„Lingvist Sumsum? Teile saabus kast.“
Sumsum, kes oli ametis Aribori Pangalaktilise Keelte Uuringute Keskuse andmebaasi uue kirje sisestamisega, viipas tundlaga kabineti vastasseina poole, kus kahe riiuli vahel seisis jässakas puhvetkapp. Kirjutamist katkestamata jälgis ta silmanurgast, kuidas postivedaja manööverdas oma kiitsaka keha ettevaatlikult ümber kastide ja andmesalvestite tornide, mis võtsid enda alla enamiku Sumsumi kabineti ruumist. Puhvetkapini jõudnud, asetas ta helesinise kasti vetikatega täidetud purgi ja kooljaluude karbi vahele.
„Kui palju sul neid juba on?“ küsis postivedaja. Nüüd, kus ta oli kandami edukalt üle andnud, ahmis ta varjamatult Sumsumi kabinetis valdavat kaost. Seda oli palju, pidi Sumsum tunnistama. Enamik Keskuse lingvistidest töötasid korraga vaid ühe „aarde“ kallal, oli selleks siis rudimentaarne täkskiri või maagiline sade liivakellas, aga Sumsum, kes oli Keskuses tuntud kui Kastimurdja, lasi kõik leitud kastid otse oma kabinetti tuua.
„Mitte piisavalt,“ mõmises Sumsum.
„Ja nad kõik on kirjutatud erinevates keeltes?“ päris postivedaja edasi. Sumsum tõstis ärritunult pea. Postivedaja kaksteist silma, nõtke, ent tugev keha ja ebaharilikud kehajätked ütlesid talle, et too oli pärit Rin-12-Ekli-SD-Yrm galaktika suurima parve kolooniast. Intelligentne, uudishimulik rass, mis Sumsumi jaoks tähendas, et nad olid tüütud ja neist oli raske lahti saada. Postivedaja siniste tunkede rinnataskule oli õmmeldud embleem, kuhu oli Keskuse tehiskeeles kirjutatud postivedaja nimi. Lais. Hetkel uuris Lais kooljaluid. Vähemalt ei käperdanud ta neid. Sumsumil oli läinud aega terve standardnädal, enne kui ta luudele sosistatud teksti oli suutnud dešifreerida ja ta oli alles poole sellest andmebaasi sisestanud.
Ta uuris postivedajat hetke, enne kui ühe oma kombitsatest ukse poole sirutas ja selle laiemalt avas. Lais ei näinud seda, kuna tema tähelepanu oli püüdnud kõige lähema kastitorni tipus olev sinkjasmust kast.
„Ma pole ühtegi nii tumedat kasti näinud,“ sõnas ta suurisilmi.
„Sa oled õnnega koos,“ vastas Sumsum sunnitud rahulikkusega. „Need kastid on täis õudust ja surma.“ Laisi nägu, mis oli hetke eest olnud naerul, muutus Sumsumi pilku kohates tõsiseks. Ta silmad vaatasid kabinetis olevaid kastitorne ebalevalt. Enamik kastidest olid tumesinised.
„See siin on nagu kultuuride surnuaed,“ sõnas Lais viimaks.
„Ühe spetsiifilise kultuuri surnuaed, mille hauakivid on kirjutatud sadades erinevates keeltes,“ vastas Sumsum.
„Ja sina oled ainuke, kes neid lugeda oskab?“
„Ma olen parim, kes neid lugeda oskab,“ vastas Sumsum ja avas ukse laiemalt. „Ja mul on palju tööd.“
Laisi jätked laperdasid kohmetult kui postivedaja vihjest aru saades kabinetist lahkus. Sumsum sulges ukse ja koondas oma tähelepanu taas andmebaasile.
***
Töövahetuse lõpuks olid kooljaluudele kirjutatud tekst täielikult andmebaasi kantud ning Sumsum asetas luud ja vetikapurgi tumesinisesse kasti. . Ta pitseeris kasti ja pani selle ukse kõrvale. Järgmise vahetuse alguses saadab ta kasti Arhiivi. Ta oleks võinud seda ka nüüd teha – Arhiiv asus tema kabinetist vaid paar korrust allpool – aga Sumsum eelistas oodata, kuni ta emotsioonid vaibunud olid. Ta hõõrus kombitsatega oma pehme pea oimukohti. Kui mitu kasti pean ma veel avama, enne kui närvivapustuse saan? Küsimus polnudki nii retooriline kui arvata võis. Nii mõnigi Sumsumi kolleegidest oli Keskusest lahkunud, kuna kastides sisalduv õõv oli nende jaoks liiga raske taluda. Sumsum lisas nende töökoormuse enda omale, töötades andmeid läbi tema liigile omase stoilisuse ja pedantsusega.
