Oletuslikult pidanuks käesolev tekst ilmuma juba aasta alguses. Kas just täpselt sama, aga minult telliti ja ma ei kirjutanud. Püüdsin, aga ei saanud valmis, sest ma ei saanudki lõpuks aru, mida peatoimetaja minult tahab. Mingil hetkel said peatoimetaja soovid selgemaks, aga siis polnud minul aega ja/või tervist. Ja siin ma siis nüüd olen.
Tõsi, vahepeal on siinsamas ja samas sarjas ilmunud üsna palju tekste ja ma valetaks kui ma väidaks, et ma pole neid lugenud. Olen ja enamus on tekitanud minus parajat nõutust. Tahaks vaielda, aga siis ma ei kirjutaks ju oma lugu. Pealegi, vaidlus on üks kõike tüütum suhtlemise vorm. Öeldakse palju, aga midagi ei selgu, tõuseb vaid tüli ja paremal juhul jääb mõnel osapoolel mulje, et ta tõestas midagi ära. Sestap ütlen, kui keegi tunneb, et ma kuidagi polemiseerin tema kirjatükiga, ründan teda, siis see keegi tunneb valesti. Lihtsalt materjal on sama, aga inimesed-arvamused erinevad.
Ma ei ole kohalikus fändomis just kõige vanem, aga paljudest vanem küll ja seetõttu on minu arusaamad sageli pisut nihkes. Nõukogude aeg oli minu jaoks reaalne, Eiv Elooni lugesin ma kohe ilmumisjärgselt, samuti ka Helju Rebase ja Urmas Alase jutte. Olin juba päris suur poiss ja lugesin pigem ajakirja Noorus ja Pioneeri mitte. Pioneeri hakkasin alles siis uuesti lugema, kui seal hakkas järjejutuna ilmuma „Põrnikas sipelgapesas“ – surusin noore täiskasvanu häbi alla ja läksin kioskist lasteajakirja ostma, hiljem suisa tellisin.
Just vanuselistel põhjustel ei ole 1990ndad minu jaoks sugugi ilmutuslik ega uue ajastu algus. Ja kuigi tuli ööajakiri Mardus ja korraks ka Täheaeg, oli aeg ulme jaoks pigem kole. Mirabilia-sari heitis ulme üle parda ja keskendus vaid kriminullidele. Ajalehtedest kadusid pisitasa järjejutud. Ulmeraamatuid praktiliselt ei ilmunud, isegi mitte tõlkeid. Jah, tegelikult ju raamatuid ilmus – iga aasta mingi tosinkond romaani-kogumikku, aga milline (eba)valik! Pooltosinat tarzanismi igal aastal, mingi piiripealne kunstikangutamine ja paremal juhul üks-kaks žanriasja kah. Võimalik, et ma lahmin, aga minu jaoks olid üheksakümnendad, eriti esimene pool, pigem allakäik. Ma saan aru, et riigikorra muutus ja uue elu ehitamine, aga kogu see postsovietism siin ja sealpool Peipsit tegeles suuresti ajaloo valgete laikude ülevõõpamisega ning ulmele kui abstraktsemale ja aegadeülesemale enamjaolt avaldamisruumi ei jagunud. Kõik olid järsku nii asised ja kogusid esmast kapitali ning kui kultuuri tehtigi, siis pigem teostati takkajärgi seda, mis nõukogude ajal teostamata oli jäänud. Ulmega kõigel sellel eriti pistmist polnud.
Loomulikult polnud kõik läbinisti halb. Mardus ju oli! Ja Mario Kivistikule võiks juba ainuüksi selle eest iga aasta teenete-Stalkeri anda. Lisaks Mardusele tegeles Mario Kivistik ka noorte autoritega ning eks sajandivahetuse paiku toimunud eesti autorite žanriulmeraamatute minibuum oligi ju suuresti selle tegevuse vili. Kaks korda sähvatas ka Täheaeg. Toivo Kurmet naasis emigratsioonist koos kohvritäie ulmekatega ja jagas need tõlkimiseks laiali ning millest pealt pooltosinat isegi Raplas ilmuda jõudis. Sari „Merlini raamatukogu“ oli. Eks ma ka ise sain üht-teist tehtud, eelkõige muidugi antoloogia „Olend väljastpoolt meie maailma“, pluss esimene maakeelne Lovecrafti-kogu ning mitmed ulmekirjanduse tippromaanid.
