rõdusid – suisa kolmveerandsada, aga suhtlemiskaugusse jäi neist vaid neli, ülejäänutel tehtavad sõnavõtud või rõdude endi mõtisklused kostsid Rõduni vaid kakofoonilise sõnamulinana, millest lauseid või mõtteid eristada võimatu oli. Neist neljast kolm aga! Ei sooviks ilmselt keegi endale selliseid naabreid!
Pahemal pool asuva rõdu inimene oli umbkeelne ja umbmeelne ehitusmees, keda kohalikel ehitustel vaid tänu tema kuldsetele kätele ja kõneosavale sõbrale rakendati. Nii too elas – kord tegi kõvasti tööd ja teenis kõvasti raha, kord jõi kõvasti. Ei kõnelenud ta ise midagi kuulamisväärset ega olnud ka tema rõdu mõtted tähelepanu väärivad.
Tema all elas kohalikku keelt vaid hädapäraselt purssiv juba enne Mehe majjakolimist pensionile jäänud mutike, kes elupäevad turumüüja ametit oli pidanud ja nüüd oma päevi vaid kasside kantseldamise, tuvide toitmise ja kodakondsete kallal näägutamisega sisustas. Mis sest keelepeksust ikka tähele panna – teeb hea tuju halvaks ja halva tuju suisa sandiks.
Mutikese kõrval, otse Rõdu all oli polkovniku lese, nagu Mees teda nimetas, eluase. Tegu polnud päriselt polkovniku lese, vaid omaaegse punaarmee porutšiku tütrega, kes oli küll eesti keele selgeks õppinud, kuid oma meelsuse poolest siiski vanemate jälgedes käis. Töötas ta kusagil tehases või vabrikus või ... Ega Rõdu seda väga täpselt ei teadnud ega teada tahtnudki, nii nagu ta tema juttegi kuulda ei soovinud – need olid küll mõnevõrra mõtestatumad, kuid sama eemaletõukavad kui eelmise kahe omad.
Ainus lähinaaber, kellega Rõdu ehk vahel olekski mõnd mõtet jaganud või keskustellu laskunud, oli parempoolne rõdu, millel toimetas vene filoloogist õpetajanna. See rõdu aga, ehkki Rõduga samal tasapinnal, kippus temale ülevalt alla vaatama, pidades ennast tähtsamaks ja erudeeritumaks – nii oli nendegi suhtlus juba ammu soikunud ja Rõdul ei olnud peale Mehe tõepoolest mitte kedagi.
Päev-päevalt nukrustus ja muserdus Rõdu üha enam, tõmbus üha hallimaks ja tundis, kuidas ajahambast puretud liited rooste ja hallitusega kattuvad ning üha hapramaks muutuvad.
Rõdu päevade sisuks oli vaid Mehe kunagiste juttude meenutamine ja mälumine: Vanasti vaagis ta seoseid koerte suuruse ja sabaliputuskiiruse vahel, juurdles rebaste jahiretkede keerukuse ja kasulikkuse üle, vaatles vareseid, kajakaid, sääski ja teisi lendajaid ning pajatas neist mullegi. Nüüd on tal miski droon ja ta käib sellega lendamas ... Äkitselt Rõdul turgatas: Lendamine! Mehele meeldib lendamine! Ta vaatas lendajaid ja käib nüüd ise lendamas! Kui minagi lendama õpiksin, siis saaksin ma ehk Mehega koos lennata ja oleksin jälle õnnelik!
Nüüd hakkas Rõdu tähelepanelikult kõiki lendajaid jälgima – kuidas nad seda teevad, mil moel edasi liiguvad. Peagi Rõdu mõistis, et selleks on vaja lamedaid asju – need olid olemas nii lindudel, putukatel kui ka lennukitel, vahe oli selles, et linnud ja putukad liigutasid neid, lennukid mitte. Mul on vaja lamedaid asju, arutles Rõdu. Lamedaid asju, mille abil lennata. Kust ma need saan? Oot-oot – see nõme vineerist kate ... ma saan ju seda kasutada! Ja minu esikülje plaat – see on ühest servast juba täitsa irvakil! Kui ma jõu kokku võtan ning rebin ja sikutan, saan ma ehk neist endale lamedad lendamisvahendid.
Rõdu võttiski jõu kokku ning hakkas rebima ja sikutama. Ühe korraga ei suutnud ta küll ei vineerkatet ega küljeplaati servast lahti kangutada, kuid midagi kägises ja naksus mõlemas ning Rõdu jätkas oma jõupingutusi ka järgmisel päeval ja ülejärgmisel ja üle-ülejärgmisel ja ... Viimaks ta tundis, et üks pisike pingutus veel ja ta suudab mõlemad selliselt lahti rebida, et need vaid ühest küljest temaga ühendatuks jäävad. Selle pisikese pingutusega otsustas ta oodata saabuva nädalavahetuseni, et siis Mehele, kui too jälle autoga ära sõidab, järele lennata.
