„Ma olen lihtsalt nii õudselt tüdinenud sellest mõttetust pläägutamisest,” kurtis Karel tusasena aknast välja vahtides. Hall uduvihmane jaanuarihommik oli pime ja kõle, ajades teda veel rohkem närvi. Ta pööras aknale selja ja vaatas tugitoolis lösutavat keskealist naist. Naise keemiliselt lokitud oranžikad juuksed olid puhvis ja ta kuldselt sädelevates helelillades retuusides jalad olid hooletult üle tugitooli käetoe rippu. Karel ei suutnud mõista, kuidas selline asend naise jaoks mugav sai olla. Ometi tundis naine end vabalt, nokkis mõtlikult oma pikkadelt roheliseks värvitud geelküüntelt kooruvat lakki ja näris pisut avali suuga nätsu.

„Ja sa arvad, et mina saaksin selles osas midagi ette võtta?” küsis naine hajameelselt, Karelile vaid kiiret pilku heites.

Mees mühatas nõustuvalt. „Sa oled ju mu haldjast ristiema. Ja ma ei ole sinult kunagi suurt midagi palunud…”

Haldjas vaatas nüüd Karelit pikalt ja kaalutlevalt. „See on tõsi,” ütles ta lõpuks. „Oled ses suhtes tõeline eesti mees, teed ei küsi ja abi ei palu. Vägisi olen pidanud sulle selle uue auto, hea töökoha ja ilusa noore naise käte vahele toppima, targa naise pealegi. Ja nüüd ei ole sa temaga rahul?”

„Olen küll rahul,” kiirustas mees vastama, kartes, et äkki haldjas võtab naise tagasi. „Ma lihtsalt tahaksin kasvõi natukeseks rahu saada, et ta ei räägiks kogu aeg tühjast-tähjast. Ma ju näen ise ka, milline ilm väljas on või et mööda tänavat jalutab tore koer. Vaevalt saan ma oma mõtetesse süveneda, kui tuleb tema ja ajab mu mõttelõnga sassi. Kuidas ma niimoodi tööd teha saan?”

„Aga keegi pole sul käskinud kodust töötada,” märkis ristiema. „Mine kontorisse, sa pole seal ammu käinud.”

„Sa arvad, et kontoris asi parem on?” Kareli hääles kostis vaikne põlgusenoot. „Mõni inimene tulebki vist tööle ainult sotsialiseeruma. Hommikust õhtuni võivad need latatarad laua juurest laua juurde käia ja töökaaslasi klatšida. Siis lähevad omavahel tülli ja tulevad mulle kaebama. Kuidas peaksin mina mingeid naiste omavahelisi asju lahendama? Miks ei võiks inimesed rääkida ainult olulistest asjadest ja teha suu lahti vaid siis, kui neil päriselt ka midagi asjalikku öelda on?”

„Kas ma lugesin siit mingi soovi välja?” Haldjas oli Kareli monoloogi ajal püsti tõusnud ning seisis nüüd teenistusvalmilt mehe ees.

„Ma arvan küll, et …” hakkas Karel ütlema, kui juba puhus haldjas suurt rohelist õuna järele lõhnavat nätsumulli. Hetk hiljem lõhkes see valju plaksuga ning ristiema oli kadunud.

Karel ohkas ja tõmbas kätega üle näo. Haldja külaskäigud tundusid alati unenäolistena ja sageli polnud ta üldse kindel, et ta neid endale ette ei kujutanud. Võib-olla oli ta ka sel korral lihtsalt püstijalu und näinud?

Ta läks kööki kohvi jooma. Tema naine Katariina istus köögilaua taga, pikad kastanpruunid juuksed duši all käimisest veel niisked, hommikumantli hõlmad peibutavalt paokil. Katariina viskas abikaasale kiire pilgu ja kinkis naeratuse, kuid süvenes siis uuesti raamatusse, mida ta pühapäevahommikuse kohvi kõrvale luges.

Mees suudles naist pealaele, pistis kruusi kohvimasina tila alla ja vajutas nuppu. Üle masinast kostva kohviubade jahvatamise mürina küsis Karel: „Kas on põnev raamat?”

