Vahtisin tüdimust varjates klienditoolil istuvat noormeest. Millegipärast oli minu tuju täna sama turris kui noormehe otstest heleroheliseks toonitud juuksed. Tegelikult mulle ju meeldis mu töö, kuid täna olid kõik mu kliendid suutnud mind tugevasti vastukarva silitada ning mu enesevalitsus rippus juba enne lõunapausi juuksekarva küljes. Ehk peaksin endale tõesti hakkama uut tööd otsima, nagu mu naine mulle pidevalt meelde tuletas. Aga kust teist nii lihtsat, aga tasuvat tööd saada, mille puhul on kindel, et see otsa ei saa?

Noormees polnud siiani mulle ühtki pilku saatnud, sest tema tähelepanu oli koondunud liitreaalsuse prillidest tulevale sisule. Sirutasin tema poole seest polsterdatud plastkasti.

„Teil on vaja nüüd prillid ära panna ja keskenduda, muidu pole meie kohtumisest mingit kasu. Nagunii meie tehnika koos teie prillidega ei tööta.”

Klient ei teinud minust väljagi, ilmselt lihtsalt ei kuulnud mind.

Tundsin, kuidas ärritus minus järsult kerkis, kuid suutsin selle teadliku pingutusega alla neelata. Siiski asetasin kasti kliendi nina ette järsemalt, kui oleks vaja olnud.

„Prillid siia, palun!” kordasin kõrgendatud häälel, mis mind taolistes situatsioonides tavaliselt hätta ei jätnud. Noormees võpatas kergelt ja vaatas lõpuks üles. Kergitasin kulmu ja nookasin peaga kasti suunas. Vastumeelselt võttis ta seadme peast ja asetas selle aknast paistva päikesevalguse käes silmi kissitades kasti. Sujuvalt võtsin kasti kiiresti tema eest ära ja peitsin enda selja taha riiulile. Klientide keskendumisvõimele aitas alati kaasa, kui nende probleemide põhjuse silma alt ära panin.

„Chill out, mees,” venitas noormees, kes oli vist lõpuks minu allasurutud ärritust märganud, „ma nüüd kuulan.”

„Kevin?” küsisin ma jutu alustuseks.

Noormees noogutas laisalt, otsides hajameelselt silmadega oma seadet. Nihutasin pisut end toolis, et olla kindel, et see jäi tema pilgu eest varjatuks.

„Ma saan aru, et olete tulnud täna siia, et kindlaks teha, mida oma eluga nüüd peale gümnaasiumi lõppu peale hakata. Ma saan aru, et teil pole praegu ühtki mõtet?”

Ta tõmbas kulmu kortsu. „No tegelikult on mul täiega normaalne mõte, aga mu vanemad käivad mulle ikkagi pinda, et ma pean kuhugi edasi õppima minema ja mõne elukutse omandama.”

„Ja mis mõte teil siis on?” uurisin ma väikese uudishimuga. Ehk oli sealt siiski midagi asjalikku tulemas.

„Vaata, mul on see channelYouTube’is ja mul on juba kakssada kolmkümmend üks subscriber’it. Kui mu vanad mulle pisut pappi viskaksid, saaksin teha jumala head content’i ja hakkaksin varsti korralikult teenima. Nagu MrBeast. Oled ikka temast kuulnud?” Kevin oli selle lühikese ajaga tugitoolis märkamatult allapoole vajunud ja vaatas mind nüüd altkulmu üsna ülbe pilguga.

Kiristasin hambaid ja hingasin mitu korda sügavalt sisse ja välja. See tüüp oli täna juba mu kolmas juutuuber ja kokkusattumusena ka kolmas klient. Mul hakkas kõrini saama.

„Ma olen kindel, et see on täiesti hea plaan, aga mis võiks olla teie eripära, mille kohta sisu looma hakkate? Sisuloojaid on ju väga palju, millegagi tuleb eristuda.” Mul oli hea meel, et suutsin end nii palju maha rahustada, et talle vastata. Vanasse harjunud vestlusrütmi liikumine aitas emotsionaalseid reaktsioone reguleerida.

Siinkohal Kevin kõhkles hetke. „Mänguvideod?” pakkus ta siis.

