„Kenad sarved.”

Poiss tõmbas end ehmatusega puu vastu – kuljused tema sarvede küljes tõid kuuldavale õrna kõlina – ning vaatas hääle suunas.

Seal oli tütarlaps. Temaga umbes sama vana ning samuti kandmas kuljustega sarvi.

Hetk või kaks vaatasid nad üksteist vaikuses.

„Ka-kas sa oled kõrvalkülast?” pakkus poiss viimaks, kui vaikus hakkas kõrvadele.

Külade vahel oli üksjagu maad, kuid ta oli sügaval Kollimetsas. Polnud välistatud, et keegi kõrvalkülast samasse kohta jõudis, aga pigem kiputi seda kohta vältima, eriti pimedas.

„Midagi sellist,” vastas tüdruk. „Hea peidukas. Kas ma mahuksin kah?”

„Aga palun,” osutas poiss oma kõrvale vana ja jämeda tammepuu juurte vahel.

Tüdruk võttis istet. Nii nagu poiss, kandis ka tema loomanahku. See oli osa rituaalist, mis tähistas looduse allutamist inimtahtele. Igal aastal valiti külast üks täisikka jõudnud noor, kes kehastus sarviliseks. Kõik paariliseta vastassoo esindajad ajasid tollel õhtul sarvilist taga ja kes sarvilise kinni püüdis, sai õiguse veeta temaga öö aidas. Räägiti, et see tõi nii vilja-, karja- kui ka lasteõnne.

Poiss ei võtnud neid jutte liiga tõsiselt. Ta ei kavatsenud lasta ennast kinni püüda, veel vähem aidas hullata.

Küll aga pidi ta tõdema, et tüdruk nägi loomanahkades väga hea välja. Erinevalt temast endast. Poiss tundis end ausalt öeldes kui metsakoll.

Ilmselgelt oli kõrvalkülas valik natuke teiste reeglite järgi. Poiss valiti, kuna keegi noortest ei tahtnud teda, ei tundnud tema vastu huvi. Kõik teised noored olid juba ammuilma endale paarilise leidnud. Seega ainsad, kes sel pööriööl sarvilist taga ajasid, olid mehetud ja lesknaised. Poiss oleks igal juhul ööseks padrikusse põgenenud, kuid see tegi tema valiku veel selgemaks.

„Kas sa tead, mis päev täna on?” uuris äkki sarviline tüdruk tema kõrval.

Poiss sügas kukalt. „Kolmapäev?” pakkus ta ebalevalt. Muidugi ta teadis, aga lesknaiste eest peidus olles ei tahtnud ta pööripäevast rääkida.

Tütarlaps naeris. Valjult ja varjamatult. Nii, et kogu mets kajas vastu. „Täna on pööripäev või ehk on õigem öelda pööriöö, homme varahommikul algab suvi.” Tüdruk naeratas, tema sarvilist nägu paitamas kustumatu päikese õrn kuma. „Pööripäev on maagiline aeg, kui uksed erinevate ilmade vahel on rohkem paokil. Imeline aeg.”

Poiss tahtis vastu vaielda, kuid ei jõudnud enne, kui teise küla tüdruk ulatas talle käe. „Mina olen Siil.”

„Sarvedega siil?” turtsatas poiss.

„Juhtus nii. Ja sina?”

„Laas,” sõnas poiss kätt vastu võttes.

„Laas?” kordas tüdruk kerge muigega. „Milline laas? Kas selline, mis on rohelust ja rohtu täis? Või too teine, mis on laastatud?”

„Ma…ma ei tea, ma pole kunagi selle peale mõelnud,” vabandas poiss. „Ma arvan, et ikka see esimene.”

„Hea vastus,” kiitis tüdruk, nihkudes poisi vastu.

Tüdruku ihu tundus jahe. Nahad tema ümber ei katnud just paljut.

„See sinu nime roheline laas. Kas seal elavad ka metsloomad? Jänesed, hundid, rebased?” uuris tüdruk edasi.

„Ju ikka.”

„Ja hirved?”

„Ma usun küll.”

Tüdruk turtsatas pettunult.

„Sulle ei meeldi hirved?” pakkus Laas ettevaatlikult. „Sarvede pärast?”

„Asi pole selles. Ma tahaksin, et su nime laas oleks koduks vaid ühele hirvele.”

„Olgu, siis vaid ühele,” nõustus poiss kärmelt.

Tüdruk naeratas ja toetas oma pea õrnalt poisi õlale. „Aitäh,” sosistas ta vaikselt.

„Mille eest?” ei saanud Laas aru.

„Selle eest, et ma ei pea seda ööd üksi veetma.”

Laas ohkas ja sidus siis ühe loomanaha oma õla küljest lahti. Tal polnud loomanahkade all midagi muud – nii pidi pööriöösarviline ringi jooksma –, kuid ta ei saanud lasta võõral tüdrukul metsas surnuks külmuda.

„Tule mulle täitsa vastu, siis saab sooja. Ma tõmban selle naha meie mõlema ümber.”

Tüdruk liibus ta keha vastu ning võttis siis ka endal niigi nappe nahku lahti. „Nii on soojem,” selgitas ta, märgates poisi üllatust. „Me oleme siis rohkem üksteise vastas.”

Poiss noogutas ning jäi tüdruku sarvi vaatama. Need olid uhkemad kui tema omad. Noore tugeva looma sarved. Oskuslikult pähe kinnitatud nii, et poiss ei näinud isegi mitte paelaotsa juuste vahelt.

„Sa sarvi ei tahaks ära võtta?” pakkus ta. „Tunduvad ebamugavad.”

„Ei,” hingas Siil õhkõrnalt tema vastu. „Ja ka sina jäta palun enda omad pähe ja ma luban, et seda ööd ei unusta sa kunagi.”

Suvi oli kätte jõudnud. Selle haprad päikesekiired piilusid paksude puutüvede vahelt läbi, paitades poisi põski, mis mäletasid öiseid puudutusi ja huuli.

Aeglaselt ja särades ajas poiss silmad lahti ja kuulatas. Linnud tervitasid hommikut ja ka ta ise oleks seda meeleldi teinud, sarviline neiu endiselt mälupildis tema silmade ees.

Aga kus oli Siil nüüd? Isegi tüdruku nahast riideid polnud maas.

Poiss ohkas, ajas end puu najal püsti ja hakkas oma nahku maast üles korjama. Kummardamise ajal lõi ta aga ootamatult oma pea ära.

Oot, mitte pea vaid…

Poiss libistas ettevaatlikult käega üle juuste.

Seal olid sarved. Sarved, mis olid nüüd tema pea külge kasvanud, kui oleks need alati seal olnud. Seekord oli mets kodustatud sarvilise tagasi püüdnud ja enda omaks teinud.

Laas, millel elas vaid üks hirv, oli teise tagurpidi ilma püütud.

Nüüd oli ta Saal.

Sarviline Saal kinnitas naha keha ümber, naeratas ja hakkas jooksma. Ta pidi tugevamaks saama, et järgmisel pööripäeval inimeste sarvilist püüda ja metsale õnnistust tuua.