“Kaks nädalat. Mis huvitavat sa ka ei leia, rohkem ei saa.”

Hans torutas huuli, põrnitses mind veelkord hoiatavalt ja tõmbas siis kangi. Süstiku tagaluuk avanes, ma liuglesin välja.

Tiivad on eputamine, mõtlesin sel hetkel alati. Korralik antigrav-silinder paneks mind pehmelt maha ja pakiks lahti. Kõik kahe nädala kraam oleks kenasti konteineris, mitte ümber mu kere sätitud. Mõistlik, organiseeritud, praktiline.

Mõtted praktilisusest kadusid kohe, kui tuul näkku lõi, vilistas kõrvades ja sasis tiivasulgi. Suled olid küll suuremalt butafooria, masinavärk, mis mind suuremat sorti linnuks tegi, sisaldas vägagi moodsat tehnikat. Tiibades peitusid nupukalt paigutatud antigrav ja aerodünaamilised balansseerijad. Sulgedega oli efektsem.

Pikeerisin üle puulatvade enne väljavaadatud lagendiku poole, kohendades lennusuunda paari täpse tiivalöögiga. Silinder, minu eeslike! Olla osa tuulest, sellega jõudu katsuda või lasta end kanda, võõra planeedi lõhnad, mõistagi läbi ohutusfiltri, ninna tungimas, külmad ja kuumad õhuvoolud keha paitamas. Pealekauba täiesti töiselt, nii-öelda palga eest, kuidagi peab uurija süstikust maanduma. Ettekääne, nauding, põnevus, kõike vaid ainult kolmekordse silindri hinna eest.

Laskumisel jäi keerutavat tuult vähemaks, peaaegu vaikuseni välja. Planeerisin lõpu ja toetasin jalad maha.

Oli vaikne, kusagil kostis krõpsatusi, taamal sahises. Võib-olla rohi, ehk aga siiski midagi enam-vähem elusat?

Lasin tiibadel maha langeda. Varsti lendan veel, esialgu panen laagri püsti nagu kord ja kohus.

Puhverplaneet saab oma rolli harilikult aastaid, vahel aastakümneid pärast avastamist. Kui sond kaardistab süsteemi ja tuvastab midagi maandumiskõlbulikku, teeb ta sellest vaid märke andmebaasi. Sonde on palju, baas ulatuslik. Mingisugune loodus läheb kirja lipukesena andmete juures. Kui leidub mõistuslikkusekahtlusega elu, on hoopis teine lugu – ent enamasti ei leidu.

Hüperruumitehnoloogia tagab, et planeete jaksab vaevalt sondeerida, rääkimata ebaperspektiivikate lähemast uurimisest. Neid on palju. Meie galaktika serva suhtelise nooruse tõttu oleme seni kokku saanud harvade meist nooremate tsivilisatsioonidega, kuid targemad-ilusamad-arenenumad on siiani leidmata. Hüperruumilend pole imerohi, „pöördvõrdeline kauguse ruuduga“ ja teised energiavajadust kirjeldavad võrrandid kehtivad ka ruumiga hüpernipitades – kiiremini, kaugemale, kõrgemale küll, ent mitte hetkeliselt ja akud paluks laadida.

Perspektiivikama planeedi poole väljasirutuvatele marsruutidele jäävad energiapuhvritena tähed, mida HR tarbeks energiaallikatena kasutame. Inimestele tarvitamiseks saame kraami kaasa pakkida ja sünteesida, kuid kui süsteemis leidub mingi loodusega planeet, saab ehk vahepeal inimlikuma menüü, lõõgastuda tüütute kosmosetühjuses toimuvate manöövrite vahel, ehk midagi välja kaevata ja kokku pakkida.

Kõlbulisus ei pruugi esmapilgul selgelt välja tulla. Inimestele sobilik protsent planeedi pinnast võib olla tagasihoidlik. Isegi kui olemas on, eks leia üles.

Loodust ei esinegi nii harva. Õige gravitatsioon, sobilik komplekt mineraale ja soodustav temperatuur võib olla haruldane kombinatsioon, kuid meie valik on suur. Minusuguste ülesanne on kaardistada.

Aasa ääristasid vaikselt kõikuvad inimesekõrgused taimed, kas need kvalifitseeruvad puudeks või rohuks, tuleb veel välja uurida. Jalge all krõpsus kuivalt midagi madalamat ja tihedat, lemmikvärvus paistis siin kandis olema variatsioonidega lillakaspruun. Vett polnud ohtrasti. Esialgsele ringivaatamisele pidi mu tubli labor peatselt täpsed andmed lisaks tekitama.

Tiibadega võiksin saada Hansu poolt jäetud kahe nädalaga vast kolm-neli siinset erinevat looduskooslust uuritud. „Mis huvitavat…“ Ei viitsi vaielda, võõras elu on ometi kõik huvitav. Põnevamgi veel, kui koosluste vahel saab lennata. Hans on pragmaatik, las siis paigaldab oma maandumisplatsi tehiskeskkonda…

Pots, kostis selja tagant. Pöörasin ringi ja jäin silmitsi kellegi tiivulisega. Pisikesed silmad uurisid mind umbusklikult. Tiibade ulatuselt jäi ta mulle kaugele maha ja minu hõbehall disain ületas ilu poolest tema jällegi punakaslilla säbrulisuse. Erinevalt minust oli tulnukal, tõsi küll, nokk. Lennukomplekt seda millegipärast ei sisaldanud.

Linnuke koperdas kahel jalal minu poole paar sammu ja kaagatas. Tõstis paremaks tasakaaluks tiibu, kuid lähemale tulla ei tahtnud.

Nokk meie jõuvahekorras talle eriti eelist ei andnud. Mul on kolmekihiline kaitseväli ja potsatust kuuldes lülitasin sisse alles esimese, sellest pidanuks küllalt olema. Jalamaid hakkas kulmu kohalt kihelema. Kui sügada ei saa, kohe läheb lahti.

„Misasi sina sihuke oled?“ ütlesin tervituseks. Kuidagi on viisakas reageerida. Linnuke vastu ei kaagutanud.

Astusin oma tiibade juurde tagasi ja lasin neil uuesti külge kinnituda. „Kutsud lendama?“

Linnuke pööras pea viltu. Lehvitasin vasemat tiiba. Ei midagi.

Järgmisi saabumisi ma juba nägin. Nad ei lennanud kuigi graatsiliselt, laperdasid õhus, maandumispotsatuses oli kergendusaimdus. Nüüd oli linde kokku viis. Nad kohendasid end maa peal ja uurisid mind.

Sirutasin tiivad välja ja lehvitasin paar korda jõuliselt. Kutid, isegi teile arusaadavas kontekstis peaks näha olema, et ma olen kõvem ?

Esimene saabunud lind tõi kuuldavale „Küäkh!“

„Nojah,“ kohmasin. „Paluks natuke selgemalt?“

Linnud pöörasid pead korraga täpselt sama nurga all viltu ja ma võisin vanduda, et kuulsin:

„Tõmba uttu!“