Haarasin ta kõhklusest kinni. „Ma näen, et te ei ole vist päriselt seda enda ala veel leidnud. Pole viga, selleks te ju täna siin oletegi – et leida oma kirg ja ellu äratada lapsepõlveunistused. Muuhulgas leiame tavaliselt ka mitu sünnipärast andi, mis on jäänud arendamata ning millest võib tulevases elus palju kasu olla. Oskate te äkki mulle ise juba mõnest lapsepõlveunistusest rääkida? Millestki, mis oli enne YouTube’i?”

Tükk aega valitses vaikus, kuni noormees mõtles, siis raputas ta pead. „Ma mäletan ainult, kuidas ma kolmeaastaselt oma esimese telo sain. Varsti olin juba üsna kõva tegija ja jätsin igasugu nuubid seljataha. Jeee!” Ta lõi rusikaga võidurõõmsalt vastu tugitooli käepidet.

„Aga nüüd gümnaasiumis,” uurisin ma edasi, „oli teil mõni lemmikõppeaine või ala, mida huviga uurisite?”

„Ähh, ma poleks gümnasse läinudki, kui vanemad poleks ähvardanud mind rahast ilma jätta. Miks juutuuberile mingit laia matemaatikat või ajalugu vaja on? Õnneks aitas AI alati hädast välja.”

Kevin pilgutas mulle vandeseltslaslikult silma. Tundus, et ta hakkas minu suhtes juba üles soojenema, isegi naeratus lipsas korraks üle ta huulte. Enda kohta ma seda küll öelda ei saanud. Sundisin oma hääle sõbralikuks.

„Hästi, hakkame siis peale. Ega siin teie jaoks midagi keerulist ei ole.” Võtsin kõrvallaualt kerge kiivritaolise seadme ja nägin, kuidas Kevini silmad põlema läksid, kui ta aru sai, et tegemist on mingi talle tundmatu masinaga. Hoidsin aga esialgu kiivrit kindlalt enda käes. „Sessioon võtab ainult umbes kümme minutit. Kiivri visiirile hakkavad järjest ilmuma teie lapsepõlvefotod, mille teie vanemad mulle edastasid,” selgitasin ma. „Need fotod hakkavad teie ajus esile tooma mälestusi, mille püüavad kinni kiivris asuvad andurid, mis edastavad need minu arvutile siin.” Patsutasin õrnalt lauanurgal asuvat masinat. „Meie programm salvestab teie mälestused, katalogiseerib ja analüüsib neist saadud info ning juba veerand tunni pärast võin anda teile ülevaate teie võimalustest edaspidiseks eluks. Kas on selge?”

Kevin noogutas tummalt, silmad kiivrile naelutatud. Ulatasin selle talle üle laua. Rutakalt võttis ta selle vastu ja sättis pähe, põsed elevusest õhetamas.

Avasin arvutis õige programmi ning seadsin end toolis mugavamalt sisse. „Valmis?” küsisin ma noormehelt. Ta näitas mulle ülestõstetud pöidlaid. Käivitasin programmi.

Minul endal ei olnud protsessi juures rohkemat teha, kui Kevinil silma peal hoida. Siiski ei suutnud ma kunagi panna vastu kiusatusele piiluda ka kliendi mälupilte, mida andurid juba väga hästi suutsid kinni püüda ning millest tehisintellekt ekraanile selged kujutised manas. Tehnoloogia oli olnud turul juba kümme aastat ning selle aja jooksul tunduvalt edasi arenenud.

Lapsepõlvefotod ärgitasid Kevini mälu tooma esile ammu unustatud mälestusi, millest enamik möödus küll kiiresti, sest kestsid vaid sekundi või paar. Kui noormees mõnel mälestusel pikemalt peatus, sain ka ise sellest parema ülevaate. Ühes mälestuses tundus poiss olevat umbes viieaastane ning ta sai sünnipäevaks mänguflöödi. Mitu päeva järjest jäi telefon kõrvaliseks asjaks ning väike Kevin käis ringi, flööt käes, ajades sellega oma vanemad hulluse äärele. Lõpuks peitis ema selle ära, nii et poeg seda enam üles ei leidnud. Märkasin aga, et enne pilli konfiskeerimist olid sealt hakanud kõlama täiesti äratuntavad viisijupid. Polnud kahtlustki, et programm sellest mälestusest muusikaande üles leiab.

