Ajajärgud hakkavad tasapisi otsa saama ja artiklite tarbeks Eesti naisautorite tekstide leidmine on muutunud aina keerulisemaks. Sel korral peatun õudu ja kurbust toonud kümnendil, mida saatsid arreteerimised, küüditamised, sõda ja okupatsioon. Kirjanduses tekkis lahknemine Nõukogude Eesti kirjanduseks ja väliseesti kirjanduseks. Nõukogude Liidus oli peamiselt soositud sotsialistlik realism. Ulmekirjandus hakkas hoogu koguma, ilmusid mitmed märgilised teosed, mis juhatasid sisse ulme avaldamise hüppelise kasvu järgnevatel kümnenditel.
Välismaise autori osas oli mul juba mõnda aega plaan lugeda Karin Boye “Kallokaiini” (1940). Eesti autori leidmiseks proovisin ma erinevaid allikaid, millest edukaimaks osutus Digarist juhuslikult leitud noorteajakiri “Meie Noorus”, mida andis välja Eesti Punane Rist. Palju infot ajakirja kohta ei leidu ja tuginedes Digarile tundub, et antud vormis ilmus see vahemikus 1938-1940. Kaastöid tegi sinna muljetavaldav nimekiri kirjanikke, kunstnike ja eriteadlasi. Kirjanikest saab näitena nimetada Anna Haavat, Karl August Hindreyid, Leida Kibuvitsa, Kersti Merilaasi, Jüri Parijõge, Marta Sillaotsa ja Anton Hansen Tammsaaret. 1940.nda aasta aprilli (nr. 6) "Meie nooruse” numbris ilmus teiste lugude kõrval ka Riita Hanseni jutt “Metsavaimu tütar”. Lugu ise on laastuke, kuid hoolimata sellest minu jaoks huvitav leid.
Riita Hansen (1921-2004) oli Anton Hansen Tammsaare üks kahest lapsest. Mitmest allikast käib läbi, et peamise hariduse sai Riita tegelikult isalt, kes suunas ja toetas tütre intellektuaalset arengut. Kahjuks katkesid Riita õpingud Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ühel hetkel elu keerdkäikude tõttu ja tema õlule langes haige ema ning kodu eest hoolitsemine. Riita Hansen panustas isa pärandi säilimisse ja 1978. aastal Tammsaare majamuuseumi avamisse olulisel määral. 2009. aastal ilmusid raamatus “Kirjad tütrele” Tammsaare poolt Riitale suviti aastatel 1935-1939 Narva-Jõesuusse saadetud kirjad. Riita enda loomingust mainitakse tema 19-aastasena 1940. aastal ajakirjas Eesti Noorus nr 3 ja 5 avaldatud esseesid "Raamat ja relv" ning "Õigus või jõud?" ning 1965. aastal avaldatud tõlkeraamatut E. Klati "Indiaani muinasjutud".
Karin Boye (1900-1941) sündis Rootsis Gögeborgis. Ta oli pärit heal järjel perekonnast ja õppis ülikoolis. Peamiselt teatakse teda luuletajana, kuid ta on kirjutanud ka mitu romaani, artikleid ja tegelenud tõlkimisega. Ta oli luuleajakirja “Spektrum” üks asutajaliige. 1922. aastal debüteeris ta luulekoguga “Moln” (Pilved), mis andis edasi noore inimese mäletsemist Jumalast, elu puudustest ja enda tulevikust. Boye kuulsaim luuletus on “Ja visst gör det ont” (Jah, kindlasti teeb see valu) kogumikust “För trädets skull” (Puu pärast) aastast 1935. Proosast on tuntumad 1934. aastal ilmunud poolautobiograafiline romaan “Kris” (Kriis) ja siin pikemalt tutvustamisele tulev düstoopia “Kallocain” (Kallokaiin). Eraelus oli tal suhteid nii meeste kui naistega. Berliinis kohatud Margot Hanel jäi tema partneriks kuni surmani 1941. aastal, kui Karin Boye endalt elu võttis.
Hansen suudab “Metsavaimu tütres” hoolimata lühikesest formaadist jutustada üsnagi sisuka loo, milles pisikesest sipelga mõõtu tüdrukust saab päikese mõjul suur neiu, kes ühel päeval kohtab taas noormeest, keda ta kunagi puuladvast oli jälginud.
