Vaikusse kaevikute kohal tekkis tasakesi valjenev pirin. Drooni sumisev hääl virgutas Vene kuuenda ühendarmee viienda õhutõrjebrigaadi mehed lõplikult ärkvele. Pikaleveninud vaherahu rutiinid olid küll oluliselt vähem eluohtlikud, aga pärast esimeste päevade „Zajebis! puhkus!!!"-hoo lahtumist mingil moel ... igavad.
„Kuurort, bljad," oli Pjotr teise nädala lõpus südametäiega lausunud, seda süljeläratusega kaevikupõhja illustreerinud ja põlglikult oma produktsiooni jalaga mulla sisse hõõrunud. Kasu siis, et Krimm ja kusagil taamal tugevama tuulega isegi oma niisket hingust saatev Must meri. Kui need sealpool meid enam isegi ei kõmmuta, pole põhjust ja enam ei lubatagi vastu lasta ja - matt tvaju - miks me siis siin kopitame ? Otsustagu need kõvatajad seal kusagil kõrgemal lõpuks, kas koju või anname neile piidoritele lõpuks ikkagi mollist ära?
Kodus pealekauba ei pruukinud olla ilmtingimata lihtne. Armee on mõte, vaenlane seal suunas, padrun rauas, mürsud kahuri kõrval, isegi meie transpordieesel annab oma panuse, võidame, siis vaatame edasi. Aga Jelena, kes kodust kirjutab, kõlab kuidagi kahtlaselt ja juba kolmandal vaherahu nädalal hakkas koduse remondi vajadusest vihjeid tegema. Devuška! Mitte tapeeti ei pea sa valima, käi pesupoes ära! Siis ... no kunagi võib-olla vaatame remondist...
„Relvastamata," ohkas Aleksei suurendust vaadates. Lollakad instruktsioonid. „Kontrolldroon". Niikuinii luuravad. Kontrollivad vaherahu, aga mine tea... Viimati kuuldavasti puistavad mingeid lehekesi alla, reklaami, isegi kompvekke on saadetud. Söödavat keelas küll väejuhatus puutuda.
Droon lendas kuulekalt kokkuleppelises neutraalses kõrguses, ausas kohustuslikus tempos. Aleksei silitas hajameelselt käega üle automaadi. Kiiskavas päikeses oli vastik mutukas nagu punkt, ekraanil aga säras kui paraadil.
Puistaski. Veel kuu aega tagasi oleks nad laadungi vallandumisel maadligi hoidnud, praegu aga lendasid valged lehed taevas justkui paberipuu viljad sügisesest tuulehoost. Ma olen suisa Puškin, mõtles selle võrdluse peale Aleksei eneseirooniliselt.
Droon alustas tagasiteed, mehed ootasid kiirustamata lauglevaid lehti. Paljugi mis vaherahu, äkki siiski petekas, ettevalmistus ja vot, piidorite tulelöök, kuskil juba mingi Leopard lõgistab roomikuid...
Leht liugles piisavalt lähedale, et Aleksei maskeerimisdekoorist ühe oksa kiskus ja sellega saadetise kaevikusse sikutas. Tekst oli loomulikult nagu kord ja kohus vene keeles. Aleksei vaatas kiiresti mõlemale poole, kedagi kontrollimas ei paistnud. Üles võtta ju tohtis, kuid kui pihta hakkab „Putin - huilo!", tuleb loetud sekunditega ära visata. Isakese pilti polnud, nime samuti silma ei jäänud. No loeme.
„Sinu kogemused müüvad!" teatas üks suuremate tähtedega plokk. Hm, Aafrikasse neegreid küttima, mühatas Aleksei. Naah, sellist kraami neil EU ei lubaks loopida. „Stalkeri statuut", luges ta altpoolt. Oli vist selline arvutimäng küll. Aleksei vaatas veelkord ringi ja süvenes teksti.
-.-
Rahuaegsed sõjalised rahad, oigas asekantsler Tamm mõttes. Rahajagamine peaks tore olema! Ent komisjon istus juba kolmandat tundi, senised ettepanekud tundusid õõnsavõitu ja pealegi raskesti põhjendatavad. Samas igasuguste kasutamata fondide vahendid võetakse lihtsalt ära, nii et kokkuhoiuks polnud vähimatki põhjust, süüdistavad veel tegemata töös ja endal oleks ka loll tunne raha kulutamata jätta.
Mõte oli ka väga oluline – mida peale hakata veel küllalt suure Vene armeega pärast sõda, et nad harjunud sõdimistegevusest eemale suunata ? Midagi eesti kultuurist ... igaühele sauna ei tule ju välja? Verivorstitehased, no vabandage väga ?! Küsitlusest tulnud ideekogum oli suur hulk tühja möla, pidage hoogu, vox populi. Kui palju oli lihtsam olnud Ukrainasse suunatuga, koolid-lasteaiad, haiglad taastamisele, töö tehtud. Asekantsler ohkas valjusti ja nõjatus vastu tooli seljatuge, andes väiksematele ninadele ümber laua selge vihje pausi vajalikkusest.
„Kohati tahaks lausa mere äärde," ütles ta mõtlikult. „Muudkui sajab..."