Naine vaid noogutas süvenenult ega vastanud midagi. Imelik. Igal teisel juhul oleksid järgnevad viis minutit olnud täidetud põhjaliku ülevaatega loo peategelaste ja põhiliste tegevusliinide kohta.

„Kas sa oled mu peale pahane või midagi?” uuris mees, kuid naine raputas ainult pead, pilku raamatult tõstmata.

Karel haaras kruusi, lisas kohvile pisut mett ja koort ning istus laua taha. Pikalt uuris ta Katariinat, enne kui uuesti küsis: „Oled sa kindel, et ma sind kuidagi ei pahandanud?”

Naine kortsutas korraks kulmu, tõstis pilgu, vaatas mehele otsa ja noogutas jälle.

„Miks sa siis minuga ei räägi?” imestas mees.

Katariina ohkas, pani järjehoidja raamatu vahele ja sulges selle. „Mul polnud lihtsalt midagi erilist öelda,” vastas ta. „Palun pese ise oma nõud ära ja kustuta tuli, kui ära lähed.”

Siis ta tõusis ja lahkus köögist, raamat kaenlas, jättes mehe talle imestunult järele vaatama.

Magamamineku ajaks oli Karelile selge, et tema nurisemisest koorunud pooleldi läbimõeldud soov oli ristiema võlujõu najal täide läinud. Katariina oli terve päeva olnud temaga jahedalt sõbralik, mitte just tõrjuv, kuid jätnud ilmselgelt kontakti otsimise Kareli osaks. Mees oli saanud rahus jalgpalli vaadata, sõpradega saunas käia ja õhtul teleka ees õlutki libistada, naine vaikselt kõrval istumas. Katariina isegi ei kommenteerinud seda, kui ebaloogiliselt tegelased filmis käitusid, ning ka Karel ise ei teinud sellest juttu. Oli olnud suurepärane rahulik pühapäev.

Kolmapäevaks aga oli Karel naise tummast olekust heitunud. Kuigi nädala kahel esimesel tööpäeval oli tal õnnestunud väga tulemusrikas olla ja ära teha hunniku kuhjunud tööasju, tundis ta suhtlemisest puudust. Nii palju, kui ta ka vähegi ei pingutanud, et naist vestlusesse tõmmata, piirdusid nende jutuajamised hädavajalike teemadega nagu õhtusöögid ja poeskäigud.

Niisiis seadis mees kesknädala hommikul üle tüki aja sammud kontorisse. Ta juba ootas võimalust kolleegidega üle kohvitassi juttu ajada ja kontoriuudiseid kuulda. Üllatuslikult leidis ta hoonele lähenedes, et nende korruse aknad olid enamjaolt pimedad, vaid sekretär istus harjumuspäraselt oma klaaskabiinis – talle kaugtööd ei võimaldatud, enamiku teiste jaoks oli see alati võimalus.

Karel viis üleriided kappi ja tegi kiire tiiru avatud töökohtade tüüpi korrusel. Oligi nii, ta oli seal üksi, kuigi oli isegi kümme minutit tööle hilinenud. Ta istus laua taha, võttis arvuti ette ja süvenes töösse, kuid keskenduda oli keeruline. Imelik oli seal hämaras ruumis üksi istuda, kui ümberringi ei kostnud kolleegide klaviatuuriklõbinat ega jutukõminat. Lisaks oli küte välja lülitatud ning külm hiilis kiiresti ligi. Poole tunni pärast Kareli kannatus katkes, ta tõusis püsti ja läks sekretäri juurde.

„Hommikust,” tervitas ta lühikese punaka poisipeaga naist, kes talle kiire viisaka naeratuse saatis. „Kas meil on siin mingi viirusepuhang üle käinud või midagi? Korrus täitsa tühi.”

Naine raputas pead. „Kas sinuni siis info ei jõudnud? Esmaspäevast peale on meil kodukontor kohustuslik. Tõmbame kommunaalidelt kulusid kokku. Nagunii kulus varem pool tööaega niisama jutustamisele, kodukontoris on töö efektiivsem.”

