Kell võis olla umbes viis hommikul, kui lahendus lõpuks tööle hakkas. Öö otsa koodi kirjutada?! Hõõrusin silmi ja tundsin, kuidas näole tikkus rahulolev naeratus. Haah! Peaaegu nagu nooruses… ainult siis ma oleks ehk viitsinud end koju ka vedada. Nüüd käib mulle puhketoa diivan küll.

Meie sekretär Ly saabus hommikul esimesena. Ajasin end unesegasena diivanilt istukile ja meenutades muigasin veel kord. „Tead, ma leidsin töötava variandi… ja kirjutasin selle valmis ka!!!“

 „Mis kell see juhtus?“ päris Ly mu väljanägemist hinnates. Ametinimetus „sekretär“ oli tema korraldajaloomusele väga tagasihoidlik hinnang. Ta suisa hoolitses meie eest.

 „Pole tähtis…“ laususin, tabades end hetk hiljem poisikeselikult eputamiselt.

„Vaat on küll. Sul muide on regulaarne tervisekontroll käimata. Lähed täna! Ei vaidle! Seal isegi on soovitus, et väheke magamata on kasulik olla, saab mingeid unerežiimi mõõtmisi teha.“

 „Eee… mul pole uriiniproovi…“

 „Pole nõutudki. EKG… üldfüsioloogiline … midagi veel. Sa ise ju arsti juurde ei lähe! Nüüd lähed firma kulul.“

 „Mis unerežiimi?“

 „Ah, panevad sulle mingi kiivri pähe ja magad natuke. Sulle kulub ära. Ja siis kaod koju ja magad veel lisaks.“

 „Kes siis tööd teeb?“

 Ly vaatas mind näoilmega, mida võinuks vist emalikuna kirjeldada. „Töö ja töö. Käi tervisekontrollis ära,“ ütles ta peaaegu paluvalt.

 ---

 „Tervist, mina olen Carmen,“ naeratas valges kitlis daam üpris vormilist naeratust. Rinnasildilt paistis tal ka perekonnanimi, kuid Tellija ei hakanud seda uurima. Kas siis tiitlina või igaks juhuks algas silt Dr.

 „Kirjutage siia alla … ja siia. Kõik edasine on konfidentsiaalne.“

 Siin ettevõttes tundus viimane termin peaaegu aamen iga avalduse lõpus. Mõistagi oli Tellija enne mitme teenuse kohta käiva dokumendiga tutvunud ja pikaajalise kogemuse tõttu ka väikeses kirjas osa läbi lugenud.

 „Niisiis, te olete üldjoontes tuttavad meie motivatsiooniotsingu paketiga ja … siit võib välja lugeda, et isegi hinnapakkumisega peaaegu nõus. Sooviksite lähemat tutvustust, milles pakett seisneb ja milliseid tulemusi oodata võib…“

 Või kui veidi lihtsamalt sõnastada ja nagu ka juhtkonna istungil väljagi öeldi: millega nad reklaamlubadusi kinnitada loodavad ja sellist raha küsivad, mõtles Tellija omaette. „Jah,“ ütles ta ja naeratas ka omalt poolt.

„Võtkem istet,“ osutas Carmen tugitoolidele. Tellija hindas pilguga soliidset puuviljakaussi lauakesel.

 „Ettevõtetes levinud variant on korraldada töötajate arvamusküsitlusi,“ alustas Carmen. „Kõik võivad oma soovid kirja panna, seejärel analüüsitakse, kas tööruumides on piisav kogus konditsioneere ja aknaid. Mingi tulemuse saab, kuid ikkagi inimesed vahetavad töökohti.

Meie anname reaalse vastuse. Kirjeldame teile, mida teie võtmetöötajad tahavad ja vajadusel ka konsulteerime, kuidas seda neile tagada.“

 See oli reklaamibukletites ka, nentis Tellija mõttes.