Mõeldud-tehtud! Laupäeval oli ilm vihmane ja tuuline ning Mees ei lahkunud kodust. Pühapäevaks vihm aga lakkas. Tuul haaras kaasa viimased pilveriismed ning vaibus seejärel. Päike tuli välja ning Mees vahetas riided ja lahkus kodunt. Rõdu passis, kuni Mees autosse istus ja masina süttinud esituled selle käivitamisest märku andsid. Hetkel, mil Mees majaesiselt parkimiskohalt välja keeras, tegi Rõdu plaanitud pisikese pingutuse. See õnnestus! Vähe sellest – natuke oma lendamisvahendeid jõnksutanud, suutis Rõdu ka teda maja küljes hoidvad liited puruks murda ning lendas, üks nurk ees ninaks, Mehe autole järele. Eks see lendamine kohmakas ja laperdav oli, aga igatahes ta lendas! Lendas nii hästi, kui suutis. Lendas umbes üheksakorruselise maja katuse kõrgusel. Lendas tänu kiindumuse ja meeleheite segule, millest tulenev jõud sageli võimatu võimalikuks muudab.
Mees sõitis endisele lennuväljale, mis pärast „punakotkaste“ lahkumist enam lennuväljana rakendust ei leidnud, vaid mitmeks muuks otstarbeks kasutusel oli. Kui Mees auto peatas, oli Rõdu oma jõust juba enam kui poole ära kulutanud.
Auto peatanud, väljus Mees sellest, võttis pagasiruumist mingi eseme ja suundus päripäikest ühele lennurajale. Rõdu ootas, et Mees kohe lendama hakkaks, aga seda ei juhtunud – too hoopis pusserdas millegi kallal. Rõdu suureks pettumuseks ei hakanud Mees üldse ise lendama. Peagi tõusis Mehe jalge eest lendu hoopis sumisev putuka moodi asjandus. Kui see kõrgemale tõusis, siis sai Rõdu aru, et putukas see küll pole, sest selle lendamisvahendid olid hoopis teistsugused. Et Mees seisis Rõdu poole seljaga, ei saanud Rõdu oma kõrgusest kuigivõrd aru, mida Mees tegi, aga Asjandust ja Meest mõnda aega jälginud, mõistis Rõdu Mehe liigutuste järgi, et tolle käes on teine asjandus, mille abil ta esimest kuidagi juhib.
See siis ongi droon, mõtles Rõdu pettunult, sellise pisikese nikerdise pärast on Mees mind hüljanud! See mõte tekitas musta masendust. Rõdu tundis korraga ääretut väsimust. Rõdu tajus, et kaua ta enam õhus olla ei taha ja seetõttu ei püsigi. Aga kuidas maanduda? Rõdu taipas ehmatusega, et ta oli tähelepanelikult jälginud küll igasugu lendajate liikumist õhus, kuid täiesti kahe silma vahele jätnud nende maandumistehnikad. Rõdu kirus ennast mõttes, kuid mis tagantjärele tarkus enam aitas!
Et päästa, mis päästa annab, jälgis Rõdu paar-kolm minutit, kuidas Mees drooniga mängis. Kuidas droon õhku tõusis ja taas maandus, uuesti õhku tõusis ja jälle maandus. Seejärel suunas Mees drooni kõrgust võtma.
Drooni maandumised ei aidanud Rõdu aga sugugi – drooni pöörlevad lendamisasjandused ei sarnanenud sugugi Rõdu lamedatele. Kuidagi pean ma ju siiski maanduma, mõtles Rõdu, kusjuures maanduma nii, et Mees mõistaks, kui väga ma teda armastan ja temast puudust olen tundnud. Rõdu otsustas kõik oma teadmised ja oskused kokku võtta, et võimalikult Mehe lähedusse maanduda. Et otse Mehe kõrvale maanduda. Ehk mõistab see siis ometi tema tundeid! Ehk adub viimaks, et keegi teine ei hooli temast nii palju kui Rõdu! Ehk taipab, milliseid ponnistusi on Rõdu tema pärast teinud!
Viimaste jõuriismetega laperdas Rõdu veel veidi edasi – täpselt nii palju, et ta Mehega enam-vähem kohakuti jäi. Siis pani Rõdu oma lamedad lendamisasjandused enda kohal kokku ja maandus. Paraku oli nii Rõdu teadmiste kui ka oskustega pehmelt öeldes kehvasti. Rõdu ei teadnud midagi ei maakülgetõmbejõust ega raskuskiirendusest, ei aerodünaamikast ega massistki. Ka olid Rõdu navigeerimisvõime ja koordinatsioon pea olematud. Rõdu kukkus nagu kivi.
Mehe matustele Rõdu minna ei saanud, sest ta oli betooni peale rusudeks räntsatanud.
Rõdu matuseid ei peetud.
