1. Sisenemine

Borja lebas tihedas võserikus ülesküntud eikellegimaa ääres ja hindas olukorda. Oli varajane hommik, nii varajane, et külm kippus südasuvest hoolimata nahavahele ja väljas valitses veel hämarus. Vanamees kratsis oma hõredat, hallinema kippuvat habet, sügas siis enda kõrval lamavat hundikoera ja sirutas kaela, et paremini näha. Paremini ta nägigi, aga liigutuse peale võpatasid ka oksad ja kaste tilkus värisevatelt lehtedelt ebameeldivalt presentmantli krae vahelt sisse. Vana stalker tõmbas võpatades pea õlgade vahele. Oh, vanaks hakkas ta selle jama jaoks jääma. Noorena jah, noorena meeldis talle see kõik. Närvikõdi, füüsiline pingutus, ebamugavused olid pigem väljakutseks. Aga nüüd, nüüd mõnuleks Borja parema meelega oma kamorkas, soojendaks päevinäinud puršuika ees valutama kippuvaid konte, ajaks koeraga juttu, naudiks koduõlut. Aga ei, hoolimata sellest, et ta oli oma kotipoisieluga ammu lõpparve teinud, lesis ta jälle siin tilkuva võsa all, masseeris tuikavat põlve ja passis, millal valvuritel vahetus tuleb.

Prožektorituled kõrge traataia postidel kustusid ja Borja roomas põõsast välja. Oli parim aeg piiriala läbimiseks. Valvurid olid oma putkades vahetust üle andmas, prožektorid olid kustutatud, valgust nappis endiselt, kaitseriietus pettis ära soojusdetektorid. Ideaalne. Mitte ohutu, aga nii ideaalne kui tsooni sisenedes võimalik. Borja lükkas enda ees pisikest metalliotsijat, et avastada kahele poole piirdeaeda maetud miine. Koer ustavalt ja kõrvalekaldumatult järel, roomamas jõudis Boriss lookeid tehes paari minutiga õnnelikult aiani. Tavaliselt oleks pidanud end siit alt läbi kaevama, kuid viimati rääkis Matvei, et kokkuhoiu tõttu on antud sõjaväelastele salajane käsk, millega nüüdsest on aiast elekter väljas ja prožektoridki kustutatakse tund aega varem. Lambid olid tõepoolest tunnikese varem tuhmunud, nii et võis loota ka aia ohutuse peale. Igaks juhuks kontrollis Boriss selle testriga üle. Aed oli tõepoolest elektrita. Käärid... klõps-klõps, ise läbi, koer läbi, otsad tagasi kokku painutada ja jätkus teekond üle küntud maa ja miinide vahelt läbi. Viie minutiga oli ta üle ja jälle põõsas. Vat see oli alles libedalt läinud. Boriss muheles ja patsutas koera. Vanasti tuli ikka kolm-neli katset teha, et sisse pääseda, ja siis ka tihtilugu veel padruneid raisata või hing välja joosta ning nina norgus koju tagasi minna.
Hea enne.
Boriss pani metalliotsija, käärid ja testri korralikult seljakotti, võttis kaheraudse kätte ja hiilis, koer sabas, edasi.


