Adel sirutas valutavat selga, vaatas korraks aidas ringi ja ohkas. Olukord polnud hea, kuid ehk pidas ta siiski kevadeni vastu. Toidupoolist selleks piisas. Kui nüüd vanajumal ka tervist annaks. Tõsi, väe kasutamine ja õigete taimede söömine oli ta elu pikendanud, kuid ka sellel olid omad piirid. Vana surnumanaja tervis oli järjest allamäge liikunud ning sellega oli vähenenud nii tema jõud kui ka vägi.

Surnumanajad polnud linnades oodatud külalised ning isegi turul tõsteti juba nende nägusid nähes hindu. Seega oli Adel loonud eluspüsimiseks oma pisikese talu, kus kasvasid kõrvuti kapsaste, kartulite ja kaalikatega väega väärt taimed. Põllu kõrval oli aga aedik, kus elasid kanad. Kuigi vahel oleks vanamees soovinud ka midagi tugevamat hamba alla, polnud ta võimeline lehmi ega sigu kasvatama. Libasurnud, keda ta lähedal asuvalt iidselt kalmistult vahel endale appi kutsus, said vilja külvamise ja lõikamisega küll hakkama, kuid ükski elusloom end kondiklibul katsuda ei lasknud. Pealegi, kes oleks tahtnud juua roiskuva kondiklibu lüpstud piima.

Isegi kanad, need nõdrameelsed kaagutajad, põgenesid libasurnute eest.

Seega jäi suurem töö ikkagi Adeli enda õlgadele, tahtis ta seda või mitte.

Adel tegi aediku lahti ning viskas suurest potsikust kanadele teri. Viisakate lindudena keskendusid nad söömisele, proovimata vanamehe kõrvalt välja lipsata. Vaid üks lind, Adeli uhke must kukk, ei söönud.

„Mustikas, söö ka,“ köhis vanamees, silmitsedes musta kukke, kes kõike jälgis.

See nimi oli linnule tekkinud poolkogemata. Kui Adel musta kuke hankis, ei suutnud ta ära otsustada, kas kutsuda teda mustaks või kikaseks. Must-kikas muutus aja jooksul aga suupärasemaks.

Mustikas oli justkui tema lemmikloom ning ainus olevus kanaperes, kelle mõtlemisvõimes ta ei kahelnud. Pealegi oli kuri kukk eemale peletanud nii mõnegi rebase. Nõidadel olid mustad kassid, miks ei võinud siis ühel vanal surnumanajal olla must kukk.

Mustikas vaatas vanameest, võttis siis viljatera noka vahele ja sammus seda noka vahel hoides läbi kaagutava kanapere. Ta jäi, viljatera nokas, peremehe ees seisma ja asetas selle tema ette maha.

„Sa arvad, et ma peaks rohkem sööma, jah?“ kähises vana surnumanaja naerda. „Olen tõesti juba nigu kondikubu. Ei, mu sõber, söök mind enam ei päästa.“

See oli irooniline. Adel oli terve oma elu surnutega tegelenud, ometi oli ta peagi nende ridadega liitumas. Pääsu polnud. Ta tundis seda oma kontides.

Miks ootas ta aga nii väga kevadet? Mitte selle pärast, et näha veel viimast korda looduse tärkamist. Ei. Asi oli kanades. Adeli kanad olid erilised. Mitte ainult polnud nad kui tema pereliikmed, vaid Adel oli neid toitnud väetaimedega, et lindude elu pikendada ja taiplikust suurendada.

Ta ei suutnud taluda mõtet, et ta sundis neid linde pikemalt elama ning ise seejärel ära kadus… see ei tundunud inimlik.

Igal viie aasta tagant kevadel külastas Adelit kuninglik ülevaataja. See inimene oli viimastel aastakümnetel, ehk isegi aastasajal, ta ainus külaline, nii eraklikuks oli vana surnumanaja muutunud. Viis aastat oli taaskord täis saamas ning Adel pidi vastu pidama. Ta soovis oma talukoha ning eriti just kanad edasi anda. See oli ainus asi, mis vanamehel veel napilt hinge sees hoidis.

Tõenäosus, et keegi siia peale Adeli surma uudistama tulnuks, oli väike – ülevaatajad kontrollisid enamasti kaugelt loitsuga, kas väe kasutaja oli veel elus või mitte, piirkonda aga tunti neetud metsana. Tõsi, viimases olid süüdi pigem kohalikud taimed kui miski muu. Adel tundis neid taimi hästi. Need suurendasid tema väge. Kuid taimede valesti kasutamisel, mida ammustel aegadel omajagu tehti, võis kergesti peast hulluks minna. Paljud pidasid seda needuseks.

Adel ohkas taaskord.

Väe uurimine ja loitsude arendamine polnud teda juba aastaid inspireerinud. Ka enda söögikordasid ei suutnud ta ei nautida ega oodata. Tal oli elus vähe, mida nautida. Ometi ta nautis kanade seltsi. Need lihtsad kaagutavad olevused olid kuidagi lohutavad.

Äkki pillas Adel potsiku maha ja haaras rinnust. Mõned linnud tormasid koheselt lisaseemneid noolima, kuid Mustika kurja kaagutuse peale peatusid nad poolel teel. Mõned võtsid isegi sammu tagasi.

Kanad lõpetasid häälitsemise ja söömise. Tundus, nagu terve loodus vaikiks.

Mustikas jälgis, kuidas hingus Adelist kadus ning vanamees liitus oma surnud subjektidega. Kikas oli libasurnuid varemgi näinud ning seisnud korduvalt peremehe kõrval, kui too neid välja kutsus.

Mustikas vaatas vilja, mis oli potsikus, seejärel vilja, mis oli maas. Ta teadis, et see polnud hetk, millal tänase toidu peale mõelda. See oli hetk, kui ta pidi hakkama mõtlema kaugemale.

Ta kummardas aupaklikult peremehe tühja kesta poole. Õnneks oli isand talle nii mõndagi õpetanud.

*

„Mida sa just ütlesid?!” tõstis linna valveülem häält.

Valvur surus hambad risti. Ta teadis isegi, kui jaburalt see kõlas. Kuid ometi oli ta seda kõike oma silmaga näinud. Siiski ei tahtnud ta seda uuesti öelda. Eriti mitte nüüd, kui valveülem oli juba vihane.

Mustikas vaatas üle õla lagendiku keskel liikuva kanakarja poole. Lisaks temale oli kanakarjas nüüd veel kuus kukke. Kuus kukke, kes kui väeülemad juhtisid igaüks kahekümnepealist salka kanu. Kogu karjas oli nüüdseks rohkem kui sada lindu, rääkimata tibudest, kes kodus ootasid. See oli ka põhjus, miks nad selle retke ette võtsid – toiduvarud hakkasid kitsaks jääma ning nii osavad, kui kanad ka olid, puudusid neil käed. Kodukohal said resursid otsa.

Olles hetke uhkusega karja silmitsenud, vaatas Mustikas kogudele, kes karjale järgnesid. Nüüd polnud abikätega mõneks ajaks enam muret.

Neil oli kolmsada värsket libasurnut otse linna surnuaialt.