Hea lugeja,

Soovin, et te seda kirja loeksite, kuna te võite selle hädaolukorras kasuliku leida. Inimesed eelistavad pidada meid laiskadeks ja antiikseteks. Nad arvavad, et me lihtsalt istume Olümpose mäel ja rüüpame veini... Kui häbistav see on? Mis siis, kui ma ütleksin teile, et tegelikult on jumalad samasugused kui teie? Te kõik tulite meist ning meie tõttu, mäletate? Igatahes, vabandan nii järsu alguse pärast. Kõik, mida ma tahan teile öelda, on see, et kogu see lugu sai alguse kihlveost. Kihlveost kahe jumala, mehe ja naise vahel. Praegu on see kõik, mida peaksite teadma.

Tervitades

naine rätis

 

I osa

Mulle on see alati kummastav tundunud. Minu roll. Merel tunti mind Piraadipruudina, maismaal Erda Actonina. Tegelikult oleksin ma võinud olla aadlik nagu mu emagi. Peeglist paistsin peaaegu tema täpse koopiana. Mul olid pikad heledad juuksed ja pruunid silmad, ma olin pikk ja sale. Kuid erinevalt temast oli mul mitu märgatavat sünnimärki - kaks kaelal, üks põsel ja üks otse keset otsmikku. Mu ema tavatses mind alati otsaesisele suudelda, otse sünnimärgi peale.

Mu emal oleks võinud olla kõik, kui vaid poleks olnud mu närust isa. Nad kohtusid sadamas, kus keegi temast tollal midagi ei teadnud. Nad veetsid merest rääkides öid ning põgenesid siis, kuna tol ajal polnud millelgi tähtsust. Muidugi polnud miski oluline, nad olid noored ja kogenematud. Kõik oli korras, kuni ta lahkus ja mu ema jäi minuga üksinda. Kuna mu ema oli pärit jõukast perest, siis maksti selle eest, et ta lahkuks, oleks vait ja elaks minuga väikeses naabruskonnas. Kuigi emale maksti, tahtis ema rohkem raha teenida ja kolida maale, kus oleks rahulikum ning ta saaks palgata eraõpetajaid. Ta töötas lapsehoidjana ja turul müüjana. Tavaliselt mängisin ma naabrilastega terved päevad läbi meie tänaval ning jalutasin koos emaga õhtuti ja lugesin raamatuid. Mu ema ei kurtnud kunagi, ta oli alati valmis tööd tegema ja minuga aega veetma. Asjad olid suurepärased, kuni ühel päeval…

„Hei, mis teed seal? Viskad ikka veel münti, ah?" küsis Toto.

Mul oli käes minu vana roostes münt. Seda münti ei annaks ma kunagi kellelegi. See on viimane asi, mis mulle mu emast jäi, kui ta kadus. Kui keegi mind ei vajanud ja ma olin ülejäänud õhtu vaba, viskasin ma seda münti oma lapsepõlve ja ema peale mõeldes.

Ma istusin vööritekil ja olin unustanud kõik enda ümber. Seda juhtub minuga sagedamini, kui ma tunnistada julgeksin. Toto hääl tõi mind reaalsusesse tagasi.

„Vähemalt on mul paus, härra," ütlesin ma naeratades.

Ta vibutas mulle naeratades sõrme. Toto oli üks mu isa meremeestest. Õigemini orjadest. Ta oli lühikest kasvu ja pika armiga näol, mille ta väitis end olevat saanud lahingus. Tema vasem käsi oli kõver. Talle meeldis kiidelda oma ammuste tegudega sõja ajal, kui ta oli igasse daami hoolega suhtunud ning lubanud hiljem nende juurde tagasi tulla. Mida ta ei teinud. Ta igatses adrenaliini ja oli seetõttu otsustanud hakata piraadiks. Ma pole kindel, kas see oli tema elu säravaim idee. Vähemalt oleme me teineteisel olemas. Ta oli minu vastu alati kena, kuigi tema põhiülesanne on minu järele luurata ning mu isa minu tegemistega kursis hoida. Ainult see polnud vajalik, kuna ma lahkusin laevalt vaid turule või „jahile” minekuks. Teised piraadid võisid igal ajal laevalt lahkuda. Mulle lihtsalt ei meeldinud eriti maal viibida. Mõnes mõttes oli Toto see, kes mind kasvatas, see, kes minu juures püsis ja piisavalt hoolis.

„Tere, preilna. Su isa ootab sind," ütles Broody.

Ma värisesin. Broody oli mu isa sulane ja tema madal hääl hirmutas mind alati, eriti kui see tuli eikusagilt. Broody oli terava mõistusega, kuid ausalt öeldes kole. Ta nägu oli täis ville, lohke ja punne. Ausalt öeldes meenutas ta mulle kärbseseent.

„Aitäh, Broody," vastasin ma kiiresti ja jooksin oma isa kajutisse.

Mu isale ei meeldinud kunagi oodata. Kui ma sisenesin, oli seal pime ja sünge nagu alati. Kõik kohad olid täis tolmu ja ämblikuvõrke. Nii palju kui ma olen püüdnud laeva puhtana hoida, ei meeldinud mu isa kajutile muutus. Kajuti eesruum ei olnud suur. Seal oli väike puidust laud, kulunud tool ja diivan ning nurgas suur kapp. Iga kord, kui ma sinna sisenesin, olin ma sunnitud köhima. Kellelgi, isegi mitte mul, ei olnud luba tema magamistuppa siseneda.

Kui ma sisse astusin, istus mu isa diivanil ja vahtis illuminaatorist välja. Millegipärast ainus viis, kuidas ma oma isa kirjeldada sain, oli, et ta on nagu tikk – ta oli tuim ja elutu, kuni keegi ta põlema süütas. Siis oli ta täis viha, mida ta tavatses kellegi peale välja valada.

 

„Sa tahtsid mind näha?" küsisin ma.

„Jah, ma vajan sinult vaid viimast asja," sõnas ta mõtlikult.

„On see viimane asi, mida sa minust tahad?" Ma muigasin.

Mu isa vaatas mulle otsa, sihtides mind samal ajal püstoliga.

„On see, kuidas sa tahad tänast hommikut alustada? Surnult? Istu maha ja kuula, mul on täna hea tuju," ütles ta, suunates relva vanale kulunud toolile diivani kõrval.

Ma istusin toolile ja mõtlesin kõigile võimalikele asjadele, mis mu isa tuju paremaks võiksid muuta. Ausalt öeldes polnud neid kuigi palju.

„Muidugi tead sa täpselt, miks ma sellelt laevalt lahkuda ei saa. Eh, ära tee sellist nägu, see on ainus asi, millest ma saan, tahan ja hakkan rääkima. Nagu sa tead, neeti mind umbes kolmteist aastat tagasi Manannán mac Liri enese poolt ära... Ma pean jääma sellele laevale kolmeteistkümneks aastaks, kuni ma olen tapnud kolmteist meest siin samal laeval. Hetkel on mul vaid üks mees tappa jäänud. Ainult üks! Kui see võiks vaid olla ükskõik kes. Kuid ei. See peab olema piraat teiselt laevalt. Kui kahju! Miks pidi ta olema nii täpne. Ma oleksin lihtsalt võinud kolmteist aastat tagasi kõik oma meremehed tappa. Probleem on selles, et mu aeg hakkab samuti otsa saama. Ma pean jääma sellele laevale kuni selle talumatu maailma lõpuni. Kuigi ma olen ikka veel merede parim piraat, unistan ka mina vahel oma lemmikbaaride külastamisest.