„Nii et ma ka ei tohiks siin olla?” imestas mees.

„Nii see on tõesti. Võta aga oma asjad ja mine koju tagasi. Eks näeb, kas järgmise nädala koosolekuks kutsutakse kõik siia kokku või toimub see veebi teel.”

Karel jättis hüvasti ja läks oma asju kokku panema, kuigi tal ei olnud mingit tahtmist koju tagasi minna.

Reede õhtuks oli Karel juba üsna suures ahastuses. Katariina oli läinud trenni, nii et mees istus üksi teleka ees diivanil, kuid ükski film ega seriaal ei pakkunud talle huvi. Ta tundis kohutavalt puudust oma naisest ja töökaaslastest. Ta oleks leppinud isegi võhivõõraga, kes oleks temaga ilma üle arutanud ja lugenud talle ajalehtede pealkirju – ükskõik mida, et saavutada jälle inimlikku kontakti. Lõpuks pani mees telekapuldi otsustavalt käest.

„Ristiema!” hüüdis ta. „Ristiema! Kus sa nüüd oled, kui sind päriselt vaja on?”

Aga tema ümber valitses vaikus. Tundus, et haldjas, kes kakskümmend seitse aastat oli pidevalt tema elus kutsumata kohale ilmunud ja luba küsimata toimetanud, ei kavatsenudki nüüd välja ilmuda, kui Karel esimest korda elus teda ise kutsus. Väsinult toetas ta pea kätele. Tema silmi täitsid pisarad. Nii ei pannudki ta tähele, kuidas haldjas vaikselt nagu kass harjumuspärasesse tugitooli ilmus, ning võpatas, kui too äkki ütles:

„Vabandust, ma olin vannis, ei saanud kohe tulla.”

Tõsi ta oli, naise juuksed olid niiskelt peadligi, seljas oli tal flanellist lilleline kittel ja näol polnud jälgegi meigist. Karel polnud teda kunagi varem sellisena näinud. Ta ei teadnudki, et ka haldjatel oli vaja pesemas käia. Mine tea, äkki käisid nad ka vetsus?

„Kas sa saad selle viimase soovi tühistada?” pahvatas mees end tervitustega vaevamata. „Ma tahtsin ju lihtsalt, et inimesed räägiksid rohkem olulistest asjadest, kuid nüüd ei taha enam keegi minuga suhelda. Ela nagu kloostris.”

Haldjas ajas end tugitoolist püsti ja tatsas oma pehmetes jänkusussides tema juurde. Kergelt kummardudes silitas ta Kareli põske, hõbedaselt sillerdavate sinisilmade pilk mehe hinge puurimas.

„Nii armsake, aga ikka veel loll,” sõnas haldjas talle omase otsekohesusega õrnalt. „Ei saa ma sind vist niipea siia ilma omapäi jätta. Kas sa siis tõesti ei saa aru, et see vähetähtis jutt on inimeste viis üksteisega suhestuda, kompida ja otsida neid, kellega päriselt olulistest asjadest saab rääkida? Kui sa sellest tühjast jutust,” haldjas tegi sõrmedega õhus jutumärke, „loobuda tahad, ei jõua sa sügava läheduseni mitte kellegagi.”

Karel ohkas alistunult. „Jah, ma saan aru. Kas sa nüüd saad selle loitsu tagasi pöörata või mitte?”

„Muidugi saan, ega ma mõni käpard pole. Minu maagia on alati kvaliteetne. Aga enne veel on sulle siin midagi, mille oled hästi välja teeninud,” sõnas haldjas, pidas väikese pausi ja andis siis mehele hea võmmu kuklasse. Ja siis oli ta läinud.

Karel hõõrus veel imestunult kukalt, kui Katariina uksest sisse astus.

„Tšau, kallis,” hüüdis naine esikust. „Kas tead, millist imeilusat koera ma täna nägin?”

Karel naeratas ja tõttas naisele vastu.