Alec vaatas kella ja siis uuesti riiulit. Tööpäev pidi kohe läbi saama. Võis järjekordselt vähemalt enda mõttelisse kalendrisse suure musta risti teha: Mitte. Kui. Midagi.

Võinuks eeldada: olles jõudnud unistuste ametipostile, läheb ometi töölgi – näiteks põnevaks? Vähesed saavad töötada Kuu tagaküljelt leitud teadmata päritolu kosmoselaevast korjatud objektidega. Eraelu oli jäänud tahaplaanile, keskiga – mis vanusevahemikus seda mõõtma peakski? – võis isegi lõpusirgel olla. Alec pidi endale tunnistama, et koju ta ei kiirustanud. Isegi eesootav pikk sõit tundus meeldivama ajaviitena, kui sõidu lõpus eesootav väsinud toast tuppa käimine enne magamaminekut. Voodisse ka ei kiirustaks, sest järgmine eesootav tööpäev tõenäoliselt ei too samuti mitte kui midagi.

Alec silitas hajameelselt särgivarrukat. Ruudulist poleks noorena püssiähvardusel selga pannud. Kusagil peaks ikka veel viimane „Metallica“ T olema, huvitav, kas selga läheb ja millises vanadekodus need poisid nüüdseks pilli tinistavad.

 „Psühhotron. Rekreatiivseade, orienteeritud subjekti vaimseks kompenseerimiseks.“

„Meelelahutusseade?“

„Raviotstarbeline.“

Alec krimpsutas ülahuult. Tore, et teie küsimustele vastatakse. Infot Mehh jagas, puudujäägina ei suutnud tõlkemasin suuremat osa vastustest tõlkida. Nad ei oleks oma kobakatest üldse midagi teadnud, kui leidude hulgas polnuks koristusrobotit. Hoobadega asjandus suudeti sisse lülitada ja talle piltide näitamisega baassõnavara koostada. Lollikindel tehnoloogia nendega suhtlemiseks, kes näevad ja häälitsevad. Tõlkeseade näitab pilti, ütleb sõna, lihtsamalt keerulisemale. Üks pulk, kaks pulka, kolm pulka. Valge pulk, punane pulk, roheline pulk, üks puu, põlev puu … Võib õpetada gorillasid, võib võõrplaneedi robotit. Või õppida gorilla või võõrplaneedi roboti käest.

Raviotstarbeline asjandus meenutas kujult veidi ameerika jalgpalli ja paistis kõigi tunnuste järgi terve. Viimased kaks kuud nad vaatlesid, mõõtsid, siis mõõtsid veel, võrdlesid näite… ausa teadlase igapäevatöö tundus olema erinevate riistade veeretamine objekti juurde ja kõikvõimalike parameetrite lõputu analüüs. Nad tohtisid tõsta ja langetada temperatuuri, niiskust hoidlas, tekitada erinevat müra. Alec oli ettevaatlikult pärinud, kas kunagi midagi laborites juhtub. Vanemad olijad kinnitasid, muretsemiseks pole põhjust, kõik on kontrolli all, ei juhtu mitte kui midagi erilist.

Järjekordne mõõteseade suriseb või piiksub perioodiliselt, põrnitsete graafikuid, kui aparaadid neid joonistavad. Alec oli hakanud rohkem kohvi jooma. Alati jättis kohvitass märja jälje lauale, sai näpuga vedelikust kujundeid vedada. Siis salvrätt, pühime.

Teate… Metal! mõtles Alec ühtäkki ja vajutas riiuli kaitseklaasi tõstmisnuppu.

Ta haaras kahe käega otsustavalt võõrtehnoloogia. Tõstis enda ette lauale ja surus käed sinna, kus arvas veendunult olema jäsemete paigutamise kohad. Võib-olla olid ka võõrplaneetlastel käed, ehk ei olnud ka. Koristusrobot polnud ette nähtud omanikke kirjeldama, vastavat sõnavara tal lingvistide arvates polnudki.

Alec tundis soojust. Mitte palju, kuid erinevus ülejäänud objekti pinnaga oli tajutav. Ta ootas. „Ehk on need seadmed kvantruumiga seotud?“ oli üks nende entusiastlikum kaastöötaja kohvinurgas pillanud. Pärast viimaseid kuid arvas Alec tõenäolisemaks, et maalastele kättejäänud rikkumata laevatükk kujutas endast kolikambrit, kuhu algsed omanikud olid kuhjanud näiteks kosmilisest telepoest kokku ostetud ebavajaliku kraami.

Riist igatahes ei kavatsenud Alecit kvantideks muuta ega muul moel  midagi eripärast korda saata. Tundus, justkui temperatuur hakkas tasapisi langema. Alec oli sooritanud vallandamisväärilise üleastumise – ja järjekordselt ei juhtunud. Mitte. Kui. Midagi.