Ta laugles ukse juurde ja lülitas kunstvalgustuse välja. Kabinet mattus lohutavasse pimedusse. Korraga säratas kabineti teisest otsast helesinine valgus ja Sumsum võpatas. Ta sirutas kaela välja ja piilus kastitorni taha. Puhvetkapil seisev kast veikles mahedas helesinises valguses. Sumsum sulges silmad. Kui ta need uuesti avas, oli kasti valgus kustunud. Sumsum kõhkles.
„Sa oled veel helesinine,“ sõnas ta kastile. Kõik need Keskuses töötatud aastad olid ta pannud kaste ja muid kirjutisi teadvuslikena kohtlema. „Ainult paar korda kasutatud. Aga see ei pruugi midagi tähendada. Mõned sinu tooni kastid on sisaldanud vahkvalusaid lugusid.“
Kast ei reageerinud. Sumsum avas kabineti ukse, aga jäi siis kõhklema. Pani ukse kinni ja laugles kasti juurde. Ta tõstis kombitsa kasti kohale, ent peatus siis.
„Ei, ma lihtsalt kujutasin seda ette,“ pomises ta. Siiski põrnitses ta kasti järgmise viie standardminuti jooksul pingeliselt. Seejärel raputas ta pead ja pöördus minekule. Ta jõudis Keskuse siseõuele, enne kui ringi pöördus ja tagasi kabinetti kiirustas. Ta tõstis kasti üles. Selle kaal ei erinenud teiste kastide kaalust, aga see polnud usaldusväärne näitaja. Kastid olid ehitatud nii, et nende sisse võis vaevata mahutada kasvõi terve planeeditäie andmeid ja kaal jäi ikka samaks.
Ettevaatlikult viis Sumsum kasti Keskuse Avamisruumi. Seal asetas ta kasti lauale ja tegi kastile süva-turvakontrolli, mis oli täpsem ja põhjalikum kui tavapärane Keskusesse saabumise järgne turvakontroll. Kasti kiirgussaaste oli normi piirides, nagu ka bioloogiline ja keemiline saaste. Kast ei lekkinud ja ei reageerinud tulede kustutamisele valgussähvatusega.
Järgmisena proovis Sumsum kasti manuaalselt avada. Tavaliselt oli kastidel kolm kaitsepaneeli, mille avamiseks tuli sisestada teatud koodid. Sumsum proovis neist kõige levinumaid. Kast ei avanenud. Sumsum torutas huuli. Ta ümbritses kasti kaitsebarjääriga ja aktiveeris Avamislaua koodide nanosalvesti. Avamislaud hakkas sulni surina saatel tööle, proovides kasti avamiseks kasutada koode, mille Keskus oli oma eksisteerimisaja jooksul dešifreerinud.
Veerand standardtunni pärast ristas Sumsum oma kõige ülemised kombitsad ja põrnitses suletud kasti ärritunult.
Veel veerand standardtundi hiljem latsutas ta oma alumisi kombitsaid rahulolematult vastu põrandat, kui koodide keerukusaste keskmisele tasemele tõusis.
Tund aega hiljem oli Sumsum Avamisruumi tirinud oma ergonoomilise, ratastega istme ja põrgatas end ühe seina juurest teise juurde, kasutades hoo andmiseks kombitsaid.
Kolmas töövahetus oli algamas, kui Avamislaua paneel piiksatas. Sumsum ärkas kergest unest, millesse ta vaid paar minutit tagasi oli langenud, ja liikus istmega Avamislaua juurde. Ekraanil olev sõnum oli lakooniline - ükski teadaolev kood polnud kasti avanud.
Sumsum ohkas. Uniselt eemaldas ta nanosalvesti ja langetas kaitsebarjääri. Steriilses kunstvalguses paistis kast tuhm.
„Sa igavene pugerik!“ pahvatas Sumsum, vihane kaotatud puhkeaja, kasti kangekaelsuse ja oma töö tagajärjetuse üle.