2. Stalkeriseadus

Aed... aed oli tühiasi. Päriselt ohtlikuks läks alles nüüd, aed oligi seepärast tehtud, et ohte inimestest eemal hoida, ainult hullud ronisid vabatahtlikult tsooni.
„Näed, Kalbassik, olemegi jälle siin.“
Koer vaatas oma nime kuuldes korraks peremehe poole, liputas saba ja nuuskis mõnuga edasi. Kalbassikule siin meeldis. Ega temagi puhas hundikoer olnud, oli mingi poolmutant, Boriss oli ta kunagi kutsikana siit saanud ja endale jätnud. Muidu hundikas nagu hundikas ikka, aga kui kurjaks läks, siis tõmbas lõusta niimoodi krimpsu ja ajas karva nõnda turri, suust aga sellised kihvad välja, et endalgi tuli hirm peale. Hea kaaslane oli, hirmsa väljanägemisega mutandiroju, aga ustav nagu peni. Parimad geenid ja nende mutatsioonid olid kokku juhtunud. Äkki Kalbassik seisatas ja vaatas peremehele otsa.
„Püsi paigal!“ tähendas see pilk. Borja tardus poolelt sammult. Koer pööras pea ära, ohu suunas, tema kõrvad olid püsti, morda hakkas aeglaselt krimpsu tõmbuma ja moonduma, küüned jalgadel tulid pikalt välja ja tungisid sügavale samblasse. Kuulda ei olnud midagi. Boriss tõstis hääletult vasaku käe ja heitis pilgu randmele kinnitatud soojusdetektorile. Paarsada meetrit kagus oli midagi suurt. Väga suurt, kas taraan või lödistaja, ja mis veel hullem – selle suure ümber hullas mitu pisikest, päris pisikest. Vana kotipoiss ei julgenud isegi valjusti hingata. Lödistajaga saaks koeraga kahepeale hakkama, poleks esimene kord. Aga kui elukal on pojad, siis läheb tõbras kaks korda metsikumaks kui muidu ning hoia siis oma piip ja prillid. Targem on paigal püsida ja loota, et elukas neid märkamata ise minema läheb. Liikuda ei maksa, mutandirajakal on head tajud, tabab mitmesaja meetri pealt liikumise ära ja siis tuleb ning teeb sust pudru. Boriss laskus imeaeglaselt ühele põlvele ja valmistus pikalt ootama. Kuid oodata ei tulnud. Äkki nõksatas Kalbassiku pea.
„Veel üks inimene!“
Borja imestas – siinkandis ja inimene, kes see hull võis olla? See oli ümbruskonna kõige ohtlikum paik, ainult loll hakkas siia oma nina torkima. Aga inimene see oli, soojusdetektor kinnitas Kalbassiku vihjet.
„See inimene on idioot,“ ütles koer oma olekuga. Boriss noogutas. Tundmatu suundus otsejoones lödistaja peale. Puhka rahus, lollid tsoonis kaua ei ela, mõtles taat. Siis tundis ta endal koera ainitist pilku. Borja tõstis pilgu detektoriekraanilt ja vaatas koera. Nende pilgud kohtusid. Duell oli lühike. Vanamees krimpsutas nägu, võttis kaitseprillid eest ja nühkis väsinult silmi.
„Olgu, loomulikult, stalkeriseadus.“
Ta ajas ennast püsti ja hakkas ettevaatlikult Kalbassiku sabas tundmatu idioodi ja kutsikatega lödistaja kohtumispaiga poole hiilima. Tsoonis peavad inimest üksteist aitama, kes ei aita, sellele ei halasta ka tsoon. Kirjutamata seadus, loll ebausk, kuid mutantkoer, inimesele jäägitult ustav, järgis seda seadust alati kõrvalekaldumatult. Kuskohast koer selle võtnud oli, ei tea, ilmselt emapiimaga sisse imenud, idiootne geeni avaldusvorm, sest usu või mitte, mutanthundid hoidsid tsoonis tõepoolest üksteisega alati kokku, ükskõik kas nad olid ühest karjast või mitte, ja sellega olid nad siinse looduse kõige ohtlikumad kiskjad. Ohtlikumad isegi kutsikatega lödistajast.


