On üsna kibe tõde, et ulmet ei peeta sageli päriskirjanduseks või peetakse siis omajagu alamõõduliseks. Kui asju võimalikult positiivselt vaadata, siis teatav põhjus taoliseks suhtumiseks isegi on: ulmel kui žanrikirjandusel on omad spetsiifilised nõuded, mis võhikute arvates piiravad loomevabadust ja vaesustavad tulemust. Kui nüüd aga sama mõtet jätkata, siis needsamad etteheited kehtivad ka lastekirjanduse asjus ja eks nn päriskirjanikud ole sageli enam kui põlastavad lastekirjanduse ja lastekirjanike asjus.

Lasteulme, kus kohtuvad kaks kirjandusilma heidikut, peaks taolise loogika järgi olema siis topeltvale ja põlgusväärne. Kurb märkida, aga eks lasteulme saabki igast küljest nuhelda. Ei pea tollest ei lastekirjanduse tädikesed, ega ka mitte ulmekirjanduse onukesed. Isegi Ulmekirjanduse BAASist jäeti lasteulme omal ajal ju kõrvale!

Püüangi alljärgnevalt kõigi põlastajate kiuste kirjutada lasteulmest, täpsemalt Eesti NSV lasteulmest ja veel täpsemalt siis eesti autorite tolle perioodi lasteulmest. Kirjutis on ülevaatlik ja põgus, sest midagi ma spetsiaalselt üle ei lugenud. Ei, mitte laiskusest, pigem kartsin, et vana mina ei suuda ehk omaaegsetest lemmikutest täiel määral heldida...

Nii nagu nõukogude Eesti ulme sai alguse Vladimir Beekmani jutustusest "Kiired maailmaruumist" (1953–54), algas ka nõukogude Eesti lasteulme suuresti Vladimir Beekmani jutust "Aatomik", mis ilmus 1959. aasta jaanuaris ajakirjas Pioneer ja veel selsamal aastal ka eraldi vihikuna. Populaarne jutt sai 1967. aastal järje "Aatomik ja Küberneetiline Karu".

Ajaloolise tõe huvides tuleb küll märkida, et Beekmanit edestas Madis Raju, kes aastail 1957–1960 avaldas lastele kolm ulmejuttu ja kaks katkendit pikematest teostest, mis tõenäoliselt ei saanudki valmis, aga neil polnud ei Aatomiku taset ega ka menukust.

Nõukogude ulmes oli külaltki levinud suhtumine, et ulme on teaduse populariseerimine ilukirjanduslikumas vormis. Eks oli seda suhtumist ka Eesti NSV-s. Halvemal juhul tähendas see, et laste lugemislauale jõudis üsna puiseid jutukesi, mis rääkisid teaduse ja tehnika edusaammudest fantastilise proosa kujul. Kui aga kirjutama sattus autor, kel kirjandusliku võimekusega kõik parimas korras ja kes ka vastavat teaduslikku suunda tundis, siis oli tulemuseks romaan "Lauri ja Kaie kummaline matk", mille Iko Maran avaldas 1964. aastal. Kui on taset, siis pole ükski meetod vananenud ning selle tõestuseks ka poolteist aastakümmet hiljem ilmunud Arvo Vallikivi "Retk ooboluste riiki" (1978).

Ei puudunud nõukogude Eesti lasteulmest aus teaduslik fantastika, mille pea ainus ja kõige tuntum esindaja oli Boris Kabur oma kahe küberneetilise lastenäidendi ja romaaniga "Kosmose rannavetes". Millegipärast on levinud suhtumine, kus Kaburi 1967. aastal ilmunud didaktilisi näidendeid "Rops" (lavastatud 1964) ja "Rops aitab kõiki" (lavastatud 1965) peetakse headeks ja värsketeks, aga 1966. aastal ilmunud kosmoseromaani mitte eriti. Ilmselt on süüdi kosmos.

