Poolast ja laiemas mõttes idablokist on tulnud palju väärt muusikat, eriti kui ma vaatan oma mätta otsast. Mu südames on soe koht just Poola Rahvavabariigi, Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi ja Ungari Rahvavabariigi kandil ning perioodil, mil need olid rohkem või vähem raudse eesriide taga. Eks idabloki alla läheb ju ka NSVL ise, seega meie ise ning Baltimaad üldisemalt on samuti pungil huvitavast muusikast, kus läänemaailmast tilkus siit ja sealt kodukanti kassette, vinüüle ja erinevaid kogemusi ning lindistusi, mis aitasid kaasa üsna suletud maailmas ummamuudu muusika tekkimisele. Juurde veel slaavi mõjutusi ja ajalugu ning kokku küpses väga põnevaid asju.

Kuna mu muusikamaitse on metalne, siis Tormentor, Master’s Hammer, Root, Törr, Kat – ja see on alles nimekirja algus –on need, mille jaoks on mu südames eraldi soe koht. Või siis külm kui põrgu (sest miks ei võiks kusagil Poola pärapõrgus kaheksakümnendate lõpupoole olla põrgu hoopis jääkülm?), sest mainitud nimed on need, kus võrsus heavy, thrash ja speed metal’ist esimese laine black metal. Kuigi muusikaajaloos on rohkem rõhku mujal: Venom (britid), Mercyful Fate (Taani), Hellhammer (Šveits) ja Bathory (Rootsi), siis samal ajal oli, jah, meie raudse eesriide taga palju huvitavat mustmetali maailmas.

 

Nii. See põige muusikajalukku oli ilmestamaks, et suletud keskkonnas võib areng minna sarnases suunas, aga hoopis oma nurga alt ning meeliköitvamalt ehk isegi, kui see põhivoolus on. Ning antud artikli puhul on Poolas seni seda veidrat Ida-Euroopa hõngu ulmemaailmas, seekord tutvustan ulmemaailma teatud hoovust läbi muusika ja video, Czarti nimelise seltskonna näitel.

Ehk siis ühel kenal hommikul vaatasin interneti sisse ning jäi juhuslikult silma vägagi kaasaegne muusikavideo ansamblilt nimega Czart, pala nimeks „Peregrynacja dziadowska”. Tähendab see maakeeli… pole isegi tähtis, mida tähendab. Parem klikkige-vaadake ise, poolteist minutit video poolest ägedat Ida-Euroopa deliiriumi, kus kusagil maakohas asjad veidraks kisuvad ekstreemse surmamuusika taustal. Ulmet kui putru, korralik pillerkaar ning inimesi lennutatakse mitmes suunas igasuguste jõuramite ja kurjamite poolt.

 

Need, kes on natuke tänapäeva internetis käinud ja on teravama silmaga, kortsutavad ilmselt kulmu, kuna: „Marko, kas sa oled natuke lollakas vä, see on ju AI abil loodud?!” Jah, siin on ka AI mängus - ning ma ei taha üldse lugejat ninapidi vedada, ka ei tee seda Czart, nad ütlevad ise ausalt videosid tutvustavas tekstis välja, et neil on olemas omalooming, pärispillidega loodud osa, mida on siis muusikaliselt Ai tööriistadega täiendatud-rikastatud (Udio on näiteks üks, mida nad pruugivad). Videod on väljundi poolest puhas AI, Hailuo AI ja Midjourney on mängus.

Ütlen vahele, et ma isiklikult ei salli seda tänapäeva maailma, kus AI loodud iseloomutut ning kehva kvaliteediga sisu on igal sammu, eriti kurb on lugu just ingliskeelsete e-raamatute maailmas, kus peab uuema loomingu ja tundmatute autorite suhtes äärmiselt kriitiline olema. Samas, ega ma kasutan ise ka osasid AI tööriistu igapäevaselt, seega vahendina on see maailm mu jaoks täiesti arusaadav – ning ma markeerin siin väga reljeefselt, need AI riistapuud on väga abiks kindlates piirides ja määrades. Mitte valimatult ning igal pool.

