September saabus ning tõi kaasa koolialgused, jahedad udused hommikud ja uued lood, mida lugeda. Minu jaoks olid sel korral need lood pärit 1920-ndatest aastatest, kui Eestis hakati omariiklust välja ehitama ja võeti vastu esimene Eesti Vabariigi põhiseadus. Muutused toimusid samal ajal ka mujal maailmas. Ajastusse jääb Ameerikat tabanud suur börsikrahh koos ennenägematu majanduskriisiga, penitsilliini avastamine ja Tutanhamoni hauakabri avamine Howard Carteri poolt. Septembris on teie ees Alide Erteli „Muinelmad” (1929) ja Gertrude Benneti (Francis Stevensi) „Claimed” (1920).
Alide Ertel (1877-1955) oli nii prosaist kui ka näitekirjanik. Ta oli pärit jõukast perest, mis andis võimaluse saada hea haridus ja reisida ka maailmas ringi. Tema looming jaguneb suures plaanis kaastöödeks ajakirjandusväljaannetele ühiskondlikel teemadel ja ilukirjanduslikeks teosteks. Erteli perekond ja ka Alide ise panustasid aktiivselt ühiskonna ellu. Alide ei abiellunud kunagi ega loonud enda peret. Tema peamiseks pelgupaigaks jäi vanematekodu. Erteli esimene ilmunud raamat „Rooste” (1910) sai positiivse vastuvõtu osaliseks, mis motiveeris kirjutamisega jätkamist. Enne seda oli ta avaldanud mitmeid lugusid perioodikaväljaannetes. Edaspidi avaldatud loomingu suunal pidi Ertel aga võtma vastu pigem negatiivset tagasisidet. See mõjus talle heidutavalt ja ta loobus ka mõttest ennast kirjutamisega ära elatada. Ta jättis Tartu elu seljataha ja naasis kodutallu. Ühel hetkel pöördus Ertel siiski kirjutamise juurde tagasi ja 1929. aastal ilmus Heino Lehepuu kaunite illustratsioonidega kolmest kunstmuinasjutust koosnev jutukogu „Muinelmad”. Siinkohal artikli lugeja arvatavasti küsib, et miks ometi kajastan ma lastele mõeldud muinasjutukogu ja ehk oleks mõni teine teos või autor olnud parem valik. Juba avaldamise järel oli üheks kriitikanoodiks „Muinelmate” suunal see, et kolmest loos sobis lastele vaid üks. Lugedes pidin antud tähelepanekuga nõustuma, lastekirjandus see just ei ole. Autori kahjuks kaasnes selle raamatuga ka skandaal, mille põhjustas teise trükise jaoks mõeldud paberi kasutamine trükikoja poolt.
Gertrude Mabel Barrows Bennett (1884-1948) on peamiselt tuntud pseudonüümi Francis Stevens järgi. Ta sündis Minneapolises ja kuna pere seis polnud kiita, siis alustas ta varakult tööd stenograafina. Ta abiellus Briti ajakirjaniku Stewart Bennettiga, kes kahjuks lahkus õnnetuse tagajärjel varakult, jättes Gertrude vastsündinud tütrega üksi. Tema hilisemast elust ei ole palju teada. Peale isa surma tuli tal hoolitseda invaliidist ema eest. Oma tütre jättis ta teiste kasvatada, mis tingis ka nende üksteisest võõrdumise. Oma esimese sci-fi loo kirjutas ta 1904. aastal ja see avaldati ajakirjas Argosy. Barrowsist sai lühikese loomeperioodi jooksul ulmekirjanduse oluline teerajaja ja teda on nimetatud sünkfantaasiale (dark fantasy)aluse panijaks. Pseudonüüm Francis Stevens tekkis 1917. aastal, kui avaldati lugu „The Nightmare”, ja kuna lugu sai positiivse vastuvõtu osaliseks, siis Barrows jätkas antud pseudonüümi kasutamist. Aastatesse 1917-1920 jääb ka tema viljakaim loomeaeg.
„Muinelmad” on eelkõige väga ilus raamat kujunduse ja illustratsioonide poolest. Koosneb see kolmest jutust „Pruunmuinelm”, „Nõidmadu” ja „Imeõunad”. Alustan esmalt sõnast „muinelm”, see paistab olevat autori enda sõna, sest otsides ma ei leidnud viidet, et see oleks olnud kuidagi kasutuses. Selles osas ehk kirjeldab see ka neid jutte kõige paremini. Jutud on teistsugused, kohati ka veidrad. Neid saab lugeda kahel viisil – kergelt ja meelelahutuslikult või siis sügavamat allteksti analüüsides. Lastejutuks võib tõesti nimetada vaid kogumiku viimast lugu.
