"Sa magad, Nikita, mu poeg..." ümises sm. Stalin vaikselt ja kiigutas hälli, kus suikus sm. Hrutšov.
Äkki nägi too vist midagi hirmsat unes, sest hakkas järsku rabelema.
"...ja piki randa kõnnib NKVD," laulis Stalin rahustavalt.
Sm. Hruštšov vähkres hällis rahutult, pistis
siis pöidla suhu ja hakkas seda innukalt lutsutama.
"Mmm ... Kukuruusa" pomises ta läbi une.
"... Ruusa ...Ruusa ... Maga nüüd," pomises sm. Stalin ja kiigutas hälli.
Ta hakkas pisut närviliseks muutuma – köögis jahtus tee ja ootas sm. Beria – too siin aga ei kavatsegi korralikult magama jääda.
"Kasvata siis sedasi endale järelkasvu," pomises Stalin pahuralt. Veendunud, et sm. Hruštšov on uuesti magama jäänud, tõusis ta vaikselt ja hiilis kikivarvul kööki.
Köögis ootas teda sm. Beria.
"Näe, tee on täitsa ära jahtunud!" rüüpas Stalin oma jooki.
"Seda, et, sm. Stalin ..." alustas Beria arglikult. "Mul on siin mõned mahalastavate nimekirjad, mis vajaksid Teie allkirja."
"Allkirja ja allkirja," torises Stalin, "kust ma sulle kõik need allkirjad võtan, näpust või?"
"Muud sul ei ole, kui sm. Stalin andku aga allkirja. Aga kui sm. Stalinil allkirjad otsa saavad? Aga kui sm. Stalinil käsi ära väsib?"
"Mis te nüüd, sm. Stalin." meelitas Beria. "Teie võimete juures...!"
"Pealegi, ega inimesed ennast ise maha ei lase, ilma sm. Stalini allkirjata aga ei saa kuidagi."
"Hmm..." jäi Stalin mõttesse, "aga miks, õigupoolest, ei võiks inimesed ennast ise maha lasta? Anname igaühele nagaani ja padrunid ja ... Hoiaksime tohutult NKVD seltsimeeste aega ja töövaeva kokku."
"Ei, ei, nõnda küll ei lähe," kohkus Beria, "kus seda enne on nähtud, et inimesed ennast ise maha laseks!"
"Pealegi," jätkas ta kavalalt, "meil, Nõukogude Liidus, on, jumal tänatud, KORD majas. Kui inimese laseb NKVD maha, siis järelikult nii on ette nähtud!"
Sellise raudse loogika vastu oli isegi sm. Stalin võimetu.
"Kurat sinuga!" ühmas ta. "Anna oma nimekirjad siia, saad oma allkirja!". Otsekohe kerkis köögipõrandast tore väike kakakarva kuradike ja sättis ennast laua taha istuma.
Stalin tiris põuetaskust sulepea ja hakkas sellega ägedalt rapsima. Sulepeast lendas tindilärakas Beriale otse vastu vahtimist.
Surmani kohkunud Beria hüppas toolilt püsti, silmad punnis.
Stalin jõllitas teda hetke elajaliku pilguga. Tekkinud reaktsiooniga rahul hakkas sm. Stalin järsku naerma.
"Haaa, lollike, ära kohkusid. Mõtlesid, et sm. Stalinil on ainult üks sulepea!"
Ta koukis püksitaskust Punase Pliiatsi™ ja kritseldas kiirelt resolutsiooni.
Beria kahmas laualt mahalastavate nimekirjad ja surus need vastu rinda, õnnelikuna nagu laps uue lelu üle.
Tindinodise näoga Beria kiirustas minema, sest mahalaskmistega ei kannatanud oodata. Ähmi täis peaga unustas ta maha isegi Stalini väljamanatud kuradi. Too istus köögilaua taha ja hakkas larpima Beriast järele jäänud teed.
Sm. Stalin ohkas raskelt ja vajus toolile. Akna taga oli öö. Akna taga sirasid tähed ja laius tohutu maa. Miljonid inimesed ootasid iga päev sm. Stalini allkirju, et süüa, sittuda, armastada, tööle minna või maha lastud saada.
Stalin ägises toolil ja vajus laua kohale kummargile. Vastutuse raskus rõhus teda, nagu määratu malmist plokikaas.
Sm. Stalin tõstis võpatades pea köögilaualt. Ta oli tukkuma jäänud.
Mees tundis kerget häbitorget: „Sm. Stalin, kujutage ette, suvatses tukkuma jääda, aga miljonid seltsimehed kogu maailmas, on sel ajal nagu peata kanad, ilma sm. Stalini asjatundliku juhtimiseta.”
„Aga mis siis, kui ma järsku ära suren?” tuli talle õudne mõte. „Noh, vähemalt järelkasvu eest on hoolitsetud,” rahustas juht ennast mõttega teises toas tudivast Hruštšovist ja vaatas heldimusega inkubaatorit, kus haudus Brežnevi muna.
