Niipea kui Varjuviiv nõupidamiste saali uksest väljus ja see tema selja taga kinni vajus, kadus ka tema alandlik irve. Et nii olid siis lood… Ta pidi enne Pööripäeva Laanenõia pimeduse poolele saama. Muud võimalust polnud. Või noh, ta võis ka käsust keelduda ja oma pea kaotada, aga see ei kõlanud meeldivalt.

Teised pimeduse väejuhid olid end juba lahinguväljal tõestanud või hankinud moona ja vägesid. Varjuviiv polnud aga tükk aega millegi suurega hakkama saanud. Õigupoolest polnud ta isegi mitte väikeseid asju väga teinud. Seega anti talle võimatult suur ülesanne – tuua Laanenõid, kes aastasadu lahingut neutraalselt kõrvalt vaadanud, pimeduse poolele.

Varjuviiv turtsatas.

Algajad. Kas nad tõesti arvasid, et ta annab nii kergesti alla? Ei!

Tõsi, Varjuviiv oli oma tumeda luuüdini laisk, kuid märkas asju ja oli kaval kui rebane. See oli ka põhjus, miks teda pimeduse poole nõupidamiste laua ääres hoiti.

Vähemalt kunagi oli see tema positsiooni põhjus. Uued tulijad ei teadnud teda. Nad ei näinud märkamise väärtust. Nad arvasid, et saavad temast kerge vaevaga lahti ning sokutada sellele toolile kellegi omadest.

Oi, kuidas nad selles eksisid. Varjuviiv muigas, plaan hetkega valmis.

Tõsi, tema plaan oli ohtlik, kuid milline neist polnud? Ta pidi mängu panema kogu oma väe, riskima kõigega, mis temas oli, kuid sellest tulev võimalik tasu oli seda suurem.

Võib-olla see just teistest väejuhtidest teda eristaski. Ta pani alati panti kas kõik või mitte midagi. Viimast oli ta kaua teinud, seega oli aeg enda eluga suure võidu peale mängida.

Nõia alad olid varjude ja valguse esindajate eest kaitstud, kuid igas kaitses olid omad mõrad – sa pidid neid lihtsalt märkama.

Varjuviiv korjas maast seemne ning asus sellesse oma väge istutama. Seeme sai kui sibul – mida sügavamale sa läksid, seda kangemaks vägi läks. Kõige pealmine kiht aga ei näidanud isegi mitte pimeduse hõngu. Seemne sisse kallas ta enda – kogu oma väe.

Miski ei takistanud ühel seemnel nõia aladele veereda ja poolkogemata kellegi kõhus lõpetada. Ning siis oli ta sees! Möödas kõikidest kaitseloitsudest ja needustest.

*

„Sa väike vaeseke,” haaras nõid rebasekutsika sülle. Ta lasi hetkega oma ravival jõul üle looma uhada. Loodus tema ümber läks väesõnadest rohtu ja õide. Taimed sirutasid end hetkega kõrgemale taeva poole ning rebasekutsika ära söödud seemne esimene kiht lahtus, paljastades piisakese pimeduse väge. Varjuviiv ärkas, vaatas läbi looma silmade, ja muigas. Rebane? Kui sobilik loom, kandmaks kavalat varju enda sees. Tõsi, looma keha ei pidanud pimedusele kaua vastu. Kogu tema vägi oleks loomakese hetkega hävitanud. Kuid vaikselt seemnest välja immitsedes oli tal mitu aastat ehk isegi aastakümmet, et nõiaga lähedasi suhteid luua.

Talle anti ülesandeks nõid selleks Pööripäevaks kohale tuua, kuid Varjuviiv otsustas kauem aega võtta. Mida nad temaga teha said? Korralduse täitmist ei saanud keegi kontrollima tulla, veel vähem teda täitmata jätmise eest karistada. Laanenõia läheduses oli ta kogu muu maailma eest kaitstud Ta sai töötada aeglaselt ja rahulikult.

Rebasekutsikas noogutas tänulikult. „Sa oled minu sõber. Minu suurim sõber!” teatas ta. „Kas ma tohin sinu juurde jääda?”

„Kas sul oma peret pole?” uuris nõid.

„Ei.” Kutsika silmad valgusid vett täis. „Ma tahan sinu juurde jääda. Igaveseks.”

„Igaveseks?” kordas nõid muiates. „Ma kardan, et see pole võimalik, kullake. Aga minu poolest võid sa mulle seltsiliseks olla küll.” Ta sügas mänglevalt kutsika kõrvatagust.

„Sa oled mu parim sõber!” kinnitas loom mõnuledes.

„Olgu,” naeratas nõid ning ta südame uks avas end veidike.

Varjuviiv turtsatas rahulolevalt. Raskem osa oli läbi. Nüüd tuli lihtsalt jätkata südame ukse kangutamist, pimeduse juuri selle vahelt sisse ajada, nõia südant märkamatult mürgitada ja kannatlik olla. Päev päeva, nädal nädala haaval. Kuni Laanenõia süda oli rebase ees valla. Ning siis…

*

„… ei ole võimalik! See on ju… ei!? Too on ju Laanenõid! Mida ta siin teeb?” pomisesid pimeduse väed läbisegi.

Laanenõid rühkis tumehaldjate väest läbi. Talle ei läinud tühiste sõdurite jutt korda. Selle asemel keeras ta pea rebasekorjuse poole oma õlal.

„Oled sa kindel, et tumehaldjate šamaan teab elustamise loitsu?” uuris nõid. Tema hääles oli kuulda nii sihikindlust, armastust, kui ka rasket süükoormat. Kas polnud mitte tema süü, et rebane, tema pikaaegne sõber ja kaaslane, haiget sai ning peaaegu suri? Kas polnud ta mitte liialt hooletult oma uue loitsuga ümber käinud?

„Ta peaks seda teadma. Sa oled mu parim sõber. Igavesti. Aita mind,” vastas rebane, kes polnud enam ammu elus, kuid ometi temaga rääkis. Muidugi teadis rebasekorjust juhtiv Varjuviiv, et tumehaldjate šamaanil polnud sellist loitsu. Kellelgi polnud. Kuid seda ei tasunud oma parimat sõpra aitavale Laanenõiale öelda.

Kindlasti oli šamaanil teisi loitse, mida tasus õppida, et väe juhtimises veel osavamaks saada.

Ja kui nendest õpetustest ei piisanud, siis ka mäekollide laagris oli šamaan, kes loitse tundis.

Iga õpetusega, iga uue teadmisega vajus Laanenõid aina enam pimeduse kütke, soovides samas vaid head.

„Aita mind. Palun. Mul on nii valus. Sa oled ainus, kes mind aidata saab,” kiirustas rebane takka ja Laanenõid võttis suuna šamaanitelgi poole.