Nüüd sinu töö, Piraadipruut, on mulle tapmiseks viimane piraat tuua. Ja ma ei soovi lihtsalt mingisugust suvalist piraati. Mul mõlgub keegi eriline meeles.”

Neil hetkedel olen ma teda alati põlanud. Ainult nende lugude või „viimaste asjade" ajal, mida ta mul teha käskis, olid tema silmad täis põnevust. Neil hetkedel oli tema valgus rahulik, kuid tugev. Ohkasin.

„Ja keda täpsemalt sa siis seekord silmas pead?"

„Esmond Featherit.”

„Olgu, millal sa teda tahad?" küsisin ma toolilt püsti tõustes ja väljapääsu poole liikudes.

„Sul on aega selle reedeni."

„Mis? Ma ei leia teda siit Dublinist kolme päevaga. Miks peaks ta üldse siin olema? Meeste jutu järgi oli nädala eest tema isa laev veel Šotimaal Aberdeenis ja mingit plaani neil

kuhugi lähemal ajal seilata polnud.”

Mu isa käsi oli juba mu pööramise ajal mu näo lähedal. Kõlas vali laks ja ma tundsin oma põsel kõrvetust.

„Tee, nagu ma ütlen, või lõpeta, nagu su ema. Ma ei usu oma mehi. Usaldusväärne allikas on mulle öelnud, et nad on nädala Dublinis ning seilavad siis Indiasse."

Ma lahkusin midagi ütlemata. Ma ei laskunud nii madalale. Nagu alati, oli Toto väljas mu isa kajuti ukse taga kuulamas. Kui meie pilgud kohtusid, hakkasid ta silmad pisaratega täituma.

„Oh, ma ei suuda seda enam taluda!!! Lähme ja otsime mõned külmad pudelid, et…”

„Toto, ära muretse. Kui me oleme maa lähedal, on valu ja punetus ammu kadunud." Ma naeratasin.

„Toto, tule siia!" karjus mu isa oma kajutist.

„Toto, mine mu isa juurde, mul on kõik hästi."

„See on viimane kord, kui ta sind lööb, ma räägin temaga tütarde löömisest!!!"

„TOTO!"

Kuigi Toto kuuletus mu isale, oli tema ainus, kes võis mu isale ilma mõtlemata mida iganes otse näkku öelda ilma hirmuta tapetud saada. Toto energilise oleku ja šoti aktsendi tõttu nähti teda pigem klounina, mitte muretseva vanemana.

Enne oma tuppa minekut, et mõni ilusam kleit välja valida, seisatasin ma tekil ja vaatasin merd. Selles oli alati midagi, mis mind rahuldas. Meri või isegi ookean ei hooli kunagi kellestki, see muutub iga minutiga, meeldib see sulle või mitte. See on paigal, kuid täis jõudu, hirmuvaikne, kuid potentsiaaliga muutuda igal hetkel ägedaks. Kõik kuuletuvad talle. Kunagi ei tea, kes sügavusest välja ilmub. Üks asi, mis mulle laevas elamise juures meeldib. Ma näen seda iga päev. Kuigi iga päev tuletab see mulle meelde Needuse Päeva.

 

Oh, Iirimaa. Minu veri ja muld. Minu kodumaa. Kuigi täis vaesust ja vihkamist inglaste vastu, on see ka täis rõõmsaid ja jutukaid inimesi. Iga kord, kui ma jala maale tõstan, tunnen ma end uuesti sündinuna ja rahulikumana kui kunagi varem. Kahjuks juhtub seda ainult Dublinis. Tjah, teate küll, mida öeldakse, pole paremat kohta kui kodumaa. Esimene koht, kuhu ma alati lähen, on keskturg, kust võib leida ükskõik keda ja ükskõik mida, alates lastest, kes müüvad heinast valmistatud nukke, kuni mõnede vanuriteni, kes müüvad ehteid ja teemante, samal ajal oma õpilastega vaieldes. Tavaliselt on siin koos müraga ka kalahais. Ja siinne ilm, eriti mai alguses, on unistuste täitumine.

Töö kõige raskem osa on märkamatuks jääda, sest tänu Piraadipruudi mainele pole ma siin teretulnud. Täna otsustasin ma kanda musta-punase kirjut kleiti, musta loori ja mõningaid ehteid. 

Kuidas olen ma tuntuks saanud kui Piraadipruut? Päris lihtne. Kui ma sain 13-aastaseks, kinkis isa mulle valge kleidi ja tutvustas mulle mängu nimega „jaht". Minu töö oli linnades ringi käia ja purjus piraate otsida, kes mulle laevale järgneksid. Algul ei olnud see lihtne, ma olin vaid tüdruk valges kleidis. Aja jooksul kaunistasin ma kleiti kuldsete müntide ja punaste paeltega, mu nägu hakkas katma must loor. Pärast mõne purjus piraadi kadumist levis kiiresti müüt Piraadipruudist. Kuid täielikult oma kleiti ja jahtimisviisi pidin ma muutma alles siis, kui mind ja piraati meie Needuse-nimelisele laevale minemas nähti. Ma ei teadnud, et mu isa nad tapab, kuni ma talle peale sattusin, kui ta ühte, number kuut, tulistas. Pärast seda räägiti mulle Needuse Päevast, mida ma millegipärast meenutada ei suutnud. Ma ei ole oma tegude üle uhke. Olen palvetanud iga tapetud piraadi eest, et nende hinged jõuaksid taevasse. Pärast number kolmeteistkümmet kavatsen ma põgeneda.

Nüüd on minu sihtmärgiks Esmond Feather. Päris naljakas hüüdnimi, eks? Noh, selle nime põhjus on üsnagi ilmne, tal on nimelt alati suled mütsi küljes. Inimesed on hüüdnimede osas nii fantaasiavaesed.

Sulgedega kübar välja arvatud, riietub Esmond nagu tõeline härrasmees. Tema riietus on alati korralik ja puhas. Keegi ei kahtlustaks teda kunagi piraadiks olemises. Noh, nagu minugi jaoks, polnud see valik. Tema ema suri lapsevoodis tema õde sünnitades ning isa müüs valust hulludes kõik, mis põlvkondade kaupa nende jõukale perele kuulunud oli.

Esmondi isa nimi on Margetson Pearl. Ta ei raisanud oma raha märjukesele ega kerglastele naistele. Ta leidis mõned head mehed, kes aitasid tal Indiasse seilata. Seal õnneliku juhuse tõttu ristus ta tee pärlilastis laevaga. Jällegi, inimesed ei ole hüüdnimede osas tavaliselt kuigi loomingulised. Ta on kasutanud oma pärleid, et anda oma pojale maismaal suurepärane haridus, kaubelda teiste piraatidega ja luua sidemeid. Arvatakse, et Esmondi naasmine oma isa laevale on tema vastuvõtt isa taibukate, kuid ohtlike tehingute juurde. Tjah, on aeg temaga lähedasemaks saada.

