Maja oli tühi. Abikaasa oli jätnud naljatleva kirjakese esikupeeglile: “lgp. haridusminister, läksin korp! poistega Piirile, üle ei lähe, <heart>”. Piiriks nimetati linnaservapubi. Loodetavasti ei tule mehel pärast õllelauatargutusi jälle ägedaid kasumlikke ideid, kuidas majandussanktsioonidest mõne järgmise nipiga mööda saab.

Anne astus elutuppa, pani tahvli kohvilauale ja peaaegu heitis end tugitooli. Ta arutles, kui palju võiks endale võidurõõmu lubada. Viimase asjana enne töölt tulekut oli ta lõpuks valminud uuringu tahvlisse kopeerinud. Valmis! Seaduseelnõu ootas juba varem.

Ministeeriumi, peamiselt küll Anne tellitud uuring oli piisavaks aluseks, et nutiseadmete kasutamine mitmes aspektis meelemürkide tarvitamisega võrdseks kuulutada. Järelikult saab seadusega alaealistel kasutamise keelata.

Eelnõu valmis varem, kuid Anne polnud tahtnud poolikult alustada. Ta mõistis riske ja oli neid hoolega maandanud. Nutiseadmete maaletoojad … sisuautorid … majanduslik pool … Vastulöögid pidid tulema.

Kompvekiks kaaspoliitikutele valitsuses kavandas Anne trahvid võimalike rikkumiste eest. Nagu näljane loom, tahtis riigikassa alati veel mõnda laekumisrida. Alaealine telefoniga? Krõmps. Telefon eetris kusagil ilma täiskasvanuteta ruumis? Naksti. Võib-olla isegi pealekaebavad naabrid, kes last nutiseadmega aknast näevad. Lisaks sogases vees kalapüügiks “rehabilitatsiooniprojektid sõltlastele”. Üldise nimetuse all saab alati põnevalt raha keerutada. Niimoodi kokku võttes tuikas isegi midagi südametunnistuselaadset, kuid Anne kinnitas endale: ta teeb seda kõike laste, parema maailma nimel. Natuke mõjukate jõududega flirtida eesmärgi pärast pole ju patt?

Tema suutmatus suhelda mõlema lapselapsega oli teda arvatavasti lõplikult veennud. Olnuks vaid üks, võinuks süüdistada kehvasid asjaolusid. Kuid mõlemad olid läinud sama teed – esimene seade nelja-aastaselt, tegevuste järkjärguline keskendumine virtuaalsusesse, vähenev suhtlus pärismaailmas ja lõpuks ainus suhestumine läbi nutiseadmete, omasugustega. Omavanustega.

Siis tundis Anne, et ta pole toas üksi.

Akna ees oleval toolil istus keegi. Situatsioon oli sedavõrd filmiklišeelik, et Anne isegi ei ehmatanud.

Nutindus käib samamoodi selle tööstusharuga, millega võrdsustamine oligi tema eesmärk narkokaubandusega. Ehk on narko siiski hullem, nii täpselt Anne äriga kursis polnud. Tema eelnõu ja uurimused vaatlesid ja käsitlesid mõjusid, mitte vari- või avaliku majanduse toimemehhanisme.

Anne vaatas kuidagi ootavalt, kuidas toolilistuja demonstratiivselt põrandalambi sisse lülitas. Piklik hall karvutu pea pööras Anne poole, ripsmeteta silmad venisid justkui suuremaks ja olend liigutas nagu viibates jäset.

Kui järele mõelda, oleks Anne oodanud mingeid majanduslike huvidega tegelaste saadetud killereid või kuidas nende kaasaegne nimetus ka poleks. Nüüd aga – tulnukas. Säh sulle.

“Kahjuks pead sa selle projekti nüüd maha matma.” Kitsast suust kostev hääl oli pisut kiunuv, kuid naljakana ei mõjunud. Viibe lülitas kuidagi tahvli sisse.

“Millise neist?” küsis Anne ennast kogudes. Tahvlis sisaldus küll sisuliselt ainult üks.

“Nutiseadmete sõltuvuslikkuse piirangute seadustamise.”

Huvitav, kas ma peaksin mingil moel reageerima, et mu toas istub tulnukas. Näiteks pärima teistest tsivilisatsioonidest, mõtles Anne. Ütles aga ainult: “Miks?”

“Su projekt võib läbi minna. See aga ainult viivitab meie arenguid.”

“Teil on siin huvid?”

