Haavatu lamas koos laipadega põõsaste varjus, aga kärbsed olid ta muidugi sellest hoolimata üles leidnud. Lõhnas nagu ta hiliskevadiste lahingute järel ikka lõhnab.
Lõikajal olid kaitsekindad juba käes. Parimat sorti, säärased, mida pole puudutades märgatagi. Ka lõikaja sinine kombinesoon oli klanni tehnikute parim. Päris pagana hea. Nõnda oli ta enamikust sõdalastest, keda ta aitas, paremini varustatud. Vahel mõtles ta, kas nood sõdalased seda märkavad – ja kas nad vast panevad pahaks.
Aga enamasti ei olnud nad halvakspanu väljendamiseks vormis ja see ei lugenud palju nii ehk nii.
Ta laskus haavatu kõrvale põlvili, tõrjus sumisevad putukad eemale ja vaatas sõdurile näkku. See oli tüdruk, noor ja isegi kiivri iseloomutu kumeruse varjus hingematvalt ilus. Nii ilus, et lõikaja otsis automaatselt tema kaitserüült aadlimärki, sest tavaliselt ei sündinud nii kaunis nägu inimesega kaasa, vaid oli plastilise kirurgia saavutus.
Kuid neiu kandis oma varjuhallil turvisel ainult Mieczyslawide alamseersandi punaseid paguneid ja hingas kahinal, suured mustad silmad lõikaja näole pööratud.
„Päevast!” kähises ta ja püüdis naeratada. Tema hambad olid verised.
Lõikaja võttis ümbrisest puhta patsu.
„Tere päevast sullegi,” vastas ta. „Hammusta seda!” Alamseersant pilgutas paar korda nõustuvalt silmi ja avas veidi suud. Lõikaja lükkas patsu neiu hammaste vahele ning libistas ettevaatlikult sõrmed sõduri turviskombe kaelusesse. Hoidis tugevasti ja tõmbas teise käega parempoolse luku kuni põlveni lahti.
Seal, kus laeng oli kombinesooni sisse tunginud, olid lukk ja turvis ositi üksteisesse sulanud ja lõikaja pidi noaga kaasa aitama.
Sõduri keha tõmbus valust krampi. Lõualihased naha all paisusid, kui ta hambad kõvasti patsu vajutas, nii et see karje summutas. Lõikaja lausus lohutuse – „ma tean, et see on ebamugav, aga ma teen kiiresti” – sama sisseharjunud sõnad kui „tere päevast” –, lülitas prillid sisse ning vaatas, mis lõhutud turvise all oli. Tema käed puudutasid kergelt küsitavaid kohti, laskmata end segada alamseersandi tagasi hammustatud oigamisest, ning ta arvestas mõttes kahjud ja kasud kokku.
Purustatud reis tasuks isegi lappimist ja kopsu lõhkunud ribimurrud ei olnud samuti lootusetud, aga teda oleks sellise kopsuga üsna jama konservida. Ning kuna vaagnaluu oli samuti mõrasid täis ja verekaotus suur ning tegu siiski lihtsalt klannitu allohvitseriga...
Lõikaja tõstis kombinesooni esiosa taas tüdruku lõhutud ja verist keha katma.
„Sa oled koledasti pihta saanud,” ütles ta, lükkas prillid üles ja võttis ettevaatlikult patsu sõduri suust välja. „Ma saan sind aidata vaid ühel moel. Valu saab otsa ja Looja valgus ootab!”
Sõdur hingas kahinal – ilmselt kopsuvigastuse tõttu –, hambad irevil.
„Vett,” palus ta karedalt. Nii ilusa noore tüdruku kohta oli tal madal hääl. Küllap olnuks see vabalt kõlades sama kaunis kui ta nägu.
Lõikaja noogutas, avas pudelinoka ning kergitas haavatu pead, et too neelata saaks. Alati oli hea, kui nad juua tahtsid, see säästis talle viimase vabanduse ja teadva pilgu, kui ta kas süstla või noaga tegi, mida tegema pidi.