Ega sellise kirjeldusega noormeest ei ole nii raske Dublini turul üles leida. Eemal ta paistiski, suled kübaral tõid ta rahvasummast esile. Ta seisis ühe väikse leti juures, kus müüdi õunu. Enne kui ta jõudis midagi osta, lehvitas ta kellelegi inimhulgast. Ei, ma pidin tema juurde varem jõudma.

Jõudsin peaaegu Esmondini, kui mulle põrkas vastu üks naine ja eemaldus.

„Preili, olete oma mündi maha pillanud." hüüdis ta.

Pöörasin ümber. Naise nägu ja pea olid mähitud ilusa räti sisse. Tema särk ja püksid olid lillad. Kõik, mida ma nägin, oli tema päevitunud nahk ja tumedad läbinägelikud silmad, mis minust läbi tungisid. Tormasin tema juurde ja korjasin räpaselt teelt oma mündi üles. Kui end taas sirgu ajasin, polnud ei temast ega Esmondist märkigi.

„No pagan!" karjusin ma.

Et vältida kõiki jõllitavaid silmapaare, otsustasin minna kusagile sööma. Mulle meeldis einestada seal, kus sõid rikkad inimesed.  Mulle meeldis vaadata, kuidas nad oma pilgud minult ära pöörasid. Vist eksootiline riietus ja merelt külge jääv päevitus tegi mind teistsuguseks. Ma ei kuulunud sinna, kuigi minu kombed olid täpselt samasugused. Rikkad inimesed on abstraktne asi nagu maailm isegi. Ma oleksin võinud olla üks nende hulgast, kuid minu saatus, mu kompass, oli otsustanud teisiti. Huvitav, mis on saatus või tegelikult, kes see on? On see inimene üleval taevas, on see Jumal? Kui ma olin väike, öeldi mulle, et seal üleval on iga inimese jaoks raamat. Iga raamat sisaldab erinevat lugu. Kas ei ole me päeva lõpuks lihtsalt lapitekk, mis on valmistatud värvilistest riidetükkidest? Mõnikord muster muutub, teinekord jääb samaks. Ma itsitasin. Sellest oleks olnud imeline rikaste või intelligentsiga jutelda. Seekord pöörati mulle kuidagi liiga palju tähelepanu. Vaadati pikemalt ja mõned ka sosistasid. Midagi oli siis tõesti minu välimusega valesti. Nägin korraks enda peegeldust ühel aknaklaasil. Nojah, rikastel vist pole tavaliselt juuksed nii sassis ning kleidisaba ei jätta musta jälge restorani põrandale. Mul on kaks valikut, kas vaikselt välja libiseda või stseeni teha. Tavaliselt valin teist varianti, aga täna ei ole selleks tuju. Olin Esmondile nii lähedal, enne kui see naine mulle põrkas vastu…

Jõudsin restoranist välja libiseda enne, kui kelner mind välja oleks visanud. Ta astus juba minu poole, pilk kuri, kuid siis sisenes restorani mingi pere. Panin silmad kinni ja hingasin sügavalt sisse. Ei, mereõhk on ikka kõige parem.

Järsku köitis miski mu tähelepanu. Maas loperdas tuules sall, mida olin varem tõmmu naise kaelas näinud. Tõstsin selle üle. Ja seal ta seisis, otse minu ees. Tema nägu oli kõhn ja tedretähne täis.

„Ma tahaksin seda tagasi saada,"  palus ta naeratades.

Midagi minus klõpsatas ja ma ei saanud enam liikuda. Kuidas ta mind leidis? Kuidas ta siis ilmus? Kes ta on?

„Palun tule minuga. Ma olen sind oodanud."

Millegipärast järgnesin ma talle ilma viivituseta. Temas oli midagi, mis tundus nii tuttavlik. Kui me olime juba miili kõndinud, jäin ma seisma.

„Erda, palun järgne mulle, me oleme varsti kohal.”

„Kust sa mu nime tead ja miks ma peaksin sulle järgnema? Mul on muudki teha!"

„Erda, kallike, keegi ei jätaks kunagi minuga kohtumist vahele. Tule minuga ja ma räägin sulle kõik, see maksab sulle vaid viis minutit sinu elust."

„Miks peaksin ma sind usaldama?"

Naine vaatas taevasse. Mustad pilved olid kogunemas. Torm oli lähedal.

„Ma tundsin su ema väga hästi. Palun, lihtsalt tule minuga kaasa. Ja sa ei näe mind enam kunagi. Ma luban."

Ohkasin. Kuigi ma pidin Esmondi leidma, siis kas ma pidin seda tõesti täna tegema? Kas see ei võinud lihtsalt oodata? Pealegi ma ei teadnud kuigi palju inimesi, kes mu ema vähegi tunneksid. Kummalisel kombel usaldasin seda naist.

„Hästi. Kui kiiresti me kohale jõuame?"

„Veel viis minutit." Ta naeratas kuratlikult.

„Mis täpselt võtab viis minutit minu elust?"

„Silmast silma vestlus minuga."

Just nagu lubatud, jõudsime me viie minuti pärast kohale. Kõik, mida ma nägin, oli pisike valge maja, mis ei olnud sadamast kuigi kaugel. Sees oli ainult kamin ja puitlaud.

„Palun, istu maha ja pane sall lauale. Kas sa teed soovid?" küsis naine.

„Jah, palun."

Siin oli temaga üsna rahulik. Pärast kamina süütamist hakkas sees soojaks ja heledaks minema. Ma hakkasin uniseks muutuma, kui ta lauale kaks kruusi asetas, ühe teega, teise kohviga.

„On sul külm? Siin peaks varsti soojaks minema, ma panin tule põlema."

Naine segas kaarte, mis tundusid olevat tekkinud eikusagilt, ja naeratas.

 

„Sa oled täpselt nagu su ema."

„Kuidas sa teda teadsid?"

„See on küsimus hilisemaks, kui tee ja kohv on joodud. Ma tahan näha, mis tulevikul sulle varuks on. Anna mulle oma käsi."

Ohkasin ja andsin talle käe. Ta vaatas jooni põhjalikult, vahel naeratas, vahel kortsutas kulmu.

„Ma ei ole rahul, Erda, kallike. Vaatame, mida kaartidel öelda on. Nagu sa tead, Jumal armastab number kolme. Need on minu enda kaardid, kellelgi teisel maailmas selliseid pole."

Ma olin vait. Mida ma saaksingi öelda? Mul polnud midagi paremat teha. Ta tõmbas kolm kaarti. Esimesel kaardil oli kaks lille, üks neist punane, teine tagaplaanil must. Teisel kaardil oli suure kuldkrooniga naine, uhke kuninganna. Viimasel kaardil oli valge kleit.

„Mida need kaardid sinu arvates tähendavad, Erda?"

„Ma aiman, kuid ma pole päris kindel. Ma ei tunne end neid kaarte vaadates hästi. Tunnen hirmu ja eksimist. Mida need tähendavad?"

„Noh, kallike. Ma pole jälle rahul. Palun joo kohvi, sest kohvipaksus peaks peituma vastus."

Jõin kohvi ühe hooga ära, kuigi see oli üsna kibe. Naine võttis mu tassi ja vaatas seda põhjalikult.

„Erda, anna mulle andeks, et ma sinult veel kord küsisin. Palun anna mulle oma eriline münt."

„Milleks? Ma pole kindel, et ma seda teha tahan."

„Erda, palun."

