Anni naeratas püüdlikult, kuni külalised puuriita kiitsid ja hommikusoojaseid seinapalke patsutasid. Kohustuslikud küsimused olid juba vastatud. Jah, siin ta nüüd elabki. Jah, talvel ka. Jah, linnakorter on välja üüritud. Ei, pole plaanis kohtinguturul debüüti teha. Ei, ujuma pole veel jõudnud. Jah, loodus on siin ikka imeline.

Nüüd oli tarvis teiste head mõtted rahulikult ära kannatada.

„Õunapuud tahavad muidugi lõikamist,” kuulutas Aet. „Ja selline miljöö kohe nõuab pojengipõõsast ukse ette. Ma toon sulle aiandist.”

Veel teati täpselt, kui tihti peab kuskilt niitma ja mida kõike peab kindlasti külvama.

„Aga nagu üldse – pole sugugi paha koht lesepõlve pidada,” võttis Sandraliisa kokku.

Seepeale sulas Anni püüdlik naeratus päris ehtsaks muigeks. Siiani oli ta kõhelnud, kas tasub kogu bande korraga külla kutsuda. Muidugi oli selge, et kuidagimoodi peab välismaailmaga jälle suhtlema hakkama. Ja muidugi saab selline suhtlus alata vaid oma bandest. Selge oli ka see, et kui juba kutsuda, siis kõik korraga – hoiavad üksteist tegevuses, saavad vanadest naljadest aru, pealegi ei pea siis pärast igaühele sama juttu üle kordama. Ebalus oli aga püsinud.

Nüüd murdsid Sandraliisa sõnad suure tabu selgroo ja Anni tõdes, et päevakese elab omade seltsis üle küll.

Vist tajusid ka teised õhus muutust, sest jututoon muutus lõbusamaks, ütelused julgemaks.

„Oleks minul ka selline vanavanaema talu võtta,” õhkas Ulla teiste takkakiidul. “Me vanasti ei teadnudki, et sul niisugune koht on.”

„Ega vanasti ei olnudki,” seletas Anni. „Meie pere käis ainult külas ja juubelitel ja pärast olid siin hoopis teised sugulased sees, ja maja käis käest kätte ja… Eks ma ise ka alles avastan.”

„Nagu nägime, on kohapeal kõik, mida naisterahvas iseseisvaks eluks vajab,” kiitis Sandraliisa.

„Ainult kass on puudu,” lisas Ulla.

„Ei mingeid kasse,” vastas Anni järsemalt, kui oli tahtnud.

Külalised vakatasid, ainult Sandraliisa noogutas teadvalt. „Muidugimõista. Kuulete ju, linnukoorid ümberringi, looduse tasakaal ja nõnda edasi.”

Teistel jäi üle nõustuda, ainult Ulla ei jäänud rahule. „Aga kes sul siis hiiri püüab?”

„Nastik,” vastas Anni ja lisas kähku: „Tuppa nad ei tule.” Väljakäiku ja sahvrit ei saa ju päriselt toaks lugeda.

Edasistest küsimustest päästis hommikut luuranud vihmapilv, mis end kõuemürinal üle taretaguse oru laotas. Nüüd haaras juhtimise Karoliina. Tema oli ülejäänud bandest aastakese vanem ja seetõttu juba mudilasena suur autoriteet. „Nüüd ruttu,” kamandas Karoliina. „Asjad tuppa, söök-jook sahvrisse, naised tuppa jooma.” Seltskond vudis koormatega eeskoja vahet ja juba püstitati avarasse kööki bande staap, kus õlled-veinid valvekorda seati.

„Vihmapüha!” hüüdis Karoliina toosti asemel ja vanavärki pitsmustriga klaasid vastasid: kõll!

Nagu iseenesest võeti end tubaseks ringkäiguks ritta ja juba oligi vaja teada, millega on topitud palgivahesid, kuidas laotud soemüüri, mismoodi tihendatud aknaid. Anni seletas meelsasti ja leidis, et aruandlus maja ja selle pidamise kohta tõrjub hästi muid mõtteid.

Maadeavastajate bande, nagu nad endid kutsusid, oli võrsunud ühisest kodutänavast. Kõrgetel korrustel korterid paiknesid seal vaheliti puumajadega ja poolmetsikute hoovide vääramatu külgetõmme köitis samavanused plikatirtsud eluaegsesse liitu. Lasteaias avastas bande üheskoos mitteametlikku prügilat ja selle salajast kaarti peideti kordamööda igaühe padja all. Kooli ajal avastati putkasid, kust sai dokumenti näitamata täiskasvanute kraami osta, ja ühistöös valmis suur seinakaart, kuhu nööpnõelaga lipukesi torgati. Kui erialavalikud bande mööda maad laiali viisid, leiti alatasa tee üksteise välitöödele, olgu need aiandis või kaevandis, pärimuseradadel või salastatud serveripargis. Täiskasvanuina võttis bande vähemalt korra aastas ette ühise pikema avastusretke. Nii oli see katkestuseta kestnud mullukevadeni, kui kuuest sai viis. Õigupoolest oli vanavanaema talu selleks ajaks juba aastaplaani võetud, suguvõsaga paberid korda aetud, linnakraam jupiti kolitud. Kuni…

„Kuuled? Ma räägin, et teeme talgud,” ütles Aet. „Aitame sul remondi lõpuni teha. Tead, mina võin päev otsa võõbata, kasvõi söömata.”