Keset põlist metsa asetses roheline lagendik, mil kasvas jändrik puu. Selle puu õõnsuses asus metsavaim oma tütrega. Keegi ei teadnud metsavaimu vanust, sest ta oli elanud enne metsa ja inimesi, ja mõned arvasid, et ta on igavene. Tema tütrega oli aga lugu teine. Juba seitsekümmend aastat oli metsavaim teda hoole ja õrnusega kasvatanud, aga ta ei olnud ikka veel sipelgast suurem.
Ühest küljest on lugu naivistlikult esitatud, teisalt peidab see endas sügavamat mõtet. Selleks, et leida enda mina ja saada iseseisvaks, on vaja astuda teiste varjust välja. Esmalt on see hirmutav, eriti kuna antud juhul siis vanem pole seda soosinud ja pigem proovinud hoida tütart maailma eest peidus. Kasvamiseks on vaja vabadust, et saada üle abitusest, õppida ise mõtlema ja enda eest seisma. Kes on iseenda ja oma tee leidnud, suudab aidata ka teisi.
Boye “Kallokaiin” kirjeldab totalitaristlikku maailma, kus individuaalsust ei eksisteeri. Kõik inimesed on kaassõdurid, kelle ülim eesmärk on teenida Riiki, ilma kõhklemata ja küsimusi esitamata. Tegemist on peategelase Leo Kalli mälestustega, mille ta paneb kirja peale vangi langemist. Leo on keemik, kes jõuab katsetades tõe seerumini, mille nimetab enda järgi Kallokaiiniks. Esimest korda avaneb Riigil võimalus tungida inimeste mõtetesse, mis seni olid jäänud privaatseks ja puutumatuks. Boye keskendub palju inimeste vahelistele suhetele, armastusele ja lojaalsusele.
“Kunagi varem pole meil selleks vahendit olnud,” vaidlesin vastu. “Kallokaiin võimaldab meil kontrollida, mis kellelgi meeles mõlgub.” Tundus, et nüüdki kuulas ta mu argumente ainult poole kõrvaga. “Selle põhjal võib ükskõik kelle süüdi mõista,” sõnas ta pisut pahuralt. Järsku ta kangestus, otsekui rabatuna oma sõnade tähendusest.
Leo peab ennast igati riigile lojaalseks kaassõduriks, kelle leiutis teenib Riiki ja aitab tuvastada neid, kes potentsiaalselt kujutavad Riigile ohtu. Eksperimentide käigus selgub, et seerum töötab. Inimesed räägivad tõtt selle kohta, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Kuidas siit edasi minna? Kes otsustab, kas inimene on kurjategija või mitte, kui ta ainult mõtleb, ega tegutse? Leo ja tema naine Linda on abielupaar, kuid nad ei saa teineteist usaldada ja vabalt rääkida neid valdavatest tunnetest. Ometi igatsevad nad mõlemad sügavamat sidet ja usalduslikumat suhet. Pidev kartmine ja usaldamatus muudab inimesed selles ühiskonnas üksikuteks.
Mõlema teksti puhul jääb mind häirima lõpp, mis saabub järsku. Lood jäävad kuidagi poolikuks, midagi jääb kripeldama. Autorid ruttavad mingil põhjusel lugu lõpetama ja tõmbavad otsad ühel hetkel kiiresti kokku. Sisult ja pikkuselt on kaks lugu väga erinevad, kuid mõlema puhul on keskseks teemaks inimene oma mõtete ja tunnetega. Lugeda soovitan mõlemaid. Riita Hansen oli minu jaoks isiklikult väga huvitav leid. Ja Karin Boye “Kallokaiin” väärib kindlasti tähelepanu, sest kannab endiselt aktuaalset hoiatust privaatsuse täieliku kaotamise kohta.
Allikad
Meie Noorus : Eesti Noorte Punase Risti noorteajakiri ; 6 (23) 1940-04-08 | DIGAR
Kirjaniku tütre juubel – Riita Hansen 80 - Eesti Päevaleht
Tammsaare - Tallinna Kirjanduskeskus
Karin Boye – Wikipedia (rootsi keeles)
Karin Boye | Karin Boye | Poet, Novelist, Feminist | Britannica