 

Aga et siis Czart – mõjus ju see video esmakordselt ning madalama kriitikafiltriga vaadates päris hästi? Muss oli ka täitsa äge? Siiralt, mulle küll meeldis, selline korralik energiapauk ja poola veidrus, kus kaasaeg ja minevik segunevad ning praegusesse aega iidsed jõud sisse ronivad ja elu pea  peale keeravad. Neil on ka pikemaid videosid, näiteks „Czarcie lamenty”, mis on selline omalaadne „zombinunnad pronksiöös” lugu ning kus on rohkem läbivat teemat tajuda. Või „Czart rogat”, kus oma teed kõndiv sokukene ebasurnute alla mattub ning kõigest jõust ikka üritab oma kindlat rada ajada ning vastuvoolu ujuda. Ausalt üteldes see viimane video on mu jaoks ka kõige huvitavam, kuna siin on kõige rohkem rahulikke, pikemaid kaadreid ning silm jõuab ka jälgida, mis selles kentsakas maailmas toimub. Pealegi  muusika puhul on lätteks inimeste originaallooming.

 

Samas on pikemal vaatlemisel teravalt tunda ka, et hetkel kipub kõik tugevamalt AI-lõhnaline muusika-, pildi- ja videomaailm ikka veel väga tuntavalt masinlik olema, antud juhul siis Czarti näitel, kus on tunda, et inimesed on siia palju energiat pannud. Ma ei hakka neid vigu üles lugemagi, eks seda suudab iga tundliku pilgu ja kõrvaga inimene tuvastada. Aga kui võtta seda kõike kui ausat katsetamist, kontseptuaalset lähenemist, kus inimestel on huvitavaid ideid ja nad proovivad neid teostada erinevate vahenditega – miks ka mitte! Selline korralik Ida-Euroopa õhustik, kus maapiirkond langeb ühtäkki zombide lõksu või kuidas nunnaklooster ära keerab ja hakkab ühtäkki ümbruskonda terroriseerima, see on ju väga korralik ulmelaks. Ning huvitavaid hetki, kaadreid, juppe on näituseks Czarti loomingus ju küll, seega kuigi suures pildis ma olen nende kunsti tõsiseltvõetavuses veel kergelt skeptiline, siis on täitsa tajuda, et neil on, mida ütelda, nende vaatenurk nii muusikale kui videole mõjub meeldivalt nihestunult, lühikeste ulmefilmilaastudena täiesti arvestatavad ampsud. Esimene õhin lahtub ning järgi jääb täitsa ponks ja kentsakas meeleolu. Natukeseks.

 

Võtsin ka muusikutega ühendust, et natuke kulisside taha piiluda, kuidas nende loomevoog välja näeb just muusikalises vaates, ning nad olid väga vastutulelikud. Väga palju detaili ma ei läheks, kuna see on ikkagi nende oskus ja kunst, aga hästi üldises plaanis on lähtepunktiks ikkagi kitarridel pärisriffid ning koostöö trummariga. Muusikud on koos musitseerinud ja jämminud tükk aega ning erinevad AI-võimalused annavad lihtsalt juurde variante, kus samamoodi käib mingi hetk promptide kirjutamine, sõelumine, uuesti katsetamine koostöös omaloodud muusikaga, siis liigub see edasi-tagasi arvuti ja pärismaailma vahet – ja ühel hetkel ongi lugu valmis ja purgis.

 

Mis selle kõige tulemuseks siis on, milline pakk omale tagumendi alla võtta, et kirjatsura-piiipu popsutada ning seisukoht kujundada? Minu jaoks oli resultaadiks see, et hetkel jätsin hea meelega mõneks ajaks masingenereeritud maailma ja muusika sinnapaika ning siirdusin edasi ja tagasi doomjazzrock’iliku Messa rüppe (täiesti ulmevaba video, mis muide huvitaval kombel on üles võetud kah idapool, Serbias), kus ma tean, et kutid-mutid teevad-loovad muusika täitsa ning ise. Või kas loovad? Pagan, ma hakkan nüüd ise ka kahtlustama tonte igal pool – aga no küll loovad, on ju nende kontsertsalvestused ikka väga autentsed ja masinavabad. Igal juhul – mu jaoks oli ja on tore vahel piiluda Czarti näitel sinna suunas, kus inimesed proovivad kaasaegseid võimalusi kasutades oma pöörast loomehinge teistega jagada. Ning päeva lõpuks on muusika vallas mulle ikka hingelähedane inimese kätetöö, eriti kui tulemus on ehe ja aus, vigu ei üritata peita, vaid see ongi üks osa tulemusest. Sile ja ilus AI-universum on ikkagi suuremas osas hingetu ja inimene selle taga jääb veel kaugele. Samas-samas, Czart on ikka väga mitme peajagu muust massist üle ning ma ootan huviga, kas nad arenevad edasi, kuna neil on, mida ütelda. Nüüd on küsimus, et kas oskused ning elektroonilised kirkad-kõblad, sirbid-vasarad ka järgi tulevad. Või võetakse Poolas hoopis muu rada jalge alla.