Kasti juurest kostis klõpsatus ja selle ülemine paneel liikus eemale. Sumsum tardus paigale. „Sa oled häälega aktiveeritav?“ küsis ta kastilt. „Kes tänapäeval seda veel teeb?“ Sumsum libistas end lauale lähemale ja kummardus kasti sisse vaatama. Tema tundlad tardusid paigale, kui ta nägi tselluloosist paberilehte, mis lebas kasti teise kaitsepaneeli peal.
ÄRA ANNA ALLA! VAID KAKS PANEELI VEEL! SA KASUTASID ÕIGET SÕNA! luges Sumsum.
Laused olid kirja pandud L2-Mini-F779 galaktika hilis-ühiskeeles. Sumsum hakkas üle kere värisema ja ta kombitsad kattusid limaga.
„Mis sõna?“ küsis ta, kombitsaid kaitseülikonna vastu kuivaks pühkides. Ta oli kindel, et tema väljapurse oli olnud Keskuse tehiskeeles, mis tähendas, et kes iganes kasti Keskusesse oli saatnud, oskas seda. Mis omakorda tähendas, et kast oli Keskusesse saadetud tahtlikult. Sumsumi tundlad kihelesid.
„Pugerik?“ sõnas ta kastile L2 ühiskeeles. Ei midagi. Sumsum vaatas ruumis ringi. Avamisruumis toimuvat salvestati ööpäevaringselt, et miski kaotsi ei läheks. Mõnede galaktikate keeled olid kirjutatud gaasidena, mis konteineritest väljapaiskumisel kirjutasid end Avamisruumi õhku, enne kui hajusid ja/või hävisid ja/või läheduses olevad lingvistid tapsid.
Sumsum jõudis otsusele. Kui esimene paneel oli häälega aktiveeritav, võis teise paneeli koodiks olla kombinatsioon häälest ja mõnest muust ebastandardsest avamisviisist. Ta kummardus kasti sisse ja tema hingeõhk ähmastas paneeli pinda.
„Pugerik?“ kordas ta. L2-Mini-F779 galaktika ühiskeel korises ta keelepaeltel nagu surmaohe. Sumsumi sõnale järgnes klõps ja teine kaitsepaneel liikus eemale. Tselluloosist paberileht kukkus alla, teise samasuguse peale. Sumsum kuivatas ülemised kombitsad veel kord ülikonna vastu, eraldas ühe kombitsa otsa kaheks ja võttis mõlemad lehed kastist välja. Ta koondas tähelepanu uuele lehele.
SA OLED KASTI AVAMISELE NII LÄHEDAL! EDASI, SÕBER, EDASI!
Sumsum asetas mõlemad paberilehed Avamislauale. Nüüd oli ta kindel, et kasti saatja mängis temaga. Sumsumi kombitsad kihelesid aina nõudlikumalt. Sumsum liugles laua ees edasi ja tagasi. Kolmas avamiskood nõudis kolme üheaegset koodi ja Sumsumil oli üpris hea ettekujutus, mis selleks kolmandaks koodiks võis olla. Ta otsustas riskida. Aeglaselt sirutas ta tundlad kasti sisse ja liigutas neid edasi, kuni oli kindel, et Avamisruumi kaamerad neid ei näinud. Ta rebestas ühe tundla ja surus selle otsekohe kõvasti vastu kasti pinda.
„Pugerik?“ sosistas ta, hingeõhk kasti pinda udustamas. Paneel liikus eemale ja silmanurgast nägi Sumsum uut tselluloospaberist lehte. Seekord oli see kokku murtud. Sumsum eemaldas juba paraneva tundla kasti vastast ja ajas end sirgu. Värisevate kombitsatega avas ta paberilehe.
Sa ei tea, kes ma olen ja see pole ka oluline. Ainuke, mis loeb, on sellesse kasti kätketud lugu. Selle kokku kogumine võttis üksjagu aega ja vaeva ning lugu ise pole millegi poolest erinev nendest, mida sa juba lugenud oled, aga ehk aitab see mõnedele sündmustele valgust heita.
Panin kõik sissekanded kirjutamise järjekorda, et sul oleks neid lihtsam lugeda. Neil kõikidel on üks ja sama salasõna.
Tervitused L2-Mini-F779 galaktikast, kus tähti on rohkem kui nende jälitajaid. Ära mind otsima tule, ma olen sealt juba ammu läinud.
