1581 AD kirjutas kroonik Tallinnas niiviisi: “18. detsembri ööl puhkes niivõrd õudne ja kohutav torm, et paljud laevad Tallinna sadamas purunesid ja põhja läksid; sellest sai surma ja uppus umbes viiskümmend Rootsi mõisameest, rüütellikku meest, aadlikku ja mitteaadlikku, kes vastu talve Rootsi tahtsid purjetada.”

19. detsembri hommikul pärast tuule vaibumist kõndis rannal bürgermeister Albrecht koos kaaskonnaga, vaadates üle laevarususid ning inimkehi, mida lainetus kaldale kandis. Ühel hetkel tundnud linnapea aga häda, mis paar korda päevas tabab kõiki kerjustest keisriteni, ning läinud rannakalju taha seda leevendama. Kuid ennäe! suure kivipanga varjus olnud juba keegi ees! Seal kükitas kolm mustas rõivastuses meest, kes liival lebava pikliku valge kompsu ümber midagi askeldasid. Et komps raehärrale imelik paistnud, läinud too kaema, mida imelikku sel süngel hommikul tema linna sadamas küll tehakse, sest meestes tundis ta mustade rüüde järgi ära juudid - nood kelmid ja liiakasuvõtjad, kellest ainult tüli oli.
Kui bürgermeister oli juba mitmeks minutiks kivi taha jäänud, läinud ihuteener oma isanda käekäiku kontrollima. Kivi tagant aga astunud just siis välja raehärra ise, sikutades pükse üles ning sõnades vanale teenrile: „Kui koju jõuame, saada apteeker Melchiori järele.“

Mõned tunnid hiljem olid ühte rannaäärsesse paadikuuri, mis tormis teistest vähem räsida saanud, kogunenud neli meest. Üks neist oli uhkes punasetriibulises rüüs bürgermeister Albrecht, teine öökarva vammuses vana juut ning kolmas kaupmehe rõivais rohupoodnik, keda hulk linnarahvast nimepidi tundis kui Melchiori. Neljas mees lebas nende ees laual, köhides ja hõõrudes jõuetult oma sinakakstõmbunud jäsemeid. Melchior teadis kogemusest, et sel õnnetul polnud kaua elada jäänud.

„Köhh-köhh. J-jah, härra. N-nägin seda laeva, millest juut kõneleb. Köhh-köhh! Muidu poleks näinud, aga ma olin tekil ja kiskusin purje maha. Siis lõi välk mere suunas ja ma vaatasin sinnapoole ja miski lahvatas põlema ja siis ma nägingi, et seal laev olnud.“

„See on tõsi, mis me räägime, härra!“ lausus juut õnnetult ja ringutas käsi. „Ootasime seda laeva juba mitu päeva. Tulime tormi järel randa omasid otsima, nagu teiegi, ja leidsimegi ühe, just enne kui te meid avastasite. See oli ju juut, mitte rootslane, nagu te isegi nägite.“

„Kuid miks,“ surus linnapea läbi hammaste, „olid tal need haavad? Kas surnuid paganlikul moel auke täis täkkida on teil, juutidel, tavaline komme?“

Küsitu vangutas vaid pead. Suu tegi lahti hoopis apteeker: „Kõrgestisündinud raehärra ja auväärt rabi loal tahaksin ma minna ja toda korjust oma silmaga näha. Siin, kardan ma, ei suuda minu tarkus enam midagi teha. Võtku Issand see vaene meremees oma hoolde.“

„Tee seda, Melchior,“ sõnas bürgermeister. „Annan sulle oma loa – ei, käsu – lahendada see mõistatus oma parema äranägemise järgi. Valva oma seljatagust, sest mina neid jumalarahva usse ei usalda,“ sositas ta noogutavale apteekrile lisaks kõrva.


Illustratsioon: Liisimari Randjärv

Järgmisel hommikul kõndinud Albrecht koos teenriga taas Tallinna sadamas, kus hulk linnaelanikke laevariismeid merest välja sikutas, et kõik väärtuslik kätte saada ning koolnud maha matta. Seekord oli bürgermeister tulnud lihtsalt värsket õhku hingama, sest tema elumajas oli vaat õunaveini punni pealt visanud ning vänget haisu levitama hakanud.

Taas tundnud raehärra häda, sest ta polnud enam noor mees, pealegi ei olnud ta ju saanud suurima võimaliku veinikoguse päästmist teenijarahva ülesandeks jätta. Niisiis läinud ta sellesama kivi taha, kus ta eelmisel päeval Aabrahami tõust mehi kohanud. Tänaselgi hommikul polnud kaljutagune tühi, sest seal kükitas apteeker Melchior, nina maadligi.

„Ootasingi teid, härra,“ lausus Melchior maast pilku tõstmata.
„Ootasite?“ oli Albrecht üllatunud.
„Jah. Tean teie kombest hommikuti rannal jalutada. Samuti tean teie ihuhädast – kurtsite sellest ju mulle möödunud aastal ise – niisiis otsustasin teid siin oodata, et nelja silma all rääkida. Pealegi lootsin siit leida viimase tõendi. Nii juhtuski. Need pudelikillud siin,“ osutas rohupoodnik klaasitükkidele tema ees liival, „aitavad lõpetada meie kummalise surnu mõistatust“.