Anni seisatas lävel ja sõrmitses kahvatut puusüüd. „Pole tarvis. See uks jääb nii. Marion jõudis vana värvi maha võtta. Üle värvida enam ei jõudnud.”

Kaastundliku vaikuse katkestas vaimustatud hüüatus otsatoast. Seal lasi lai aken heldelt päevavalgust tuppa ja pakkus vaadet üle oru küngastele. Tundus aga, et vaimustuse põhjustajaks oli miski muu kui hunnitu vaade.

„Ulla leidis vist vanavara,” muheles Karoliina ja võttis Anni emalikult käevangu. „Sa näita mulle kohe heaga kohviriistad kätte. Nüüd me diskussioonist ei pääse.”

„Issand kui uhke,” kordas Ulla ja keksis tikitud seinavaiba ees. „Kust sa sellise leidsid?”

„Pööningult. Marion leidis.” Ja Anni jutustas teistele, kuidas nad koristustöödel olid avanud luugi, mis lae peale viis, lae pealt aga tolmu ja koli hulgast leidnud raske riidekirstu ning selle seest hoolega paberisse rullitud vaiba. „See oli sinna niimoodi ära pandud, nagu tahetaks eriliselt hoida. Ühtegi koid ei olnud ka. Seda kirstu ma nagu isegi mäletaks, aga vaipa nägin küll esimest korda. Ma arvan, et see on veel palju vanem kui vanavanaema.”

„Noo, kindlalt teadmiseks oleks vaja tekstiilianalüüsi ja lõngasid ja värve ja tikandi tüüpi peaks võrdlema ja…”

Kuni Ulla end tühjaks rääkis, olid teised jõudnud pool kohvi ära juua, staabivarustust inspekteerida ja klaasid meelepärasega täita. Nüüd koguneti ninapidi vaiba ümber.

„Gooti kiri ristpistes… Oota, las ma astun kaugemale.” Sandraliisa tegi vaibast pilti ja Aet luges tema ekraanilt:

„Lõuna lättel lõopesa

Päewa piiril pääsupesa

Sarapikus sirgupesa

Kõrwe kingul kullipesa

Lipa lapa lepistikku

Sada sammu saarestikku

Kõiwu kõrwas käopesa

Soode säärel siupesa.”

„Vaat siis,” võttis Sandraliisa kokku. „Kaheksa rida, rohkesti parallelisme. Ei tea, mida see kõik tähendab?”

„Kõlab nagu liisusalm,” arvas Ulla. „Või mõistatus. Aga see pidi tähtis olema, kui on võetud aega niimoodi uhkelt tikkida. Seda on tahetud säilitada, seda teadmist või sõnumit ja…”

Anni võttis punnsuutäie veini ja noogutas enesele mõttes. On aeg. Ta suudab. Ta jaksab.

„Marion…” Anni kummutas klaasi põhjani ja ajas õlad sirgu. „Marion arvas, et see on kaart. Mingi saladuse juurde.” Kõige raskem oli öeldud ja Anni hääl ei värisenud enam. „Ta arvas, et see salm viib mingi saladuse juurde. Et me võiksime seda koos avastada. Marion plaanis sellest meile aastaretke korraldada.”

Teised vaatasid teda vaikides ning jäme vihm trummeldas akent.

Viimaks hüppas Karoliina püsti. Ta kaisutas Annit, pühkis siis pisarad kleidivarrukasse ja kuulutas pidulikult: „Maadeavastajad, kuulsite? Meil on missioon!”

Sõnatul kokkuleppel vabastati lapike põrandat, kuhu ilmus plokk joonistuspaberit ja peotäis pliiatseid. Klaasid-kruusid koliti sinnasamasse ja kaltsuvaibad keriti külje alla.

Aet visandas tühja lehe nurka veidi kiivas tuuleroosi. „Nii et sa arvad, et see salm või mõistatus on hoopis kaart? Aga kuidas?”

Ulla kükitas tema kõrvale. „Mõtle nüüd ise. Kui on tarvis midagi meeles pidada, mis me siis teeme?”

„Mina kirjutan igatahes kõik üles.”

„Sina muidugi,” õiendas Ulla. „Sest esiteks sa oskad kirjutada ja teiseks on sul pliiats-paber alati võtta. Ja sul on aega kirjutada. Aga mõtle, kui sa oled vaene talunik, töötad põllul…”

„Mul on põllul ka pliiats taskus,” kinnitas Aet.

„Sinul muidugi on, aga vanasti. Kuri kubjas valvab, ei ole nii, et lähed lihtsalt midagi üles kirjutama. Aga meelde on vaja jätta. Nii et mis sa teed siis?”

„Ja mis nad siis tegid?”

„Laulu sisse panid!” teatas Ulla võidukalt. „Tähtsaid teadmisi pandi ikka laulude sisse, kohapärimust sealhulgas.”

Sandraliisa nihkus neile lähemale ja torkas ühe pliiatsi kõrva taha. „Et siis rahvalaulud ja salmid ongi meelespidamiseks tehtud?”

„Osa on kindlasti. Ütleme,” seletas Ulla õhinal, „et sul on mingi andmekild vaja meeles pidada. Pähe õppida. Üles kirjutada ei saa, nagu juba selgitasime. Mida sa teed?”

„Eks ma kordan. Kordan valjusti.”