Sumsum laskis paberil lauale langeda. Ta kolm südant puperdasid kõik erinevas rütmis. Ta vedas kasti, istme ja paberilehed tagasi oma kabinetti. Seal sättis ta istme paika ning asetas kasti lauale.
„Tähejälitaja,“ ütles ta väriseval häälel. Kasti sisemusest tõusis pjedestaal, millel seisis läbipaistev polümeertahvel. Tahvli pind oli kaetud valguse ja varjude mänguga, lainetades Sumsumi silmade ees nagu optiline illusioon. Sumsum hakkas lugema.
Tähelaeva logiraamatus – Me oleme tähejälitajad. See tähendab, ma TEAN, et ma olen Varjupõnn ja kui ma suureks saan, saab minust Varjuline, nagu on mu isa ja ema, aga Tähejälitajad kõlab õigemalt. Me oleme oma praeguses tähelaevas rännanud juba terve igaviku, uurides tähti, muutes aeg-ajalt oma kurssi, rutates läbi kosmoseavaruste, et ühe ussiaugu juurest teise juurde jõuda. Ma olen mällu lukustanud kõikide läbitud galaktikate mustrid ja tähtkujud ja olen suuteline märkama neis ka kõige pisemat muutust.
„Kuni sina kaptenisillal oled, ei leia meid ükski Valgustont,“ ütleb isa mulle alati. Tema hääl julgustab mind ja muudab mind ekstra tähelepanelikuks.
Täna oli isa närviline. Kui ma kaptenisillale tulin, võttis ta mul õlgade ümbert kinni ja pigistas, kuni ma valust võpatasin.
„Varjupõnn, pea meeles, et sa pead alati tähtedele järgnema, sest nende valgus on meie vastu hell. Aga ole hoolikas, et sa neile liiga lähedale ei lähe, sest tähed muutuvad päikesteks, mis meid olematuks põletavad. Mis iganes planeedil sa ka ei maandu, hoia end selle pimedale küljele ja leia peidukoht, et Valgustondid sind ei leiaks.“ Ma noogutasin ja isa laskis mu lahti. Ta saatis aga kahtlustavaid pilke sügavkosmose ekraani poole. Sellel kumas õrn laik, mis tähistas ussiaugu asukohta. Meie laev peaks olema tabamatu. Siin valitseb täielik pimedus ja laeva mootorid töötavad negatiivsel valgusel. Aga kui isa on nii murelik, on midagi valesti.
Järgmine sissekanne oli dateeritud päev hiljem ja kirja pandud kiirustades, valgus ja varjud tahvlil keeristormina pöörlemas. Sumsum neelatas.
Päästekapslis – Täna olin ma emaga meie igapäevases kehatihendusklassis, tehes ma-ei-tea-mitmendat tihendustsüklit, kui häiresignaal tööle hakkas.
„Valgustondid!“ karjus isa läbi valjuhääldi. „Turmklassi tähelaev! Minge päästekapslisse!“
Ema haaras minust kinni ja me vuhisesime mööda laevakoridore kapsliteki poole. poole. Mu jalgealune võbises, kui isa tähelaeva täiskiirusele sundis, et meid ussiaugule lähemale viia. Äkiline vappumine andis mulle teada, et meie tähelaev oli saanud tabamuse. Isa avas meie kahuritest tule. Me tuigerdasime emaga edasi. Kapslitekile jõudes avastasime, et kolmest kapslist oli järele jäänud vaid üks. Ema proovis mind kapslisse tõugata, aga ma olin liiga hajus.
„Varjupõnn! Keskendu ja tihenda ennast!“ karjus ema. Ta ise oli tähelaeva eelmiste asukate kuju võtnud, kuigi tema keha oli Varjuliste toonis. Tähelaev sai uue tabamuse ja ma paiskusin vastu koridoriseina.
„Varjupõnn!“ Ema hääles oli paanika. Ma keskendusin. Pimeduskihtide ühendamine ja üksteise peale ladumine polnud raske. Raske oli erinevate liikide kuju võtmine. Ja meie tähelaev kuulus liigile, kelle keha oli tahke ja konkreetne, mitte amorfne, nagu Varjulistel. Ma tihendasin ennast, kuni ema mu kapslisse sai pressida. Ema libises kohe minu järel ja sulges luugi.
