Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria nooremas vanuserühmas – I koht
Mu isa oigas, lüües roostetanud haamriga vastu näppu. Ta käskis mul kiiresti oma töö üle võtta. Millisest tööst ma räägin? Lühidalt rääkides, paar nädalat tagasi puhkes Euroopas sõda. Miks peaks see mind ja mu isa mõjutama? Ta kardab kohutavalt, et mind kutsutakse ka sõtta, kuigi mina olen valmis enda elu riigi nimel ohverdama. Kaks aastat tagasi suri minu ema teadmata põhjustel tee peal koju. Mu isa muutus imelikuks ja tema seltskond on sellest ajast peale alati masendav. Meie riik ei võta sõjast isegi osa, aga mu isa kardab mind nii väga kaotada ega taha sellega riskida, et üks päev tiritakse mind lahinguväljale. Sellepärast olen ma nüüd siin, haamerdamas planke akna külge. Me ei ela kuskil linnas, vaid teenime elatist peamiselt lehmakarja pidamisega. Isa sunnib pidevalt takka, et ma kiiremini naelutaks, aga ma ei kuula teda. Ma ei näe isegi mingit mõtet sellel tööl, aga temasuguse mehega pole mõtet vaielda.
------------------------------------------------------------------------------------------
Umbes nädal aega on möödunud ja midagi üsnagi kummalist juhtus. Kaks meest ratsutasid hobustel meie maja ette. Nad palusid abi seoses mingisuguse haigusega, mis nende heina kiiresti hävitas. Minu isa sihtis jahipüssiga neid juba enne, kui nad meie hoovi sisenesid. Loomulikult lahkusid need mehed üsna kiiresti, aga üllataval kombel tulid nad juba järgmisel päeval tagasi. Läbi mingisuguse ime suutsid nad veenda mu isa neid aitama.
Ma ei tohtinud isa äraolekul isegi akna taha liiga kauaks jääda. Ma vaatasin aknast, kuidas ta hobusel ratsutades silmist kadus. Siis algas päevapikkune igavlemine. Ta lubas mulle, et naaseb samal päeval, aga ta naasis hoopis järgmise päeva hommikul. Tuppa sisse astudes oli juba tema näost näha, et seal heinapõllul midagi head küll ei juhtunud. Me istusime lõunani köögis ning ei öelnud üksteisele sõnagi. Mina ei julgenud midagi küsida ja tema ei jaksanud rääkida. Pärast sain lõpuks õue mindud ning esimene asi, mis silma paistis, oli suur hall pilv metsa taga, kaugel meie kodust. Miski põles seal farmis, kust mu isa tuli. Kas mu isa on tõesti nii masendunud selle üle, et hein maha põletatakse?
------------------------------------------------------------------------------------------
Isa loeb igapäevaselt ajalehte. Kui ta kodus pole, on ta linnas ajalehte ostmas. Minul ta loomulikult ei lase lugeda, kuigi ma isegi kirjutan päris hästi, onju? Täna ma sain ühte lugeda, enne kui ta selle ära põletas. Ta jäi diivanil magama ja jättis lehe põrandale. Tundub, et tal on õigus, USA juba räägib sõjaga ühinemisest. Väidetavalt on meid juba rünnatud mingisuguste biorelvadega, mida iganes see tähendab. Väga suur toidupuudus on ka algamas nende relvade pärast. Meid see ei tohiks mõjutada.
------------------------------------------------------------------------------------------
Tundub, et me elame nüüd keldris. Eile tulid meie maja ette neli inimest. Poiss, naine ja kaks meest. Nende riided olid tahmased ja mudased ning nende nälg oli suur. Nad palusid meilt toitu, aga minu isa loomulikult ei andnud neile midagi. Üks püssipauk õhku ja nad lahkusid. See, mida nad järgmisena tegid, oli küll ootamatu. Öösel pandi meie majale õlilambiga tuli otsa. Üks terve ruum põles maha ja seina jäi auk. Isa oli kohutavalt vihane, kuna see ei olnud ilmselgelt õnnetus. Peale kiiret otsimist leidsime me needsamad inimesed meie lehma toorelt söömas. Poissi polnud enam nendega, ma loodan, et nad pole tema kadumisega seotud. Seekord oli neid palju raskem ähvardada. Tegu oli justkui täiesti teiste inimestega. Isa lasi uuesti taevasse paugu, aga nemad isegi ei öelnud midagi, vaid sõid edasi. Õnneks ei tapnud nad ühtegi teist lehma, vaid jooksid pärast sööki ära. Kas nälg muudab inimese tõesti nii kiiresti hulluks? Peale seda kõike otsustas mu isa ümber kolida keldrisse. Peamiselt selle tõttu, et maja sees oli nüüd suur auk, mille parandamisega läheks kahekesi kuid.