„Kordad,” kinnitas Ulla. „Ja selleks, et kordamine ära ei tüütaks, paned muid asju juurde.”

„Või kui sa ei taha, et teised aru saaks, mida sa seal täpselt kordad,” torkas Karoliina vahele.

„Justnimelt. Nagu peitepilt. Või peitelaul. Või sinul – nagu fail konteineris. See tähtis iva on siis seal laulu sees peidus ja kui laulu korratakse, kasvõi põlvest põlve, siis tõenäoliselt see iva jääb alles.”

Aet oli vahepeal tuuleroosi siniseks ja punaseks värvinud. „Aga kui me nüüd oletame, et siia salmi on mingi saladus sisse pandud, siis kuidas me teame, kus lõpeb konteiner ja kus algab iva, ah?”

„Ei teagi!” Ulla säras üle näo. „Aga seda on võimalik oletada ja tuletada.”

„Näiteks?”

„Näiteks seda tähtsamat iva võidi mitmel viisil korrata. Või siis pandi kuulaja mõistatama.”

„Ah et ütled üheksa asemel kolm korda kolm?” tuli Sandraliisa appi.

„Jah, või hundi asemel metsakutsu ja laane lambuline. Tähendab, me peame seda vanavanaema liisusalmi ka muistendi ja mõistatuse loogikaga lugema. Mis siin kordub, mis siin ei klapi, mis on liiaselt rõhutatud või mõistu öeldud, mis osa värsist tähendab päris asja, mis on lisatud nii-öelda mustri tugevdamiseks. Võtame kasvõi pääsupesa ja lõopesa: pä-pä ja lõ-lõ, väga levinud motiiv, pääsuke toob päevasooja, lõoke toob lõunasooja…”

„Madu toob maasooja,” lisas Anni, kui Ulla korraks hinge tõmbas.

„Sind ja sinu madusid,” ohkas Aet, aga Anni ei lasknud ennast segada. Kui Marion praegu näeks, mismoodi bande jälle koos nuputab...

„Madu toob maasooja,” kordas Anni. „Ma mäletan, vanavanaema päriselt ütles nii. Aga kui nüüd kohapärimus ette võtta, siis Lõunaläte on küll kohe päris koht. Oja nägite, kui sisse keerasite? Kallast pidi ülesvoolu, ühe pisikese paljandi juures on koobas ja allikas. Kohalik värk, ei ole kuulus ega midagi. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis ojasängis allavoolu tuleb jällegi üks suurem paljand ja see on linnupesi täis uuristatud, kaldapääsukesed või midagi.”

„Piiritajad,” parandas Aet, kes oli vahepeal jõudnud ümberkonna kontuurid paberile kanda ja otsis nüüd ojale sobivat sinist.

„Olgu peale. Tähtis on see, et oja vonkleb siia-sinna, aga nii linnulennult jääb pesadega paljand lättest umbkaudu itta.”

„Ehk teisiti öeldes, päeva piirile.” Sandraliisa kritseldas kontuuride vahele mõned nooled ja märksõnad. „Aga sarapikus sirgupesa kõlab küll väga suvaliselt. Vähemalt siia sõites tundus igal pool muudkui üks sarapik.”

„Ei ole kõik üks, kooslused ikka vahelduvad,” vaidles Aet ja sättis paar rohelist pliiatsit ritta. „Aga kõrved-kingud – kuidas sul siin põlismetsaga lood on? Künkaid saime ka sõidul tunda, nii et vast mõni leidub?”

Anni jäi mõttesse. „Üks selline suurem mäeküngas on küll… Mina seal päris metsa pole näinud, aga mõned vanad suured puud kasvavad, alevikus veel räägiti, et sinna tahavad kullikaamerat panna. Äkki see on siis päris koht? Ja teate mis, oja ju jookseb ka sealt mäe alt mööda, nii et mäe servas on jälle üks paljand.”

„Näete, hakkabki klappima,” teatas Ulla võidukalt. „See lepistik ja saarestik kõlavad minu jaoks küll nii, nagu loetleks mustritäiteks metsatüüpe, lähme edasi…”

„Oota vähe. Saaremetsa kohta öeldakse rohkem saarik. Äkki siin on hoopis pinnavorme mõeldud?” Karoliina suskas oma telefoni teistele nina alla ja sikutas digikaardi suuremaks. „Näete, siin on soo. Need jooned võiksid ehk olla soosaared?” Ta sirgeldas samuti paberkaardi servale, lisades kaunistuseks rea küsimärke. „Viimased read. Mida kahtlast teile silma hakkab?”

„Käopesa muidugi,” vastas Aet. „Käod munevad hoopis teiste pesadesse. Tähendab, kahtlane.”

Ulla tõusis ringutades. „Kas tähtis-kahtlane või kõla pärast kahtlane, seda minu pea enam ei võta. Aga siupesa? Anni, sinu vanavanaemal tõi madu maasooja, kas siupesa kohta ei ole siinkandis mõnda ütlemist?”

Anni sirutas enda samuti. Maastik joonistuspaberil näis ühteaegu uudne ja tuttav. Ta meenutas kohalikke radu, mida ta tallata oli jõudnud, juhujutte, mida poole kõrvaga kuulnud. Siupesa ei kõlanud päris võõralt, aga ka mitte tuttavalt. Kui ehk… „Siusalu,” ütles Anni. „Midagi oli siinkandis Siusalu nimega. Kas kadunud talukoht või oli mingi maamärk. Nime olen kuulnud, aga ei tule meelde, millega seoses.”

