Kui vana Qanaš esimest korda noort Zemiyeni nägi, oli hommikune tund ning linnud lõõritasid palmidel ja haljalehistel põõsastel veesilma ümber. Päikese range silm ei olnud veel laiska hommikust uduvinet maast lahti sundinud ning Qanaši luud ja liikmed ägasid, sest öö oli olnud kõle. Ta ei kahetsenud linnast lahkumist, sest leidis, et see oli olnud tark otsus; kuid mõnikord lubas ta oma üksikus koopas endale siiski linnaelu mugavuste igatsemist.

            Ehk polekski seda kohtumist olnud, kui Qanaš ei tavatsenuks hommikusöögi kõrvale datleid korjata, mis puudelt olid langenud, aga mitte veel mõne tulirebase või meemägra saagiks. Nõnda vaevaliselt maa kohale kummardudes märkaski ta väikest kuju tiigi ääres seismas, kes parajasti sinna midagi heitis.

            Qanaš tõstis siis häält ja hõikas: „Nagamann! Miks sa kiusad pühasid kalu? Kas su vanemad pole sulle öelnud, et sellest veest tuleb sul eemal hoida?“

            Kuid too seal tiigi ääres, kelle vanuseks lähemal vaatlusel kuue aasta kanti pidi olema, vaid vastas pruunide silmade välkudes süütult: „Ma viskasin lihtsalt kaladele natuke süüa. See vesi ei näe välja, nagu neil seal süüa oleks.“

            Selle peale kasvas Qanaši mõtteis mure, sest need kalad polnud mõeldud sööma maiseid roogi ja kindlasti oli see marakratt visanud tiiki midagi, mis  tüüned veed ära määriks; seega hurjutas ta nüüd: „Astu sealt eemale, rumal laps! Häda oled sa külale toonud, kui need kalad nüüd logedaks jäävad ja veesilmast mudalomp saab! Ei ole sinusugusel asja siin mängida!“

            Vanakese viha ees astuski laps veest eemale rohu sisse, kuid tema mure paistis vaid põgus. Peagi õigustas ta end: „Ma ei tulnud mängima ja mu vanemad ei keelanud mul siia tulla – nad käskisid mul siia tulla!“

            Qanaš, olles vett uurinud ning leidnud oma kergenduseks vaid mõned väikesed mutukad tiigi pinnalt, pöördus eneseteadliku lapse poole ja küsis: „Miks nad sul siia tulla käskisid?“

            „Z’uħûrne[1] käis täna meie juures ja ütles, et kui ma suureks saan, siis minust võib võlur saada. Sina oled ju ka võlur?“

            Siis vaatas Qanaš teda, kuigi tema mõtted olid minevikus: väel, mida ta oli kunagi hoidnud, ning reetmistel, mida ta oli toime pannud. Tal tuli meelde ka lapse nimi: Za-amyan, kuslapuu. Põngerja tumepruun nahk varjas ilusti tema näo kriimulisust, ent räbalatest riietest võis aimata, et tegu ei olnud jõukate vanemate kasvandikuga. Tõepoolest, meenutas Qanaš: tema vanemad olid teenijad Ħar-širabi majas, kes ise vaid rentnik oli. Polnud ime, et nad haarasid võimalusest oma laps parema elu peale aidata.

            Ent Qanaš oli selle elu ära proovinud ja teadis, et selle pakutud rikkused olid väärad; et varjudelt väe saamise hind on vari südamel ja hingel. Seega ütles ta lapsele nüüd toonil, mida pidas õpetlikuks: „See, mida ma siin teen, pole võlukunst ega nõidus. Ma valvan neid kalu, kes loevad Päikese tahet öötähtedes. Päike on karm valitseja, see on tõsi, kuid õiglane. Ta ei varja oma tahet erinevalt Varjust ja tasustab neid, kes teda austavad. Ära unista võlukunstist, vaid kuula oma esivanemate tarkust ja täna Päikest, Kuid, Tuult ja Vihma, Maad ja Tuld. “

