“Sulid ja sulased” on Timo Talviku (tuntud ka kui Tim Hornet) kirjutatud lennukas noortekirjanduse piirimail olev ulmeseiklus. Lugu leiab aset alternatiiv-eestis, kus endiselt kehtib küll mõisa võim, kuid kiriku roll on kordades väiksem ja selle asemel omavad olulist rolli vähem või rohkem eesti mütoloogiast pärit haldjad ja muud üleloomulikud tegelased.
Väga trenditeadlikult nimetatud “Sulid ja Sulased” sisuks ei ole siiski sulide ja sulaste omavaheline konflikt või liit, vaid need tähistavad raamatu kahte osa. “Sulis” - raamatu osade pealkirjad on erinevalt raamatu omast ainsuses - kohtuvad Kärp ja Tõivet ning Kärp suudab enda üleinimlikku tähelepanuvõimet ja kiiret mõtlemist kasutades end Tõiveti sulaseks moosida. Koos rännates ja rändsulitsedes liiguvad nad ainult Tõiveti teada olevate eesmärkide poole, vahepeal üles korjates erinevaid maagilisi esemeid ja ka erinevate maagia kasutajate ning kollidega rinda pistes. “Sulases” järgitakse erinevate sulaste - ja Kärbi, kes on enamik aega sulase sulane - elu Revalis. Tõivet kasutab Kärpi, et üha rohkem hankida oma niigi rikkalikku võluasjade kogusse uusi ja samal ajal on nad mõlemad haldjate üha tihenevate võimumängude keskmes.
“Sulide ja Sulaste” tegevuspaigaks on Põhja-Eesti, eriti Lääne-Virumaal Käsmu ümbrus, ja Tallinn, raamatus Revali nime kandvana, lisaks veel merepõhi ja mõned teised eksootilised kohad. Huvitavaks teeb raamatu maailm, milles selline Põhja-Eesti asub, sellest tulevad tegelaste vahelised seosed. Siin on olemas või vähemalt mainitakse ära kõik, keda tänapäevases eesti ulmekirjanduses eesti mütoloogilisteks olenditeks peetakse, näkist maa-alusteni ning puugist libahundini, suurest sortimendist haldjatest rääkimata. Viruskundra on nende seas hea leid. Tavanimekirja kõrval esinevad veel põrgulised, saba ja sarvedega sündinud inimesed, kellest üks on Merekurat ehk Meku (sic!).
Raamatu 216 leheküljele ei mahu eriti elu üle mõtisklemist ega kulutata aega sisekaemusteks - kui ei aeta reisides lorijuttu, ei kavaldata kedagi üle või ei toimu mõnda võitlust, peetakse vähemalt plaane. Näiteks suhteliselt oluliste sündmuste üle järele mõtlemiseks leiab Kärp aega mõisa aidas puuki - kellest nad järjekordse skeemi läbi viimiseks on lubanud lahti saada - oodates. Arvestades, et ma lugesin raamatu ühe istumisega kaanest kaaneni läbi, see tempo hoidmine kahtlemata tõestas end.
Hulk osa raamatut on üles ehitatud tegelaste kavalusele ja õpivõimele, mõnel hetkel on tunne, et kavaluse ja (üle)kavaldamise ülistamine on autoril teoses omaette eesmärk. Ühel hetkel mõtleb Kärp Tõivetist kui kellestki, kes “ka Kaval-Antsu üle kavaldaks” samas kui päris palju uudset maagia kasutust ja Tõiveti hilisemaid saavutusi tuleneb Kärbi enda uuenduslikest ideedest. “Sulide ja Sulaste” maailmas on võluvõim ja võluasjad küll olulised, aga veelgi olulisem on, kuidas sa neid kasutad, mida suudad välja mõelda ja tähele panna ja siis omakorda enda tarbeks rakendada. Pärast seda, kui suur kivi sulle pähe kukub, on su võluvõimust reeglina vähe kasu.
“Suli” ega “Sulase” maagiasüsteemi ei ole ülearu lihtne liigitada ning neid süsteeme on pigem rohkem kui üks kõike mahutav suur vihmavari. See ei ole hard magic maailm, kus keegi mõõdaks maagiakulu puuda soola meetri võrra liigutamiseks. Osad neist maagiatest ega nende põhjustest või piiridest pole eriti täpselt, kui üldse, kirjeldatud ning oma võimu kohta tunduvad tegelastele liiga kergelt kätte tulema ning samas enamik aega keegi teine miskipärast justkui ei otsigi neid aktiivselt. Maagia ja maagiliste olendite virrvarris saab täpsemat aimu vaid sulastest, kes mõne haldja teenistusse astumise eest oma võluvõimu saavad.
“Sulide ja Sulaste” üheks positiivseks omapäraks on, et lisaks Kärbi kujunemisele näeme me ka raamatu põhiantagonisti, Kuldar Helgi kujunemist. Lugu sellest, kuidas heatahtlikust kuid veidi naiivsest poisist koletiseks saab, räägitakse läbi erinevate tagasivaadete ja maagiliste nägemuste. Ühele ettevaatamatule enda kaotamisele järgnevad üha uued ja kuigi ta jõuab välja sinna, kuhu ta kindlasti algselt ei soovinud jõuda - sel teekonnal astub ta kõik sammud teadlikult ise. Isegi kui taustal on tema isandast haldja pidev suunav nügimine.
Mida raamat vägagi tahaks on sisukam ja karmikäelisem toimetamine. Alternatiivmaailmade puhul ei saa muidugi väga rääkida ajaloolisest järjepidevusest aga võib siiski eeldada omavahel sobituvat ja koherentset maailma. Kui kokku on miksitud erinevate ajastute kombed või asjad, vähendab see maailma usutavust. Väga laialivalguv ja mitte väga hästi defineeritud ajaline raam ei aita kaasa. On raske olla samal ajal (paremal juhul) 1800ndate alguses ja lõpus.
Samamoodi on probleemiks ka vahel esinev tegelaste või loomade ootamatu ebaloogiline käitumine. Eriti halva ja markantse näitena muutub keset pingelist tagaajamist kärp korraga näriliseks … või siis tegelikult ikka ei muutu, lihtsalt autor mingil seletamatul põhjusel nimetab vahepeal kärpi (kärbiliste hulka kuuluvad veel näiteks saarmas, mäger ja ahm) näriliseks. Mitte söögiga, vaid lausa söögiks narrimine. Lisaks jahivad kärbid roomajaid ning on head ujujad.
Raamatu esitlusel ütles autor, et ta kirjutas lõppu nelja aasta jooksul korduvalt ümber, et saada variant, mis “töötaks”. Kas see õnnestus, on mõnel määral maitse küsimus. Praegune lõpp kindlasti paslik lõpp loole, on olemas nii suur lõpukaklus, maailma päästmine kui kavala trikiga võitmatuna näiva palju tugevama vastase üle kavaldamine ja võit. Teisest küljest enne suhteliselt stabiilselt liikunud lugu tabab ühel hetkel hokikepi efekt, kus pea igal järgmisel lehel on juba täiesti uus ja kõrgem võluvõimu tase, terve maailma saatust otsustatakse korraga Eestis ja mitme taustategelase (kui sedagi) roll muutub hetke jooksul ootamatult oluliseks. Paraku on eesti kirjanike üldine nõrkus - kõik peab olema maailma päästmine, päeva või kohaliku maanurga päästmine on miskipärast liiga väike.