„Küll me koos välja mõtleme,” arvas Karoliina. „Aet, pane kirja, küsimärgiga. Aga nüüd teeme kohe heaga ühe pitsa- ja peldikupausi.”

Kui maadeavastajate bande jälle otsatuppa kogunes, hiilisid aknal esimesed sajujärgsed päiksekiired.

„Kas sa näe, nii jõuame veel täna maastikule,” kiitis Aet. „Kellel varustust puudu on, saab minu käest.”

Karoliina aga noppis paberkaardi põrandalt ja seisis sellega seinavaiba kõrvale. „Enne tegevusplaan. Mida me siis teada saime?”

„Me keegi vist ei kahtle enam, et see salm on omamoodi kaart, õigemini teekonnajuhis,” alustas Ulla.

Sandraliisa nõjatus aknalauale. „Õigus. Aga mille juurde see üldse juhatab? Kas varanduse?”

„Varandusi muidugi peideti vanal ajal ja alati oli oht neid ära unustada, aga see Siupesa jutt tundub kuidagi olulisem, ürgsem. Mulle tundub, et see peidus teadmine peab olema siinse maaga tugevalt seotud.”

„Ja veega.” Anni osutas kaardile. „Me tuvastasime kolm kindlat punkti ja need juhatavad justnimelt oja mööda. Siis pöörab värss võssa ja sohu, noh, otseselt. Ma kohaliku loogikaga arvaks, et sealt kullipesa mäe juurest juhatab salm meid ojast eemale, läbi metsa soo peale.”

Ulla noogutas. „Sellega klapiks soosaarte hüpotees ka. Või mis sa, Liisu, arvad?”

Sandraliisa oli end akna poole pööranud ja kissitas silmi. „Tähendab, ma ei tahaks paanikat tekitada ja ma tea, kuidas see nüüd meie hüpoteesidega seostub aga – silmapiir liigub. Puud ja majad ja kõik.”

Paanikat ei tekkinud, sest teade võeti vastu hoopis naeruturtsatustega.

„Või et temal silmapiir liigub?” Karoliina lõi käed puusa. „Tunnista heaga üles, mis sa seekord kaasa tassisid.”

Sandraliisa pilgutas süütult silmi. „Ainult ühed kosmilised küpsised, ikka kõigile, päris õhtuks. Aga ma pole ühtegi tarvitanud, ausõna. Ma ei leia neid isegi üles. Panin enne sahvrisse, nüüd pole… Näete, liigub ju.”

„Ah küllap on rong või buss,” arvas Ulla, kuigi Anni kinnitas, et otsatuppa ühtegi teed ära ei paista, raud- või muud.

Aet aga leidis, et kõike seda võivad nad juba väljas vaadelda, ja et tema võtab igatahes sääsetõrje, võtku keegi teine teemoona ja vaadaku veel, et kaart veekindlasse taskusse saaks.

Väljas tervitas maadeavastajaid kummaline müra. Kaugemal ragistati, nagu pressiks keegi end jõuga võssa, kõikjal krabises kruus ja müdises muda. Ainult linnud olid vakka.

„Näete nüüd!” hüüdis Sandraliisa. „Seal metsaserv liigub ja seal ka.”

Anni tahtis vaielda, kuid jäi ammuli sui õuetagust vaatama. Tema poole sõitis plekikolinal rida möödunudsajandi garaae. Ta oli neid näinud küll – aleviku serval, tasapisi lössi vajumas ja vigurmaalinguid kerele korjamas. Nüüd logises roosteplekiline kolonn tema aia taga, kuni sissesõidutee ääres seisma jäi. Nüüd hakkas Anni muidki liikumisi märkama. Kruusatee lainetas, kui metsatukad kraavi taga kohti vahetasid, künkapealne nurm, mille naabrid suveks õitsema lasid, lõhenes ta silme all ja viilakad vonklesid ise suundades, põimudes võsaviirgudega vaheliti.

„Ei noh, minge te heaga…” pomises Karoliina.

„Kuulge, kuulge! Kas võis juhtuda, et me kogemata juba sõime need kosmilised küpsised sisse?” Aet koperdas omaenda matkasaabastesse, püüdes eemalduvat nurme filmida ja samal ajal päikseprille ette toppida. „Näete, tasakaalu pole ollagi. Ja ma pole enne näinud, et maastik niimoodi ära pöörab.”

„Ära ja segamini tõesti,” kaalus Ulla, „aga ehk on sellel mõni pärimuslik seletus? Noh, mõni kuufaas või pööripüha…”

„Ise sa oled üks pööripüha,” turtsus Aet.

„Einoh, ma lihtsalt mõtisklen. Et kui on mingi kohalik anomaalia, mis nagu aktiveerub. Teate, pööripäevad seostuvad rahvajuttudes tihti imeliste juhtumistega, äkki me oleme mõne sellise ime sisse sattunud? Jaanipäevani on küll veel aega, isegi maasikas pole valmis…”

„Soodesääre maasikas saab varem valmis.” Sõnad tulid Anni suust veel enne, kui ta segaduses mõtted ritta said.

„Soodesääre?” Sandraliisa käänas pea viltu. „Nii et sa ikkagi tead sellist kohta?”

„Ma ei mäleta,” tunnistas Anni. „Vahest olen kuulnud ja ära unustanud?”