„Ei, ma keeldun. Tead miks? Sa oled lihtsalt eikeegi, tühikargaja, kes ilmselt tahab mind röövida ja tappa! Viis minutit minu elust, või mõtlesid sa kogu mu raha! Sa pole muud kui varas!" karjusin ma.

Taaskord naeratas naine mulle kuratlikult. Ühe silmapilguga olin õhus nagu ka kõik ruumis olevad asjad. Ennustajast kumas lillakat valgust. Kaardid hakkasid tema ümber keerlema ning ta hakkas muutuma. Ennustajat polnud enam näha, oli vaid suur inimesekujuline vari.

„VARAS? KUIDAS SA JULGED? KEEGI EI KUTSU SAATUST ENNAST VARGAKS."

Tema hääl kõlas väljas nagu välk. Ma üritasin end näpistada, kuid see ei aidanud. Kõik, mida ma nägin, oli möirgav vari otse minu ees ja ma ei saanud lihtsalt põrandale tagasi. Ma kuulsin karjeid ja sosinaid enda ümber, need hakkasid nüüd mulle pähe tikkuma. Mida aeg edasi, seda kaootilisemaks kõik läks. Ma ei saanud hingata, ma lämbusin.

„MUL ON KAHJU. PALUN ÄRA TAPA MIND!" kisasin ma.

Ma sulgesin silmad ning maandusin kõva pauguga maapinnale. Isegi külm põrand oli parem kui lendamine. Ma hakkasin nutma. Mõtlesin, millal mu elu hullus lõpeb? Mida ma oma eelmises elus tegin, et seda ära teenida? Kellele ma nii palju haiget tegin ja miks? Mõne aja pärast tundsin ma, kuidas käsi mu õlga puudutas. Ennustaja asemel nägin ma heleda naha ja blondide lokkidega naist. Ta kandis lillat kleiti, mis oli kaetud siniste ja lillade teemantidega.

„Erda, me peame tõesti rääkima, palun istu." käskis ta mind kenasti, samal ajal mu õlga silitades.

Ma hoidsin oma pilku otse enda ees oleval teel. Kui see, mida ma nägin ja tundsin, oli tõeline, siis miks juhtus see minuga? Mis siis, kui see oli sama tõeline kui mu isa needus, mida ma alati ta rummi ja viski põhjustatud ettekujutuseks pidanud olin? Mida ma peaksin sellelt naiselt küsima?

„Erda, vaata mind nüüd. Joo teed ja ma räägin sulle kõigest," ütles ta mu kätt puudutades.

Ilma pikemalt mõtlemata jõin ma oma tee põhjani. Tee oli samuti üsna kibe. Naine nipsutas sõrmi ja mu tass oli jälle täis.

„Nüüd, Erda, alustame algusest. Nagu sa juba nägid, ei ole ma inimene. Inimesed kutsuvad mind tavaliselt saatuseks või viitavad mulle kui elule, nii et sa võid mind kutsuda Saatuseks. Jah, ma olen jumalanna ja kõik, mis äsja juhtus, oli tegelikult tõsi. Mul on oma tegude pärast väga kahju. Mina kui keegi, kes loob iga päev uue inimese, ma tunnen end teist igaühe ees vastutavana. Te olete kõik minu lapsed. Nüüd, et vastata sinu küsimusele, et miks olen ma hetkel siin ja sinuga räägin, siis ma olen kõigest siin, kuna ma vedasin kellegagi kihla. Ära vaata mind nii üllatunult. Te, inimesed olete ainus lõbu, mis jumalatel on. Ma ei valetanud, kui ma ütlesin, et ma tundsin su ema. Su ema oli selline õrn ning usaldav hing. Ta anus mind pikka aega, et ma sind elus hoiaksin, mida ma, nagu sa näed, tegin. Kuid kihlveo tõttu, pean ma sind hoiatama, võib see kõik muutuda ja see kõik sõltub sinust.“

„Mida kaardid ütlesid, proua Saatus?"

„Imeline, mulle meeldib, kuidas see kõlab. Esimene kaart kahe lillega võib tähendada kahte asja. Punane daalia tähistab armastust, must aga reetmist. Teine kaart, nagu sa näed, on uhke kulda riietatud kuninganna. See ei tähenda tingimata, et sa saad rikkaks, üldsegi mitte. See tähendab, et sa võid olla oma elu kuningriigi õigusjärgne valitseja, kuid ole ettevaatlik – nagu sa kaardi ülemist osa vaadates võid näha, on sind jälgimas mitmed silmad. Need võivad olla sinu vaenlaste silmad või, sinu puhul, kellegi, kes on sinu üle kihla vedanud.” Ta naeratas.

Kui ma kaarte vaatasin, nägin liikumist. Lilled kõikusid vasakult paremale, nagu oleksid tuule käes. Kuninganna naeris, samal ajal kaardil olevaid silmi vaigistades. Alles oli  jäänud veel viimane kaart, valge kleit. Ainuke kaart, mis ei liikunud.

„Kallike, see kaart, nagu ka teised kaks, võib tähendada mitut asja. See võib loomulikult sümboliseerida pulmakleiti, kuid ma ütleks, et see võib tähistada ka puhtust. Või äkki näitab see kaart sinu konkreetset elustiili."

„Mida kohvipaks näitas?"

„Ma nägin mündi kuju, sinu mündi, Erda. See ei pruugi sulle meeldida, kuid palun, anna see mulle. Ainult nii saan ma sind kihlveoga aidata."

„Miks on see nii oluline?"

„Ma tahan teisele jumalale midagi tõestada. Ära muretse, sa pole esimene, kelle üle me kihlvedusid sõlmime."

Ma ohkasin. Kas mul oli sel hetkel üldse valikut? Nii et ma andsin talle oma vana roostetama hakkava mündi. Ta hoidis seda ettevaatlikult.

„Kas ma tohin sult midagi küsida?"

„Muidugi, Erda, kallike."

„Miks sa mu elu selliseks muutsid, mida ma valesti tegin?"

Ta vaatas mind üllatunult.

„Kallike, ma tahan, et sa midagi teaksid. Ma ei planeeri iga inimese elu põhjalikult. Mul pole lemmikuid, kuigi inimestele meeldib seda välja tuua. Ma olen kõigest kompass. Kompass ei ütle, mis täpselt sulle teele jääb. See näitab kõigest suunda. Kas sa otsustad seda järgida või mitte, on ainult sinu otsustada, kallike. Sa võid igal hetkel muutuda. Ei ole õiget aega, on ainult õiged asjaolud ja päikesepaisteline ilm. Kuid see ei tähenda, et ma ei tunneks kaasa oma loomingule. Iga kord, kui keegi sureb, kuulen ma tema palveid või näen tema viimaseid unenägusid. Ma ei ole koletis.“

Ta tõusis järsku püsti.

 „Ma nägin kõike, mida mul oli vaja näha."

„Kas sa võidad? Mida ma tegema peaksin, et sa kihlveo võidaksid?"

„Eks me näe. Mündil on kaks külge. Minu ainus nõuanne on teha nii, nagu münt ütleb. Kuid siiski, kompassi järgimine on ainult sinu valik. Hüvasti, Erda. Olgu sinu öö täis unenägusid."

