Tõlkija Grethel Vahesaar

Pilgrim 2025, 384 lk

Seda raamatut tutvustatakse igal pool kui „Keanu Reevesi ja China Miéville’i žanripiire ületavat ja pinevusest pakatav New York Timesi menukit, mis on inspireeritud koomiksisarjast „BRZRKR“.“ Kuna mind koomiksid pigem ei huvita, siis ma guugeldasin alles tükilt hiljem ja sain teada, et see ongi Keanu kirjutatud asi... Ja et ta on seda teinud juba mitu aastat ja hullult menukas on. Mis paneb mind küsima, et mis Mieville’il veel teha jäi?

Ma ei tea peaaegu mitte midagi koomiksitest (kui Olimar Kallase omad välja arvata) ning see žanr ei ole pigem minu eelistus. Aga kui natuke mõtiskleda, siis midagi koomiksilikku vilksab tekstist läbi küll, kadreering, kui soovite.

Ma tean pisut Põhjala mütoloogiast ja viikingitest, seega ma umbes kujutan ette, kes-mis on berserk. Aga see väga ei aita.

Ja ma jään nüüd tagasihoidlikult väga sügavalt eriarvamusele selle „pinevusest pakatav“ osas. Kui ma olin 150 lk jõudnud, siis pidin tunnistama, et mul on igav. Ja juba tükk aega.

Tagasivaateliselt võib öelda, et lugu hakkab jooksma alles umbes 250lk kanti. Siis tekib mingi liinide sidusus ja asjad hakkavad jooksma. Enne seda on nagu mingi kuramuse udus kobamine feat X-files.

Sisust – on üks mees, Unute (tuntud ka kui B), kes on surematu, aga ihkab surelikkust. Tagakaanetutvustusest saab lugeja vihje, et „Üks USA salajane sõjaväebaas on lubanud teda selles osas aidata. Vastutasuks peab ta ka neid aitama, aga kui üks vägagi surelik sõdur surnust üles ärkab, viitab see jõule, mis on isegi B-st mõistatuslikum. Mis on vähemalt sama tugev. Ja millel on oma plaan.“ No see USA salajase sõjaväebaasi ja Unute diil imbub kuidagi väga hillitsetult ridade vahelt välja ja ka alles raamatu teises pooles. Enne seda ei saa muffigi aru. Jube tampimine käib, väga graafiliste kirjeldustega.

Loo struktuur ongi vahelduvad peatükid tapmiste ja tagaajamistega, siis vahepeal on mingid mütoloogilised unenäod (mis on täpselt sama kompaktsed nagu balletitunnis langetõvehoo saanud meduus), siis on Asjalik Tegutsemine sõjaväebaasis, kus Otsitakse Midagi – loomulikult on ka mingi Naine – , siis on vahele pikitud mingeid üldmääratlusega isikulugusid, mis väga tinglikult lõpuks kuidagi justnagu jooksevad kokku. Stiili mõttes.

Ja siis on B sisemine heietus.

Ja siis kõik kordub.

Ja siis on see igavesti taassündiv Sulawesi hirvsiga ning tema äikesejumalalt väljakepitud pool(?)vennast mees, kes ongi Unute. Neil on mingi seos. Aga mitte midagi ei saa aru, sest siga ja mees on nagu päkapikk ja tema maja, kogu aeg liikvel, kogu aeg kadunud ja üks on jube vihane ning teine elust väsinud, mis on irooniline, sest ta on ju surm. Võib-olla?

Nojah, aga selleks, et aru saada, miks üleüldse see hirvsiga, peab lugeja minema ja guugeldama seda looma, saama teada, et elukas elab ainult Sulawesi saartel, ja kui lugeja siis vähegi nupukas on, läheb ja guugeldab ta Sulawesi mütoloogiat. Et miks babirussa. Lisaks siis Põhjamaade omale. Ja sumerite omale. Ja Assüüriale. Ja põlisameeriklaste omale.

No ja siis on see juba Keanu filmipärandi kiht, mida lihtsalt ei saa märkamata jätta, kui mõnda ta filmi näinud oled – et on Matrix (kõik 4 osa) ja John Wick (ka vist 4 osa), see purunematu superkangelane, kes on pikka kasvu, tumedates riietes (teinekord tumedas mantlis), kahvatu naha ja laubale langeva mustja juuksekahluga. Ja kellel on tumedad väsinud silmad. Mõnikord on tal ka habe. Ja siis ta käib kuskilt munast ümber sündimas... Ja igal pool on mingit läga. Või veri ja kellegi kehaosad.

Me ju kõik oleme seda näinud, IMAXis ja Dolbiga.

Ma ei ole kunagi väga aru saanud, kuidas tandemkirjutamine käib. Et kes mida ja kes kuidas... Tekstis on märgatavad kaks erinevat stilistilist kihistust ja ma ei saa midagi parata, kui ma loen sinna sisse selle osa, mida ma Mieville’ist tean-mäletan (noh, ainult 2 lugu – „Linn ja linn“ ning „Perdido tänava jaam“) ja siis selle, et Keanu Reeves on otsapidi põlisameeriklane. Ja on Hollywood. Ning koomiksid. Kaks viimast armastavad lausa kohhhutaval kombel tapmist ja tagaajamist.