Samal ajal sõitsid ta hoovi veerde veel piimapukk ja kuhi sammaldunud tuhaplokke, samal ajal kui pool aiatagust kasesalu kaugusse ajama pani. Kõikjal roomasid maalapid siia-sinna, ainult teerajad ja Anni õu paistsid kummalisest maarahutusest puutumata.

Bande kogunes aia äärde punti, kõik pildistasid ja rääkisid läbisegi, kuni läbilõikav vile nad vakka sundis.

„Maadeavastajad, tähelepanu!” hüüdis Karoliina. „Nagu näha, oleme sattunud seletamatute sündmuste keerisesse. Peame otsustama, mida teha edasi.”

Aet tõstis käe. „Me ei saa aru, mis siin toimub, aga me oleme juba siin ja valmis. Kahju oleks sellist võimalust mööda lasta.”

„Aga kas maksab,” küsis Ulla ettevaatlikult. “Kui ongi mingi imeasi, siis… Väljas tundub ohtlik, ootame parem toas, kuni üle läheb?”

Sandraliisa aga võttis Anni käe ja vaatas talle otse silma. „Mida Marion teeks?”

Anni vaatas sõpru, kuulatas ümberringi toimuvat aegluubis hävingut, hingas sisse ja välja. Ta teadis juba, mida neil tuleb teha. „Marion juhiks meid tundmatuse rajale,” ütles ta tasa.

„Siis on otsustatud,” kuulutas Karoliina, nagu oleks ta täpselt niisugust vastust oodanudki. „Esimene teadaolev punkt asub oja ääres. Anni, kas sa näitad teed?”

Ja Anni asus teele mööda nihelevat jalgrada, nagu oleks nüüd tema nende peres matkajuht, ise teadmata, kas oja on ikka samal kohal, kus vanasti.

Oja oli samal kohal, kus vanasti, kuigi paigad oru pervedel paistsid juba puseriti.

„Maa kõik segamini,” ohkas Ulla. „Kuidas me nüüd leiame selle lõopesa ja käopesa?”

„Ei leiagi,” vastas Anni. Jutt soodesääre maasikatest oli pannud idanema mälukildudega segatud aimduse. „Me läheme otse sinna siupessa. Hoiame hästi oja ligi, see püsib paigal.”

„Aga mille järgi me läheme? Kompass käib tühja, kaart ei vasta maastikule…”

Anni aga pööras rahulikult jalgrajale, mis küll kohati tuhmus ja niheles, kuid nähtava kauguseni ojaga kaasa lookles.

„Ma aiman, mis koht see on. Salmis öeldakse ju, et siupesa on „soodesäärel”. Ja teelist juhatab salm minema ojaorgu mööda, siis suunab metsa poole ära. Ja soo peale.”

„Õige jah,” leidis Sandraliisa. “Me nagunii ei tunne seda kanti. Igal juhul peame silmad lahti hoidma, et leiaks selle soosaare.”

„Soodesääre,” parandas Aet

Anni aga jätkas. „Ega mina siin ka maastikku päris lõpuni ei tunne. Aga me… ma olen päris palju ringi kõndinud. Siinkandis eriti sood ei ole, soosaari ka pole. On see ükssama soo, mille luiteseljak keskelt nagu kaheks jagab.”

„Ja sina arvad, et see ongi see… see soodesäär?” küsis Sandraliisa.

Anni noogutas, sättides samme raja taktis. „Kui see on see koht, mida ma arvan, siis ma tunneksin ta kaugelt ka ära.”

Karoliina surus käed otsustavalt taskutesse. „Lähme siis ruttu, kuni veel on, mida ära tunda.” Nõnda sammusid nad hanereas oja kannul kesk rahutut loodust. Ürgoru perved ringutasid kuivanud puude raginal ja muidu väiksevõitu nire kobrutas tumedas vahus. Peened oksad pekslesid maadeavastajate turjal, kui sarapuuvõsa neist siiludena mööda sahises.

Ühiste sammude rütm ja jutukatked selja taga suigutasid Anni meeli ja tekitasid tunde, nagu oleks äkitselt kõik endine ja alles; et Marion elab ja kõnnib teiste sabas, kohe-kohe peatab ta neid, et juhtida tähelepanu mõnele huviväärsusele või kostitada ootamatu infokilluga. Kangastus ja rajasammude rahu kütkestas Anni tähelepanu nii jäägitult, et selja tagant kostnud kiljumine alles hetk hiljem ta teadvusesse jõudis.

Kui ta viimaks pead pööras, oli bande juba pooleks tehtud. Lapike haljaid mättaid kaugenes jalgrajast, mätaste vahel hoidis tasakaalu Aet ning Ulla klammerdus tuge otsides omakorda tema külge. Raja peal, mis koos kaldaga rahutult tuksles, seadis Karoliina end hüppevalmis, nagu tahaks teistele järele söösta.

„Ära tule!” keelas Aet. „Minge teie edasi. Me leiame ise tee.”

„Ma ju ainult korraks astusin kõrvale,” kaebles Ulla.

Siis neelas metsaserv kiirendava mätastiku ja nad kadusid silmist.

„Kaart jäi nende kätte,” pomises Karoliina. Nii nõutuna ei olnud Anni teda kunagi näinud. Aga Sandraliisa lohutas: „Sest pole midagi, kaart ainult kinnitas, et oja järgi tuleb minna. Pealegi on meil salm ikka käepärast.”