 „Meie ei korralda küsitlusi. Teie töötajaid uuritakse näiteks regulaarse tervisekontrolli käigus.“

 Ka meditsiiniline kontroll meil juba on, mõtles Tellija hajameelselt. Seni küll tundub peaaegu asjatu kuluna.

 „Meie tegevuse lähtepunktiks oli inimlikkuse kaardistamine. Alustasime kunagi üldisest – mis paneb meid rõõmsalt edasi eksisteerima? Millised tingimused peab looma, et me oleksime nõus panustama, endast andma? Info saamise seisukohast on vastus lihtne, tuleb uurida reaktsioone. Mis tekitab positiivse emotsiooni, mis negatiivse. Me asusime mõõtma ja jõudsime  une juurde. Kui inimene magab, reageerib tema aju väljamõeldud situatsioonidele, piltidele – ja on reaktsioonides siiras. Sellel meie tehnoloogia põhinebki.“

 „Võtame standardküsimuse äriõpikust,“ mühatas Tellija. „Miks ma peaksin just teie firmat eelistama?“

 „Me müüme tegelikult ligipääsu andmebaasile,“ lausus Carmen. „Või – tehniliselt andmebaasi kasutamise õigust, baasi ennast klient ei näe ja poleks neist andmetest kasugi. Vaadake, igaüks võib kaasaegse tehnoloogiaga mõõta ajutegevust … reaktsioone … ja põhimõtteliselt võib ka tagurpidi tagasi ette mängida. Luues näiteks unenäo. Keeruliseks muudab ülesande, et mõistagi me ei suuda saadut visualiseerida. Kõige üldistatumalt – loetakse elektriimpulsse, sisestatakse elektriimpulsse. Võtame lihtsa näite – oletame, et autofanaatik vaatab talle väga meeldivat autot. Me saame talletada midagi, mille kohta me teatud täpsusega arvame: see oli subjekti reaktsioon tolle auto vaatamisel. Rõhutada tuleb küll - teatud täpsusega. Võib-olla meenutas auto talle hoopis tol hetkel imekaunist tütarlast ja salvestub seos, mitte ühene emotsioon autost.“

 „Te teate ainult umbkaudu, mida salvestate?“

 „Õige.“ Carmen muigas peaaegu võidukalt. „Siin tulebki mängu andmebaas. Ühe reaktsiooni kohta me ei tea, kas talletus on õige. Kui neid aga on suur valim, täpsus suureneb. Sajal autofanaatikul kindlasti ei teki seost imekaunite tütarlastega. Kui meil oleks samasuguseid subjekte mõni tuhat, võiksime ehk kindladki olla: kõik näevad autot. Inimesed on erinevad.“

 „Nii et ?“

 Carmen liigutas kätt, justkui osutades tervele ettevõttele. „Meil on kõige rohkem korjatud infot ja kõige suurem kasutajabaas.“

 „Kui me kunagi nende uuringutega alustasime, ei teadnud me, kuhu välja jõuame ja ennekõike, mis võiks meie tööst praktilist kasu tulla. Võib-olla saaksime müüa toodet, mis väga kuluka meetodiga aitab inimestel magada, paremini välja puhata. Tore idee, aga kuidagi ei tasu ära, liiga kallis uneabi tuleb.“ Carmeni ohe ei jätnud kõige siiramat muljet. „Elame ikkagi pragmaatilises maailmas.“

 Tellija mühatas tahtmatult, meenutades teenuse hinnalipikut.

Carmen ei lasknud ennast segada ja jätkas: „Tööturu osad tendentsid andsid vastuse. Meie haridussüsteem ei jõua kuidagi kiire maailma jaoks piisavas koguses väga taibukaid ja oskuslikke tegijaid juurde tekitada. Tekib konkurents, ajude üle löömine. Kui tegemist on pisemate ettevõtetega, lähevad mitmed neist lihtsalt põhja, kui võtmeisikud ära tõmmatakse. Suure käibe ja kasumiga kontsernid, näiteks teie oma, saavad seda vältida, kui … lihtsalt teavad paremini, mida nende töötajad ihalevad.“

 Tellija oleks tahtnud turtsatada midagi vastuväiteks, kuid sai pidama. Siinkohal öelda: niikuinii rohkem palka - ei jätaks tarka muljet. Ta pidi endale tunnistama, et reklaamibukletite jutt hakkas tasapisi kaalu omandama.

