Artikli teema tuli mulle pähe, kui lugesin Kir Bulõtšovi juttu "Nõukogude rahva ühtne tahe", mis eesti keeles ilmus 2023. aasta kogumikus "Professor Kozarini kroon". Jutus teatavad tulnukad NSV Liidu, Hiina ja USA kõigile elanikele, et määratud päeval ja kellaajal tohib igaüks mõelda ühe surnud inimese peale. Keda kõige rohkem soovitakse, ärkab ellu. Iga riik elustab ühe inimese.
Jutu peategelane on NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo, tollane Nõukogude Liidu tegelik võim. Tegevus toimub Brežnevi viimastel eluaastatel ja Brežnevit kujutatakse heatahtliku idioodina, kes ta ju oma elu lõpus oligi. Poliitbüroo liikmed olid tollal rahvale teada umbes sama hästi kui tänapäeval valitsuse liikmed, nime poolest pareminigi, sest nad vahetusid harvem.
Jutustatakse, keda valitsused promoma hakkavad (Karl Marx, Sun Yatsen ja Abraham Lincoln) ning kelle rahvas tegelikult valib (Vladimir Võssotski, Konfutsius ja Marilyn Monroe). Valitsuste peamine mure on see, et ei valitaks Leninit, Stalinit ega Mao Zedongi.
Pärast lugemist hakkasin mõtlema: kui minul oleks võimalus ainuisikuliselt üks inimene elustada – kellele ma annaksin uue elu?
Esimesena tuli pähe minu isa. Öeldakse jutuski välja ilmselgelt vääraks osutuv mõte, et igaüks soovib oma lähedast. Aga siis loobusin. Võtsin eesmärgiks ikkagi oma sooviga eesti rahvale võimalikult palju kasu tuua. Minu isa oli küll suurepärane inimene, aga ta oleks ikkagi kõigest 75-aastane pensionär, kes ei saaks enam maailmale palju anda. Soovida tuleb kedagi nooremat.
Täheldasin, et jutus soovitasid valitsused vanu inimesi (Marx suri 64-aastaselt, Yatsen 58-aastaselt ja Lincoln 56-aastaselt), rahvas valis nooremaid (Konfutsius 71-72, Monroe 36, Võssotski 42). Nagu ikka, rahvas oli valitsustest targem.
Siis täheldasin, et probleem pole üheselt määratud. Pealtnäha oleks hea mõte elustada Raimond Valgre, kes suri kõigest 36-aastaselt ja kui ta veel mitukümmend aastat elaks, jõuaks ta sadu imekauneid laule luua – mulle tema laulud meeldivad. Ainult kas see oleks nii? Ta oli elu lõpul alkohoolik. Kui ta elustuks – kas ta ärkaks ellu alkohoolikuna ja sureks mõne aasta pärast teist korda viinatõppe? Või ärkaks ta absoluutselt tervena, viinapahest vabana? Ei tea. Edaspidises arvestan halvemaga.
Sellepärast ei pruukinud Marilyn Monroegi olla teab kui tark valik, tal hakkas välja kujunema narkomaania, viimasel eluaastal oli ta ravil nii mitmes tavahaiglas kui hullumajas, kardetavasti võis temagi noorusest hoolimata elamiseks liiga haige olla. Tegelikult jõi Võssotskigi ennast pikkamööda surnuks. Ja analoogilisel põhjusel ei tohiks soovida Lydia Koidulat (42), kes suri rinnavähki, aga arstide soovitatud morfiumist kujunes tal lõpuks sõltuvus. Kuigi tiisikus on tänapäeval ravitav, jätame kõrvale kõik noored tiisikusse surnud geeniused Kristjan Jaak Petersonist (21) üle Erik Obermanni (21) kuni Ilmi Kollani (21).
Mõte oleks elustada mingi esimesel eluaastal surnud laps, temal vähemalt polnud kahjulikke harjumusi. Ent sellisel võivad olla kaasasündinud tervisehäired, mis soodustasid varajast surma, pealegi tuleks niisugust palju aastaid kasvatada, enne kui temast asja hakkab saama. Kas ei võiks võtta mingi täiskasvanud inimese, keda pole enam kasvatada tarvis?
Tehnikaülikoolis olin samas rühmas poisiga, kes suri kohe esimesel kursusel. Käisin kogu rühmaga tema matusel. Tema nimi on mul hakanud meelest ära minema, aga hääl on siiamaale kõrvus. Ta osales kevadel orienteerumisvõistlusel Jüriöö jooksul ja jooksis ennast surnuks. Tema oli kuni surmani terve ja pealegi andekas, temast saanuks IT-spets, keda rahvale hädasti vaja on. Ning kuna ta oli esimesel kursusel, saaks ta kohe õppima hakata kõige moodsamaid programmeerimiskeeli ja -tehnikaid. Või kas oli ikka terve? Äkki tal oli mingi südame anomaalia, mis ei lubanud pingutada? Ma ei tea. Ma ei julge teda valida. Minu tuttavate ja sugulaste seas sobivat inimest lihtsalt pole, pean valima võhivõõraste seast.
Mul käis peast läbi Lembitu, aga tema suri üle 800 aasta tagasi ja temal oleks raske kohaneda tänapäeva täiesti teistsuguse ühiskonnaga, rääkimata juba sellest, et eesti keel on vahepeal päris palju muutunud. Isegi Koidula ei tunneks end tänapäeva eesti keeles koduselt. Piirdugem siiski viimase sajakonna või natuke enama aastaga.
Bulõtšovi jutus oli märkimisväärne rahva toetus Aleksandr Puškinil (37) ja Martin Luther Kingil (39). Need oleksidki olnud kõige paremad pakkumised, sest nemad olid surmani terved.
Aga Eesti? Kus on meie Puškin ja King?
No kes ikka. Urmas Alender (40) muidugi. Tema elustamist sooviksingi.
Aga veel sobiks siin valida sõdades langenud või tapetud inimesi, kelle hulka kuulub minu vanaisagi, lennu-, laeva- ja autoõnnetustes hukkunuid ning veel leidub sobivaid inimesi teadmata kadunute hulgas (Heidi Homutov näiteks).
Taivo Rist
kevad 2025