Anni noogutas ja kiitis kaasa. „Ja oja läheb ikka edasi. Aga nüüd on meil vaja metsa panoraami jälgida. Kus on madalama metsa sees üksikuid kõrgeid mände näha, seal peab olema soo ja soodesäär ka.”

„Otsigu madalas metsas kõrgeid mände. Ma saadan neile sõnumi,” pomises Karoliina. Paistis, et korralduste jagamine tõi ta kindlustunnet tagasi, sest ta jätkas juba jõulisemalt: „Ja meie hoiame heaga kokku. Ei astu rajalt kõrvale, ei jää pikalt vahtima, eks? Lähme?”

Ja nad läksid, saatjaks vahutav oja, sahisev liiv ja taamal ragisev laas.

Ürgorg siugles liivakiviküngaste ja mädamadalate vahet üles-alla, ikka ühtesoodu, nagu see juba jääajast paika oli tardunud. Orupervest eemal ei püsinud maa aga kuidagi paigal. Ikka sõitis metsaräga sisse mõni põllusiil või kiilus metsaalune niitude vahele. Seal, kus jalgrada vahel roomavate samblamütakate alla kadus, hoidis maadeavastajate kolmik suunda oja abil.

Äkitselt Anni seisatas.

„Kas sa näed sood?” küsis Sandraliisa, miskipärast sosinal.

„Jah… ei. Ma ei tea.”

Võõraks segatud maastik ei andnud ühtegi äratuntavat märki. Anni astus veel paar sammu allavoolu ja siis oli ta kindel. Just, siitsamast peab ta minema. Miks, ei osanud ta endalegi seletada.

Anni võttis suuna kahe vastakuti vonkleva võsasiilu vahele, teised kaks tihedalt kannul. Kunagi võis siia olla tallatud rada, sest voogava maa vahel välgatas ikka ja jälle ribake paiksemat pinnast. Nagu tavaline takistuseületus, mõtles Anni ja sihtis päkaga tasase maa jälgi.

Kui nad olid mõnda aega jalgealuse järel edasi hüpelnud, trotsides okste peksu ja hoolega hoidudes rändmätastele astumast, taandus võsa ja nende ees avanes liivatriibuline lagendik. Lagendiku taga aga tabas Anni silm tuttavat pilti: heleroheline kasemadal ja selle kohal lehvimas harvade mändide längus lakad. Ta viipas teised enese järele ja sööstis suurte sammudega üle lageda, otse soo peale.

Ehk küll rahutult tukslev, püsis maapind siin ühes tükis. Vaid pilved tuiskasid taevas ristirästi, kuigi maa peal vaikis tuul ühes lindudega. Anni osutas sõnatult mändidele ning asus siis puujuurte ja kailupuhmaste toel teed rajama. Vedrutav pind lükkas teda edasi, otsekui sooviks maa ise teda kohale aidata.

Luitevalli lähenedes taandus vesisem soo nõndapalju, et Anni usaldas otse turbasamblale astuda. Valkjaskuiva samblapinna krabin ja mõrkjassoised lõhnad panid temas kripeldama ebamäärase äratundmise. Kui ta aga tahedale liivale jõudis, täitis äratundmine teda üleni.

Anni otsustas end proovile panna ja astus paar sammu kinnisilmi. Kui ta silmad avas, tervitas teda oodatud vaatepilt: viledaks tallatud tee, mille liivast pungitasid kobaratena prisked männijuurikad otsekui tardunud siud.

„Ma olen siin käinud,” sosistas Anni. „Päris siin saare sees. Vist väga väiksena, aga ma mäletan nüüd. Vanavanaema tõi meid kaasa ja ta läks siit, siit… näete, kuidas juured väänlevad, eks sellest see nimi…”

Rohkem ta öelda ei jõudnud, sest kesk siuglevaid juurikaid kerkis nende teel iidne pedajas. Mitte ladvani lage ja sirge nagu teised, tihnikuna kasvanud männid, vaid harali ja jändrik, kuigi kõrgust paistis ka sel omajagu. Aga ülal, kus oleks pidanud paistma rohev võra, sirgus taeva poole hiiglaslik maopea.

Siupäine mänd sirutas ja venis, lasi end siis longu ja kerkis taas. Iga kerkimisega värises maapind ja taamal võis jälgida tema rütmis metsatukkade liikumist.

„Einoh, kui see ei ole siupesa, siis ma ei tea, mis veel on,” täheldas Sandraliisa.

„Mulle tundub et ta… magab,” lisas Anni.

Sandraliisa noogutas. „Ja vähkreb unes. Tea, kas peaks kuidagi sekkuma? Oleks nüüd Ulla siin oma pärimusega.”

„Oodake, oodake.” Karoliina jõudis järele, silmitses korraks juhmilt imemändi ja pööras siis pilgu telefonile. „Neilt tuli just sõnum. Ulla kirjutab et nad leidsid sellesamuse pääsupesa ja siis pani maa jälle ajama ja et Aet juhib neid looduse järgi edasi.”

„Helista ja küsi, mis siis tegema peab, kui kohtad maokujulist mändi, kes unes siputab,” õpetas Sandraliisa. „Et kas selle kohta on mingit lugu? Pööripühaga või ilma.”