Enne kui jõudsin pilgutada, kuulsin ma klõpsatust ja ta oli kadunud. Minu münt oli laual. Maja oli tühi ja pime. Kui ma välja vaatasin, oli taevas selge ja inimesed läksid turult koju. Kirikukell lõi kuuendat tundi. Me tulime siia viis minutit enne kuut. Kas tõesti juhtus see kõik viie minutiga? Kui ta suudab aega luua, kas suudab ta siis seda ka kontrollida? Noh, võib-olla esitan ma talle neid küsimusi hauataguses elus, kes teab. Nüüd oli aeg sellest kohast lahkuda.

 

II osa

            Tema leidmine rahvahulgast oli alati kõige raskem osa, eriti ilma tema kuulsa mütsita. Tavaliselt, kui me märkasime teineteist, tõstis ta oma kätt, nagu sooviks ta kusagile kõrgele ulatuda, mina aga haigutasin. See oli alati meie seikluste esimene osa. Siis pidin ma leidma kellegi, kes oleks nõus mind Dublinist välja viima. Tavaliselt olid selleks külaelanikud, kes turult tagasi sõitsid. Esmond pidi tegema samamoodi, et me kohtumispaika eraldi jõuaksime. Mis oli see kohtumispaik? Vana tamm harutee ääres umbes tunnise sõidu kaugusel Dublinist.

Seal ta oli. Mu armas ingel, mu väike linnupoeg, Esmond. Seekord oli ta riides nagu talupoeg. Tal oli seljas hallikas põlvini ulatuv tuunika ning pruunid püksid, mis olid parema maskeeringu huvides mudased. Nagu alati, suudlesin ma teda otsaesisele ja tema mind põsele.

Kohtasin teda esmakordselt ligi viis aastat tagasi, kui temaga turul juhuslikult kokku põrkasin, ning me saime sõpradeks. Tavaliselt kohtume me paar korda aastas. Kolm aastat tagasi hakkasime teineteisele kirju kirjutama. Seetõttu on esimene asi, mida kumbki meist maale jõudes teeb, postkontorisse minemine. Tema kirjutab „Angela Greenwillile”, mina aga „Jacob Simonsile”. On pisut keeruline arvata, kus kumbki meist parasjagu on, kuid see on siiani toiminud.

See oli ühes tema kirjas, kui ta mulle esmakordselt tunnistas, et armastab mind. Hoidsin seda kirja oma medaljonis. Mitte isegi tervet kirja, vaid ainult ülestunnistuse osa. Ta nautis mulle raamatutest ja pärlitest rääkimist, samal ajal, kui mina talle kõike mereolenditest ja legendidest rääkisin.

Meie kohtumised möödusid enamasti erinevates külades või metsas jalutades. Seekord jalutasime me lihtsalt metsas ringi ja istusime kaljuservale maha, et süüa veidi ülejääke, mida külaelanikud meile andnud olid. Vean kihla, et meie emad oleksid olnud õnnelikud, kui nad pärast nii paljusid aastaid oma lapsi koos oleksid näinud. Nad olid parimad sõbrannad. Kuigi minu kohtumised Esmondiga olid lühikesed, tugevnes meie armastus iga korraga.

„Mis mu armast daami sellel ilusal päeval küll häirib? Sa oled täna niivõrd kena!"

„Kena? Mu kleit oleks nagu tuhat aastat vana! Sa vaata seda, see on nii rõve ja..."

„See on ideaalne," naeris Esmond ja lükkas mu murule pikali.

Seal me lamasime ja nautisime kevadpäikest. Vaatasin talle otsa. Minu ingel. Mulle meeldis teda vaadata - tema lokkis blonde juukseid, sügavrohelisi silmi ja tedretähne. Ta silmad olid nagu smaragdid, mis oleksid rohu sees kiiresti kaotsi läinud.

„Erda, palun ütle mulle, kui midagi valesti on. Sa paistad mures olevat."

„Oled sa kindel, et tahad seda kuulda?"

„Jah, muidugi!"

„Mul on sulle nii palju rääkida."

Me istusime taas, kuid seekord ei tahtnud ma talle otsa vaadata. Ta ei usuks mind kunagi, kui ma talle oma eilsest kohtumisest jumalannaga räägiksin. Hingasin sügavalt sisse.

„Esmond, ma tahan sinuga aus olla, kuid ma kardan, et sa võtad mu lugusid kui väljamõeldist. Ma räägin sulle eilsest seiklusest ja oma emast."

„Ma kuulan. Ma usun sind täielikult."

Ta asetas oma käe minu omale ja naeratas. See andis mulle natukene kindlustunnet.

„Ma kohtusin ennustajaga, kes osutus kellekski suuremaks kui meie. Ma kohtasin Saatust ennast. Ta ladus mulle kaarte ja andis mulle põhimõtteliselt ka tõuke, et midagi oma elus muuta. Ta vedas minu üle teise jumalaga kihla. Ära naera, ma ei mõtleks kunagi midagi sellist välja!"

„Olgu, olgu, ma kuulan. Mida ta veel ütles, kas ta ütles vähemalt midagi head?"

„Ta mainis, et mu elu võib paremaks muuta. Pean vaid oma münti viskama. Ta ütles mulle ka seda, et ta tundis mu ema."

„Mis su emaga siis on, sa pole mulle kunagi temast rääkinud."

Tõstsin mõlemad kleidivarrukad üles. Mõlema mu käe peal olid armid, nagu oleks kass mind sealt kriimustatud.

„Esmond, puuduta neid. Lugu, mida sa kohe kuuled, on sama tõeline kui need armid."

Ta tegi täpselt seda, mida ma temalt palusin. Ta näol oli murelik ilme.

„Pärast nii paljusid aastaid pole sa mulle ikka veel oma emast rääkinud. Kus ta on?"

„Ta on surnud. Merel nagu meiegi, Esmond."

Vaikus ei sobinud hästi kevadpäikese, kauni mere ja rohelise muruga. Ohkasin, aga jätkasin sellegipoolest.

„Ma elasin emaga õnnelikult koos, kuni ühel päeval tulid mehed ja viisid meid mu isa laevale. Algul tundus kõik hästi, isa oli sõbralik, tema ja mu ema rääkisid palju. Ühel õhtul muutus kõik. Toto hoidis kogu aja käsi mu kõrvadel, kui mulle teadmata mu ema laeva pardal tapeti. Muidugi tead sa needuse kohta."

„Jah, tean. Mis juhtus edasi, kust sa need armid said?"

„Ma olin liiga väike, et needusest teada. Muidugi ma kartsin, kuna mu ema polnud kusagilt leida ja isast oli järsku türann saanud.

Oli tavaline päev ja ma vaatasin nagu alati merd, lootuses mõnd kala näha. Selle asemel nägin ma oma ema halli nägu. Temas oli midagi teistmoodi, ta ei tundnud enam inimesena. Ta tõstis oma sõrme huultele ja näitas mulle, et ma vait oleksin. Ma vaatasin korraks ringi ja hüppasin siis vette, otse tema käte vahele. Ta oli nii külm, nagu ta oleks ta tehtud marmorist. Ma olin õnnelik ja küsisin, kas temast sai sireen. Ta raputas pead. Ta ei tahtnud, et ma teda kardaksin. Ma vaatasin ringi ja nägin vees ka teisi naisi. Ka nemad olid külmad ja hallid nagu mu emagi. Vähemalt ta naeratas ja kallistas mind.”