„Pruunmuinelm” jutustab saarel elavatest muinelmatest, kelle ema Tragöödia pidi nende juurest lahkuma, et järgneda oma igatsusele. Saarele satub Pruunmuinelm, kes alguses jääb küll sinna, kuid ühel päeval otsustab lahkuda. Tunnistan ausalt, et selle loo puhul oleks olnud väga huvitav kuulda autori enda tõlgendust. Enim jääb sellest kõlama mõte, et ei ole võimalik kedagi omada või sundida jääma, kui teisel on tahe lahkuda. „Nõidmaos” jutustab metsateelt leitud veritsev ja katkiste riietega kaunis naine enda pääsemisloo. Samas lõpus vihjab autor, justkui oleks see kõik olnud vaid unenägu, kus jutustaja oli näinud nõidmadu, tema tütreid ja sortsi ning nende hirmsaid kuningriike. Tegemist on kogumiku kõige pikema looga. Kummalisel kombel meenutas see eelmisel kuul loetud Susanna Clarke’i paari lugu, midagi oli jutustamise stiilis või loo olemuses sarnast. Maailm, mis esmalt näib glamuurne ja kaunis, kuid tegelikult on üdini mäda. „Imeõunad” räägib neljast poisist, kes kõik saavad endale valida õuna, mis kannavad endas ühte võimet. Üks valib iluõuna, teine varaõuna, kolmas tarkuseõuna ja neljas vaevaõuna. Aastate möödudes sirguvad poistest mehed ja nad kohtuvad aeg-ajalt uuesti. Kui kõik teised olid jätkuvalt enda poisipõlve valikutega rahul, siis varaõuna valinud Udol nii hästi ei läinud. Tulen taas selle juurde, et miks „Muinelmad”. Sellepärast, et autor oli katsetanud, proovinud ja kogemata jõudnud mingi fantaasia vormini, mis ei pruukinud olla küll veel hea, kuid mis oli omamoodi. Ertelil oli julgust proovida.
„Claimed” räägib noorest arstist Vanamanist, kes kutsutakse ootamatult rikka Jese Robinsoni juurde, kelle kaunis vennatütar Leilah on ainuke sugulane, kes raske iseloomuga vana meest suudab taluda. Robinsoni valduses on rohelisest karpi meenutav objekt, mille punased kirjad vahetavad asukohta vastavalt sellele, kuidas ese maha asetatakse. Ese tekitab sellega kokku puutunutele õõvastavaid hallutsinatsioone ja unenägusid, mis ajavad mõned neist hulluks. Vanamanil tekivad tunded Leilah’ vastu ja kui too koos onuga röövitakse, siis teeb ta kõik endast oleneva, et nad leida. Teekonna käigus saab ka selgemaks, kust roheline ese pärineb ja kelle see asi üles korjamise järel üles äratas. Loos on õudust, seiklust, hillitsetud armastust ja vastupidavust. Dr Vanaman ühest küljest jälestab Robinsoni, kuid hakkab otsustaval hetkel hindama vana mehe motot „mida tahan, seda ma saan ja mille saan, seda hoian”. Loo tegelased on tugevad, kaasa arvatud üdini hea Leilah, kes oma vaiksel viisil seda pidevalt demonstreerib.
Mõlemad autorid on omanäolised, ajastu mõistes ka isepäised ja suuremast massist eristuvad naised. Erteli esimese loo puhul on olemas teatavad puutepunktid Barrowsi omaga. Jesse Robinson kiskus kõik teised oma isikliku elu tragöödiasse, mille olemasolu ta ise ei tunnistanud. Tema silmis oli kõik kõige paremas korras. Tegelikult on kõigil siiski omad igatsused ja ühel hetkel lähevad nad neid otsima. Sellega ka ühised jooned sel korral piirduvad. Muus osas on teosed väga erinevad. Erteli lood on esimesel lugemisel kummalised, kuid ometi on neis mingi oma kiiksuga võlu. Barrows alustab jutustamist aeglasemas tempos, kuid siis toimub pööre ja lugu hakkab oluliselt kiiremini arenema. Lugedes ei ole otseselt tunda, et tekst on kirjutatud üle saja aasta tagasi, seda võiks pidada palju kaasaaegsemaks. Samuti võib Barrows tõesti olla parim kandidaat sünkfantaasiale aluse panijaks.
Vanematest ajastustest autoreid otsides olen hakanud aina rohkem mõtlema sellele, kui paju rohkem on meie eesti kirjandusajaloos huvitavaid autoreid, kuid laiemalt räägitakse vaid kitsast valikust. Me kuidagi ise köndistame Eesti kirjandusest rääkimisel selle minevikku. Ometi on selles nii palju põnevat, mida avastada. Siin tutvustatud autorite puhul tasub kindlasti tutvuda mõlema loominguga ja endal on taas plaan lugeda ka muid teoseid peale nimetatud kahe. Kaunist sügist ja häid lugemiselamusi!
Viited
Elu nagu algebra - Keel ja Kirjandus
Francis Stevens (Gertrude Barrows Bennett) (dunyazad-library.net)