“Hiljemalt kümne aasta pärast liidestavad selleaegsed noored ja keskealised ennast täielikult virtuaalse kommunikatsiooniga. Kolivad automatiseeritud biolahusega purkidesse, mis neid elus hoiavad. Seal siis suhtlevad ja mängivad ja teevad seda, mida tööks peavad. Neile on see mugav ja meeldib. Sündivusega on juba praegugi samahästi kui kõik.”

“Ei.”

“Loe enda tellitud uuringut. Meie tuleme teile vastu ja tagame, et purgid toimivad. Meile jääb planeet.” “Me hakkame vastu!”

“Teie võib-olla hakkaksite küll, aga siis olete juba liiga vanad ja vähemuses. Su projekt ainult venitab asja.”

Annel nappis argumente.

“Miks just mina peaks ise projekti põhja laskma?”

Tulnukas imiteeris ohkamist.

“Küllap on see küsimus, miks me sind kui projekti vedajat lihtsalt maha ei löö.”

Anne noogutas veidi kõheldes.

“Me oleme ratsionaalsed. Kui sind termineerida, tekib küsimusi. Projektimeeskond jääb alles, neid kõiki oleks juba kahtlane – “ tulnukas tõi kuuldavale vilet meenutava häälitsuse. “Lõpuks on meil omad rohelised – tõsi, teie rohelistest erinevad, me loeme endid, inimesed ja üldse humanoidid ka looduse hulka, mitte ei ürita nende käest planeete päästa. Humanism on meilgi juhtiv ideoloogia ja üldse ei aktsepteeri teiste liikide esindajate asjatut tapmist, massiliselt ega ükshaaval.”

Annel oli veidi keeruline aru saada, kas tulnuka jutt edastas tundetult infot või oli selles siiski mingi irooniline toon.

“Pealegi, sa ju tead neid unistused-kaotanud ametnikke, kes sellevõrra suurema põhjalikkusega lasevad põhja teiste unistusi?”

Anne teadis.

“Sinu nutivastasus on niigi hüüdja hääl kõrbes. Isegi kui suudad siin ühes riigis midagi korda saata, neelatakse teid ikkagi.”

“Me oleme juba ammu siin. Mõtle korraks, kuidas oleks võimalik kõike ajuvaba digitarvitatavat kraami kasumlikult toota? Levitada? Praeguses ulatuses? Meie AI genereeris ja genereerib, meie maksame. Samamoodi nagu sa ise pole kunagi mõelnud, ei märka ka need, kes meie materjalid võrku paigutavad ja striimingusse lasevad. Me ei sunni kedagi, aga meie tooted sobivad! Võib-olla mitte päris kõigile, aga me pole agressiivsed, laseme ka teil, vanuritel ja vähemusel, loomulikult minna. Oled sa mõelnud, miks sa noortele orienteeritud kraamist enam aru ei saa ega jälgida jõua? Me taipasime, et ei peagi detailselt inimestele orienteerima, harjuvad niigi – peale vanema põlvkonna.”

Anne sai mõistagi aru, et tulnukas võib infot tema veenmiseks kohandada või võimendada. Siiski kangastusid talle interaktiivsed noortekanalid, nende kuulipildujakiirus ja lootusetu sisu.

Tulnukas pidas pausi ja ütles siis natuke madalamal toonil: “Meie pole ka lõpmatuseni head.”

Ühtäkki hakkas tahvlis laual mängima salvestus. Anne noorem lapselaps, kes kiitis tema tehtud pannkooke.

Tol hommikul tal veel polnud telot.

“Võib juhtuda, et neid hakkavad tabama – sellised salapärased haigused.”

Tulnukas vibutas kuidagi noomivalt jäset.

Anne kogus end hetkega, ta oli ju ometi poliitik. Kohe ei otsustata midagi. Tuleb mängida.

“Kui ma nõus olen – mis projektist saab?” nõksatas ta peaga tahvli poole.

“Mis seal ikka saama peaks,” rehmas tulnukas jäsemega. “Otsid uusi andmeid, lased neile sobilikke mudeleid koostada – eks sinugi teadustegevus kannatas natuke võetud eesmärgi nimel? Kui väheks jääb, spikerda kliimauuringute metoodikast, te suutsite soojenemise nii kenasti inimtekkeliseks keerata.” “Mis, kliima tegite ka teie???”

Annele peaaegu tundus, et tulnukas tahaks siinkohal kiidelda, paus venis, kuid teatas too siiski: “Mitte päris. Ainult siit-sealt veidi susisime, nii-öelda pisike terraform. Meile meeldib soojem.”

Tulnukas tõusis toolilt. Lühike kasv tähendas, et istudes oli ta kuidagi muljetavaldavam.

“Ega sa kohe pea… aga me kohtume veel,” ütles ta siis ja kõndis üle toa.

Uksed avanesid tema ees ise.