„See pole ometi võimalik,“ pomises vanemteadur Kalmer Uibopuu hämmastunult, lülitades samas seadme diagnostikarežiimi, „kõik on ju vaakumis, mitte kedagi ei saa seal olla.“

Kui astronoom Kalmer Uibopuu ühel sügisööl Tartu tähetornis esimest korda täiesti uuel põhimõttel töötava interferomeetri esimest korda käivitas, ei ilmutanud ennast kõigepealt mitte kosmiline taustakiirgus, nagu võinuks arvata, vaid kuuldus hoopistükkis üks kerge koputus. See koputus ei tulnud aga sugugi mitte tööruumi ukselt, vaid otse vastse mõõteriista korpusest — just nagu mingi sinna sisse pugenud pöialpoiss oleks näpuga seestpoolt nõudlikult metalli toksinud.

Koputus kõlas aga uuesti, seekord juba märksa kannatamatumalt. Ühtlasi tekkis arvutiekraanile trükitähtedes kiri, mis polnud küll keeleliselt kuigi korrektne ega ka sisuliselt kuigi hästi mõistetav:

TÕMGI AEGRUUMI SISSERÄNDUKONTROLL. PALUN AVAGE.

Kalmer Uibopuu köhatas tusaselt, mõeldes, et jälle on vist mingid tulnukad välja ilmunud — satub teisi ju pidevalt siia tähetorni lähedale seiklema. Kui öösiti üksi tööl olla, võib neid ka mingil kujul silmata. Ainult et keegi ei taha seda uskuda ja sellepärast ei tasu neist enam kellelegi rääkidagi, sest viimaks võidakse arvata, et see mees on oma täheteadust tehes peast päris segi läinud või jooma kukkunud ja deliiriumisse langedes rohelisi kuradikesi nägema hakanud. Ühe Tõravere mehega olevatki sedasi juhtunud, otse teleskoobist olevat neid siis talle selga sadanud.

Jajah, nõnda see on, nentis Tartu astronoom — aga no mis neisse järjekordsetesse ilmaränduritesse puutub, siis oma sõnumeid tõlgivad nad küll halvasti, ei saanud ta järjekindlalt emakeele puhtuse kaitsel seistes ühtaegu nurisemata jätta, meie ilusat eesti keelt ei tohi ikka niimoodi lörtsida.

Ta vajutas vastumeelselt üht seadme nuppu, mispeale interferomeetri korpuselt lahvatas lahti tilluke hooldusluuk. Mõne hetke pärast roomasid sealt välja kolm umbes sõrmejämedust nälkjataolist olevust, mis sädelesid nagu sulametall ja lõhnasid isegi mitme meetri kauguselt nagu äsja lahti keeratud arvuti toiteplokk. Vanemteadur Uibopuule tundus neid vaadates miskipärast, nagu oleks ta sihukesi roomajaid juba kunagi varem kuskil näinud — ainult et kus, ei suutnud ta meelde tuletada. Igatahes jõledatele hispaania teetigudele, kes juba aastaid kodumaa aiapidajaid on piinanud ja parkides kõnniteidki oma limaga vastikult reostavad, nad küll ei sarnanenud.

„Tervitused,“ ütles keskmine olend madala ja käheda häälemodulatsiooniga, mis meenutas mõnd filmides nähtud maffiapealikku. Polnud küll aru saada, kustkohast see hääl tal välja tuli, sest tema kehal oli korraks näha vaid kahte peenikest antenni ja varsti tõmbas ta needki sisse tagasi.

„Oleme dimensioonifriigid,” jätkas tulnuknälkjas, „ja hälbisime vist natuke kursilt kõrvale. Kas see ongi siis jälle see Aeglane Alguniversum number 713-A? Siin räägitava keele tegime me küll juba selgeks.“

„Tegelikult… tegelikult on see Tartu,“ ei mõistnud Kalmer Uibopuu seepeale midagi muud kosta, „Tartu linn, täpsemalt öeldes Toomemägi. Mida te siit otsite?“

Olendid vahetasid omavahel ilmselt mingi lühikese infosähvatuse, enne kui ikka seesama keskmine, ilmselt juhtrollis olev tulnukas teatada suvatses:

„Tegime vist tõesti väikese navigatsioonivea, vahel ikka juhtub. Teie mõõde paistab olevat meie jaoks liiga kehva eraldusvõimega, kui nii väljenduda. Loodame, et te ei pahanda, kui lendame siit praegu lihtsalt läbi.“

„Mis mõttes läbi?“ ei saanud vanemteadur Uibopuu aru.

„Teie universum on… noh… kuidas seda nüüd teile arusaadavalt seletadagi — no ütleme, et see on üks ohutu paralleelrada, otsekui maantee kõrval olev tühi põld, kui teie mõisteid kasutada. Tavaliselt pole siin mitte midagi ligitõmbavat. Aga vahel siiski miski siiapoole kõrvale kallutab, justkui mingid raskesti kontrollitavad nostalgilised impulsid või midagi taolist. Nagu ihkaks korraks tagasi arengu algaegadesse, kus kõik oli alles helgelt ees, nii-öelda lapsepõlve. Mõni meie omadest olevat siia isegi pikemalt mõnulema jäänud.“

Kõik kolm pöörasid end korraga Kalmer Uibopuu poole ja vilgutasid nüüd oma täpilisel kehal sooja valgust, mis tundus tähendavat sõbralikku naeratust.