Pidin uuesti sügavalt hinge tõmbama. Ma pidin seda lugu kellelegi jagama. Esmond kallistas mind. Ma ei nutnud veel, selleks oli liiga vara.

„Kui mu ema mind kallistas, kuulsin laeval hüüdeid. Meeskond hakkas köitest alla laskuma, et mind tagasi pardale tuua. Ja seal ta oli, mu isa, kes käskis mu emal ära kaduda ja kiskus mu tema käte vahelt ära. Kui ta mind enda poole tõmbas, üritasid ema ja teised naised mu kätest kinni haarata, kuid selle asemel lõikasid nende marmorjad sõrmed mulle nii sügavale ihusse, et ma hakkasin veritsema. Kui ma tagasi laeva pardal olin, karjusid naised nii valjusti, et mu isa koos oma meeskonnaga jäid ligi nädalaks kurdiks. Mu ema lehvitas mulle viimaseks hüvastijätuks ja ujus koos teistega minema. Ma ei näinud teda kunagi enam.”

Jah, nüüd oli aeg nutta. Ma oleksin sel hetkel võinud terve mere jagu pisaraid valada, kui ma vaid tahtnud oleksin. Ma arvan, et ma nutsin seal umbes veerand tundi, samal ajal, kui Esmond mind kinni hoidis. Siis suudlesin teda esimest korda huultele.

„Ma armastan sind nii väga, Esmond Grace."

Esmond kallistas mind veelgi tugevamini ja suudles mind laubale.

„Erda Aston, ma armastan sind ka. Lase mul end aidata. Tule minuga. Ma olen sulle aastaid oma laeval kohta pakkunud. Mu isa hakkab sind jumaldama. Praegu tundub selleks olevat ideaalne hetk, kui isegi Saatus sulle seda ütles. Palun, kuula mind ja viska münti. Kiri, sa lahkud minuga ning kull, sa teed nii, nagu ise tahad. Sa ei pea seda praegu kohe tegema, kui sa ei taha. Ma võin pakkuda sulle kõike."

„Ma tean, ma viskan münti."

„Erda, ma võin hommikul kell viis sinu laeva juurde tulla, ka ilma selleta, et sa kulli või kirja viskaksid. Ma tahan sind aidata. Mis sa arvad?"

„Ma mõtlen sellele. Ma ei karda sinuga lahkuda, ma olen üleüldse lahkumise ees hirmul. Mis siis, kui midagi viltu läheb?"

„Siis olen ma alati siin, et sind kaitsta."

Nüüd suudles Esmond mind huultele. Me istusime seal, mina ikka veel täis ebakindlust.

„Hei, turteltuvid. Minge juba kusagile mujale." Kui me ümber pöörasime, oli seal lihtsalt üks vanapaar, kes mööda kõndis.

„Erda, lähme turule, " pakkus Esmond.

„Milleks?" ei saanud ma aru.

„Ma tahan sulle kihlasõrmuse osta," selgitas noormees.

Turule minnes nägime Merry Way’s, läheduses asuvas pubis, tuttavaid nägusid.

„Oh ei, seal on Toto," hüüatasin ma.

„Ja ta on koos minu abilise Williamiga,” sõnas Esmond. „Kuulame, millest nad räägivad."

Me astusime võimalikult vaikselt pubisse ning istusime nende laua lähedusse.

Toto ja William olid täielikud vastandid. Toto tegi pidevalt nalja, samas kui William oli vaikne ning kogeles. Williamil olid lühikesed pruunid juuksed ja sinised silmad. Tal oli seljas valge särk ja tumepruunid pantaloonid.

„Mina olen Toto."

„Wil-li-liam."

Nad surusid kätt.

„Sa oled imelik, mulle meeldib. Mida sa siin teed?" küsis Toto pooltühja rummipudelit lauale pannes.

„Oh, mu k-kapten jääb siia mõneks päevaks."

„Minu oma ka, hehe. Mulle ei meeldi inimesi taga rääkida, kuid ausalt öeldes on mu kapten üsnagi jube mees. Ta peksab kõiki. Isegi omaenese tütart. Olen tütart mitmel korral kajutist väljumas näinud, näol ja kätel sinikad. Ma pean talle kõikjale järgnema, kuhu too ka ei läheks! Jälgisin teda isegi täna, seetõttu olengi ma nii higine."

Mu süda jättis löögi vahele ja ma vaatasin Esmondile otsa. Ta näitas mulle, et ma oleksin vait.

„Ohh, s-see ei kõla kohe üldse hästi. Minu k-kapten on parim. Meeskond on minu jaoks nagu perekond. Sööme koos ja räägime kõigest. Minu kaptenil on p-p-poeg, kellele ta o-ostab alati raamatuid.

„Veab sul," lausus Toto kurval häälel.

„Seda kindlasti. Vaata, ma ei kogelegi enam!" William naeris.

Nad lõid pudeleid kokku.

„Oota, ma jälitasin kah oma kapteni poega. Kes on sinu k-kapten?" päris William.

Esimest korda kogu vestluse jooksul jäi Toto vait.

„Agard Bullet. Sinu?"

„Margetson Pearl."

Toto tõmbus õudusest tagasi ja müksas oma kõvera vasaku käega pudeleid. Need kukkusid laua pealt maha ja purunesid valju klirinaga.

„MA EI JOO ENAM KUNAGI!!!" karjus Toto ja tormas pubist välja.

Ka meie lahkusime, kuid palju elegantsemalt ja vaiksemalt kui Toto. William istus ikka veel laua taga, vahtis oma pooltühja pudelit ja pomises midagi omaette.

Olime mõlemad vait, kuni jõudsime sõrmuseid müüva prantsuse kaupmeheni. Neid oli nii palju.

„Esmond, mul pole palju raha, et sulle sõrmust osta," ütlesin ma talle vaikselt.

„Ära sellepärast muretse, vali vaid sõrmus," sosistas ta vastu.

Valisin sügavrohelise kiviga sõrmuse. See sobis Esmondi silmadega suurepäraselt. Ta valis mulle helekollase kivi.

„See meenutab mulle sinu kohta kõike. Sa oled mu päikesekiir."

„Ja sina oled minu ingel." Ma naersin.

Enne lahkumist kallistasime me teineteist pikalt. Kuigi ilm oli rahulik, ei tundunud miski õigesti olevat. Ma tundsin, nagu ma oleksin kohe-kohe oma Esmondit kaotamas.

„Hei, homme kell viis, jah?" Ta naeratas ja suudles mind põsele.

„Jah, meid ootab planeerimist vajav pulm." Ma naeratasin.

 

Minu õnn kadus kiiresti, kui nägin, et isa mind laeval ootas. Mu esimene mõtte oli, et Toto on selle terve päeva kestnud jälitamise kohta mu isale rääkinud, aga ma ei näinud teda kusagil. Isa juures seisi Broody ja sosistas talle midagi. Ainus sõna, mille mu kõrv kinni püüdis, oli „lits”. Jah, seekord ei olnud Toto milleski süüdi. Isa ei paistnud seekord Totot usaldavat, kuna kaotada oli liialt palju. Broody ei petaks kunagi oma kaptenit.

Sain kõigi meremeeste silme all peksa. Ma ei kuulnud, mida mu isa täpsemalt karjus, tundsin ainult valu ja vere maitset suus. Ma polnud kindel, kuidas ma veel elus olin, või kuidas ma oma kajutisse jõudsin. Ma mäletasin vaid oma näo peitmist kõigi eest. Ma ei vajanud nende haletsust ega naeratusi, samas polnud neil vaja ka minu pisaraid näha.

