Niisiis – juba kaheksas. Jutuvõistlus, ma mõtlen. „Tarkade klubi“ oli seekord koosseisus Mairi Laurik, Eva Luts, Joel Jans, Maniakkide Tänav ja Veiko Belials ning hinnata tuli meil 44 tööd. See oli kõvasti vähem kui tavaliselt (tavaliselt on number alanud kuue või seitsmega), samas – pikki jutte oli rohkem. Ehk siis lehekülgede arvult tagasilangust vist väga ei olnud, mis on ju positiivne.
Mingit trendi on seekord raske välja tuua. Ei olnud ühte prevaleerivat žanri või alamžanri, kirjutatud oli kõike. Oli õudussugemetega lugusid, ajarändu, kosmilist madinat, alternatiivreaalsust, maailmade vahel liikumist, fantaasiat... Palju oli kohalikel oludel põhinevat. Ja eks oli ka eksootilist setting’ut – kaks esimest kohta baseerusid näiteks Jaapani oludel (muide,isegi Jaapani Suursaatkond pidas vajalikuks võitjat õnnitleda). Samas – oli ka sellist kraami, mille juures on mul märkus „mingi sotsiaalporno“ või „kommunaalsatiir“. Võistluse lõpetamisel nentisime, et kuigi lugusid oli vähem, pole kuhugi kadunud ka nõrgemad lood, ehk siis püramiidi kõik tasandid on jätkuvalt olemas. Minu isiklikus tabelis väljendus see märkustena „abitu“, „lapsik“, „loetamatu“, „kohmakas“, „igav“ jne.
Kui üldse mingist trendist rääkida, siis oli liiga palju jutte, millel puudus lõpp või mis olid äratuntavalt osa millestki suuremast. Minu jaoks oli selliseid lausa seitse. Juttude koguarvust 16% – seda on liiga palju. Ehk siis nõuandena edaspidiseks – jutul, mis ei lõpe ja mis on silmnähtavalt osa millestki suuremast, pole suure tõenäosusega mingit šanssi kuhugi jõuda. Neist seitmest jõudis vaid üks esikümne alumisse otsa, ülejäänud ei saanud isegi teise ringi edasi.
Kuna žürii koosnes üsna erineva maitsega hindajatest, siis kindlasti jäi igal žüriiliikmel mõni lemmik esikümnest ka välja. Minul isiklikult oli see Anneli Vilbaste „Õnn elab kuu peal“, mille meeleolu ja kirjeldused mind lummasid ja mis lõpuks jäi 14. kohale. Seda enam väärivad esiletõstmist võitjad, sest selleks tuli ära võluda suurem osa žüriist. Ja kuna esikolmiku punktivahed olid ikka üsna selged, erinevalt esikümne alumisest poolest, kus vahed olid üks-kaks punkti, siis see neil ilmselt ka õnnestus.
Teiste žüriiliikmete nimel rääkida ei julge, aga isiklikke muljeid saan jagada. Esikohajutule olin esmakommentaariks kirjutanud: „Maaliline. Kõige terviklikum, kõige küpsem, kõige sügavam. Kirjanduslikult tasemel.“ Teine koht sai kommentaari: „Hea näide, kuidas lihtne, aga allegooriline idee on rüütatud terviklikku ja eksootilisse setting ’usse, mis teeb jutu põnevusega loetavaks“. Ja kolmas koht: „Tasapisi hakkas kerima ja läks päris hoogsaks kätte. Käigud ja kontrakäigud olid hästi läbi mõeldud.“
Tulemused:
1. Kadri Umbleja „Nelja aastaaja aed"
2. Kristi Reisel „Kuidas tappa bürokraati"
3. Jaagup Mahkra „Callenori raudne rusikas"
4. Kristi Reisel „Tartu on MINU linn"
5. Mia Lisette Tamme „Must isand kõrvalkorterist"
6. Siim Veskimees „Kes meist ei tahaks inimene olla"
7. Timo Talvik „Legendaarne professor Jänespüks"
8. Karri Tiigisoon „Zombi Business ehk headus võidab alati"
9. Seio Saks „Süvalinn"
10. Eeva Jeletsky „Kösteraat"
Eripreemia parimale raamatutega seotud temaatikat sisaldavale jutule: Kaupo Sempelson „Raamatuvaras"
Kokkuvõtteks – tugev ja kandev ulmeline idee aitab alati. Hea sõnaseadmisoskus on abiks, aga ilma ideeta jutt ei lenda! Ja katsuge oma idee ka ära hallata ja lõpuni välja kanda.
Head katsetamist, õnnitlused võitjatele ja jääme järgmist võistlust ootama!
