14.märts 2035
See mets ei ole enam selline, nagu vanasti. Mäletan, kuidas lapsena iga päev metsa tulin, lootuses avastada mõni habras aare. Loodus näitaski mulle iga kord midagi uut, midagi avastamata. Otsustasin, et selleks, et need aarded liiga ruttu otsa ei saaks, siis tohin igal korral metsas käies avastada ainult ühe asja. Ma võisin seda niimoodi täielikult nautida, uurida ning kirjutada tema hinge kohta üles mõned read. Tol ajal veel mõlkus mul mõtteis, et võiksin anda välja omaenda herbaarium-luulekogu, kuid roosad prillid eest võttes kirjutasin neid ridu pigem sahtlisse, tolmulestadele meelelahutuseks.
Mäletan korda, mil avastasin sinilille. Neil oli pundis kokku kuus õit, mis kuivanud lehtede vahelt tärkasid. Need olid esimesed omataolised, enne kui terve ojaäärne metsa-alune siniselt vohama hakkas. Ma lasin kanda end ojavulinal ning üksikul päikesekiirel, mis kaugemal samblal hiilgas. Nii voogas minusse väike haiku – sama tagasihoidlik, nagu see esimene kuueõieline sinilillepunt.
sinililleke –
sinu ja su viie õe
saatus sinine
Lugedes neid ridu täna, imestan, kui ettekuulutavalt täpsed need loetud seitseteist silpi olid.
18.juuni 2066
Marsile suundumine ei ole enam visionääride, teadlaste või inseneride unistus. Ümberasumist esitletakse ühiskonnale kui ainsat viisi, kuidas hakata kurjakuulutavale ökoloogilisele saatusele vastu, ning ellu jääda. Kuna ellujäämine on vajaduste hierarhias kõige aluseks, siis ei panda pahaks, et ülima eesmärgi nimel iseend ning paari järgnevat põlvkonda võlaorjusse saatma peab. Marsile pääseb igaüks. Ainsaks tingimuseks on raha, mida lubatakse kasutada ainult ühiskondlikult soodsatel otstarvetel: kosmoselaevade ehitamisel, Marsi koloniseerimisel ja tööalaste võimaluste tekitamisel, et teenida välja oma koht uuel planeedil ja uues ühiskonnas.
Kampaania on võimas. Telesaadetesse ja dokumentaalidesse projitseeritakse tuleviku-Maad kui pragunevat liivast tühermaad, kus üksikud kuivanud taimejäänused tuules rulluvad ning pilvelõhkujate varemetesse takerduvad. „Maa ei suuda meid enam ära toita. Me peame Marsile minema.” Raha on tuleviku inimeste probleem, oluline on täbarast olukorrast, looduskatastroofidest ning toidupuudusest, esimesel võimalusel välja saada. Seda võimaldab ainult revolutsiooniline Marsi-reis, sest Marsil on ruumi ja ressursse. Marsil on lootus.
Nädal enne lahkumist kogunevad Ümberasujad oma määratud laevade lähedusse. Kuigi näen mõnd üksikut murelikku tagasivaatavat pilku, siis pigem tulvab nägudelt entusiasmi ning ootusärevust, et siit katastroofikoldest lõpuks ometi minema saaks. Raha on ju investeeritud palju ja nii ei jäägi Ümberasujatel muud üle, kui oodata, kunas saab Marsi peal varbad pehmesse samblasse suruda ning päikese paitust nautida ilma, et UV-kiirgus sekunditega nahka läbistaks.
Mina vaatan kõike seda kõrvalt, sest mind määrati riskigruppi, kuigi olen maksnud reisi eest täishinna. Loomulikult pidin ka selleks laenu võtma, kuid vähemalt tuldi vastu võlaosa tagasimaksete osas - need algavad ametlikult alles siis, kui olen kohale jõudnud. Lisaks minule kuuluvad riskigruppi veel paljud üle 60-aastased, kelle oskustepagasist ei leitud mitte midagi praktilist, mida uues ühiskonnas esmajärguliselt vaja läheks. Seega jäetakse meid esialgu Maale ning lubatakse mõne moodsama laevaga järgmisel ringil peale korjata. Kuigi oleme optimistid, siis vastavalt elukogemusele lisame ilmselt igaüks oma peas juurde mõtte: „kui meist üldse keegi kliimakriisi üle elab.”
14. august, 2111
Kui Ümberasujad olid Marsile pärale jõudnud, siis saatis kosmoselennu korporatsioon Maale jäänutele sõnumi, et tuleb tõenäoliselt oodata umbes neli aastat enne, kui kütuse tootmine Marsil toimima hakkab ja nad mõne laeva meile tagasi saata saavad, sest Maa kütuseressursid ammendusid eelmiste laevadega täielikult. Mida oligi arvata. Tänaseks oleme saanud kakskümmend teavitust kosmoselennu korporatsioonilt kahe-aastase pikendamise kohta ning peale selle teavituse puudub meil Marsi-maailmaga igasugune kommunikatsioon. Aga võib-olla parem ongi.
Vastavalt bioloogilistele prognoosidele peaksime elama veel vähemalt kuuskümmend aastat. Meie arv Maal püsib stabiilselt kolmesaja juures. Täpselt nii, nagu oli siis, kui laevad lahkusid. Lapsi meievanustele ei sünni, kuid samas keegi ei sure ka – kuna igaüks toimetab vastavalt oma rollile, mis sai meil omavahel selgeks tehtud siis, kui saime aru, et kosmoselennu korporatsiooni teated meile on pandud paika liigtäpse intervalliga. Püsime kehaliselt ja vaimselt aktiivsena ning veedame Maal pikka pensionipõlve, ilma, et keegi võõras meie murulapikesele trügiks. Sest muru ning kõik roheline hakkas tegelikult õige pea pärast Ümberasujate lahkumist taastuma. Jah, meil mahajääjatel oli küll parasjagu toimetamist, et kliimaturistideks muutunud loomad ja linnud oma algupärastesse kodudesse tagasi suunata, kuid aeg ja pealehakkamine on need, mida meil jagub küllaga.
Täna olen tavapärasel loodusvaatlusringil. Tuleb tunnistada, et seemnest tagasi mulda külvatud kased, lepad ning kuused heidavad juba piisavalt varju, et alustaimestik kasvada saaks. Ja nüüd ma näengi oma kallist aaret, mida kartsin olevat kaotanud.
See mets ei ole enam selline, nagu vanasti.