Haavatud sõdur lonksas raskustega, peaaegu vedelikku uppudes. Lõikaja hoidis tema pead ja pomises: „Sina, kes sa oled loonud maailmad ja ajad, võta vastu see hing, kes otsib valgust ja soojust ning anna talle andeks tema võlad, sest me kõik oleme vaid lapsed su ees ja otsime lohutust...”, ning kui ta palve lõpetas, oli selle sõduri jaoks kõik möödas.
Lõikaja tõusis, kontrollis igaks juhuks üle ülejäänud kehad – kõik surnud, enamik mitmeks tükikski rebitud –, pakkis oma varustuse kiiresti taas kokku ja kuulatas. Vahel oli kergem lähtuda omaenda meelte antavast informatsioonist kui loota tehnoloogiliste eluotsijate peale.
Seejärel pöördus naine tagasi võrri juurde.
Ta oli kuulnud päris palju eluhääli, aga need olid kõik lahinguhelid. Kusagil kagusuunas oli võitlus ikka veel pooleli. Lehe ja Varre sõjavägi koos Mieczyslawidest liitlastega Boudica ja nende planetaarse armee vastu.
Tal polnud aimugi, kes võidab. Isegi ettekujutus sõja põhjustest jäi häguseks. Iga neetud sõja taga oli sada ja nelikümmend neli salajast tagamaad lisaks usule ja vanadele vaenudele ning kõik need võis kokku võtta sõnadega „Süsteemide poliitika“.
Lõikaja ei jaksanud sel silma peal hoida.
Ta tõstis võrri ukse üles ning astus sisse, istus oma kohale ja libistas sõrmed üle ekraani.
Jah, kagus, otse mäestiku eel oli lahingtegevus veel käimas. Sealsamas, kaardi alumises nurgas näitas olema palju, väga palju haavatuid ning väga vähe liikumist nii elusal kui tehnoloogilisel väljal. Kui töötada kiiresti, võis mõndagi ära teha.
Lõikaja lükkas patsu puhastisse, võttis pea kohalt ehtsa veega pudeli ja jõi. Müksas siis võrri käima. Läks aeglaselt, kilbid põhjas ja käsitsijuhtimisel.
Kildpommid, mille vastu aitavad ainult kilbid, kilbid aga pole igavesed. Ja võimsuse lõppedes läbi läinud, tugevdab purunev kilp talle sihitud laengu mitmekordseks.
Kuitahes võimsate kestevlaengute vastu aitavad muidugi lainekilbid, mis aga ei aita jälle tuli-, raie- ega lõikerelvade vastu, kildudest rääkimata.
Kusagil lõikaja vasema kulmu taga kogus hoogu peavalu, aga ta ei vaigistanud seda ei tableti ega tilgaga.
Naine töötas valust kannustatuna sageli täpsemalt ja kiiremini. Ja kui see ei olnud tavaline peavalu, vaid lähenev nägemus, ei tahtnud ta end sellele pimedaks teha.
Võrr põikas mööda allalastud ristlejast, mis kõrgus maas nagu koletislik kõrbenud hiidrahn. Kiire elukontroll, aga ei midagi. Ilmselt maandus meeskond jullaga ja suri või jäi ellu kusagil mujal. Siis laskus ta madalamale ja pööras rippuvate okstega urbepuude alla.
Isegi kui sa sõidad lõikajavõrril, mil on peal ligi ruutmeetri suurune templi kaksikspiraal ja saatja annab pidevalt välja med-abi koodi, ei tasu lahinguväljadele väga kõrgelt ja lagedalt läheneda – mõni meelemõistuse kaotanu laseb lähenejat märgates tolle lihtsalt alla, hoolimata põrmugi sellest, kas tegu on omade või võõraste või hoopis elusäilitusbussiga.
Nii sõitis lõikaja madalal, suurematest okstest mööda põigeldes. Tema juustealune sügeles – higi ja sopp ja rasu nagu hommikust õhtuni väljas tööd teinul.