            Väike Zemiyen vaatas teda läbipaistmatul pilgul, kas mõeldes tema sõnade üle või üldse noid mõikamata, ei saanud Qanaš aru. Viimaks küsis too: „Aga sa olid ju võlur? Varju teener?“

            „Kunagi ammu,“ kinnitas vana, „ja ma loobusin sellest väest ammu, nagu seadus kohustab, kui teenistusest lahkuda. Küll sa mõistad, kui vanem oled ja näha oled saanud, mida vägi inimesega teeb.“

            „Aga kuidas ma seda näha saan,“ päris Zemiyen kavalalt, „kui sa mind ei õpeta?“

            Qanaš vehkis tema poole manitsevalt käega: „Minust ei ole sulle õpetajat; sul pole mõtet mind sellega tüüdata. Kui sa enam kaladega mingeid rumalusi ei tee, võid jääda ja ringi vaadata, aga muidu mine tagasi koju.“

            Seepeale laps mõneks ajaks jäigi, ja tõepoolest ei märganud Qanaš, et ta rohkem oleks midagi tiigiga teinud. Kuid õhtul, kui Zemiyen oli ammu läinud ning lindude laul oli asendanud putukate omaga, hakkas ta ometi kahtlustama, et midagi oli siiski juhtunud.

            Nagu ikka säras siledal veepinnal taevatähtedega tipitud peegeldus. Vanakese pilk ei olnud enam nii terav, et ta neist paljusid eristada oleks suutnud, ent väga vähesed oleks suutnud lugeda jooni nende tähtede vahel. Sest tähed olid ühendatud nähtamatute joontega, millega jumalad aegade alguses olid maailma seadused paika pannud. Vaid Ħûlaš[2], noorim jumalanna, oli haletsenud nende seaduste karmust surelikele ning seega andnud neile võlukunsti, et nad võiksid varjata oma tegemisi jumalate eest. Siiski ei pääsenud inimesed oma saatusest, mis maailma alguses kirja oli pandud; tõepoolest, Qanaš oli hakanud kahtlustama, et kingitud Vari vaid kiirendab inimeste lõppu.

            Kuid ka leppides võisid inimesed saatust siiski ära kasutada, kui nad seda tundsid. Tavalistel öödel tõusid selle tiigi kalad veepinnale ning püüdsid tähti, ujudes ühest valgusetäpist teiseni, ning Qanaš jälgis nende liikumist, vedades selle põhjal liiva glüüfid ja märgid, mis ennustaksid külale põuda ja üleujutust, vilja ja ikaldust, kannatusi ja edu. Ent sellel ööl ei tõusnud kalad veepinnale, ja kuigi öötaevas oli pilvitu, ei eristanud vanakese silmad veel ühtegi tähetulukest. Seega sündis tema meeles tuleviku suhtes ebakindlus, mis jäi sinna veel pikaks ajaks.

*****

            Tõepoolest, sellest päevast peale olid tiigi ended aina haruldasemad, ja need, mis alles jäid, aina ebaselgemad, samas kui Qanaši silmanägemine aina kuhtus. Zemiyen käis aeg-ajalt teda külastamas ning aitas tal mõnikord isegi kalade ujumist lugeda, kuid Qanaš teadis, et too ei olnud võlukunstist keeldunud, vaid oli oma võimaluste järgi õppinud: esimestel aastatel külatargalt rohte ja loomi, edasi templist kirjakunsti ja ajalugu, ning viimaks loitse noil puhkudel, kui tal õnnestus mõni läheduses viibiv võlur tabada.

            Noil päevil oli Qanaši külastanud ka rohkem teekäijaid teistest paikadest, kes otsisid taga endeid ja ennustusi. Nõnda saigi vana kuulda, et ebakindlus saatuse suhtes valitses terves riigis. Suuredki templid vääratasid viimasel ajal ennete lugemises ning samas levisid jutud süngetest ettekuulutustest, mida rahva eest varjata üritati. Isegi võlurite kolleegiumid ei saanud neid enam eirata, kuid soovimata vihjata, et neil võiks lasuda jumalate pahameel, pidid nad vaid rahvast eksitama ja kahtlusi hajutama ning selgust ei toonud selles asjaloos miski.