Ta ohkas raskelt, libistas vasaku käega üle objekti – tõesti, pesad olid nüüdseks muu kestaga samas temperatuuris. Mingit nuppu või hooba ovaalil muidugi polnud. Alec krimpsutas veelkord suud ja tõstis objekti ettenähtud alusele tagasi.

Ikkagi tuleb koju minna. Alec lonkis hoonest välja parkimisplatsile.

Nende kompleks asus teadustööd segavast tavaasustusest nii kaugel, et sõita tuli kaua. Alec oli mõelnud isegi auto parema vastu vahetada: ehk üksluiselt töölt minnes  tunneks vähemalt sõitmisestki suuremat naudingut? Enne ära kulunud kodusesse ellu saabumist. Uitmõtted, mitte plaan. Käis talle tema isikupäratu pereauto küll.

Tüüpiline varakevadine hall, mõtles Alec. Üksikud harvad kuused siinses maastikuprofiilis küll rohetasid, kuid tee ääres andis tooni sügisest jäänud kuivanud kolletus. Rohi võis olla mõnes varases kasvustaadiumis, kokku joonistus ikkagi – hall.

Uimane olemine. Kevadväsimus? Talvekurnatus? Sirge kaugusse kaduv tee tundus valeliku sümbolina. Kas ta läheb elus edasi? Kui, siis kõike muud, kui sirgelt.

Mootor surises ühtlaselt. Alec haaras tugevamini roolist ja kohendas end istmel. Uinumine veel puuduks. Ta oleks peaaegu teeperve keeranud, küllap asendivahetus ikkagi jõnksas rooli. Oodake nüüd, kui ma sõidan mööda sirget teed, miks ma rooli vasakule hoian? Tühjenev rehv? Ei, siis peaksid mõlemad vasakpoolsed ühtmoodi lekkima.

Ehkki vaatamist mööda läks tee endiselt sirgelt kaugusse, tajus Alec äkki, et sõidab mööda kaart. Piisavalt väikese raadiusega, et kõik tunduks ikka veel otse.

Ta sõitnuks justkui kurvis, ehkki silmad kinnitasid muud. Üldse ei tahtnud kiirendust järele anda, ühtlane sõit tundus teda teel hoidvat. Kui tõesti kurv, kestaks see juba mitu head kilomeetrit. Veidral moel tundus auto kergemana kui tavaliselt. Vist mingid tasakaaluhäired.

Ta heitis pilgu auto displeile. Kilometraaži järgi peaks ta juba peaaegu kohal olema?

Kiiret polnud kuhugi.

Midagi on siin sümboolset, mõtles Alec ohates. Elulist. Pillutan endale eesmärke, mis võiksid viia … edasi? Liigun justkui sirgelt, paikapandud suunas, kuidagi olen ikka teel, kohale jõudmata. Seismagi jäämata…

… ringiratast. Kas see kuusesalu taamal pole ehk kahtlaselt sarnane teise saluga, mida veerand tundi tagasi nägin, küsis Alec endalt.

Kui ta silmas kolmandat kuusikut, hajusid kahtlused ja tekkis veendumus. Alec vajutas displeil GPS-i ning valis läbitud teekonna graafilise kuju. Teise käega kramplikult rooli hoides sundis ta displei kaardivaatesse. Ekraanile joonistus midagi number kaheksat meenutavat. Alec surus piduri põhja.

Ta tuli autost välja, vaatas ringi ja hingas sügavalt sisse. Õhtune jahe õhk, taamal kraaksus üksildane vares. Kaugusse kaduv maantee oli täpselt nii sirge ja tasapinnaline nagu maantee ikka. Kas ta oli ikkagi lihtsalt rooli taha magama jäänud? Unenäostki võib ärgata üle keha värisedes, otsaesine higist märg, süda tagumas nagu kunagise lemmikbändi trummar.

Alec istus autosse tagasi. GPS-i kaheksa-pilt oli alles, energiakulu ja kella järgi tuli sõiduajaks umbes kaks tundi, ehkki linna saanuks poolega.

Alec käivitas auto – kõik oli tavapärane, tee sirge, rool ei kiskunud kuhugi. GPS kaardil hakkas kaheksast eemale venima sirge joon.

Nii tuleb ka elus käituda, mõtles Alec äkki veendunult. Midagi minus veel jaksab rutiinist välja murda? Näiteks ülbus uurimisobjekti käsitlemisel...

Alec tundis, kuidas ta suunurgad kerkisid – tõenäoliselt üsna tobedaks naeratuseks. Vahepeal taandunud värin kätes tuli tagasi. Ta oleks äärepealt piduri uuesti põhja vajutanud. Ah et psühhotron, raviotstarbeline ?