 „Tähendab, töötaja tuleb teie juurde…“

„Me söödame talle unenäona võimalikke stimulante ja registreerime, millised tekitavad positiivseid emotsioone. Tekib edetabel ja selle alusel saab tegutseda.“ Carmen muigas sedakorda ausa irooniaga: „Me oleme peaaegu reklaami konsultatsiooni ettevõte. Vahe tavalisega on, et reklaami saab väga täpselt suunata.“

Tellija noogutas masinlikult.

 „Töötaja siis ei tea…“

„Kahjuks kaasneb väike salastamine meie meetoditega.“ Carmen vaatas Tellijat hinnanguga pilgus.  „Te vist ei laseks kedagi oma unenägude kaudu ennast uurima? Teisalt, kui põhjalikult te kontrolli kirjelduse teksti läbi loete? Kas üldse? Jätame korraks uneuuringud – keskmine kodanik tõenäoliselt ei tea, mida talle harilikus kontrollis külge pandavad seadmed mõõdavad. Miski veab kuhugi kriipse ja miski ütleb piiks. Inimesed sageli ei mäleta unenägusid, meie loodud tavalistest oluliselt ei erine.“

 Tellija noogutas veel kord ja krimpsutas suunurka. Huvitav, kuidas välja uurida, mida minul viimati arsti juures tegelikult analüüsiti… igatahes ma ei maganud seal, mõtles ta kerge rahutusega.

 Pausi pikkuse järgi Carmen tõenäoliselt aimas, mis võib mehe mõtetes olla.

„Salastamine… Eetika on keeruline. Pandeemiat mäletate ? Ametlikult vaktsiinid jäid vabatahtlikeks. Samas legaliseeriti sekkumine suurema hüve nimel, riiklik kohustus, tervise kaitse. Ühtlasi anti ravimifirmadele ette amnestia võimalikele kõrvalmõjudele. Leidus ka ettevõtteid, mis muutsid ise töötajatele vaktsiinid kohustuslikeks. Pole minu eriala ja hinnanguid siin ei anna, nendin, et pandeemia lõppes otsa, kusagil midagi tehti järelikult õigesti. Meie ei tee töötajatele rohkem kahju, kui ehk mõned meie stimulaatoritest võivad olla ebameeldivad – nad justkui näeksid vahepeal halba und. Muuhulgas meie juriidiline tugi põhineb kaalukalt pandeemia järel tekkinud meditsiinieetikal.“

„Objektid on enamasti lihtsad, leia vaid õiged üles, mõnikord aitab ka negatiivsete välistamisest. Edasine on juba ettevõtte korraldada. Tagage, et teie võtmetöötajad puutuvad kokku pigem või ainult  positiivsega, looge illusioon, et nende peamine või kõrvaltegevus teeb maailma paremaks. Kui vajalik töötaja on näiteks eelpool toodud autofanaatik – tehke töötajatele partnerlus autoettevõttega, töökohaga seotud boonused …“

 Tellija noogutas jälle.

 „Sisuliselt otsime subjekti lemmik-unenägu. Edasi tuleb mängu miski, mida nimetame delikaatseks konstrueerimiseks.  Kui inimesel on unistus, ei saa seda talle lihtsalt ette visata ja loota, et täitumise positiivne emotsioon jääb ka edaspidi motivaatoriks. Täispaketis me konstrueerime kava, kuidas võimalikult optimaalselt subjektile luua situatsioon: ta liigub eesmärgi poole, selleni ei jõua, samas motivaator jääb toimima. Delikaatseks nimetame, kuna subjektile peab siiski jääma mulje eesmärgi saavutamise võimalikkusest.“