            Siis, suvel, mis oli Zemiyeni kuueteistkümnes, teatas ta, et on valmis minema Dûrmati ja astuma Varjude Tarkusekoja ette, et tema teadmisi saaks hinnata ning tema väärtust proovile panna. Aimates südames halba, üritas Qanaš teda ümber veenda: „Jää siia ja loobu sellest plaanist. On see jumalate viha või meie endi võlukunst, mis nüüd maailma korda ähvardab, muutub meie saatus aina süngemaks. Ära jookse ohu suunas; ma olen kindel, et veel enne lõppu saadavad jumalad märgi, mis meile pääsemislootust annaks.“

            Ent Zemiyen, kes oli hakkamist täis ja kuulnud templis palju kavalusi, ei tahtnud sellest kuuldagi. „Kui Varjudelinnas tõesti valitseb selline oht,“ kostis ta, „siis tuleb mul lihtsalt sinna minna ja kindlaks teha, milles see oht seisneb. Kui jumalad on meie peale vihased, tuleb mul välja uurida, mikspärast. Sa räägid Jumalanna annist nagu needusest, aga see on kunst nagu iga teinegi. Kui Araḳ[3] andis meile valitsuse ja seaduse, et meid talitseda; kui Tarah-e-kemin[4] lepitas toda, et inimkonda ei hävitataks ja andis meile südametunnistuse; siis nende noorim tütar andis meile võime teha oma unistused tõeks. Kes oled sina, et jumalate kinke ära põlata?“

            „Mitte keegi,“ oli Qanaš sunnitud tunnistama, „kuid Dûrmat on hauaks paljudele headele kavatsustele. Kui kuningate võim oleks suutnud võlurid vaos hoida, oleks asjad ehk teisiti, aga võlurid on unustanud oma teenrikoha ning ei tunne enam määra. Nad arvavad, et nemad teevad seadusi, mitte kuningad ega jumalad.“

            Seejärel valitses tükk aega vaikus ning Zemiyen võttis lõkketuhast pommud, mille sisu süües nad istusid. Kui nad olid söömise lõpetanud, pöördus ta uuesti Qanaši poole: „Ma ei usu, et see tõesti sinu kaebus on. Kas pole praeguse ajastu inimesed rikkamad, seadused õiglasemad, põllud viljakamad ja sõjad harvemad, kui kunagi varem? Kas pole see märk, et võlurite võim on õnnistatud? Ei, sul peab olema mingi isiklik kogemus; midagi, millest sa mulle ei räägi ja mis sind paneb uskuma, et võlukunst nõnda rikutud on.“

            Vanem kaaslane vaatas siis kõrvale ning langes mõneks ajaks mõtteisse. Oli tõsi, et võlukunst oli toonud hauli rahvale palju head; et nende erakordne and nõiduseks oli nad teinud vägevamaks ja jõukamaks, kui ühegi teise rahva. Kuidas seletada noorele inimesele, kes oma nahal selle pahupoolt polnud tunda saanud, et võluväel on oma hind? Et saatus saab inimese seda kindlamalt kätte, mida enam ta seda vältida üritab? Oleks keegi talle omal ajal neid hoiatusi andnud, kahtles ta, kas oleks neid kuulanud.

            Lõpuks, kui Zemiyen juba arvata võis, et Qanaš magama on jäänud, sõnas viimane: „Mine siis pealegi, sul on mu õnnistus. Aga ma olen selles linnas liiga palju tuttavaid kaotanud, et minu süda saaks rahulik olla. Luba mulle, et ma näen sind veel enne surma.“

            Zemiyen noogutas ja ütles, et seda võib ta lubada küll. Ta aitas vanakese koopasse sängi ning suundus minema, teades, et hommikul ootab teda varajane lahkumine. Ent kummagi jaoks neist ei olnud see öö rahulik. Qanaš ei maganud neil päevil enam ammu pikalt ja mälestused, kuigi mitte väga unenägudest erinevad, keerlesid tema peas ja hoidsid teda üleval. Ta nägi enda ees pimeduses aega, mis käis ringi ja ringi, algusest lõppu ja lõpust algusse. Vanu vigu kordumas. Miks ei olnud Araḳ inimkonda karistanud nende mässu eest? Sest ta teadis, et nad karistavad ennast ise; et inimkond hävitab ise ennast läbi selle, mida ta pidas oma vabaduse tööriistaks.

