Tööpäev hakkas tasapisi õhtusse jõudma. President kaalus, kas üks kohv veel võiks olla liiast ja õhtuunele halvasti mõjuda, sirutas jala laua all korraks sirgu ja surus haigutuse maha. Videokonverentsidega ja vastuvõttudega oli tänaseks ühel pool. Harjutaks õige homset presentatsiooni… sellega läheb kauem. Ega üle saa ka pingutada. Vaatame ainult veel ehk paar numbrit tohutust statistikatabelist ja siis minema.

Abi sisenes vormilise koputamisega peaaegu samal ajal – ai, ebaviisakas! –ja oli millegipärast näost ära. 

„Härra president! Härra president!!!“

„Mis nüüd siis?“ Mõttes koostas mees juba viisakat, aga tungivat noomitust.

„Härra president, te kaotasite valimised!!!“

„Mmm?!!?“ Tõepoolest, täna on valimiste päev. „Miiiisasja???“

„K-k-kaotasite. K-k-kuuskümmend kaks protsenti toetas Arenguparteid.“

President tundis tahtmist vastu kokutada. Ta hingas sügavalt sisse. „Rahunege nüüd. Valimis… komisjon? Jah, valimiskomisjon koosolekule. Veerand tunni pärast. Et oleks kõik programmeerijad kaasas.“

„IT-grupp,“ parandas abi ettevaatlikult.

„Jah, IT-grupp. Põhjalik ülevaade mulle mitte vähem kui viis minutit enne algust. Tehke korraldused ja siis selgitate üldjoontes mulle, mis juhtus.“ Säh sulle rahulikku õhtupoolikut!

---

President vaatas ekraanilt konverentsipilti ja meenutas, millal võis toimuda viimane valimiskomisjoni kogunemine. Mõtleks, milleks inimeste aega ikka niisama raisata! Süsteem ju toimis? Tasa ja targu parendati, väikesi probleeme võis tekkida nagu igas infosüsteemis, mitte midagi märkimisväärset ja kenasti ka ei midagi kulukat. Partei võitis valitsuse moodustamise jagu, opositsioon sai ka natuke. Praegu aga - kindlasti uuendused, pagana munapead oma alatise optimeerimisega!

„Analüüsisime tulemust,“ ütles komisjoni IT-arhitekt ja limpsas närviliselt alumist huult. „Kõik on korrektne. Hääled loeti õigesti, kontrollsummad klapivad, midagi lahti murtud ei ole.“

„Millega siis seletate?“

„Meie hinnangul põhjustas olukorra … tähe lisamine partei nimesse,“ lausus arhitekt.

Kuradi reptiilid, mõtles president südametäiega. Ikka pingutasime üle! Ei, seda ei saa olla. Kõik küsitlused, hinnangud …

Arhitekt nõksas peaga ja sõnas: „Ma annaks sotsioloogidele sõna …“

„Meie andmetel, nii palju kui neid mitteametlikust statistikast saab, on probleemiks automaathääletus,“ lausus sotsioloog. Tema parteisse ei kuulunud ja oli selle võrra rahulikum. „Absoluutne enamik valijaid kasutab automaathääletust…“

Arhitekt ütles kiiresti vahele: „ See pole meie ametlik programm, aga me turvatestisime …“

Sotsioloog jätkas: „Programm küsib installeerimisel parteieelistusi ja kandidaadieelistusi, kui viimaseid on. Enamik piirdub parteiga, sest siis ei pea midagi valimiste eel muutma. Kui Inimeste Keskkonna ja Tuleviku Partei registreeriti nüüd Inimeste ja Reptiloidide Keskkonna ja Tuleviku Parteiks, oli see automaathääletuse jaoks uus üksus ja programm valis teise hääletuseelistuse. Kui midagi taolist on ka varem juhtunud, siis lisanduvad väikeparteid pole kunagi arvestatavalt tulemusi mõjutanud ja muudatused pole seetõttu tähelepanu tõmmanud.“

President ahmis õhku, taibates ühtäkki, et võis ka ise Arengupartei poolt hääletada. Kusagil ennelõunal meenutas arvuti talle jooksvaid kohustusi, president oli ennast tuvastanud ja mitu isikliku asja allkirjastanud. Küllap nende hulgas ka hääletanud.

Neetud reptiilid tegid mulle ikkagi ära, oleks ta äärepealt naerma turtsatanud. Kuidas olukorrahinnang kõlaski: tulnukate leebe ja lahke vähemusrahvus, kõikide analüüside järgi igati ohutu, nende kaasamine toob plusspunkte ja eelarverahasid! Poliitilised riskid olematud! Kah mul analüütikud, IT unustasid ära …

Äkki reptiilid keerasidki … ei. Arengupartei, olles Inimeste Keskkonnast reptiloidide teemas maha jäänud, üritas pigem nende vastu agiteerida. Sisalikud neid võimule kindlasti ei taha. Minge metsa, ma juba arutan, nagu lepiksingi kaotusega.

„Tehke ometi midagi? Te väidate, et meie valimisi ei saagi korrigeerida? Lõpetage see võltshäbelikkus!“ IT-arhitekt silus lõuga.

„Tulemusi korrigeerida pole kunagi saanud,“ ütles ta üleskutsest hoolimata väga tagasihoidlikult. „Seal oli ainult … tühistamisvõimalus … kui midagi tõesti juhtub … et teatavate andmete söötmisel annab absurdse tulemuse, näiteks sada protsenti toetust mõnele parteile … Siis saab süsteemi vigaseks tunnistada.“

„Kasutame seda siis ometi?“

„AI parandas selle ära kui võimaliku turvanõrkuse.“

President oigas.

„Olgu, tõmbame otsad kokku. Kontrollige, kas kusagil midagi tühistamiskõlbulikku leiate, annan kakskümmend neli tundi. Raport iga kaheksa tunni järel. Küsimusi?“

Koosoleku järel lõdvestas ja pingutas president veidi aega lihaseid. Seejärel tellis ta  AI käest päringu  seaduste kohta, kuidas võiks välja näha presidentaalne riigipööre. Teeme ära, uued valimised … aga äkki saab hoopis ilma ka. Üks programm arvutis-telefonis vähem ja ei mingeid ootamatuid õhtuplaanide muutusi. Ahvatlev.