Aga kumba see loomislugude paleogalaktiline haare rohkem vaevas...? Ma millegipärast arvan, et Keanut, aga tont seda teab.

Tagakaanel lubatakse veel: „B teekonda kirjeldavasse loosse on põimitud igasuguseid mälukillukesi. Jutustus sisaldab ka teiste tegelaste lugusid B kohta, nende kohtumistest või elust koos B-ga; lülitub vastavalt vajadusele kolmanda isiku vaatest jutustaja või teise isiku vaatesse; hüpleb erinevate ajastute, riikide, kultuuride ja usundite vahel; uurib sugu ja seksuaalsust, rassi ja seisust; esitab inimkonna kohta küsimusi, millele pole üheseid vastuseid. Ja mis kõige tähtsam – pakub arvukalt vaatenurki B ja selle kohta, kas ja mil määral ta üldse inimene on. See kõik on täienduseks B enda põhjalikule sisekaemusele. Kuid kõigil on hääl, isegi sõna otseses mõttes hääletutel.“

Ma ei ole eriline ulmefänn, aga ma ei ole vist kunagi nii amorfse aegruumiga lugu kohanud. Siin ei ole aja- ega kosmoserännakut, siis kogu aeg ujutakse edasi-tagasi, ajas ja ruumis, ringiratast, uuesti edasi-tagasi ja siis mööda nihkespiraale.

Jutustaja vaatepunktid on esimene, teine ja kolmas isik ja see hakkab ühel hetkel väga väsitama. Kuigi seal on oma loogika.

Sugu ja seksuaalsus on väga ebamäärane ning keskmise Hollywoodi jaoks ... vähevõitu. Aga ega sinna tapmise ja sea tagaajamise vahele väga palju mingit muud füüsilist aktiivsust ei paki ka.

Äkki kirjutajad tahtsid kõike ja liiga palju? Et silme ees on selline gaimanlik „Ameerika jumalate“ segaste suhete ja põlvnemisega eepos, mis on kokku traageldatud klassikalise USA vägede poolt juhitud militaarapokalüpsisega, aga nagu ei kuku need tükid kuidagi kokku. Sellise ambitsiooni tunne jääb lugedes kohati küll.

Kõikidel kihtidel on oma lugu ja need ei ole halvad lood, aga...

Kui ma lõpetasin siis... ega ma ei teagi, kas või kuidas oleks seda kõike saanud lühendada. Lõpuks need ajaloolised persooniloodki nagu kuidagi natuke hakkasid kandma, sest, noh, massist tilgub lõpuks rütm välja, aga...

Stephen King ütles, et sõnade puhul on kuldreegel see, et üleliigne tuleb julmalt välja visata. „Mujalmaa raamat“ tundub nagu innuka esmakirjutaja esimene elutöö, kuhu on absoluutselt kõik, mis on kokku kirjutatud – Keanu puhul siis u 4 aasta jooksul – alles jäetud. Sõna on püha. Ja autor ei taha ära surra.

Ja jälle ma mõtlen, et kuidas nad kirjutasid?

Ükskõik, kust otsida, esitletakse seda raamatut kui Keanu Reevesi tööd, kus midagi tegi ka China Mieville. Wiki ka kinnitab, et Keanul oli idee, ta fännas Mieville’i ja tegi koostöö ettepaneku. Nii et ikkagi Keanu projekt.

Kas keegi ei julenud Keanule öelda, et: „Tead, mees, roogime siit nüüd tibake värki välja. Liiga palju hüperboole, liiga palju sünonümeerimist ja liiga palju seda amorfset indiaani unenäopüüdjasse kinni jäänud palavikunägemust, mida sa oled sõnadesse pannud. Ei, mees, see ei ole halb, see on väga... omapärane. Kohati ka... huvitav. A võtame nats maha. Tead küll – kõike ei pea kirja panema ja ära trükkima. Ja ei ole vaja raamatu lõppu panna eepilist heietust elu mõtte, universumi kujunemise ja inimeste väljamõeldud nähtamatute sõprade (tuntud ka kui jumalad) hingeelu ainetel. No see dialoog, mida Hollywoodi filmides peetakse tavaliselt siis, kui kogu inimkonda hävitava pommi lõhkemiseni on jäänud 27 sekundit, kangelane on pahalase lukustanud põlvehaardega poolnelsonisse ja peab talle nüüd kõik hinge pealt ära rääkima, enne kui ta alles jäänud vaba käega selle kuradi juhtme läbi lõikab. No selle sinise. Või oli see punane? ... ee.. sinine? Noh..? Jah, punane. Ja tegelikult me peame veel rääkima minu emast...“

Mees – anna nüüd toimetajale vabad käed! Selle eest talle makstaksegi.

Ma sõna otseses mõttes närisin ennast sellest loost läbi. Sest mulle näitlejana Keanu meeldib ja kuigi ma ulmet ei loe, siis Mieville’i kaks maakeelset asja on mulle ka väga meeldinud.

Aga no issand, anna kannatust ja kunsthambaid! Seda ikka andis järada.

A ulmikutele, ma pakun, raudselt meeldib. Faking eepiline lugu!

(Ei, noh, tegelikult ka ei olnud ju paha. Lihtsalt... oeh.)