            Noor võlurikandidaat magas samal ajal paljude unenägudega und. Öeldakse, et võluri vägi tuleb unelmatest ja unenägudest, mille otseseks ja ürgseimaks vasteks surelike ilmas on vari, kuigi võlukunsti arenedes õppisid inimesed kujundama ka teisi jõude. Zemiyeni unenäos kõndis ta mööda rohumaad, mis laius silmapiirist silmapiirini, ning tema jalge all oli tähevalguse kübemetest tee. Õrnast valgusest piisas, et kõrguva rohu keskel teed leida, kuigi taevas oli öine ning  tähtedest tühi. Kuid siis jõudis ta tee lõppu ning ees haigutas vaid pimedus; tagasi pöörates avastas ta, et ka tema järelt on helendusjoon kadunud. Nõnda seisis ta tardunult pimeduses, võimetu edasi kõndima, kuigi teadis, et tal on vaja edasi minna ja piisaks vaid ühest sammust, kuid ilma valguseta ta ei julgenud. Hommikul ärkas ta üleni kangena ja peljates, et ta on minekuaja maha maganud.

*****

            Zemiyen tõepoolest pidas oma lubadust. Oli möödunud mitu aastat ja vahepeal oli sündinud paljutki kurba. Dûrmat oli langenud needuse küüsi, nagu räägiti, ning hävinud; need, kes võlukunsti aga pelgasid, olid süüdistanud võlureid ja kõigile kolleegiumitele sõja kuulutanud. Ħadasi linnas olid siis kokku tulnud kõigi Tarkusekodade esindajad ja lausunud kummalisi loitse, et valmistuda vastulöögiks; ning mööda maad kõndisid nüüd sünged ja surmatud võlurid, lubades kättemaksu neile, kes olid varju kinke põlanud.

            Qanaš aga ei olnud juba mõnda aega tähetiigi endeid lugeda näinud ning nüüd lamas ta oma asemel, oodates viimase elu lahkumist. Ent enne, kui ta jõudis esivanemaid tervitama, kuulis ta nõrgalt kahte paari samme oma koopale lähenemas.

            Sealt tuli Zemiyen, kes oli uhkelt relvastatud nii saua kui pronksist bežḳum’iga[5], nagu võluritel noil sõjakatel päevil kombeks oli, ning kandis Varjude Tarkusekoja musta rüüd, olles üks vähestest selle koolkonna ellujäänud pärijatest. Tema kaaslane kandis sarnast rüüd, kuid tolle peas oli kummaliselt kalvetunud kullast võru, mida kroonis võimatult must kivi; ja kui too kõndis, oleks rohi tema jalge all otsekui närtsinud. Kui Zemiyen astus Qanašile lähemale, jäi too kolmas paar sammu eemale, jälgides neid mõistatuslikult.

            „Ma olen siin,“ teatas Zemiyen vaikselt, „nagu lubatud, enne sinu viimast hetke.“

            „Nõnda sa oled,“ ütles Qanaš jõudu kokku võttes, „ja selle üle on mul hea meel. Aga kes on su kaaslane? Ma ei näe teda, kuid ma tunnen tema oleku jahedust.“

            „Ta on üks Surematutest,“ seletas Zemiyen, „sest meie võlukunst on nüüd nõnda võimas, et me suudame ravida isegi surma, ja need, kes selle kingituse vastu võtavad, ei pea enam eales surelikkust pelgama.“

            Selle peale vana värises ja ta tundis südant külmaks minemas, justkui oleks see juba surma jahedas haardes. Zemiyen jätkas, valjemalt: „Kas see häirib sind? Aga ometi otsisid sa isegi võlurina ravimit sellele tõvele, mis meid kõiki vaevab. Ma tulen sinu juurde sinu elu loojangul – kas nüüd lükkad sa tõesti selle anni tagasi?“