„Räägi, Melchior,“ käskis bürgermeister pükse rebadele tõmmates.

„Mees valges surilinas, kelle ümber nood juudid askeldasid, oli tõesti üks nende seast, pärit põhjaläinud laevast. Ka laev oli see, millest vana rabi rääkis – kahtkümmend juuti kandev alus Poolamaalt. Siinsele kogukonnale oli teatatud, et detsembri keskel on lisaks sisserändajatele oodata ka üht erilist külalist. See oligi meie surnud mees. Poolamaal oli ta kõik suured rabid vihale ajanud, väites end olevat Taaveti soost taassündinud messias, niisiis käskisid nood ta saata kuskile kaugesse kolkasse ära, kus tema valeõpetused ausate usklike kõrvu ei ulatuks. Noh, eks pandudki ta järgmise laeva peale, mis siia Liivimaale seilama pidi.

Tallinna lähedal tõusnud aga torm, ja laeval olnud juudid, kõik vana tõugu mehed, otsinud süüdlast. Eks nad võtnudki siis selle hirmsa ebausukuulutaja kinni ning löönud ta meie, kristlaste mõnituseks raa külge risti, just nagu nende esivanemad tuhande viiesaja aasta korra juba tegid. Ilmselt lootsid nad, end torm vaibub, aga seda ei juhtunud, nagu me teame, pigem karistas Issand neid selle tapatöö eest märja hauaga.“

Albrecht oli vahepeal enda kergendamise lõpetanud ning kuulas külmale kivile toetudes apteekri juttu. „Aga kuidas sa seda kõike teada võid? Laev läks ju põhja.“

„Läksin rabiga eile kaasa, nagu te käskisite, härra. Lasksin tal mulle surnukeha näidata, ning tõesti – surilina oli siin-seal verest läbi imbunud, kuna laiba käe- ja jalalabadel olid torkehaavad, mida te juba rannal nägite. See polnud Tallinna juutide töö. Kahtlustasin alguses stigmaatikut – see sõna tähistab mõningaid inimesi, kellesse siseneb Saatana – või Jumala vägi, sõltuvalt vaatepunktist – ning kellele tekivad samasugused haavad, nagu meie Issandale Kristusele Kolgata mäel.

Rabi rääkis niipalju õigust, et tõesti olid nad korjuse eile siitsamast liivalt leidnud - niisugust surma surnute ümber juhtuvad ikka kummalised sündmused, nagu see, et õiged laibad just õigel ajal välja ilmuvad. Muu osa oleks rabi mainimata jätnud, aga ma sain selle ikkagi teada, kuigi vanamees poleks seda soovinud – nimelt märkasin ma juba paadikuuris toda poolsurnud madrust üle kuulates, et rabi käeselja külge on kleepunud tükk paberit. Küsisin talt selle kohta tee peal, ja ehkki ta algul vastu punnis, tunnistas ta lõpuks üles, et lisaks laibale leidnud nad rannalt ka pudelisse pistetud hädateate koos kapteni päevikuga, mille laeval olnud juudid enne aluse hukkumist merre heitsid. Rabi leidis selle laiba juurest rannalt, kui nad surnukeha kaasavõetud linadesse mähkisid. Ehkki korki polnud korralikult peale pandud ning seetõttu oli paber kohati hävinud – nagu too tükike, mis lugeja käeseljale kleepus - oli kõik oluline siiski kirjas, alates valeprohveti tegudest Poolas kuni tormi puhkemiseni Soome lahel ning vihaste pardalolijate paganliku veretööni.

Nagu te näete, bürgermeister,“ lõpetas Melchior, „on meil mõrv ja jumalateotus, mille tegijad vääriksid hirmsaimat karistust, kui nad taeva õigluse tõttu seda juba Põrgus ei kannaks.“

Raehärra Albrecht kuulas apteekri jutu vaikides lõpuni ning heitnud Melchiorile vaevatasuks mõned hõbemündid, lahkus sõnagi lausamata. Tema teener juba ootas, et saata peremees koju, kust halvaks läinud vägijoogi lehk vast juba välja tuulutatud oli.

See jäigi ainsaks korraks, kui Melchior oli linnapeale valetanud. Pudeliga kaldale uhutud ürik oli apteekri kätte jäänud, ning too oli paberi juba samal õhtul hävitanud, jäädes koos raugaeas rabiga ainsaks elavaks inimeseks, kes sellele kirjutatud tõelisi ridu lugenud. Ka laip oli juutide kombe kohaselt ilmselt juba maha maetud. Ainsa esemena jäid kummalist sündmust meenutama vaid ettevaatamatuid kehakergendajaid rannaliival varitsevad klaasikillud ning rabi keldrikambris vedelnud uppunud stigmaatiku nägu katnud linane rätik, millele oli tekkinud surnu näole veidralt sarnane jäljend ning mida Melchior veel aastaid hiljem palvetades oma pea ümber mähkis, lootuses teda piinavatele tõbedele leevendust leida.

Teos Ulmekirjanduse Baasis: Apteeker Melchior ja surnud juudi mõistatus
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0465)