August algab tavaliselt veel suvelainel olles, kuid siis tuleb see esimene hommik, kui õhus on tunda, et sügis pole enam kaugel. Sealt edasi muutuvad õhtud aina hämaramaks ja ilmad ühe jahedamaks, kuni suvi ongi lõpuks möödas. Kapist tuleb uuesti välja otsida kampsunid ja õue enam paljajalu nii naljalt ei kipu. Eelnevatel kuudel lugesin artiklite tarbeks üsna mahukaid tekste ja augustis tundus, et tahaksin võtta veidi kergemalt. Karen Orlau jutud olid lugemist ootavas nimekirjas olnud juba mõnda aega ja nüüd tundus olevat just see õige kuu, et lugeda tema kogumik läbi. Susanna Clarke loominguga tutvusin esimest korda, lugedes tema viimast romaani „Piranesi“.
Augustirännakud on tagasi lähiminevikus, ajajärgus, mis algas 2YK hirmu ja aastanumbriga 2000. Sel korral toon teieni Karen Orlau “Sealtmaalt” (2002) ja Susanna Clarke’i “The Ladies of Grace Adieu and Other Stories” (2006).
Karen Orlau (pseudonüüm, sünd 1975) ulmeringkonnas tutvustamist ei vaja. Üheksakümnendate lõpus ja kahetuhandete alguses pälvis ta mitu Stalkerit, samasse ajajärku jääb ka tema kõige viljakam õudus- ja etnoulme loomeperiood. Karen Orlau on Reaktori intervjuudes ka avanud, miks ta aktiivselt enam ulmet ei kirjuta. Elu muutub, mille tõttu võivad muutuda ka huvid, ja antud juhul jääb vaid oletada, palju on Eesti kõhekirjandus sellest kaotanud.
Susanna Mary Clarke (sünd 1959) debüüt oli “Jonathan Strange & Mr Norrell” aastal 2004. Jonathan Strange sündis tegelikult juba aastal 1993, kuid kirjastuse tähelepanu köitis käsikiri alles 2003. aastal. Paar aastat hiljem ilmunud “The Ladies of Grace Adieu” lugude tegevus toimub samas Strange & Norrelli maailmas, kuid keskendub naistele ja võimetele, mida nad läbi nõiakunsti omavad. Siis pidas Clarke mõnda aega pausi ja avaldas alles 2020 oma järgmise teose “Piranesi”. Nii “Jonathan Strange & Mr Norrell” kui ka “Piranesi” on pärjatud Hugoga.
Karen Orlaud lugedes tulid mulle kohati meelde Herta Laipaiga jutud. Kogumikus “Sealtmaalt” on üksteist juttu, millest “Rannahiidsed” pälvis 2001. aastal Stalkeri. Esimene lugu “Mängureeglid” on lühike, kuid väga huvitava ideega ja ajastule kohane. Teine lugu “Habras ime” selgitab, mis võib tegelikult toimuda, kui krimiuudistes räägitakse, et mees pussitas oma naist (või vastupidi). Mitmed lood on poeetilised, kuid kannavad endas sügavat kurbust ja traagikat. “Lastelaulu” puhul süvenes see südantlõhestav nukrus loo arenedes aina rohkem. „Hirmu suured silmad“ oli seevastu teistmoodi kurblooline ja jättis lugejale ruumi edasi mõelda. Kaks minu jaoks kõige segasemat lugu olid „Erak ja nõid“ ning „Hingesugulane“. Mõlemad algasid paljulubavalt, kuid kummagi mõte ei jõudnud lõpuni minuni ega puudutanud sarnasel viisil nagu teised lood, kuid olid hoolimata sellest nauditavad lugeda.
Susanna Clarke alustab looga „The Ladies of Grace Adieu“, kus võib kohata ka härra Strange’i. Teistes lugudes Clarke teda ei maini, kuid väga väikese vihje leiab ühest jutust hoopis Giovanni Battista Piranesile ehk siis võib arvata, et mingi mõte “Piranesi” kirjutamiseks hakkas idanema juba siis. Lugu “Mrs. Mabb” annab kõige rohkem mõtteainet ja jääb küsimus, kas Venetia läheb ise hulluks või aetakse ta hulluks nõiakunsti abil. “Mr. Simonelli or The Fairy Widower” ja “John Uskglass and the Cumbrian Charcoal Burner” on kohati koomilised, hoolimata üldisest tumedast foonist. Clarkel on suurepärane võime lugu kaasahaaravalt jutustada.
Kogumike üldine stiil ja žanr on erinevad, kuid süvenedes on olemuselt sarnased. Orlau ja Clarke keskenduvad tegelastele, vahendades nende mälestusi ja lastes neil jutustada enda nägemuse loost. Mõlemad mängivad palju hallutsinatsioonidega ja kõigutavad tegelasi hulluse piirimail. Reaalsus seguneb somnambuulile omase seisundiga ja lõpuks ei saagi enam olla kindel, mis siis on „päris“ ja mis mitte. Mõlemad kasutavad ka murdekeelt või arhailist kõnepruuki. Orlau “Rannahiidsetes” on kasutatud murdekeelt, Clarke oma Rumplestiltskini loo ümberjutustuses “On Likerish Hill” kasutab seitsmeteistkümnenda sajandi kõneviisi. Nii Orlau kui ka Clarke kasutavad ära rahvapärimuse pärandit, põimides seda oskuslikult oma juttudesse. Mõlemad autorid jutustava lugusid oskuslikult, muutes sellega lugemise sujuvaks ja võimaldades märgata ka juttudes sisalduvaid nüansse. Soovitan lugeda mõlemaid jutukogusid. Clarke’i kogu pole eesti keelde tõlgitud, kuid ehk juhtub ka see kunagi. Sügisesse õhustikku sobivad mõlema autori lood ja aitavad pimenevaid õhtuid rikastada.
Viited