3. Surmaheitlus

Boriss istus surnud lödistajast mitu head meetrit eemale ja panni kuumava rauaga püssi põlvedele. Paljugi mis, surnud küll, aga siin tsoonis ei tea kunagi. Aga nolk, ise alles läbielatud hirmust näost valge ja käed värisemas, istus uhkelt laibale.
„Khm...khm,“ köhatas Boriss. „Kõneldakse, et tõbrastel on viimasel ajal mingi renegeratiivne võime välja arenenud, vedeleb selline surnu paar päeva, haiseb juba otsast, teisest otsast närivad teda raipesööjad ja kus siis hakkab äkki tõmblema, virutab söödiku laiaks, pistab õnnetu värdja pintslisse ja roomab urisedes minema. Kui sihuke suudab paari päeva pärast tõmblema hakata, siis ei tasu tal niisama otsas ronida. Mine tea, millel ilmneb erand ja virutab sulle juba paari minuti pärast käpaga üle küüru.“
Nolk võpatas ja libistas end korjuselt maha, tuli istus Borja lähedusse.
„Vaatan, et sa oled meil sihuke sõnaaher, eestlane või?“
Poiss noogutas.
„Eestlane jah,“ kohmas ta tugeva aktsendiga vene keeles.
„Imelugu.“
„Mispärast imelugu?“
„Seepärast et eestlasi on viimasel ajal tsoonis väheks jäänud. Vanad on maha surnud, noored aga leiavad ka paremal viisil teenistust kui siin eluga riskides rämpsu korjata. Ainult hiinlased sibavad veel.“
„Mulle meeldib siin.“
Boriss mõtles, et kuulis valesti.
„Meeldib siin?“
Poiss vaikis. Eh, mõtles Boriss, eestlane mis eestlane. Saa sihukesega tsoonis kokku. Kolm päeva ümberringi mitte ühtegi inimest, päästad lollikese elu ja see istub ja luristab ainult ninaga, ei saa sõnagi suust välja, ütleks siis aitähki.
„Eh, pojake, kuidas saab siin meeldida? See on ju mutante täis! Kuused-palgid, ma ütlen, anomaaliad igal sammul, aga temale meeldib.“
Poiss vahtis veel rohkem enda ette maha.
„Ah, ära noruta, tšuvak, kui meeldib, siis meeldib. Mulle ka meeldis nooruses, ausalt öelda, meeldib praegugi, aga vanaks hakkan selle paiga jaoks jääma. See on uus maailm, noor, kasvav ja arenev, mitte nagu meie oma seal aia taga, ei suuda ma enam sellega sammu pidada.“
Poiss tõstis pea, esimest korda märkas taat tema silmis huvisädet.
„Just, uus maailm, tundmatu, avastama maa,“ kinnitas ta.
„Ahaa,“ mõtles Boriss, ikka saab sõna suust kui tahab.
„Ja mis sa siit siis otsid, ega sa ometi tahtnud lödistajat maha lasta?“
„Tahtsin.“
Borja vangutas pead ja vahetas Kalbassikuga pilke. Loll mis loll.
„Mispärast sa just nüüd jahti pead, tal on ju pojad, praegusel ajal on nad kõige ohtlikumad.“
„Tahtsin raha teenida. Valvekordonis antakse iga lödistajakõrvapaari eest terve pakk jüaane, aga mul on korralikku varustust vaja, et siin ringi liikuda.“
Kalbassik kaapsas käpaga nina. Boriss vaatas koera, koer vaatas Borissi, siis poissi. Vanamees jäi mõttesse.
„Tead mis,“ ütles ta lõpuks. „Mul jääb see viimaseks retkeks tsoonis. Ei jaksa enam, vana olen. Tule õige minu poolt mõni päev läbi, annan oma tsoonivarustuse sulle. Vana ta ju on, aga läbi katsetatud, kindel ja ikka parem kui üldse ilma. Poetan ka mõne nõuande.“
Nolk jäi vanameest ammuli sui vahtima, Kalbassik samuti, sellel vajus isegi keel suust välja.
„Tõega?“ küsis poiss.
„Tõega,“ kinnitas Boriss.
„Aga kuidas ma teid leian?“
„Ma elan Pedja kandis, metsatalus. Küsi kohalike käest Koera-Borjat, kõik teavad mind ja juhatavad kohale.“
„Koera-Borja?“ küsis poiss ja äärepealt oleks temalgi keel suust välja vajunud, „see legendaarne?“
Vanamees muigas ja tõusis püsti.
„Seesamune,“ poetas ta, viskas püssi õlale ja hakkas edasi minema. Nii et noorus ikka tunneb teda, see soojendas südant. Sain kohe aru, et terane ja hakkaja poiss, mõtles vanamees.

4. Anomaalia

Onu Borja seisis sääsekiilaka kõrval ja kõlgutas kõhklevalt oma kaheraudse toru. Sääsekiilakas oli päris suur, kolmkümmend sammu nii ja paarkümmend naa. Maapind selle all oli täiesti sile ja ümbrusega võrreldes veidi lohku vajunud. Boriss võttis taskust ühe mutri ja viskas selle enda ette. Vaevalt nähtamatu piiri ületanud, muutis mutter järsult suunda ja kukkus plaksatades savisesse mulda. Boriss silmitses seda mõtlikult. Seletamatu jõud oli mutri laiaks litsunud. Mutrist oli saanud seib. Borjat see ei üllatanud. Ta oli tsoonis vana kala ning teadis siinseid trikke paremini kui keegi teine.

Siiatulek oli võtnud kolm tundi ning hulga higi, verd ja pisaraid. Kogu tsoon oli salakavalaid vigureid täis. Kuid Borja polnud ennast säästnud. Siin, teisel pool kiilakat, oli tema naise haud. Igal aastal käis Borja siin. Iga korraga oli see raskem. Liiga vanaks hakkas ta selle jaoks jääma. Aeg ja viin tegid oma töö. Ja tsoon sünnitas üha uusi lõkse.

Borja viskas uue mutri. See lendas läbi kiilaka, ilma et midagi oleks juhtunud. Oli aeg.

Ta sammus kiirelt läbi ohtliku paiga ning jõudis karuselli juurde. Ka karuselli polnud näha, kuid igaühe, kes sinna astus, kiskus üliinimlik jõud mööda kümnemeetrist raadiust ringiratast keerlema, kuni temast jäid järele vaid räbalad.

Borja vaatas karuselli. See oli ühtlasi ka tema naise haud, siin oli too hukkunud. Mees laskis püksid alla ja urineeris hauale. Nii näitas ta juba aastaid oma suhtumist inimesesse, kes oli ta jätnud ilma lastest. Neli aborti oli naine teinud, nagu Boriss peale naise surma takkajärgi teada sai. Tegu tehtud, kiirustas mees tagasi. Kiilakas võis iga hetk taas tööle hakata.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0941)