„Mürgitatud kuningas” ilmus Varrakult paar kuud tagasi ja kirjastus oli väga lahkelt valmis saatma mulle ühe eksemplari lugemiseks ja arvustamiseks. Raamat on teine osa Rundelli „Võimatute olendite” sarjast. Ka selle on tõlkinud Jüri Kolk, kes eestindas sarja esimese osa. Raamatu 312 lehekülge tundub noorele lugejale ehk hirmutav paksus, kuid hõre tekst ja lühikesed peatükid tagavad kiire lugemiselamuse. Illustraator Tomislav Tomic on selles raamatus köite lõppu kolinud bestiaariumis kõik need võimatud olendid hästi ellu äratanud. Kuigi kaanekujunduse rohelised ja kollased toonid on üks mu lemmikkombinatsioone, on esimese raamatu kaas minu meelest paremini õnnestunud.
„Mürgitatud kuningas” on sarja esimesest raamatust eraldiseisev lugu, mida sobib lugeda ka neil, kes esimest osa kätte pole jõudnud võtta. Esimesest raamatust tuttav maagilise maailma ja tavamaailma vahelise värava kaitsja, noor Christopher, leiab ühel päeval ärgates oma toast väikese tuttava lohe, kes poisi tagasi Arhipelaagi kamandab, uurima, miks seal lohed surevad. Teine peategelane Anya on noor printsess, kes elab isaga Arhipelaagis oma suhteliselt ebameeldiva vanaisa lossis. Varsti vanaisa tapetakse ja Anya isa lavastatakse tema surmas süüdi. Loomulikult hakkab pahategija jahtima ka Anyat, et ise kiiremas korras troonile tõusta. Seetõttu tüdruk põgeneb ja satub kokku Christopheriga. Üheskoos hakatakse lahendama nii kuningakojas üles kerkinud probleeme kui ka lohede surma mõistatust. „Mürgitatud kuningas” kohtume ka sarja esimesest osast tuttavate Iriani ja Nighthandiga, lisaks hunniku maagiliste olenditega, kellest tähtsaimad on ehk kuninglikud linnud gaganad, kes Anyaga alati koos käivad.
Sarnaselt esimesele raamatule edeneb ka selle loo sündmustik kiiresti ja haarab lugeja kergelt kaasa. Maailm ja tegelased on piisavalt huvitavad selleks, et köita ka sihtgrupist vanemat publikut. Autoril on õnnestunud luua mõned hästi meeldejäävad karakterid, kes küll kahjuks ei ole peategelastest lapsed, vaid hoopis kõrvaltegelased nagu kartmatu berserk Nighthand või tema ustav kaaslane Ratwin, kelle omapärast kõnestiili on tõlkija hästi suutnud edasi anda.
Kuigi lugesin raamatut huviga, oli selles ka asju, mis mind häirima hakkasid, näiteks kõik need võimatud olendid. Bestiaariumis loendasin neid kokku kolmkümmend kaheksa erinevat liiki, millest enamikku on raamatus mainitud vaid möödaminnes. Kui ei olnud just tegemist levinumatest mütoloogiatest tuttavate tegelastega, osutus minu jaoks võimatuks meelde jätta, kes on kes. Mul ei olnud küll viitsimist iga väiksema viite peale bestiaariumit lehitsema hakata, et aru saada, kellest jutt käib. Nii jäigi lugemise ajal minu vaimusilmas jooksvasse filmi mõni must auk olendite kohale, keda autor loos piisavalt hästi ei kirjeldanud. Aga loodetavasti on teised lugejad virgemad kui mina ja on endale kõik erinevad elukad juba esimese raamatuga selgeks teinud.
Teiseks tundus lugu ise mulle üpris pinnapeale. Tõsi, lastele mõeldud lood ei peagi alati sisaldama elumuutvaid tõdesid, kuid minu meelest on parimad lasteraamatud need, milles on sügavam tähenduskiht ka täiskasvanud lugejale. Minu jaoks oli loos kaks olulist sõnumit – Anyat tabanud mõistmine, et kättemaks hävitaks tema enda elu, ja Nighthandi avastus, et armastus on kõige suurem risk maailmas. Neist viimane oli see, mida pean täiskasvanule mõeldud tähenduskihiks ja mis mulle kui vanemale lugejale rõõmu pakkus. Oleksin aga selliseid mõtteid tahtnud rohkem näha, mitte ajama neid taga ühekaupa nagu Toots saiast rosinaid.
Samuti tundus mulle, et see lugu oli tugevalt Anya poole kaldu. Christopherile pühendas autor loo viisteist esimest lehekülge, mille järel lugesin seitsekümmend lehekülge järjest Anyast. Mulle oleks meeldinud pisut enam tasakaalu, kui lool juba kaks peategelast oli.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et tegemist on täiesti korraliku lasteraamatuga. Lugu on piisavalt lühike selleks, et seda soovitada lastele, keda fantaasiakirjanduse sageli paksud köited on varem sellest žanrist eemale peletanud. Raamat sobib hästi mõlemast soost lastele, sest nii poistel kui ka tüdrukutel on üks peategelane, kellega samastuda. Täiskasvanud lugeja võib aga end raamatut lõpetades leida pisut pettununa, sest ootas sellest midagi enamat.