            Hirmu ja pettumusega vastas Qanaš: „Mina olen oma läbikukkumisega leppinud, ja oma vigadest õppinud. Mu süda ütleb mulle, et see kink on mürgine. Ei, ei, ma ei taha seda!“

            „Mürgine? Ehk mürgitab sind uhkus, et sa ise selle tõeni ei jõudnud. Või ehk häbi selle ees, mida sa üritades tegid?“

            „Mina tunnistan oma eksimust!“

            „Ometigi ei tunnistanud sa seda mulle kunagi enne mu lahkumist. Vastupidi, sa vaikisid oma tegudest täiesti. Ma kuulsin Dûrmatis piisavalt, enne kui linn langes. Sinu uurimustest ja lepingutest kurjade vaimudega, ja nendest, kes maksid sinu uudishimu eest oma hingedega! On ime, et sul üldse elada lasti, kuigi sa ise rääkisid, nagu oleksid oma väest vabatahtlikult loobunud. Sa oled tõeline reetur!“

            Pisarad voolasid mööda Qanaši põski alla, kuid ta ei saanud neid sõnu kummutada. Sest tõesti oli ta väe ja kuulsuse otsinguil kutsunud jõude, mille ta oleks pidanud rahule jätma; Varju sohilapsi, pimeduse teenreid, ja tema tegude eest olid enim maksnud need, kes nendes süüdi ei olnud. Ta oli lootnud, et Zemiyen sellele teele ei satu, ent nüüd haaras teda hirmus teadmine, et ka siin oli saatus paratamatult läinud oma rada.

            „Minul ei ole siinilmas enam midagi teha,“ ütles ta jõuetult, „ja sinul on voli teha, nagu soovid.“

            Zemiyen noogutas külmalt ja lausus loitsu, mille peale tema vari ärkas ning libises üle koopaseina. Ühtäkki sirutas vari käe kolmanda võluri suunas, kes seniajani tegevusetult jälginud oli, ning rebis tollelt peavõru peast. Siis keeras Zemiyen kiiresti ümber ning visandas õhku hõõguva tulemärgi, ning leegid tulvasid tema kätest, haarates tema juhmistunud reisikaaslase. Too kähises vaid hääletult, kui leegid ta liha luudelt kõrvetasid ning sulatasid ta pronksist mõõga, kuni temast vaid söekuhil järel oli. Tema tapja vajus jõuetult Qanaši kõrvale kokku, sõnades:

            „Sul oli õigus – õigus! – ja ma oleks pidanud sind kuulama. Külmaks on võim muutnud inimeste südamed ja me oleme valmis maksma selle eest liiga suurt lõivu, eriti teiste nimel!“

            Vanake, kes oli ühtäkki jäänud rahulikuks, pani käe talle õlale ning rahustas teda: „Ei, ma arvan, et sul oli õigus. Ma näen ühtäkki... laiuvat rohumaad enda ees, ja tähtedest kirjut öötaevast enda pea kohal. Siin pole ühtki teed, kuid tähevalgusest piisab, et mu samm ei eksiks... ma tean kuhu minna. Ma lähen nüüd. Ära sinagi ülikaua viivita, sest ka sul on veel pikk tee ees.“

            Ja nende sõnadega vajus Qanaši käsi lõdvaks ning tema süda vaikis. Zemiyen leinas mõnda aega, kuid ta teadis, et vanal oli olnud õigus; ning tema reisikaaslase hing, mille astjat ta ei osanud hävitada, leiab endale varsti uue keha ning vannub talle kättemaksu. Seega põletas ta ka oma vana õpetaja laiba ning laulis talle matuselaule; seejärel aga läks ta tiigi juurde, kus ta aastate eest kalu oli toitnud.

            Kalad olid endiselt elus ja kõbusad, ning selle üle ta rõõmustas. Ta teadis, et veel oli neid, kes oskasid nende märke lugeda. Nii otsustas Zemiyen, et ta võtab nad kaasa ning hoiab neid oma loitsudega kaitstud, ning tähed juhatavad talle teed.