------------------------------------------------------------------------------------------
Paar päeva tagasi sain ma isaga lõpuks enamus mööblist keldrisse kantud. Majast väljas on kõik veel vaiksem kui tavaliselt. Ma pole mitte kedagi näinud meie maja eest mööda minemas. Huvitav, kas me ühinesimegi sõjaga ja kõik läksid rindele? Üksindus on hirmutav ja tappev. Isa pole minuga üldse rääkinud peale seda sündmust nende näljaste huligaanidega.
Keldri õhk on üsna niiskeks läinud. Jumal tänatud, et meil on siin ahi, muidu hakkaks siin majavamm kasvama.
------------------------------------------------------------------------------------------
Ma hiilisin täna õhtul majast välja. Kõik, mis ma tahtsin, oli näha kedagi teist peale enda ja isa. Liikusin mööda kruusateed õlilambiga ja kandsin isa pintsakut. Kõndisin umbes tund aega naabrite farmi juurde. Nende aknad olid kinni kaetud täpselt nagu meil, aga neil oli ka ukse ette löödud kaks planku. Koht nägi välja, nagu oleks see olnud aastaid maha jäetud. Nende põllul olid ainult mõned taimed veel püsti. Tõmbasin ühe porgandi maa seest välja ja pillasin selle kohe maha. Porgandit katsid ämbliku munakookoni sarnased punnid. Porgand ise oli täiesti lödiks muutunud ja selle värvus oli pigem pruun kui oranž. Selliseid porgandeid polnud ma kunagi varem näinud. Koht oli ilmselgelt maha jäetud. Ma vaatasin maja lähemalt, lootes leida midagi väärtuslikku, mida on maha jäetud. Igaks juhuks koputasin ukse peale, lootes mitte vastust saada. Minu üllatuseks oli kohe peale koputamist kuulda maja seest karjeid, nutmist ja jooksmist. Majas oli vähemalt kolm inimest, kes püüdsid kõigest jõust majast välja pääseda. Ma ehmusin ja kukkusin selili muda sisse. Üritasin nendega rääkida, aga nad ainult karjusid ja jooksid majas ringi. Lõpuks andsin alla ja jooksin hirmunult koju. Ma püüdsin neid aidata, aga nendega polnud ilmselgelt miskit korras. Ja kes müürib inimesed omaenda koju kinni?
------------------------------------------------------------------------------------------
Minu isal on midagi viga. Peale seda, kui ma paar nädalat tagasi naabreid külastasin, ei ole ta mitte midagi teinud. Otseses mõttes, mitte midagi. Ma arvasin korraks, et ta on isegi surnud, aga hingamist on veel kuulda, kuigi ta hingab ebanormaalselt kiiresti. Ta pole oma kiiktoolilt üldse kuskile liikunud. Loodan, et ta sööb vähemalt midagi. Silma tal peal hoida ei saa. Pean terve päev lehmadega tegelema, kuna ta enam appi ei tule.
------------------------------------------------------------------------------------------
Minu isa pole enam, ma tean seda nüüd kindlalt. Pöörasin tema tooli eile ise ümber, lootes et ta reageerib. Tema ninast, silmadest, suust ja kõhust kasvavad välja mingisugused valged seened. Ülejäänu tema kehast on kaetud valge niidiga ja samuti näeb ta palju paksem välja, nagu tema keha sisemus täituks nende ..., pole vaja sellest mõelda ega kirjutada.
Ma matsin ta õue, maja lähedale. Loodan, et mitte liiga lähedale, aga vahet pole enam. Olen ise ka kindlasti selle… asjaga kontaktis olnud.
------------------------------------------------------------------------------------------
Ma pole peale isa surma keldrist üldse lahkunud. Ma ei tea, kas miski kontrollib mu aju või lihtsalt on jaks lõpuks otsas. Minu ainukene sõber on üks prussakas, kes sööb toidupuru. Mul pole enam õrna aimugi, kui kaua ma siin olen olnud.
------------------------------------------------------------------------------------------
Ma kuulen neid mind õuest palumas, et välja tuleksin. Üks nendest häältest kuulub mu isale. Ööd ja päevad on möödunud, aga ilmselgelt nad ei lõpeta. Täna lasen nad sisse.