„Vihm on vahest kasulik," alustas referent Sikk ettevaatlikult ja jätkas, kui keegi ei sekkunud: „Poole aasta jooksul lugesin esimest korda eile raamatut. Tahaks muidu, aga aega pole – nüüd need vihmad."
„Oli ka hea raamat?" päris asekantsler masinlikult. Poliitikul ilukirjanduse jaoks aeg, noh...
„Ulme," ütles referent vabandavalt. „Kõvakaaneline isegi! Ja auhinna sai, selle ... Stalkeri. Alternatiiv-sõjaajalooline."
„Ulme," kordas asekantsler. „Kas autoriteks seal ulmes sõjaväelased, kes kirjutasid hiljem raamatuid ... arvustust lehitsesin. Kolm köidet tankist oli vist?"
Laua taga istujad vaatasid üksteisele nõutult otsa. Nurgas projektorit seadistav arvutispetsialist ohkas demonstratiivselt,
„Julgesti, meil on demokraatlik riik," ütles asekantsler sõbralikult otse pöördudes. Pagana küberanarhistid.
„Ainult pool ühest köitest oli tankist," ütles noormees arvuti tagant. „Seal oli veel armastusest ja ajarännust. Tulevikusõjast!"
„Kuulge. Kui erusõjaväelastele ulme meeldib?" Asekantsler kummardus ettepoole. „Sauna igaühele me küll ei tarni, aga logoga pastakas ja paber on kindlasti tellitav. Kirjutamise töötoad? Tekitame õige ... konkurentsimomendi. Stalker, ütlesite?"
Referent Sikk noogutas.
„Kui reklaamida meie vägevat ulmekeskkonda?"
„Ulme-skeene," lausus arvutispetsialist nurgast.
Hiljem kirjutan üles, mõtles asekantsler.
„Nii. Protokollitagu. Osa raha - propageerimiseks. Viskame kasvõi lendlehtedena alla. Uuel alal tegutsevate ekssõjaväelaste teoste trükkimine – osa raha sinna. Kultuurkapitalist meil siin kedagi? Võtke ühendust. Kus ja kuidas neid auhindu jagataksegi? Las korraldavad sellise ürituse – viin, lõõtspillimuusika, ettekanded vabas õhus, mõne veekogu ääres. Tõlgid. Kindlasti pisike rida saunakultuuri toetamiseks asja raames. Üldiselt, tehtagu kalkulatsioonid."
Asekantsler klõpsutas pastakaga lauale, nõjatus nüüd juba rahulolevalt seljatoele ja vaatas, kuidas komisjoniliikmed märkmeid teevad. Eelarverida hakkas lahenema nagu piltmõistatus.
-.-
Aleksei puhastas pastakaotsa vastu kirsat. sügas kasvama tikkuvat habet ja vaatas korraks sinna, kus maskeerimisvõrgu vahelt paistis tükike taevast. Nu peaaegu, mõtles ta, veel mõni leht ja ongi peatükk koos. Padrunikast kõlbas hästi lauaks ja paberile kirjutamine vabastas vajadusest generaatori juures laadimispesade pärast kraagelda.
Ta oli just saanud Ulmeühingu logoga kirjutusvahendi hoogsalt liikuma, kui Pjotr varjesse astus. „Kuule, pakkima hakkavad," teatas mees. Millegipärast polnud uudise esituses ootuspärast elevust.
„Kohe või?" küsis Aleksei hajameelselt. „Ma lõpetan peatüki ära?"
„Peatüki???" Pjotr mõõtis pilguga lehepakki padrunikastil ja ahhetas. „Sa sihid ka Stalkerit?!"
Aleksei krimpsutas huuli. Vahele jäime. Eks olnuks loogiline, et kirjutad näiteks emale kirja, nüüd veel seleta. Alles siis märkas ta Pjotri lauses sõna „ka". Ta küsis otse: „Mis teemal sa ise?"
Pjotri näol vilksas piinlikkusehetk, aga siis teatas ta uhkelt: „Viikingitest. Varjaagidest!"
„Jumal tänatud, siis see on fantasy," ohkas Aleksei kergendatult. „Me ei konkureeri. Mul on eksoskelettidega väeosa, selline ... tehniline, ühel kuul..."
Pjotr irvitas. „Kui valmis saad, vahetame lugemiseks." Samas muutus ta jälle morniks. "Nüüd ikkagi pakkima. Võib-olla läheb päris lahinguks."
„Mingu nad õige na**** oma sõjaga," ütles Aleksei südametäiega. „Inimestel on kirjutamine pooleli."
„Just nimelt." Pjotri olekust nägi, et mees sai südamelt ära öeldud.
-.-
Analüütikud diskuteerivad senini, mis põhjusel Vene armee ikkagi ei üritanud vaherahu venides uut pealetungi. Peetakse tõenäoliseks, et välja puhanud armeel polnud enam piisavalt võitlusvaimu ja hinnanguid arvestades ei riskinud väejuhatus avantüüridele minna.
Jõgevamaal liigub legend sõjajärgsest kultuuriüritusest, kuhu saabus arvukalt maskeerimisvärvi autosid ja pärast ummistusid kõik maakonna taaratagastuspunktid.