„Levi on nadi, aga ma proovin…” Karoliina jalutas endamisi pomisedes eemale. Veidi aja pärast hõikas ta: „Käes! No misasja, atu-see ja atu-too… suudlus vabastab printsessi nõidusest, ussikuninga kroon… Mine nüüd heaga asja juurde… ahah. Ulla kirjutab, et äkki seesama meie salm aitab kuidagi, see on siinse paigaga seotud. Ja äkki siis peaks selle männi koort suudlema, et nõiutud kunn, või midagi. Ma ka ei tea.” Karoliina kehitas vabandavalt õlgu

Anni astus vonkleva tüve ligi ja toetas põse vastu korpa, nii nagu ähmases mälupildis oli teinud vanavanaema. Tasa lausus ta teejuhatuse sõnu, ise samal ajal värelevat puud silides.

Kui sõnad juhatasid lipa-lapa lepistikku, tõmbus taevas soo kohal mustjaks.

„Kõivu kõrvas käopesa, soodesäärel siupesa,” lausus Anni ja andis korbasoomusele suud. Ta tundis veel, kuidas teda riietest tagasi kisti, siis lajatas otse ta nina ees pikne.

Välk lõhestas männikoort ja paiskas maast tihke liivapilve.

Liivapilve loorituses hakkas miski liigutama. Sealt, kus männi tüvi maad puudutas, kerkisid jämedad keerud ja võttis kuju pikergune pea.

Kui maadeavastajad välgupimestusest toibusid, oli liiv hajunud ja nende ees kenutas üüratu punakuldne madu. Siud lappis kere vaheliti kokku ja toetas pea keerdudele, nõnda, et sai inimesi parajalt kõrguselt silmata.

Anni vaatas hiidmaoga tõtt. „Tere,” ütles ta viimaks.

Korraks kadusid taeva alt kõik helid ja siis kõlas üle soo hääl, mis koosnes tuulest ja veevoolust, lehesahinast ja linnulaulust, kõuekõminast ja kosemühast, sääsesuminast ja kotkakarjest.

„Tere,” kumises hääl. „Tänan, et äratasite mind painajast. Teie sekkumine aitas ära hoida palju paha. Mida saan ma nüüd teie hüveks teha?”

Sandraliisa müksas Annit. „Kuuled? Nüüd peame vist midagi soovima.”

Soovima… Anni sulges silmad ja lasi nukra rahutuse lainetel mööduda. Ainus soov, mida ta eneses kandis, jäi tema sisse.

Karoliina aga tegi hiidmaole kummarduse ja tutvustas end. „Meil oleks abi vaja küll. Liikuv maastik viis meie sõbrad kaasa ja nad otsivad teed. Kas sa aitad nad meie juurde?”

Madu kuulas ära, mismoodi Aet ja Ulla välja näevad ning kus nad viimati olla võisid, ning vastas siis: „Olge mureta, teie sõbrad on juba üpris ligidal. Ma muudan raja selgemaks, peagi on nad siin.”

Õige varsti kostiski soodesääre teisest otsast sammudega segatud kõnekõma. Kellegi jalge all krõmpsusid männikäbid ja siis kaikus üle soodesääre Aeda hõige: „Oi, mis teie leidsite!”

Ulla aga, kes oli jõudnud hiidmadu märgata, tardus paigale ja ütles lihtsalt: „Oi.”

Kui saabujad olid esimesest imestusest üle saanud ja kõiki maadeavastajad korralikult esitleti, julges ka Ulla hiidmaole läheneda.

„Nii et sina oled, kui nüüd pärimuslikult väljenduda, kohe päris ussikuningas? Või hoopis ussiks nõiutud kuningatütar?”

„Maoks,” parandas Aet ruttu.

„Mis kuningatütar,” õiendas Sandraliisa. „Sa vaata, milline volask – see peab olema ikka maailmamadu, uroboorus või kasvõi šaihuluud!”

Üle soo kõlas tuulesegune naerukahin. „Liigitamise vaidlused jätan ma inimestele omavahel pidada. Ükskõik, mis nimedes teie kokku lepite, mina jään ikka endaks.” „

Aga kulla madu,” alustas Anni. „Miks sa ütlesid, et me hoidsime palju paha ära? Kas sinu pärast läkski maa segaseks?”

Hiidmadu lasi pea longu. „Nõnda see on. Mõistate, maa ja minu keha on üks. Siin siupesal näete te vaid minu kehastust, nii saab inimestega paremini vestelda. Muidu olen ma korraga kõikjal ja eraldi eikusagil.”

Sandraliisa astus mao ligi ja sügas ta sõõrmete vahelt soomuseid. „See on ju kena küll, aga miks su keha siis niimoodi möllas?”

„Tõepoolest, väga piinlik.” Madu sulges silmad ja noogutas õige pisut sügamise rütmis. „Näib, et osa minust uinus nõnda, et tegutses isetahtsi. Jah, mina olen mäed ja mättad, ookeanisüvikud ja ojasängid. Aga ka iga siug siin ilmas on osake minust ja seob mind muu ilmaga.”

„Aa, selge, nagu kasutajaliides,” märkis Sandraliisa sügamist katkestamata.

Anni aga küsis: „Kas minu nastikud ka?”

„Ja ka sinu nastikud,” vastas madu. „Ka nemad on osa minust. Nemad on enesele midagi sisse söönud, mis nad pööraseks ajab ning see mõju kandub minule üle.”

„Nüüd on selge!” hüüatas Karoliina. „Kosmilised küpsised! Sinna need kadusid!”