„Õnneks olen ma vastutustundlik inimene, kes ei vea seltsimehi alt, ei jäta neid ilma Juhita.” lohutas Stalin ennast mõttega.
Rahustuseks otsusta sm. Stalin sirvida kirjavahetust. Keegi väike Mamlakat Tadžikistanist oli Juhile saatnud niivõrd südamliku kirja, et see tõi lausa pisara vana mehe silmanurka. Tublid vanemad on meil, oskavad kaadrit kasvatada, luristas Stalin liigutatult nina ja pühkis silmi. Ta tegi mõttes märkuse, lugupidamise väljanäitamiseks Mamlakati vanemad oma käega maha lasta.
Rahvaste Isa avas paki kuivatatud lastekodulastest tehtud näkse ja asus mõtisklema – nädalavahetus oli ukse ees – mida sellega peale hakata.
„Võiks selle poliitilise hoora, Trotski, maha lasta?” arutles ta. „Ammu pole juba raiska maha lastud! Millal ta viimati maha lastigi? 1937 aasta mais? Ja mille eest tookord? Kaasajooksikluse eest vist? Või menševlikkudega flirtimise eest? Kurat, tee või tina, mitte ei tule meele. Aga selge on see, et ammu oleks juba aeg. Jah, kindel värk, see nädalavahetus tuleb see kindlat ära teha! Ja lisaks võiks mõne Poliitbüroo liikme veel lisada. Buhharevi näiteks.”
Ühe plaani paika saanud, Juhi tuju tõusis. Mahalaskmine on alati tore, tõstab tuju ja parandab toonust.
„Pärast aga võiks minna kalale,” unistas Stalin edasi.
„Jah, kalale minek on väärt mõte, aga keda sinna kaasa võtta?”
„Võtaks Beria?”
„Ei,” tegi Juhi sisemonoloog korrektuuri, „Beriat ei võta! Berial on mahalaskmis-sõltuvus.”
Kui palju kordi (tuhandeid kordi) on ta üritanud sellest vabaneda. Mitte miski ei aita, kui inimesel on nõrk iseloom! Mida kõike ta pole proovinud. Kord proovis ta mahalaskmise-vastaseid-plaastreid, need tekitasid tal nahaärrituse. Läks üleni ville täis.
Tuleb Beria Poliitbüroo istungile, aga välja ei
näegi nagu Beria vaid nigu miskisugune kärnkonn.
Stalin muheles selle meenutuse peale. Küll saime alles naerda.
„Ja pärast oli veelgi lõbusam. Beria jättis kõigi naerjate lõustad meelde ja orgunnis nende kohta kompra. Saime kõik maha lasta”
„Jah, toredad ajad olid!” mõtiskles Juht endamisi.
„Viimasel ajal proovib ta mahalaskmise vastaseid tablette. „Vere maitse,” ütleb ise, „jääb õige suhu, aga tunni aja pärast tahaks ikkagi „päris asja”.“
Kalale sihukest ei võta, see hirmutab oma paugutamisega kõik kalad minema.
Kalale võtame hoopis Lenini. Lenin on korralikult surnud ja ära mumifitseeritud. Sihuke ei hakka paugutama ega lärmama.
„Või läheks hoopis jahile” tuli Stalinile järgmine idee.
***
Mets. Vaikus. Jalutad tasakesi. Kusagil laulab mingi linnuke. Jääd kuulama. Ega linnuke viimati midagi nõukogudevastast ei laula. Võib olla peaks vihjama sm. Beriale?
Zinovjev ja Kamenev aga rabelevad rihma otsas, niuksuvad tasakesi ja ilastavad. Juba tunnevad jänese lõhna. Ja siis tunned, „nüüd”. Lased „penid” rihma otsast vabaks ja nemad ajavad sulle jänese ette.
„Pauhh” ja tehtud. Lähed saaki kontrollima.
Endal mõte peas sumiseb „oli see nüüd Jakovlev? Või hoopis Mikojan?”
Juht uneles edasi, sügaval oma mõtetes.
„Või helistaks hoopis Aadule ja kutsuks ta sõda mängima?”
„Sõda pole ka ammu tehtud!”
Õigupoolest käis too isehakanud kapral Stalinile natuke närvidele, aga või sul niiväga valida on.
Akna taga laiutas endiselt öö. Töölised ja teenistujad (v.a. need, keda parasjagu maha ei lastud ja need, keda nõukogude seadus kohustas rasket tööd tegema) nautisid väljateenitud puhkust.
Vaid Juht ei puhanud. Temal ei olnud puhkamiseks mahti. Ühe väikese köögi aknas, suures Moskvas siras tuli.
Köögilaua taga aga istus kõigi nõukogude inimeste suurim sõber, sm. Stalin, ja mõlgutas mõtteid. Mis oleks nõukogude inimestele parim: minna nädalavahetusel kalale. Või jahile? Või teha kapral Aaduga üks pisikene sõda.
Raske on Suure Juhi koorem.
