Lõunasöögini on aega ja sind ei ole veel laeva B-sektsioonis. Ma tean seda, sest ma mineerisin kõik sissepääsud – oleks sa sisse tulnud, oleks ma plahvatusi kuulnud. Ära poleks see sind vast tapnud, aga vähemasti oleks ma siis sinu lähenemiseks valmis ja võiksin kas põgeneda või vastu hakata, sõltuvalt sellest, kui palju energiat mu laserpüssil seks ajaks on.
Kontrollin oma relva energiataset (kaks pulka kümnest) ja sean end paremini istuma. Küljes pistab ikka veel, aga õnneks on laeva õhus liikuvad nanobotid tublit tööd teinud ja muist liha juba kokku sidunud. Igav on. Teen konsooli lahti ja kuulan värskeid uudiseid – nii värskeid, kui valguskiirus seda lubab – lähimalt planeedilt. Sugulastelt kirju ei ole, R-ilt ka mitte. Tüütu. Ja sind ka ei tule. Kübermänge ei saa mängida, sest natuke peab ju ikkagi ümbrust tähele panema. Võib ju juhtuda, et sa saad kuidagi miinidest mööda. Aga vibronuga on käeulatuses ja lendab su kõri suunas kohe, kui sa oma jõleda molli mu vaatevälja torkad. Ilus veri valguks valgele kombinesoonile laiali nagu kinnikülmunud pasajärve löödud august. Ega see sind ära ei tapaks: laeva nanobotid on juba nii targad, et oskavad inimese ka peaaegu kindlast surmast tagasi tuua. Rist ja viletsus nendega. Inimese tapmine on tänapäeval väga keeruline kunst.
Mõtlen, et kui su keha piisavalt kiiresti ära hävitada, ei jõuaks ehk nanobotid sind taastada – lollus muidugi, botid on väga andekad. Aga oot! Kui uputada su keha floorhappevanni, ei pääseks botid sulle ligi, sest sulaksid ise happes ära. Jah. Plaan on hea, aga floorhapet ei ole kusagilt võtta. Laevalt võiks muidugi küsida, aga too on ju nii hirmus pirtsakas ja hakkaks uurima, miks hapet vaja on ja laev saaks mu valest aru. Kusjuures, võimalik, et mõndasid botte hape ei söövita.
Lahendan ristsõna. Lõunasöögist puudub veel kümme minutit. Tõusen püsti. Laserpüssi aku näitab seitset pulka kümnest. Piisab küll. Liigun vaikselt söögitoa poole. Meeter maad enne ust ja miine jään seisma. Laskun kükakile. Ootan. Kas sa oled piisavalt ettevaatamatu, et söögisaali enne õhtuoodet tulla, enesekindel tõigast, et sa mulle mõni tund tagasi laserpüssivalangu kõhtu lasid? Või on sul sama plaan ja kavatsed mind söögisaalis varitseda?
Aga ei ja ei ja ei. Kell saab kaks, kõlab söögigong ja sind ei ole. Kõnnin läbi mineeritud sissepääsu söögisaali. Miinid ei plahvata. Miinid ei plahvata söögiajal kunagi, ja kõik muud relvad on sama kasutud. See kõik on hirmus tobe. Meie intelligentne kosmoselaev on oma kokakunsti üle uhke: "Söögiaega ei tohi miski segada!" Ja laev lülitab kõik relvad välja. Mul on tunne nagu lapsel, kes ei saa lõunaoote ajal sõjamängu jätkata ja vaenlast edasi nottida, vaid peab nagu viks poiss kunagi mängupüssi maha panema ja kartuleid sööma. See kosmoselaev ja nanobotid on tõsiselt infantiliseerivad – raske on sind päriselt tappa, kui kõik mu relvad on mänguasjad. Ainult minu viha sinu vastu on päris.

Toit on igatahes laual: lambaraguu köögiviljahautisega. Istun maha ja asun sind ootamata ning etiketti eirates sööma. Sa longid söögisaali umbes neli minutit pärast gongi.
"Istu maha, lontrus, sa jäid hiljaks," ütlen hautist mugides. "Vähe sellest, et ma sind söömise ajal taluma pean, sa lased veel söögil ka ära jahtuda."
Istud maha, võtad kahvli kätte. Ma tahaks kahvli sulle silma lüüa, aga sel pole mõtet. Hoian end tagasi.
"Tead," ütled sa lammast suhu kuhjates, "mul on nii kuradi kõrini. Äkki aitab nagu. Sa oled sitt ja vastik inimene, ma ei salli sind silmaotsaski, aga mul on nii kuradi siiber. Ma saan aru, et sa oled K pärast vihane, aga kaua võib? Ma käisin vangis ära, kandsin oma karistuse ja puha. See meie sõda siin ei too K-d tagasi."
"Pealegi," ütled sa leiba närides, "oli see kõik ainult õnnetus."

Ma ei ütle midagi, ainult jõllitan oma lambakonte. Ma tahaks tõesti, et see liha mu suus ringi käiks, aga see neetud lammas on mahlane ja viib keele alla. Mis kuradi õnnetus? Oleks sa tookord hoolikam olnud, oleks K elus. Pigistan kahvlit oma käes. Sa luristad, ja ma vaatan üles. Ei, enam ma ei suuda. Löön kahvli sulle silma. Mõttetus muidugi. Nanobotid aktiveeruvad ja asuvad su jälki silma sulle näkku tagasi kasvatama.
Hirmus ebaõnn, et me pidime kokku sattuma just sellel õnnetul laeval, mis on su viletsa naha endale prioriteediks seadnud. Alatu hing, see laev, kuigi hea kokk. Peab oma kokakunsti minu kättemaksust tähtsamaks. Torkan naeriviilu endale suhu. Sellel on sinu silma maitse juures. Hmmh...

Pärast lõunasööki suundun ma laeva põhijuhtpuldi poole. Vestleme. Laev on tujukas, paneb meie vastastikuseid tapmiskatseid pahaks. See takistavat meil sööki nautimast. Aga ma viin jutu mujale. Räägime toidust. Laevale meeldivad ikka mõtted uutest retseptidest, koostisosadest, mida ta varem proovinud pole, aga ta on oma ametis juba mõnda aega olnud, nii et teda on raske üllatada. Räägin talle toitudest, kus võiks olla valgeid spargleid, safranit või ööbikukeeli, aga ta on mu retseptiideid juba kas proovinud või – peenutsev snoob nagu ta on – ütleb, et need asjad ei lähe õigesti kokku. Kõnelen tvargiididest ja mustast lagaarist, see võiks koos jumalikuna mõjuda, Lucullus einestab Lucullusega. Nüüd jääb laev pikemalt mõttesse, leiab, et idee on päris huvitav, aga hetke pärast mõtleb ta siiski ümber ja jõuab järeldusele: ei, see oleks ebatäiuslik ja millestki on selles ansamblis kahtlemata puudu. Pakun küürselg-tammede risoome, aga selle peale laev vaid naerab – see lahendus oleks juba sulaselge kitš.
Olen nüüd piisavalt keerutanud. Ütlen välja mõtte, mis mul lõunasöögilauas pähe tuli ja oo, kuidas see laevale meeldib. Ta läheb vägagi elevile, korrutab "jaa-jaa, suurepärane, muidugi" ja ütleb aina, et ei suuda järgmist söögikorda ära oodata.
Ootamine on ka minu jaoks raske, aga kui söögiaeg uuesti kätte jõuab, läheb kõik fantastiliselt. Jah, mu armas, sa võid olla halb ja alatu inimene, kuid õhtusöögina oled sa imemaitsev.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0645)