Kevin ise elas oma fotodele ja mälestustele innukalt kaasa. Aeg-ajalt lasi ta kuuldavale erinevaid hüüatusi või toksas rusikaga tooli käetugesid. Tahes-tahtmata tõi tema innukus mulle naeratuse näole, mu pinges lihased lõdvestusid pisut ja ma vajusin tooli seljatoe najale. Enne kui ma arugi sain, oli sessioon juba läbi.

„Ongi kõik või?” küsis noormees imestunult, kui programm lõppes ning ta seadme peast võttis. Uudishimulikult uuris ta seda igast küljest, enne kui mulle tagasi andis. „See on ikka täiega lit,” teatas ta, „kodus võiks ka selline olla. Mis sa teada said?”

Pöörasin pilgu oma arvutile, programm oli juba oma analüüsi teinud, mul oli vaja vaid ekraanilt maha lugeda.

„Tuleb välja, et teil on kolm eriannet, mille edasi arendamisel võiksite leida endale sobiva elukutse,” alustasin ma. „Tugevaim neist on musikaalsus.” Täpselt nii, nagu ma olin nähtud mälestuse põhjal arvanud. „Sellega seotud mälupilte oli teil mitmeid ning neist oli näha, et lisaks viisi pidamisele olete olnud ka päris kiire pilliõppija.”

Kevin rehmas käega. „Ah, muidugi, muusika on dope, aga pilliõpe nõuab palju tööd. Mis sul veel on?”

Surusin ohke alla. Sageli ei mõistnud vanemad, kes oma sihitult elavaid noori minu juurde saatsid, et eesmärgi leidmine on mõtestatult elatud elule vaid väike algus, hoopis suurem väljakutse tuli pärast seda – järjepidev ja vaevanõudev töö selle eesmärgi poole liikumisel. Ja motivatsiooni leidmisega selle töö tegemiseks mina enam aidata ei saanud, see oli juba teiste spetsialistide eriala.

„Programm ütleb, et olete olnud üsna huvitatud ka kokkamisest, kas pole? Teile meeldis vanasti köögis katsetada ja proovida uusi maitseid.”

Noormees noogutas. „Jah, väiksena aitasin ema köögis palju ja tegin ka ise igasuguseid uudseid toite. Näiteks ükskord tegin soolakaramelli – sulatasin iirised ära ja segasin mitu lusikatäit soola sisse.” Ta muigas oma meenutuse peale. „Need ei tulnud eriti head välja. Aga päriselt kokaks hakata ja päevi kuuma pliidi taga mööda saata…” Ta kehitas õlgu ja raputas siis pead. „See pole vist ikka minu jaoks.”

Ega ma ausalt öelda muud oodanudki. Ei olnud vaja Kevini mälestustes tuhnida selleks, et näha, et eriti tervislik tema menüü ei saanud olla. Ilmselt oli selles suur osakaal rämpstoidul, samas kui kehaline koormus jäi väikeseks. Aga ma võisin loomulikult ka eksida.

„Ja kolmas võimalus,” jätkasin ma pisut raske südamega, aimates ette noormehe reaktsiooni, „on töö arvutitega. Programm avastas, et digitehnoloogilised lahendused on teid alati köitnud ning te olete sel alal osav olnud.” Arusaadavatel põhjustel ei saanud me siin kabinetis kedagi ekraanisõltlaseks nimetada, seega pidime ülemäärast tehnoloogiaarmastust peenetundelisemalt nimetama. Programm tõi välja töö arvutitega vaid juhul, kui see kolmandat annet ja elukutset leida ei suutnud.

Noormees lasi kuuldavale hüüatuse ja tõstis käed võidukalt pea kohale. „Ma ütlesin kohe oma vanadele, et tänane käik on mõttetu, ma ju tean, kelleks tahan saada. Ja näe – siin on mulle tõestus olemas!” Juba kargas ta toolilt püsti, hõigates veel kiiresti üle õla tänusõnad, ja hetke pärast oli ta uksest väljas.

Võtsin enda selja tagant kastist tema liitreaalsuse prillid. „Üks, kaks, kolm…” lugesin endamisi sekundeid, kuni uks jälle lahti lendas.

„Ma saadan teie uuringu tulemused krüpteeritult teie vanematele, kuna nemad need tellisid,” ütlesin ma Kevinile, kes sõnatult minu käest oma seadme vastu võttis, kaks sõrme rahumärgiks püsti viskas ja jälle lahkus.

Toetasin korraks pea kätele, hingasin sügavalt sisse ja hüüdsin siis: „Järgmine!”