„Kuule…šelline lugu, et kratt, kummituš ja koolja kõnnivad kõrtsu. Jah?” rääkis purupurjus libahunt, ilastades laias kaares. Ilmselgelt oli ta juba kaua lakkumisega tegelenud.

Kolmepealine päkapikk tema vastas tõstis aeglaselt keskmise pea – selle kõige kainema –

 ning proovis keskenduda.

„Nooh. ja šiis kratt.... No kratt on ületöötanud. Jah! Ja kooljal… tal oli ka midagi…,” jätkas libahunt.

Päkapiku silmad läksid pahupidi, kuid tema vestluskaaslast ei paistnud see segavat.

„Õigušš, tuli meelde. Kooljal on šuhte kriis… sešt ta on liiga külm, ja kummitusel… vot kujuta ette… tal on identitetiteti…eediprobleem,” lõpetas libahunt ja hakkas valjult naerma, kui oleks ta rääkinud maailma parima nalja.

Ainus reaktsioon potentsiaalselt libahundi publikult kõrtsis oli mütsatus, mille põhjustas päkapiku pea tagasi lauale maandumine. Taaskord ei lasknud libahunt ennast liialt heidutada. Ta jätkas naermist, hüüdes kõrtsmiku poole: „Peekri… eeh… peekonijumal. Juua! Ja pane valgušt kah! ei näe muidu juua. Mi-mitte, et ma kardakš pi-me-dat. Ma ei karda pimedat. Tjegelikult…”

Lause lõppes ebamäärase soigumisega, millest poleks ka haritud keeleteadlased aru saanud.

Kõrtsmik mühatas, kuid lasi vaadist uue kannutäie.

Urr lasi oma pilgu üle kõrtsi. Ta oli siin küll käinud, kuid ammu. Kui lärmakaks oli kõik muutunud!

Ta polnud ainus võõramaalane. Eemal paistsid lõuna poolt pärit Pērkons ja Pūķis, kes rääkisid ühe peninukiga Poola saapamoest – mida iganes see ka tähendas.

Kõrvallauas istusid muserdunud olemisega härjapõlvlased, kes aina kurtsid ja kaeblesid. „Sellest ajast, kui samasooliste abielud lubati ning Vetevana Metsa-kurjamiga ühte heitis, pole ajad enam endised,” teatas üks neist just valjuhäälselt.

„Õige! Just nii!” hüüdis terve laudkond kaasa.

Urr, kelle kuulmine oli väga tundlik, polnud kindel, aga talle tundus, et üks hüüatus oli ka hiirvaikne „Ma armastan sind, Künka-Kops.”

Härjapõlvlaste lauast mitte liialt kaugel oli posu kuradikesi, kes üksteist ärritasid ja õrritasid, lastes samal ajal joogil hea maitsta. Nad turnisid mööda üksteist ja seinu ning tekitasid palju kaost ja müra. Ühel neist oli ka vari, kes lippas üle kõrtsi, varastas raha ning jõi salaja külastajate jooke ära.

Ka üks inimsoo esindaja oli ootamatult kohal, istudes koos lauatäie murueide tütardega. Vast ei leidnud ta surelike ilmast kedagi, kes tema kurtmist kuulaks, sest igatahes rääkis ta oma hädast valjult ja kaeblikult. „No ja ei pühi tolmu. Ütleb, et tolmust oleme me tulnud ja tolmuks me saame, äkki see tolm on sugulane! Ma olen liiga kaine, et sellega…”

Murueide tütred vaatasid meest kaastundega, kuid nende silmis oli nälg. „Oh mu maagiline mõngel,” pomises üks murueide tütardest, sugedes inimsoo esindaja selga. Suure tõenäosusega ei nähtud seda meest surelike ilmas enam kunagi.

„Mis kuradi asi see on?” möiratas äkki eelnevalt nalja visanud libahunt üle kõrtsi.

„See on mõdu,” vastas kõrtsmik.

„Mõdu?” kriiskas libahunt. “Ma olen vegan! See on meest tehtud!”

Sellest oli rohkem kui küll.

Urr libistas end kibekiirelt kõrtsist välja.

Kuid isegi kõrtsi seinad ja uks ei suutnud sellest tulevaid helisid summutada. Seega sammus Urr aina sügavamale ja sügavamale metsa sisse.

Ta oli tulnud siia maale, et lõpuks ometi saada puhkust oma lärmakatest naabritest. Ta arvas, et trollid olid valjud, kuid see siin oli veel hullem. Isegi paksu metsa sees kostus müra ikka kätte.

Urr vaatas ahastuses taeva poole, kust põrnitses talle vastu täiskuu.

Jah, tal oli vaid veel üks võimalus, et kõrvu puhata.

Urr sammus metsa keskel kõrguva kivi juurde, tegi selle ümber kolm tiiru päripäeva ning hetkega nägi ta välja kui vana habetunud talupoeg.

See polnud ainus, mis muutus. Ka lärm kadus, jäädes teise ilma väravate taha.

Urr ei saanud öelda, et surelike ilm oleks talle väga meeldinud, aga vähemalt oli see vaiksem.

Teda ajas tigedaks see püsiv vadistamine ja kraaklemine, mida kõik paistsid tekitavat. Milleks oli seda vaja?

Alles nüüd said ta kõrvad puhkust.

Peale mitut aastat kodus piinlemist ning nüüd ka siin…

Ta tundis, et ta tahtis midagi öelda.

See oli ootamatu sisemine pressimine, mis sundis end väljendama, mis oli väga kummaline, sest enamasti tõi ta kuuldavale vaid urinat.

„Kurat!", pobises vanamees endale habemesse.

Jah, sellest piisas.