Äärelinna kõrts korjab endasse paratamatult koloriiti, midagi ümbruskonnast, mida kesklinna turistikohtades pole. Koguneb sinna värvikam seltskond. Tekivad kujunduselemendid, mille lugusid ainult kohalikud teavad: „Auk kipsseinas? Sinna kukkus tookord Martin Fock, kui ta joomise maha jättis! Ikkagi oli täis nagu tinavile, teadagi!“

            Indrek tundis mitut sellist kõrtsi, püüdis neid vahetada piisava sagedusega, et mitte kusagil püsipublikuks kujuneda. Siinses käis ports kohalikke, nagu kõrvaltkuuldud repliikidest aru saada võis, õnneks vanemaid, kes enam suuremate klaarimiste peale aega ei raisanud. Nagu ikka, sattus ka muud publikut, möödaminejaid, suletud kohtadest lahkunud õhtuvenitajaid.

            Happy hour oli ammu möödas, köök kinni pandud. Indrek vaatas kella ja nentis, et aeg on käes. Tuleb endale koduteele kaaslane leida. Ettevalmistused õnneks olid juba ammu tehtud.

            Vaid tüdrukutest koosnevasse gruppi polnud mõtet ennast sättida. Kõrtside reeglite järgi sellised seltskonnad lisa ei vajanud – või valisid ise, kui kedagi juurde tahtsid. Tavaliselt vaatas Indrek aegsasti mõne laua, mida nähtavalt mitme grupi või paarikeste poolt juba jagati, ruuminappuses tekkinud sotsiaalse leplikkusega. Poetas teiste juttude vahele mõne teemadesse haakuva repliigi, mõnikord reageeriti ja võeti suhtlus üles. Ikka leidus seltskonnas mõni, kes otsis kuulajat väljastpoolt. Kui keegi sobilik otsustas lahkuda, võis Indrek muretult nentida, et tee viib samasse suunda. Kambast väljajäetu torkas tavaliselt hästi silma, varasematest jutukatketest võis välja korjata, kuhu võimalik kaaslane minemas on.

            Indrekule sobis kaaslaseks mõni sädistaja. Nad rääkisid kogu aeg, mõnikord piisas noogutamisest, vahepeal tuli ka mõni sõna öelda, aga enamasti hoolitses vestluse ülevalhoidmise eest alkohol ja elevus. Vaikust tuli tappa, lobisemine paistis olema elusolemise kriteerium.

            „Nii mina nüüd lähen, viimane buss ei oota,“ teatas Mariaks kutsutud keskmist kasvu brünett otsustavalt. Temaga tulnud nähtavalt ei võtnud vedu. Põrgusse need bussid, hiljem klapime takso ja üldse on öö veel noor…

            „Mul on sama tee, võin saata,“ märkis Indrek kõrvalpilku oma tühjale õlleklaasile heites ja ohates.

            Maria märkas pilgu suunda, krimpsutas suunurka ja teatas „Noojah.“

            Kaldapealne tee oli inimtühi, kõrtsi melu nüüdseks enam ei kostnud. Maria lõpetas paljusõnalise kirjelduse mõttetutest veebipoe tellimustest, vaatas ringi ja võdistas siis õlgu.

            „Vaikne õhtu,“ teatas ta siis. „Loodetavasti pole see õnnistuskiller liikvel. Uh.“

            „Kes see veel on?“ tundis mees huvi.

            „Sa ei teagi? Kolm laipa?“

            „Ma mõtlesin, et kellegi korravalvuri hüüdnimi,“ kohmas Indrek. „Krimiuudiseid ma väga ei jälgi.“

            „Juba kolmas leiti. Vä-gi-val-la tundemärkideta, kõik üksildastes kohtades. Eri soost, erinevates vanustes. Tegelt ei teatagi, äkki ikka on juhus ja südamerabandused või miski. Paljuvõitu! Äkki on viirus… Sind ikka lapsena vaktsineeriti?“

            „Miks siis õnnistus?“ päris Indrek justkui muuseas. Meditsiini tiraad oleks küllap tüütuks kujunenud.

            „Ohvrid olid sellised … lõõgastunud, heldinud nägudega. Kohe näha, et neid ei rünnatud ja nad ei kartnud,“ kirjeldas Maria. Tema toonis olid korraga hirm ja põnevus. Küllap meeldivad talle vampiirifilmid, mõtles Indrek.