Ilmselt sai kosmoseteema saatuslikuks ka Artur Kivistiku lühiromaanile "MIKU, "Meksikoola" ja inimene kosmosest" (1970), mida ilmumisjärgselt ajakirjanduses üsna vastandlikult ja suisa materdavalt retsenseeriti.

Suurem osa nõukogude Eesti lasteulmet on siiski pigem muinasjutuline. Eks isegi Beekmani kaks Aatomiku lugu ole ju pigem teaduslikud muinasjutud ja veel enam on seda sama mehe "Raua-Roobert" (1972). Ja eks kusagil seal ulme ja muinasjutu piiril eksle samuti Eno Raua naksitrallid või Aino Perviku raamatud Kunksmoorist.

Kui aga rääkida muinasjutu ja ulme sulandumisest nõukogude Eesti lastekirjanduses, eriti kui rääkida teostest, kus ulme heas mõttes seljatab muinasjutu, siis tuleks eelkõige ära märkida Robert Vaidlo leidlik-lustlik diloogia "Lood Kukeleegua linnast" (1965) ja "Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis" (1971). Ja kindlasti tuleks samas lõigus ära märkida Heino Väli putukamuinasjutulik sotsiaal-poliitiline allegooria "Vapustav Tulikametsa lugu" (1970).

Tunnistan ausalt: Robert Vaidlo diloogia ja Tulikametsa-raamat olid koos naksitrallide-lugudega minu lapsepõlve lemmikraamatud. Jah, ma ei lugenud neid ulmena, sest teadlik ulmelugemine algas pisut hiljem, aga takkajärgi targana võin öelda, et kui neid ka ulmena ära kaaluda, siis täidavad nad normi ära küll.

Üks suur lemmik oli veel – Jüri Arraku jutukogu "Panga-Rehe jutud" (1975). Tegu on juttudega, mis soojast suvepäevast ajuti suisa õudusesse eksivad. Tegutseb keegi Maiv ehk siis vaiM ja autori sagrispäised illustratsioonid vaid toetavad Eesti NSV ühe kummalisema lasteulmeraamatu tiitlit.

Mis seal salata, nõukogude Eesti lastekirjanduses oli kõiksugu fantastilisi või muidu veidraid tegelasi omajagu – olgu selleks siis robot Trebla või Klaabu või kes veel kõik. Aeg-ajalt kostis isegi kriitikat, et seda va ulmelisust saab juba liiga palju. Eks tase oli ka kõikuv, kus leidlike ja ajuti suisa sõgedate lugude kõrval ilmus päris lamedat, üsna igavat didaktikat. Kuid suurem kriitika ja ulmevaen tuli vast pigem ikka sealt, et "sa oled juba nüüd nii suur küll, et..." Noh, et väike laps lugegu muinasjutte ja see on hea ja pisut suurem laps peaks kõik fantastika unustama.

Õnneks elas kirjandus oma elu ka nõukogude Eesti sunniühiskonnas. Vähemasti nii palju kui lubati, aga kui autor ikka väga tahtis, siis ilmus isegi sedavõrd ebanõukogulikku kraami kui koomiksid. Ilmselge, et Olimar Kallas tahtis ja tänu tema tahtmisele olid ja on tänaseni võrratud Kiviküla lood.

Lõpetuseks võiks ka märkida, et lasteulme lugemuse puhul mängib, vähemasti minu puhul, kaasa tõsiasi, kus ma tean suuresti vaid neid teoseid, mis meil endil kodus olid või mida ma taipasin lapsena raamatukogust laenutada. Aatomikku ma küll teadsin, aga esmakordselt lugesin neid vihikuid alles pealt kahekümneaastasena. "MIKU, "Meksikoola" ja inimene kosmosest" leidsin ma alles käesoleval sajandil ja Aimée Beekmani "Tondinahad" (1977) on tänaseni lugemata.