Kui võrr jõudis paika, kus esimesed haavatud ekraanil vilkuma hakkasid, pidas naine sõiduki kinni, vajutas templikoodi laiema riba peal heliliseks ning võttis soomuse maha. Kilp meelitab külge laiskade skaneerijate rünnakuid.
Ta oli väsinud, väsinud, väsinud. Surus korraks sõrmed kahele poole kulmude sisenurkadesse ja vajutas need ninajuurele kokku, nii et pruunile nahale jäid küünejäljed. See leevendas peavalu.
Vilkuvaid märke ekraanil oli kohutavalt palju.
Pilt, mille poole ta suundus, pidi olema väga kole.
See ei olnud hullem, kui ta oodanud oli. Aga ka mitte midagi meeldivat.
Võrrist välja astudes kuulis ta üle templikoodi kohe ka hääli: ühtlast, pauside ja modulatsioonierinevusteta karjumist paljudest suudest, mürinat ja midagi, mis kõlas, nagu pureleksid tema lähedal omavahel mingid loomad.
Esimesed kehad, mida ta kohtas, olid eemale, põõsastikku ja puude vahele roomanud, aga mitte piisavalt kaugele jõudnud.
Ja kui ta põõsaste vahelt välja nägema hakkas: oh!
Kehi oli sõna tõsises mõttes üksteise otsas, kuhjades, ja ebaühtlase julma vaibana maapinnal nii kaugele, kui silm oskas eksida. Lõhn nii raske, et kogu või pihku.
Lõikaja jäi korraks seisma, püüdes koletislikust tööst, mis ees seisab, ülevaadet saada.
Siis mõistis, et see ei ole tark tegu, ning põlvitas lihtsalt ühe halava, Lehe ja Varre hallikasrohelist kombinesooni kandva sõduri kõrvale, vaatas tolle väändunud asendis keha, köndiks põlenud kätt, pisarate ja pori all õudusest halli nägu – ning ei hakanud patsu ega süstlaga vaeva nägemagi. Ta võttis mehe terve käe, luges talle palve, kinnitas, et Looja võtab ta enda juurde, ja kasutas nuga. Kõige kiirem.
Siin oli suurem pauk käinud. Haavad olid peamiselt ülerõhust tulenevad luumurrud ja rängad põletused: võib-olla nii, nagu oleks korraga läbi lastud suur kilp, nii et plahvatus tabas tervet rühma korraga.
Ta pöördus uue oigaja poole. Tolle põletused olid mõõdukad, vähem kui veerandil kehapinnal, purunenud pleksiga kiiver peast lennanud ja pool heledatest juustest koos peanahaga kõrbenud. Hiljuti veel kena, vaid paarist vistrikust rikutud noorukinägu nüüd poolenisti lahtine haav, näokatte killud sellest välja turritamas. Lõikaja hoidis sõduri vasemat kätt ning lubas, et kõik saab korda, see on ainult valu, varsti tulevad koristajad. Paremat pihku pigistas noormees ikka veel relva ümber ja lubas pooleldi arusaamatu lalinaga kohe jalule saada, kohe edasi minna, kohe.
Naine uinutas-konserveeris ta kärmesti ja kinnitas sõduri kaeluse külge kutsuja, et koristajad teaksid: see siin on üle vaadatud, tasub ravida, viige haiglasse.
Oleneb hetkekaadrist ja sellest, kuidas neil aega on; kas vaba patrull hakkab ühe kutsungi peale siiapoole tulema. Aga lõikajal polnud kahtlust, et varsti paigaldab ta uusi kutsujaid piisavalt, et vähemalt üks buss lähiajal kohale tuleks, võib-olla ka rohkem.
Konserv peab vast 5–6 tundi, siis hakkab jahutav löga ära vajuma – aga haiglani hoiab elus ja edasi tegelevad juba arstid.
Ta liikus edasi.
Ja veel edasi.