 

Minu teod sel õhtul olid selged kui öötaevas. Mu käed värisesid. Ma viskasin münti.

 

III osa

Seal ma seisin, kaldal, laeva ees ja ootasin Esmondit. Ma ei suutnud oma vees asetsevat peegelpilti vaadata. Olin kaetud sinikatega. Magasin voodis, mis oli täis mereveega täidetud külmi pudeleid. Külm aitas tavaliselt valu ja turse vastu. Pean tunnistama, et see oli esimene kord, kui pudelitest abi ei olnud. Ma valutasin endiselt igalt poolt ja liikusin vaevu. Ma kandsin seljas valget kleiti ja vana rätti. Meri oli vaikne ja linn täis udu. Kuulsin selja taga mingit liikumist.

„Toto, palun mine minema," palusin ma.

„Erda, mul on väga kahju. Ma ei rääkinud talle su kohtingust. Ütlesin ainult, et nägin teid kahte koos turul. Ma ei reedaks sind kunagi niiviisi. Lubasin su emale, et kaitsen sind, ja seda ma täpselt ka teen."

          „Toto, palun mine ära, ma tean, mida ma teen," palusin ma uuesti.

„Hea küll, Erda, nagu sa soovid. Kui kuuled vilet, jookse kaugele, kui saad. Said aru?"

„Jah, Toto, sain aru."

Kirikukell lõi viiendat tundi. Ma värisesin. Silmasin Esmondit koos oma isaga, keda ma ka lõpuks esmakordselt nägin. Tema isa oli üsnagi ümara kogu ja sõbraliku naeratusega mees. Ka temal nagu ta pojalgi olid tedretähnid, kuid erinevalt Esmondist oli ta punapea. Nad lehvitasid mulle. Ma ei jõudnud sammugi edasi astuda, kui tundsin külma püstolitoru oma kuklale suunatuna. Oleksin võinud kihla vedada, et Totol polnud aega isegi vilistada.

„Rahu, Piraadipruut,” lausus mu isa. „Too ta minu juurde.” Viimane oli mõeldud Esmondi isale.

Ma tardusin. Mul oli tunne, nagu oleksin ma kivikujuks moondunud. Mu süda kukkus saapasäärde ja mul oli raske hingata.

„Margetson, sa vana värdjas. Too oma poeg minu juurde!” karjus mu isa.

„Ei iial!" tuli Margetsoni poolt vastu. Piraadi nägu oli vahepeal tulipunaseks tõmbunud.

„Sa ju ei tahaks, et üks meie turteltuvidest surma saaks, eks ju?" küsis mu isa, hoides relva nüüd mu oimukoha juures.

Ma olin vait. Ma ei paluks Esmondil kunagi end ohverdada, mitte minu vahikorra ajal! Margetson ja Esmond sosistasid omakeskis midagi.

„Ma olen valmis su laeva pardale astuma, kui lased mul enne Erdaga rääkida. Kui sa eelistad, et me räägiksime laevatrepil, võime me ka seda teha," pakkus Esmond.

„Hea küll, ma annan teile kolm minutit. Aga ära sa mitte julgegi mind lasta, Margetson. Sinu poeg on piisavalt suur, et sellega ise hakkama saada. Kui sina või mõni su peidus olevatest meestest tulistab, laseb minu meeskond vastu ja kaaperdab su pärlitega laeva," ähvardas mu isa.

Isa lükkas mu trapile, hoides mul endiselt relva peakohal. Esmond kallistas mind.

„Erda, sa oled sinikaid täis. Kas tema tegi seda sinuga?" sosistas Esmond.

„Jah. Esmond, ma ei saa lahkuda. Sa pead ennast päästma," sosistasin ma meeleheitlikult vastu.

„Kummale küljele münt jäi?" küsis Esmond.

„Mida?” ahhetasin ma. „Ma ei hooli sellest mündist."

„Kumma külje sa said?"

„Kirja," sõnasin ma frustreerunult.

„Erda, jookseme lihtsalt koos ära. Minu isa meeskond on laskmiseks valmis."

„Esmond, ma ei saa lahkuda."

„Teil on üks minut, turteltuvid," ütles mu isa naerdes. Tema naer meenutas mulle vareste kraaksumist.

„Esmond, ma ei saa lahkuda. See on minu pärast, et mu ema ja mina sellele laevale sattusime. Ühel päeval tuli meie juurde üks mees. Ta valetas, et on meie uus naaber ja hakkas minu ja ema kohta küsima. Naiivselt rääkisin ma talle kõike, kuna ma teda mitu korda meie tänaval nägin. Ema ei teadnud sellest midagi. Ta oli terved päevad tööl. Hiljem selgus, et too väidetav uus naaber oli üks mu isa meestest. Järgmisel päeval, kui me emaga turul olime, tulid kaks meest meile järele ning ähvardasid meid relvadega. Pidime laevale tulema. See on kõik minu süü!"

Tundsin pisaraid mööda oma põski alla voolamas.

„Erda, kuula mind! Sa ei saa siia kunagi tehtud rumala vea tõttu terveks eluks jääda. Sa olid tol ajal alles laps."

„Ma tahaks kannatada oma ema asemel, ta ei väärinud sellist surma. Ka sina ei vääri kannatusi!"

„See on kõik, turteltuvid," käratas mu isa.

Me läksime kogu meeskonna relva ähvardusel laevale. Hetkel, kui meie jalad laevatekki puudutasid, tõmbasin ma oma rätikust välja sinna peidetud relva. Isa oli selle mulle meie esimesel kohtumisel kinkinud. Teadsin, et relvas oli ainult üks kuul. Sellest olukorrast polnud väljapääsu. Kui me oleksime põgenenud, oleksime mõlemad surma saanud, kui mitte Esmond, siis kindlasti mina ja ta isa. Tõenäoliselt oleks Esmond kiiresti leitud, kui ta oleks maal põgeneda proovinud. Mu isal oli Dublinis liiga palju tuttavaid ja võlgnike, kes oleksid Esmondi paari tunniga üles leidnud. Võib-olla saaks Esmond merel oma elu päästa, aga praegu oli liiga hilja, et sellele mõelda. Kui ma oleksin teadnud, et isa minu plaanist kuulnud on, oleksin ma Esmondit hoiatanud, et me peame varem kohtuma ja põgenema. Ka sellest oli nüüd liiga hilja mõelda. Kuni trapp laevaga ühendatud on, on see laeva osa. Üks vale samm ja isa tulistab Esmondit ning siis on ta needusest vaba. Sellest olukorrast polnud muud väljapääsu, kordasin ma endale, pidin olema ettevaatlikum. Pigem päästaksin ma oma armsama, kui et näeksin oma isa jälle vabalt maapeal kõndimas. Seda ei juhtu kunagi!

          „Esmond, sa peaksid pigem surema minu käe läbi, kui et mu neetud isa oma tahtmise saab!" hüüdsin ma.

„ERDA!!!” karjusid Esmond ja mu isa kui ühest suust.