Mingil hetkel hakkas see sahmerdamine siiski vilja kandma ja isegi suuremad kirjastused hakkasid ulme poole vaatama. Iseäranis peab mainima muidugi Varrakut, kelle „F-sari“ oli algusaegadel ikka ülikõva saavutus, mis varjutas praktiliselt kõik teiste tehtu. Ilmuma hakkas ka wõrguajakiri Algernon. Turule tulid kirjastused Fantaasia ja Skarabeus. Algasid nullindad, mida võiks mõningate mööndustega nimetada Eesti ulme kuldajaks.
Võiks, aga ma ei nimeta. Miks? Osaliselt just vanuseline küsimus, sest ma polnud sel hetkel enam teismeline, ega isegi hilisteismeline ning seetõttu polnud ka mu maailmapilt sedavõrd mustvalge. Jeesuse-ealisena olin ma sellest rongist jäädavalt maha jäänud. Kuigi ma tunnustasin toimunud arengut ja saavutusi, polnud ma sugugi rõõmus ja roosa. Ulmekevad oli vägev, aga ulmesuve ei tulnud. Osaliselt on see muidugi takkajärgi tarkus, aga eks palju märke oli õhus. Jah, õhinat ja optimismi oli palju, aga see kõik lahtus aasta-paariga. Olulisem põhjus, miks ma mingit kuldaega fetišeerida ei taha, on hoopis selles, et selline fetiš segab elu, segab kirjandusprotsessist osasaamist, sest normaalse analüüsi ja hindamise asemel käib kogu aeg mingi nutt ja hala, kuidas kunagi oli kuldaeg ja nüüd on kõik valesti ja viletsam. Jah, erinevaid perioode võib võrrelda, mõõta ja mõtestada, aga tegelikult on igal perioodil oma koht, oma tähendus ning iga autor, ka kõige igerikum või arusaamatum, annab oma panuse meie ühisesse ulmeehitisse.
Meil on olnud siin ikka päris ulmepõuaseid aegu, millele järgnevad siis märksa viljakamad aastad, kuniks taas paar-kolm aastat ikalduvad. Eks autorid väsivad, sest siinmail ulmega rikkaks ja kuulsaks ei saa. Raha on alati olematu hulk ning enamjaolt tehakse kõike siiski suuresti entusiasmi pealt. Eesti autor on kõige paremal juhul vaid poolproff amatöör ning selliselt võttes on tulemus ikka päris vapustav. Õnneks on ka ulmefännidele omane teatav konstruktiivne rahulolematus ja kui asjad väga hapuks lähevad, siis ikka tuleb kusagilt mõni uus autor või terve punt autoreid, kes pole kehtiva olukorraga rahul, kes tahavad anda oma panuse, tahavad ehk midagi isegi muuta. Väsinud vanad olijad peaks siis need noored avasüli vastu võtma, neid toetama, aga mitte tänitama, et nood ei aja ulmeaasja nii, nagu meie omal ajal ja nagu meie meelest ainuõige on.
Praegune on meil pigem siiski viljakad aastad. Jah, suured kirjastused on väsinud ja pea ulmet enam nii atraktiivseks kui sajandivahetusel. Aega-ajalt nad midagi siiski teevad, kas alustavad uljalt järjekordse sarja tõlkimist-avaldamist ja väsivad sellest iga aasta üha kiiremini, või siis teevad kindlapeale kordustrükke. Viriseda ju võiks, aga kas peab? Õnneks on meil hulk väike-, mikro- ja suisa autorikirjastusi, kelle õlul on suuresti eesti autorite, aga ka tõlkeulme avaldamine. Ja kui nende kallal nüüd viriseda tahta, siis ma soovitaks mõttes need kõik pildilt ära kustutada ja siis vaadata, palju meil järgi jääb? On ajakirjad Reaktor ja Algernon, koostatakse antoloogiaid. Ulmeelu siiski toimub ja toimib.
Jah, ma vaatan mõningase murelikkusega tulevikku, sest meie kõige nooremate ulmekirjanike vanus on vähemalt neljanda kümne alguses. Noh, et võiks ju ka nooremaid olla. Samas, ma olen kogu aeg olnud seisukohal, et on nagu on ja me ei saa olla teistmoodi või olla kusagil mujal kui siin ja praegu. Tuleb vaid loota, et asjad taaskord laabuvad ja kindlasti tuleb silmad lahti ja süli avali hoida, et kui mõni noor ulmesse tuleb, siis ei tohi teda kohe ära hirmutada või ära põlata.