„Kas see teie läbilend võib meile ka kuidagi ohtlik olla?“ tahtis alati ettevaatlik teadlane teada. Et nad siin mingit seatempu ei teeks ja uhiuut aparaati ära ei rikuks, torkas ta veel mõttes juurde.

„Võib-olla ainult sel juhul, kui te seisaksite just täpselt ristsiirde keskkohal, siis võib küll juhtuda, et teid pressitaks umbes paari sentimeetri paksuseks junniks, umbes selliseks, millisena te meidki praegu näete või õigemini ette kujutate. Aga ärge muretsege, see siire võtaks ainult mõne nanosekundi,“ selgitas tulnukas üsna rõõmsaks muutunud toonil.

„Ja sellepärast siinkohal teile igaks juhuks ka sõbralik soovitus,” lisas ta, „ärge seiske tähetorni lääneküljes umbes…“ — ta pidas hetke vahet, justkui midagi rehkendades — „…teie aja järgi võttes umbes kolme minuti pärast.“

Väikesed tulnukad hakkasid kohe seejärel tagasi interferomeetrisse roomama. Kui nad sinna sisse olid saanud, sulgus luuk iseenesest ja kirjad ekraanil kustusid. Seadme seest kõlas jälle kerge koputus — sedapuhku ilmselt mõeldud hüvastijätuks.

Selget öötaevast äraootavalt silmitsema jäädes pomises tõsisel töötegemisel segamisest häiritud Kalmer Uibopuu veidi pahural meelel:

„Aga järgmine kord võiksid nad vähemalt ametliku maandumistaotluse täita, nii nagu kõik viisakad tulnukad seda tegema peaksid,“ ning hakkas siis ise oma totra naljatuse peale tüdinult itsitama.

Täpselt kolm minutit hiljem sähvatas üle tähetorni läänekülje taevasse mitmekihiline valguskiir, mis näis seletamatul viisil korraga nii vilkuv kui ka stabiilne. Vanemteadur Uibopuu aga tundis selsamal hetkel ninas mingit kummalist lõhna, otsekui oleks keegi siinsamas pannkooke küpsetama hakanud. See pani teda tahtmatult neelatama ja tekitas imelikul kombel järsku ka terava igatsuse lapsepõlve järele.

Kui ebatavaline valguskiir oli taevast kadunud, pööras vanemteadur pilgu allapoole ja märkas põrandal üht tillukest õrnalt helkivat objekti. See oli väiksem kui mikrokiip ning lähemal vaatlusel osutus virvendavat enamasti sinakasrohelistes värvides. Olles seda vidinat veidike aega mõistmatult silmitsenud, võttis ta selle ettevaatlikult kahe näpu vahele ja pistis oma kitli taskusse. Taskus virvendamine lakkas.

Ent kohe seejärel ilmus arvutiekraanile uus sõnum ja sedapuhku oli see ka päris korralikult sõnastatud:

TÄNAME KOOSTÖÖ EEST.

TÄNUTÄHEKS VÕITE VEERAND TUNDI NAUTIDA ÕNNELIKKU LAPSEPÕLVE.

Kuidas ma seda siin keset ööd töö juures naudin, sai ta vaevalt mõeldud, kui juba avastaski end istuvat väikese poisina keset ilusat sooja suvepäeva vanaema maja taga oleval terrassil, kus väikese lauakese ümber seisis mitu valget korvtooli. Päike siras erksalt keset sinist taevalaotust, mahe tuuleõhk liigutas juukseid ja tundus olevat hästi mõnus korvtoolis pehme padja peal istuda.

Hetke pärast ilmus köögist otse terrassile avaneva lahtise ukse lävele vanaema, pannkoogitaldrik ja moosipurk käes. Vanaema astus paari sammuga lähemale ning asetas taldriku ja purgi korvtoolide ette lauale.

„Oled mul siin ikka hea laps olnud, Kalmerike,” sõnas vanaema kiitvalt, „sellepärast küpsetasin sulle jälle pannkooke. Pane aga nii palju maasikamoosi peale, kui isu on, ja söö kõht korralikult täis. ”

Väike Kalmer tahtiski kohe oma korvtooli lauale lähemale tõsta, et vanaema küpsetatud maitsvaid pannkooke sööma hakata, kuid märkas siis äkki üht lühikest usjat elukat aeglaselt terrassi äärt pidi roomamas. See oli umbes sõrmejämedune ja selle rohekas veidi helendav kere, millest eespool ulatusid välja kaks raadioantenni moodi katsesarve, oli täis musti täppe.

„Vaata-vaata vanaema,” näitas veidi kohkunud Kalmer-poiss näpuga imeliku eluka poole, „uss tuleb.”

Vanaema heitis sellele samuti pilgu ja naeratas siis lahkelt.

„Oh ära karda, Kalmer,” ütles ta, „ei see ole mingi uss, see on hoopis meie suur seatigu. Neid liigub siin ikka vahel ringi ja nad on tegelikult päris kasulikud loomakesed. Las ta läheb pealegi tasapisi oma teed, ei ta mingit kurja tee. Sina aga hakka kohe pannkooke sööma. Ma toon sulle limonaadi ka peale rüübata.”

Kui väike Kalmer oli esimesele pannkoogile moosi peale pannud, selle rulli keeranud ja näppude vahele võtnud, et magusat ampsu võtta, kuulis ta, kuidas keegi jämeda kähiseva häälega head isu soovis. Hääl tundus tulevat täpselt selle koha pealt terrassil, kus suur seatigu parajasti aegamisi liikus.