Kõlas kõva pauk ja õhus oli tunda suitsuvinet. Ma olin hea laskur, seetõttu ma ei eksinud. Kuul läks otse tema südamesse, mida ma teadsin alati endale kuuluvat. Esmond kukkus valju kolinaga, tema elutud silmad vaatamas mulle hinge.

„Mu ingel, sa oled vaba. Jumal õnnistagu sind pühas taevas," sosistasin ma.

Ma jooksin tema keha juurde. Sel hetkel ei eksisteerinud minu jaoks midagi ega kedagi peale tema.

„Mul on nii kahju, Esmond, mul on nii kahju," nuuksusin ma, justkui võiks ta mind ikka veel kuulda.

Üks tema käsi oli koos meie sõrmustega taskus.

„SAAATUUS!" kisasin ma nuttes ja taevasse vaadates.

Pärast seda kuulsin ma pauku ja tundsin oma peas tugevat valu. Mu isa tulistas mind. Midagi oli muutunud. Nägin Esmondi kõrval oma elutut keha. Vaatasin oma käsivarsi. Ma olin läbipaistev, kuid siiski nägin ma kõike enda ümber. Ma olin surnud. Lõpuks ometigi?

„SA LOLL TÜDRUK! MIKS SA ÜLDSE ELASID?!" karjus isa mu surnukeha poole.

„MIDA SA TEGID, SA SAATAN?!?" röökis Margetson mu isale, hoides Esmondi keha oma kätel.

Järsku läks taevas tumedamaks. Mustad pilved kogunesid ja välku sähvis. Taevast kostis hääl. Olin seda varemgi kuulnud. See oli Manannán mac Lir ise. Mu isa kukkus põlvedele.

„Agard Bullet. Sa vastad mulle nüüd," käskis jumal.

„Jah, kõikvõimas jumal," vastas mu isa väriseval häälel.

„Sa pole needusest vabastatud."

„Kui ei, siis miks oled sa siin? Tema pole mees, ta ei loe."

Mu isa segaduses näoilme oli üks suur nali. Milline kloun.

„Sa ei ole vabastatud, kuna tapsid omaenese tütre, oma vere. Sel pole kunagi vahet olnud, kas tegu on mehe või naisega. Ükski piraat minu merel ei tapa enda pere liikmeid." Jumala hääl muutus järjest valjemaks.

Mu isa tõusis püsti ja viipas sõrmega taeva poole.

„Ta on tühi koht, just nagu tema emagi!" hüüdis ta sülge pritsides.

„Ma olen kuulnud piisavalt! Sinu jalad ei puuduta enam kunagi maad. Sa purjetad väikeses puupaadis kuni maailma lõpuni. IGAVESTI!

„Ta on eikeegi!"

„AITAB!!!” müristas äike.

Torm läks aina hullemaks. Laineharjad puudutasid juba peaaegu taevast. Meeskond karjus sama valjult kui kajakad. Laeva mastid ja purjed kõikusid, murdumisest vaid juuksekarva kaugusel.

„Manannán mac Lir, aga Esmond ja Erda?" küsis Margetson rahulikul häälel, hoides samal ajal kuldset risti, mis tal kaelas rippus.

Torm vaibus järsku täielikult. Selle asemel tekkis udu. Vaatasin lõpuks endast vasakule. Esmond seisis mu kõrval. Meil olid taas meie inimkehad, kuid ma tundsin end nii palju kergemana. Ma vaatasin Esmondi särki, seal ei olnud südame kohal auku. Ma katsusin oma otsaesist, see oli samasugune kui täna hommikul. 

„Esmond, mul on väga kahju, et ma nii tegin."

Vaatasin oma jalgu. Ma ei olnud kindel, et ma oleksin suutnud praegu Esmondile otsa vaadata. Ma tundsin end nii süüdi. Mis siis, kui oleks olnud mõni muu viis? Mis siis, kui seda kõike oleks saanud vältida? Ma oleksin võinud lihtsalt talle ja tema isale järgneda. Olin valmis selleks, et Esmond mu peale karjub. Olin valmis, et ta on pettunud või vihkab mind. Olin kõigeks valmis. Ma olin koletis.

„Ei, Erda, sa tegid seda, mis oli parim. Ma armastan sind endiselt ja kavatsen sinuga hauataguses elus abielluda,” lausus Esmond naeratades ja mind kallistades.

Kõik meie ümber oli vaikne. Enamik meeskonnaliikmetest oli läinud oma kajutitesse, et vältida purunenud mastide alla jäämise ohtu või merejumala karistust. Tekilolime ainult meie, minu isa ja Margetson. Eikusagilt ilmus Saatus, seekord oli tal kaasas lilla vihmavari.

„Esmond, tutvu Saatusega. Saatus, see on Esmond, minu kihlatu." Ma naeratasin.

„Jah, ma tean teda väga hästi. Ta on mind palju kordi palunud, et te kaks kokku saaksite." lausus ta naerulsui.

Esmondi nägu muutus punaseks. Nad surusid kätt. Margetson ja mu isa seisid tagaplaanil, karttes mingitgi häält teha.

„Kas sa võitsid siis kihlveo?" küsisin ma Saatuselt.

„Jah, kahjuks küll."

Osa udust oli kadunud ja muutunud värvilisest klaasis tehtud rajaks, just selliseks nagu kirikute aknad tihtipeale on. Seal oli pärleid, kalu, mereolendeid ja tähti. Kõike, mida mina ja Esmond jumaldasime. See oli meie tee.

„Lapsed, ühinege minu ja mu naisega. Järgnege talle," sõnas Manannán mac Lir.

Me hakkasime Saatusele järele minema, kuid enne pöörasin ma end veel ümber. Ma viskasin mündi oma isale.

„Ma ei vaja seda enam. Ma annan sulle andeks,” naersin ma.

Ta ei teinud ega öelnud midagi. Võib-olla oli nii paremgi.

„Näeme varsti, isa. Ootan sind seal koos ema ja Pärliga," ütles Esmond oma isale.

Laev ja meri olid nii kaugel. Vaatasin tagasi. Ma võisin kaugelt oma isa karjeid ja vandumist kuulda. Ta oli nüüd pisikeses puupaadis, millel oli tema laeva nimi Needus.

Nägin, kuidas Toto mulle lehvitas. Margetson kõndis oma laeva juurde ja jälgis meid pilguga.

„Oh Saatus! Kas pole sa mitte tark naine!" hüüdis Margetson.

 

Hea lugeja,

Nüüd, kui te teate kõike, kuidas see tundub? See lugu võib tunduda lihtne, kuid palun lugege see põhjalikult läbi. Kujutage ette, et olete seal koos meie kallite tegelastega, kes on elanud ammu enne teid. Uurige iga kirjeldust, värvi ja lille. Elule nagu ka mulle meeldib kõike mõistatuseks muuta. Sest mina olengi elu ise. Mõnikord ma juurdlen, miks te, inimesed, nii kangekaelsed olete? Mina ja teised jumalad poleks iialgi osanud arvata, et te sellised välja kukute. Te jääte oma „vanasse nahka" nagu madu, isegi kui te olete juba lämbumas! Oeh, kes olen mina, et teie üle kohut mõista? Vähemalt saame me ilma teie teadmata oma nutikaid kihlvedusid teha. Ma pean nüüd minema, kuid enne, lubage ma annan teile ühe soovituse – valige hoolikalt, kui münti viskate. Valik on alati teie.

Tervitades

naine rätis (Saatus)