„Ja sina, Anni, veel räägid, et nastik püüab sul hiiri,” noris Aet.

Taas kaikus üle soo naerune tuulekahin. „Ärge pange pisikestele pahaks. Küllap nad uudishimust. Siusalu loomad on ikka pisut isemoodi olnud.”

„Siusalu?” küsisid Anni ja Ulla korraga.

Ning madu seletas siis, kuidas seal, kuhu uuemal ajal sai Anni vanavanaema talu, olnud juba iidamast üks omamoodi paik ja kuidas seal olla sündinud tarkasid, kes teadsid teed siupesasse ja mõistsid madude valitsejaga kõnelda. „Eks muu ilma loomad tee ka alatasa sõgedusi. Oleks see pöörirohu söömine mujal juhtunud, ei mõjuks see otse minusse. Aga Siusalu on suure väega koht. Mis seal sünnib, hakkab ka minu külge.”

„Ah et siis kohe adminniliides,” kiitis Sandraliisa.

Kui jutud aetud said, palus Karoliina, et madu neile tagasiteed näitaks. „Nagu enne teistel sa ütlesid, et teed raja selgemaks.”

„Pole tarvis,” vastas madu ja seadis end bande ette liivale sirgu. „Parem istuge mu turjale.”

Pärast pisukest veenmist ja käratsemist saadi soomussadulasse ritta ja hiidsiug sööstis paigalt.

Taas vaikis tuul, aga seekord ei väänelnud maastik enam hiiu liikumisega kaasa. Siusoomus lõikus aegruumi ja mäed-metsad vihisesid neist mööda läbipaistvate varikujudena. Taevast ei olnud, vaid maa sügavus tuletas end tumedana meelde.

Äkki said asjad ja olesed jälle selge kuju ja sealsamas settis nähtavaks väärikas tumedatest palkidest talumaja, mille ukse ees ei kasvanud ühtegi pojengipõõsast. Maailm seisatas ja rohu kahinal peatus ka hiidmadu. Maadeavastajate bande hüppas siu seljast maha, nagu oleks see kõige tavalisem tegevus.

Madu aga väristas keelt eeskoja suunas. „Anni, tee uksed lahti. Ma kutsun pisikesi enda juurde.”

Anni kiirustas tarre. Niipea kui ta sahvriukse avas, voolas sealt välja punt noori nastikuid, kes läikivmusta ojana eeskoja poole ruttasid.

Kui Anni nastikute järel õuele jõudis, olid need juba kadunud. Hiidmadu keris end samuti minekuvalmis ja jättis maadeavastajatega hüvasti.

„Hoiduge teie nüüd tuppa. Ma pean maa oma kohale tagasi lükkama,” õpetas madu.

„Hoidume kohe heaga,” kinnitas Karoliina ja utsitas teisi toa poole.

Anni läks koos teistega, kuid haabade kaeblik kahin pani teda tagasi vaatama.

„Anni, oota,” kostis sosin üle õue. „Praegu kuuled mind ainult sina. Anni, sa ju mõistad – seda, mida sa oma südames kõige enam soovid, ei ole minu võimuses sulle anda.”

Anni noogutas, pisarad mullale tilkumas.

„Aga Anni, sina saad minult siiski abi ja nõu, kui peaksid seda vajama. Ja ka minul oleks hea meel vahel seltsi saada. Sa tead nüüd, kuidas tulla.”

Päev pimenes järsult ja maadeavastajate bande kogunes küünlavalgel otsatuppa.

Kui akna taga maru lahti läks, surusid nad ninad vastu klaasi. Kui aga sai selgeks, et paduvihmast midagi läbi ei paista, leiti üksmeelselt, et nad on üheks päevaks juba küllalt ringiroomavat maastikku näinud ja võib juba õhtuse programmi juurde minna.

Parasjagu arutati, kes köögist õhtuse programmi järgmise numbri toob, kui kõigi telefonid piuksuma hakkasid.

„Oi, levi tuli tagasi,” hüüatas Karoliina. „Kuulake seda: täna pärastlõunal tabas Kagu-Eestit

erakordselt võimas tsüklon. Torm murdis puid ja tulvad põhjustasid maalihkeid. Paljud majapidamised on elektrita. Kohalikud kerksuskeskused pakuvad abivajajaile joogivett, toitu ja ööbimisvõimalust, samuti võimalust isiklikke seadmeid laadida ja pääsu internetti. Lisainfot saab kriisitelefonil – janiiedasi.”

„Mina tunnen ennast niigi kerksalt,” ütles Sandraliisa. „Või mis teie mõtlete?”

„Mina mõtlen hoopis seda, et Anni võiks veel neid retkesid korraldada,” vastas Aet.

„Jaa, nagu laiemale publikule,” kinnitas Ulla. „Kohaliku folkloori ainetel, eksju.”

Anni ohkas. „Eks meil oli natuke see plaan küll enne… Aga nüüd ma olen üksi ja Marion oli ikkagi meie peres matkajuht, mina oskan ainult projekte kirjutada ja kraami tellida ja…”

„Aga kui me aitame?” segas Sandraliisa vahele.

„Jah, sa ei ole üksi,” kinnitas Karoliina.

Tõsi, mõtles Anni. Ta ei ole üksi. Ja pealegi teab ta nüüd teed.

Kristi Reiseli õlimaal „Ta magab kaua"