„Aga isa?“ küsisin ma vaikselt. Ema raputas pead. Ma pöörasin pilgu eemale. Illuminaatorist nägin ma meie kahurituld ja tähelaeva, mis meid ründas. Seda oli võimatu mitte näha – see oli palju suurem kui meie laev. Laeva külgedel asusid plasmatorpeedod ja EMP kahurid. Teisest illuminaatorist nägin ma ussiauku, mis oli nii kutsuvalt lähedal. Ema klõpsis juhtarmatuuri klahve ja nuppe, vaadates ühe silmaga Valgustontide laeva, teisega värelevat ussiauku ja ülejäänutega kapsli ekraane.
„Nad ei kasuta EMP-d, ega ju?“ küsisin ma veelgi vaiksemalt. Ema ei vastanud. „Kas nad teavad, et me oleme Varjulised?“ küsisin ma. Ema kehitas õlgu ja vajutas end istmesse.
„Hoia kinni,“ ütles ta. Kapsel eraldus laeva küljest ja me sööstsime ussiaugu poole, kadudes sinna hetkel, kui Valgustontide laev EMP laengu välja tulistas. See põrkus ussiaugult tagasi, aga minu taga muutus kosmos pimedaks kui must auk.
„ISA!“ karjatasin. Ema surus mu pea enda rinna vastu. Tema põskedel hiilgasid sügavöised pisarad, mis varjumärgadena mu pea peale kukkusid.
Sumsum võttis tahvli ja asetas kirjutuslauale. Pjedestaal laskus kasti sisemusse. Nii algas enamik kastidesse kogutud jutte. Rännak, tagaajamine, surm, väga harva ka pääsemine. Sumsum ütles taas salasõna ja kasti seest tõusis välja uus pjedestaal, millel lebas lame kiltkivi. Ka sellel värelesid valgus ja varjud.
Kivitahvlil – Planeet, kus me maandusime, on väga väike ja selle elektromagnetiline väli ei lase meil tihendatud vormi võtta. Kapslis olnud tihendusülikonnad lagunesid atmosfääri tungimise hetkel. See tähendab, et meil on peaaegu võimatu end Valgustontide eest peita, kui nad peaksid siia galaktikasse sattuma.
Ma pean tunnistama, et planeet on siiani meie vastu hea olnud. Sellel on vaid üks kuu ja kuigi päike, mille ümber planeet tiirleb, on uus, on tegemist kollase, mitte valge päikesega. Me oleme hoolikad ja hoiame end planeedi pimedale poolele, varjates end sügavates koobastes ja tulles välja ainult selleks, et vaadata tähevalgust, mis meie hinge toidab. Ma igatsen isa järele, aga ema ütleb, et sellest pole kasu.
„Su isa suri, et meie saaksime elada,“ on tema ainus vastus, kui ma isa mainin.
Tähtede jälgimise ja koobastes varjumise vahel hoian ma end tegevuses oma väikeõe eest hoolitsemisega. Ta sündis päästekapslis ja on isegi Varjupõnni kohta liiga väike, suutes end hõlpsalt peita ka keskpäevases varjus või juhuslikus pimedustäpis. Ta pole ka miljonite aastate jooksul suuremaks kasvanud ja ema ütleb, et see on planeedi omapära tõttu. Ehk on see parim võimalik lahendus? Kui Valgustondid tulevad, on temal kõige suuremad võimalused ellu jääda. Enamiku aja veedame me koobastes, aga aeg-ajalt teeme väliekspeditsioone ja ma lasen tal planeeti avastada, hoides teda aga alati enda lähedal.
Valgustondid (ma ei tea kas needsamad, kes meie tähelaeva hävitasid, või mõned teised) on planeedist paar korda möödunud, aga me oleme neid alati juba kaugelt märganud ja ennast kiirelt ära peitnud.
Viimasel ajal on planeedil aga hakanud toimuma muutused. Üks päevase eluviisiga liik on muutunud enesest teadlikuks ja hakanud kasutama tööriistu. Veelgi halvem on see, et nad on avastanud tuletegemise saladuse. Kui nad peaksid planeedil kontrollimatult paljunema, on meie elud aina suuremas ohus, sest liigne valgus meelitab Valgustonte ligi.
Sumsum pani kiltkivitahvli polümeertahvli kõrvale ja hingas sügavalt sisse. Enne kui ta sai salasõna uuesti lausuda, plopsas kastist välja vahumull ja jäi selle kohale hõljuma. Sumsum kummardus lähemale, kuni veekiri ta silme ees loetavaks muutus.