 „Ühtlasi, ehkki teie huvi on tõenäoliselt teie võtmetöötajad, nii-öelda boonusena me võtame samas paketihinnas ka ülejäänud töötajad vastu, meie saame oma andmebaasid täpsemaks ja teie võib-olla küll mitte nii põhjalikke, aga ikkagi analüüse ülejäänute kohta.“

 Carmenil tekkis näoilme, mida võis, aga ei pruukinud irooniliseks pidada. „Meil on ka terrori-pakett. Söödate päriselus ette õigesti konstrueeritud unistuse ja siis šantažeerite, et see saab avalikuks, koos tagajärgedega. Inimesed salakesi unistavad mõnikord väga imelikest asjadest.“

„Kui ei saa heaga, võib ka kurjaga?“

 „Šantaaž on siiski kirvetöö, tavaliselt lühiajalise efektiga. Tellija enamasti soovib, et motivaator kestaks kaua. Väljapressimine võib olla tulemuslik, aga pidev ohutunne mõjub subjekti psüühikale.“

„Me oleme nii hoolitsevad?“ Tellija märkas, et oli norimiselt järkjärgult pigem kaasa mängima hakanud.

 „Meie siinkohal nõu ei anna, aga teadaolevalt on olnud ka juhtumeid, kus väga vajalikud subjektid võivadki eksisteerida väljaspool seadust. Selgub näiteks, et kriitilise tähtsusega isik on pedofiil... meie siinkohal ei korralda. Leping ja uuringute tulemused on täiesti konfidentsiaalsed. Seadus ei ütle unenägude kohta midagi, meil puudub kohustus politseile teatada, et parim reaktsioon tekkis subjektil kirvemõrva vaadates. Mitte ainuüksi sellepärast, et meil on osavad advokaadid. Tulemid pole üheselt tõlgendatavad. Kirvemõrva näitel: võib juhtuda, et inimesele lihtsalt meeldivad hirmsasti õudusfilmid ja tõsiasi, et ta unistuses tapmisi ise sooritab, tuleneb hoopis turvatundest: kui kirves on tema käes, järelikult ei raiuta teda...“

 Tellija ilmest paistis skeptilisus. „Mõrv võib-olla. Kui meie nii-öelda subjekt tahab unistuses lapsi pilastada, ei suuda te mulle kuidagi tõestada...“

 „Te võite tulemusega käituda täiesti oma soovi kohaselt. Ekstreemsetel juhtumitel kasvõi politseisse viia, kuid soovitan arvestada, et kolmandatele osapooltele allika avaldamine on lepingu konfidentsiaalsuse rikkumine, rahaliselt teile üpris kulukas. Juriidiliselt ei loeta meie raportit tõendiks. Kuid ... miski ei takista  tellijal hiljem tegemast õiguskaitseorganitele anonüümset vihjet.“ Doktor naeratas. „Meile on klientide rahulolu väga oluline.“

 ---

 Tõenäoliselt samahästi kui magamata öö mängis olulist rolli, kuid ulatuslik kiiver ja andurid-elektroodid ei seganud mind üldse tervisekontrolli voodis suikumast nagu lapsuke. Hiljem kella vaadates selgus, et uneseanss kestis tubli tunni, võisin soovitusse kodus edasi magada ka loominguliselt suhtuda. Vaatasin isegi kerge piinlikkusega valges kitlis daami tema analüüsimasinate taga ja hoidsin tagasi tahtmist suurelt ringutada. „Väga hea uni oli,“ kommenteerisin tänulikult.

„Tõepoolest,“ noogutas ta. „Kokkuvõtte tervislikust seisundist saadame teile asutusse.“

 „Aitäh,“ ütlesin, võtsin oma asjad ja lipsasin uksest välja. Lõõgastununa uutele töövõitudele vastu! Arstid, kes teid ei torgi ja lausa puhata lasevad, on süstlaga vehkijatest palju sümpaatsemad.