            Meri oli peegelsile. Maria seletamine ja nende sammud kaldaäärsel asfaldil tekitasid ainsaid helisid.

            Vaikus on alusbaas, põhimõtteline nullpunkt, kuhu peaaegu kunagi ei jõuta. Müra, mida me täie regulaarsusega ise tekitame, loob mulje: jätame inimesed kõrvale, vaikus saabubki.

            Looduses on oma foon, tuul puhub, mets praksub loomade jalge all, linnud laulavad – isegi pimeduses huikab öölind ja kaja peletab vaikuse kandja.

            „Nad olid nii rahulolevad,“ õhkas Maria. Tema toonis oli rahutus, arusaamatusest: elu on sebimine, sööstlemine, sekeldus. Surm – kauge koll kusagil teoreetiliste aastate pärast. Kuidas saaks võimalik olla, et keegi on surmale otsa vaadates – õnnelik ?

            Indrek teadis, aga seletada poleks suutnud, ammugi Maria terminites ja mõistmise tasemel.

Vaikus ei ütle midagi, sellest ka otsapidi tema olemus, kommunikatsiooni puudumine. Ta hõljub ligi. Sa näed teda ühtäkki olendina ja siis on ta sulle edasi andnud, sõnatult teadmusena: Sa oled Vaikuse Prints. Vaikuse hetkel tuprub sinusse ühtäkki jõud, mis otsib sihtmärki.

            Jõud on võim millegi üle, narkootiline mõnu, me samastame jõu millegipärast tugevusega. Minust on äärmiselt ebaeetiline soovile järele anda, tutvustada Vaikust, eskaleerida hetke, kus igapäevaselt rähklev ja hetkekski peatumatu kaasaegne inimene satub harjunust välja.

            Ööd on ohtlikumad. Tavapärast lärmi on juba loomuldasa vähem. Nagu magamistsüklini jõudnud inimmass, pakib looduse foon end samuti kokku. Hulkudes siis kusagil üksildastes kohtades võin ma joosta otsa mõnele romantikule, kes ei mõista õigel ajal vaikusse vaatamise tunnet valjuhäälselt blogisalvestuseks lugema hakata. Üldiselt on öö ohutu, hilja peale jäänud jõmmid kõrtsidest jorisevad ikka koduteel rõõmsat laulujoru. Mõne napsuga hoogu läinud tüdrukud vaidlevad omavahel üle poole tänava – ja väsinud töömutukad on sisemiselt sulgunud igasugusele kommunikatsioonile. Pole ka Vaikusel neile midagi edasi anda.

            Kui ma juba olen Prints, seega aristokraat, võin ka pirtsutada. Ei pea kogu aeg kedagi otsima ja Vaikust leida aitama. Kui on oht temaga silmitsi jääda, võin proovida vältida, näiteks otsides enda kõrvale mõne lustaka lobasuu, kellel kaugusse vaatamise ja kuulatamise mõte isegi pähe ei tule. Ka kui keegi käsib, ei leia temasugused piisavalt kiiresti midagi, millele tähelepanu kinnitada ja loomulikult lärmitsevad hetkega edasi.

            Kui Vaikus end minu kaudu mõistjani sirutab, on tunne joovastav, võib-olla nagu ämmaemandal värskelt ilmale tulnud tervet titte vaadates. Vaikus on meie mõlema ümber, me sulandume. Vististi saab tema, mõistja, veel suurema rahulolu. Kuidas täpselt, ma ei tea. Mina olen Vaikuse Prints ja pean tema lahkumise järel edasi rändama. Mõistja jõuab lõplikku Vaikusesse. Nad ei vaata kunagi minu poole. Asja pole neil endi naudingus mahajääjatega, olgu või Prints.

            Maria haaras Indreku käest kinni. „Tead, korraks kõhe hakkas,“ ütles ta natuke vabandavalt. „Nagu miski oleks siin olnud. Miski jõud?! Kas sa usud kõrgematesse jõududesse? Mul üks sõps näiteks pööras ära, rääkis Jehoova tunnistajatega.“

            Eputavalt näitas Indrek ülbe Printsina mõttes Vaikusele trääsa. Vaat ei saa sa täna kedagi. „Ei maksa neid kuulata tõesti,“ ütles ta ja võttis Maria käest kõvemini kinni. „Küllap oli sõpsil enesekindlusega probleeme?“