Merelainevahul – Mu väike õde, alati nii uudishimulik ja kangekaelne, mässab Varjuliste traditsioonide vastu. Ta räägib vahetpidamata, et me peaksime end assüürlastele tutvustama. Tema arvates on assüürlased teistest neile eelnenud kogukondadest palju rohkem pimeduse külgetõmbele altimad ja seega võimelised Varjuliste olemasolu tunnistama ja tunnustama. Ema ja mina hoiame teda tagasi. Ema räägib temaga palju eelmistest galaktikatest, kus me elanud olime ja nende intelligentsetest liikidest, ja sellest, mida nad Varjulistega tegid.
„Aga assüürlased on teistsugused!“ kõlab mu õe vastus. Täna jalutas ta nende suurimasse asustusse ja nad püüdsid ta kinni. Ta oleks peaaegu surnud, kui päikesevarjutus poleks mulle andnud võimaluse ta päästa. Tema kangekaelsust surmalähedane kogemus aga ei muutnud.
---
Ajastute evolutsioonis on tema kinnitused teatud rahvaste pimedusarmastuse kohta aina lüüa saanud, aga ta on kangekaelne ega jäta meie veenmist.
„Roomlased on teistsugused!“ ütles ta ja hiilis meie koopast välja, et nendega tutvust teha. Ma tirisin ta Nero paleest suure vaevaga välja ja me vaatasime kaugelt künkalt, kuidas Rooma leegitses.
„Mongolid on teistsugused!“ püüdis ta meid veenda. Ema mainis talle, et mongolid põletavad maha kõik külad, millest nad läbi pühivad.
„Ameeriklased on teistsugused!“
See viimane väide on kõige naeruväärsem, eriti arvestades tehnoloogia arengut. Täna sain ma ta kätte Edisoni maja juures. Too teeb katseid elektrienergia koondamisega ja eksperimenteerib süsiniitidega. Ema on õde juba mitu korda hoiatanud, et ta end sealt eemale hoiaks, aga mu õde ei pane tema hoiatusi millekski. Ta järgnes Edisonile parki ja vaatas põnevusega, kuidas too oma hõõglambid põlema pani. Ta oli sättinud end kahe lambi vahele ja ere valgus neist kahest lambist põletas ta olematusse.
Ma tean, et Edison ei teinud seda nimelt – kuidas ta saaks, kui ta polnud isegi teadlik mu õe olemasolust. Ta lihtsalt tahtis demonstreerida uut sammu pimeduse peletamisel ja tegi seda edukalt. See, et ta ühe Varjulise tappis… see oli… õnnetus.
Me pidasime õele hüvastijätutseremoonia mere kaldal.
„Nüüdsest alates hoiame neist eemale, nagu me alati oleks pidanud tegema,“ ütles ema, tihendades end nii kokku kui võimalik. „Ei ühtegi ekskursiooni inimeste asustustesse.“ Ta vaatas mind süngelt. „Ainult paar aastasada veel, enne kui nad jõuavad välja arendada tehnoloogia, millega tähtede vahel rännata. Seejärel me lahkume siit planeedilt. Ma ei taha siin olla kauem kui vajalik.“ Ma noogutasin talle. Ka mul pole mingit tahtmist inimeste ja eriti Edisoni juures tolgendada.
Vahumull langes lauale ja jäi sinna kangekaelselt pidama, katki minemata. Sumsum sulges silmad. Korraga ta ei tahtnud enam edasi lugeda.
Miski sahises tema ees. Kastist oli välja tõusnud järjekordne pjedestaal, millel lebas Sumsumi silma suurune lihvimata teemant. Sellele klammerdus tuhk, millesse olid kirjutatud sõnad. Sumsum raputas pead.
„Ei!“ ütles ta. „Ei!“ Tuhk pöörles ja õõtsus ja nõtkus teemandi ümber, mängides kabineti varjudega.