Pühkis end vahepeal ühe kasutatud patsuga enam-vähem puhtaks, sest kuni haavatu on enam-vähem selge teadvuse juures, ei meeldi talle, kui halastustöötaja põlvitab ta kõrvale eelmiste surijate verest aurates.
Tuikamine naise peas hakkas koonduma tihedaks teravaks valukiireks, mis võtab ühel hetkel oma intensiivsusega silmanägemise, aga järgmisel annab selle jälle tagasi. Valus valu, aga mitte vastik, ahastusttekitav valu. Seda võis kannatada.
Silmanurgast nägi lõikaja midagi kuldset virvendamas. Seal aimdus see puhkus, mis ootas surijate lahkuvaid hingi, ja naine naeratas omaette.
Boudica sõdurid olid ühte kogunenud, nemad moodustasidki neid kuhje, mis kohati kergelt liikusid, meenutades vakladest kubisevat liha. Lõikaja ei peljanud vaklu, aga need poolelus-poolsurnud inimkehade hunnikud olid alati päris karmid.
Tal polnud kaasas midagi, mida tõstukina kasutada kõlbaks, nii et ta pidi kuhjad surnute elavatest eraldamiseks omaenda füüsilise jõuga laiali tõstma. See võttis aega – piinades vaevlevatele sõduritele nii väärtuslikku aega – ning tal oli mitmel korral kiusatus lihtsalt aort kuhja all tõmbleval jalal või siis mõni käsi läbi lõigata – aga ta pomises vaid raevukalt Jumala nime ja sikutas.
Ta ei olnud just kleenuke ja nõdruke naine, aga ka mitte suur ja vägev lihasemägi, ning osad neist kehadest olid juba kangestuma hakanud.
Sõdur, kes oli nende vahel elus, oli seevastu küll suurt kasvu vägev lihasemägi. Teda olid raiunud mõõgad ning tabanud kuulid – nii palju kordi, et leitnandisümbolitega turviskombinesoon oli rebenenud ja auke täis, kiiver kapuutsiks lõtvunud. Mees oli suur, pikad mustad juuksed verest märjad, ja kaame nahaga, millel higi oli kuivada jõudnud. Ta oli oma alumisest huulest läbi hammustanud ja sealt nirises tumedasse habemesse värsket punast verd. Lumivalgeke, mõtles naine eemalolevalt.
„Hoolid sa palvest, sõdur?” küsis ta siis, sõrmed vigastatu kaelal tõstmispingutusest värisemas. Mees vahtis teda oma segaste pruunide silmadega ning tema põsest jooksis läbi vabin. Lõikaja ootas. Siis võitles haavatu endast välja peavangutuse ja koos sellega õnnestus tal ka hääl tagasi saada.
„Ei hooli keda kuraditki, naine. Neetud vetikad... Tee oma noatöö ära!”
Lõikaja noogutas, lõikas ja palvetas leitnandi eest mõttes. Polnud tema asi segada end Boudica inimeste uskudesse ja uskumatusse, aga nemadki olid sama ehtsad nagu ükskõik kes. Ta lohistas suure mehe ülejäänud hunnikult maha ja katsus alumistel lihtsalt läbi kõik pulsid, mida leidis.
„Kuule, Koger,” ütles Leonore tema kõrvas. „Sa oled juba Zurma orus platsi peal väljas? Sina panid need kutsujad?”
„Panin,” vastas Koger, tõmmates murdunud jäsemete kohalt veidralt järeleandliku – nagu kummivoolikud, tõega – ja elajalike mõõgahoopidega läbi raiutud keha eemale kaame noormehe pealt, kelle univorm oli värvuselt midagi roosaka ja lillaka vahel ja kandis lisaks kaptenipagunitele Boudica peremärki. „Zurma, ütlesid sa? Zurma org? No … on see aga kohane nimi. Siin on päris põrgu lahti olnud. Surnud aadlikud platsil laiali ja puha. Abi kuluks ära.”