Tuhk teemandil – Mul on nüüd sõber. Ta on 14-aastane ja jooksik. Ma nägin teda esmakordselt meie koopas, kuhu ta magama oli heitnud. Ta oli peaaegu külmunud. Ma ümbritsesin ta oma laialivalguvate kihtidega, hoidsin ta soojana, ja ta oli selle eest tänulik. Ta lülitas oma taskulambi põlema, et mind paremini näha, aga see tegi mulle haiget ja ta lülitas lambi välja. Lohutavas pimeduses saime me sõpradeks. Ma aitasin tal leida sooje riideid ja sööki, ja hoidsin külma koopast eemale. Öösiti viisin ma ta künkatippu ja näitasin talle taevast. Ta ei teadnud midagi tähtkujudest ega galaktikatest ja ma õpetasin talle seda, mida mu vanemad olid mulle õpetanud. Ta on kiire õppija ja on lummatud tähevalgest taevast. Ühel öösel ütles ta mulle:
„Ma elasin Pekingis, aga seal pole tähti näha. Õhusaaste ja tänavavalgustus peidavad tähed enda taha ära. Sina näitasid mulle uut, tähesära maailma. Aitäh sulle, hea sõber.“
Nii me veedame oma öid taevasse vaadates; mina – igatsust tundes, tema – imestades ja uudistades. Täna öösel nägin ma muutust tähtkujudes. Alguses oli see vaevumärgatav – vale vari tähel, valguse kummaline võbelus, aga see järgis mulle tuttavat mustrit. Ma jätsin oma sõbraga hüvasti ja tõttasin ema juurde. Ta tuli koopast välja, vaatas üles taevasse ja ütles:
„Meie vaenlane on meid leidnud. Meil pole kuskile põgeneda ja peame end suremiseks ette valmistama.“
Kast klõpsatas. Selle sisemine salapaneel liikus kõrvale. Sumsumi pilgule avanes pimeduskiht. Sumsumi pehmekoeline keha hakkas kontrollimatult värisema. Oli ainult üks viis, kuidas kasti sees olevat sissekannet lugeda ja ta ei tahtnud seda teha. Oi, kuidas ta ei tahtnud seda teha. Aga ta pidi. Ta polnud turmklassi tähelaeva EMP lainevõrku sattudes end ilmaasjata vabaks võidelnud. Polnud poolt oma kehast Valgustontidele jätnud, et ussiauku põgeneda. Polnud kaotanud lootust oma perekonda leida, kuigi ussiauk oli kõrvale väändunud ja saatis ta hoopis teise galaktikasse. Polnud end Aribori Keskusesse tööle smugeldanud selleks, et Valgustontide kuritegusid kirje kirje haaval andmebaasi sööta ja jätta kasutamata võimalus teada saada, mis tema perekonnaga juhtus.
Sumsum lülitas kabinetis valguse välja ja tõmbas tihendusülikonna seljast. Pimedus täitis kabineti, kontsentreerus, muutus läbipaistmatuks.
„Varjupõnn, mu armas poeg,“ sosistas Sumsum Varjuliste keeles. Kasti sisepind muutus karedaks ja Sumsumi silmad nägid kirjet.
Pugeriku seinal – Valgustondid püüdsid kinni nii minu kui mu ema. Meil polnud planeedilt kuhugi põgeneda – inimeste ehitatud kosmoselaevad on veel liiga primitiivsed. Me proovisime planeedi pimedal küljel peituda, aga see on muutunud võimatuks – inimasustusi on liiga palju ja nende valgus on liiga ere – Tondid märkasid meid raskuseta.
Valgustondid, kes meid kinni püüdsid, olid riietatud meie esivanemate nahkadesse, mille abil nad saavad võtta mistahes kuju mis tahes planeedil. Üks Valgustontidest kandis mu Pekingi sõbra nahka. Ta huuled vormisid lause „Mul on kahju,“ enne kui Tondid ema ja minu surupugerikesse imesid.
Praeguseks olen ma arvatavasti nende tähelaeval. Pugerik pressib mind aina rohkem ja rohkem kokku. Veidi veel ja mu pimeduskihid moodustavad tahke naha, mis on nülgimiseks piisavalt paks.
---
Ma kuulen ema kriiskeid. Üks Tontidest karjub:
„Hoia teda paigal, ma tahan tema nahka ilma aukudeta!“
Mu pimeduskihid tahenevad kiiremini.
Ema kriisked on muutunud seosetuteks oieteks.
Nüüdseks on need hoopis vaikinud ja ma ei tunne enam tema kohalolekut.
Sammukõla.
Surupugerik hakkab õõtsuma. Ma pean end ette valmistama.
Ma olen järgmine.
Sumsum pani tihendusülikonna taas selga. Seejärel istus ta oma ergonoomilisele istmele ja nuttis. Ja nuttis. Ja nuttis.
