Aasta algas koos Lüüli Suukiga antoloogia „Kaarnakirjas 2: Lumetüdruk” kokkupanemisega. Konkurents oli kõvasti tihedam kui eelmisel korral, ehkki tagantjärele jäi tunne, et eelmises kogumikus osalenud autorid esitasid eelmisel korral ka grammijagu tugevamad lood. Tagantjärele on muidugi rõõm kahetseda, et seda või teist sisse ei saanud panna, aga üldiselt sai väga korralik ja üsna mahukas kogum kokku.

Välja sai kuulutatud ka sarja „Kaarnakirjas“ kolmanda teemakogumiku üleskutse, mille vilju siin kirjutamise vahele nopin.

Jätkasin selle lainel, et saatsin EKL-i Romaanivõistlusele oma esikromaani „Susikiuste.” Kuna tulemus oli kuulsusetu, siis pole siin muud pajatada, kui et „Susikiuste“ ilmub tõenäoliselt aastal 2026. Või ei ilmu üldse. Eks näis.

Hetkel ootame kirjastuse Fantaasia eestvedaja, Eva Lutsuga, Kultuurkapitali naeratust.

Romaanivõistluse etteaimatava tulemusetuse ootuses andsin koos Lüüli Suukiga välja ühise jutukogu „Elekter meie vahel.”

Seal siis viis minu, viis Lüüli kirjutatud lugu ja kolm ühistööd. Enamik siis varem avaldamata. Tegelikult oleks tagantjärele tarkusena tulnud selle kogumikuga oodata, et paar lugu jutuvõistlusele rammu katsuma saata ja alles siis välja anda, aga kuna töö selle väljaandmisega kaasnevate ikaldustega oli kestnud juba pikemat aega, siis oli igati õigustatud tahtmine see lõpuks ometi kaelast ära saada.

Kaelast ära saada, et keskenduda jutuvõistluse jaoks loo kirjutamisele.

Jätkasingi juba mainitud Ulmeühingu ja Kirjastuse Fantaasia korraldatud ulmejutuvõistlusega, kuhu sai saadetud kunagi sahtlisse unustatud lugu, sest aeg ja energia kadusid kuskile juba loetletud projektide alla. Saadetud lugu pälvis autasustamiskõlbmatuna koha kuskil kolmandas kümnes ja hea on. Kunagi ilmub võib-olla Reaktoris, aga pigem seal ka mitte. Eks näis. Jutuvõistluse kogumik ilmus seekord sarjas „Kaarnakirjas“ ja kandis nime „Kaarnakirjas 3: Nelja aastaaja aed.“

Kevadesse mahtus ka järgmise kogumiku „Kaarnakirjas“ lühiloo kirjutamise alustamine. Planeeritud nelja-viie tuhande sõna pikkust teksti on praeguseks kuskil kuusteist tuhat sõna ja tõenäoliselt ilmub see lühiromaanina „Kogu kurja kese” millalgi järgnevatel aastatel.

Juuni kinnitaski nulltulemust romaanivõistlusel. Romaanivõistluse kohta võin vaid öelda, et jaburalt naljakas nüanss on see, et äramärkimise sai lühiromaan, mis isegi kriteeriumitele ei vastanud. Selge ja klaar värk selle võistlusega. Kui ulmejutuvõistlusel midagi sellist juhtuks, tõuseks torm (veeklaasis), aga mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale ja see selleks.

Juuli läks edevamalt ja tõi mu riiulile viienda või kuuenda Stalkeri nimelise ulmeauhinna. Selle siis Kääramehega koostatud ja ülihästi vastu võetud lootusekeske ulmekogumiku „Kaarnakirjas 1: Kübeke elutervet vihkamist“ eest. Karmis konkurentsis jäi esikoha ja teise koha vaheks 11 v 12 punkti, nii et veenev võit. Aitähh hääletajatele!

Samuti veenva võiduga pälvis Stalkeri ka antoloogia nimilugu, Veiko Beliasi „Kübeke elutervet vihkamist,” mille puhul võtan omaks, et peale Kulkast tala saamist oleks võinud selle algne pealkiri „Törts elutervet vihkamist” taastuda, aga nojah. Olin väsinud, hajevil ja nii see jäi. Minu viga või algaja ebaõnn.

Konkurentsitult aasta kõige ebameeldivaim kirjandusalane üllatus pärineb ka Stalkeri hääletuselt, kus Kristi Reiseli potentsiaalne esikohalugu „Vein Naanil” teiseks jäi. Kurb, aga mis teha – rahvas on rääkinud, Winnetou samuti. Hau!

Suve lõpus pidin absoluutse aja- ja energiapuuduse tõttu loobuma Ulmeajakirja Reaktori peatoimetaja toolist, millel olin istunud 2024 aasta algusest. Rohkem ei midagi.

Seega, hüpates sügisesse tuleb ära mainida osalemine Sõnarännul koos Eva Koffi ja Sveta Grigorjevaga. Rääkisin Kuressaares ja Raplas üldjoontes natuke ulmest ja veidi rohkem Eesti ulmest ning natuke ka endast ning tutvustasin Kõige Parema Nõos Elava Keskealise Meesulmekirjaniku, Meelis Krafti, raamatut „Veealused,” mis rändas lõpuks laenu korras Sveta Grigorjeva kätte. Tegelikult rääkisime kolmekesi ka ulmest ja kuna kaasrändajatega oli kokkuklappivusaste üldse suht kõrgel, siis võis Sõnarändu nimetada üheks kordaläinud sündmuseks.

Aastasse mahtusid veel Lüüli Suukiga kahasse korraldatud iga kolmanda reede üritused „Õhtus on ulmet” (nähtavad siin) ja oktoobris toimus veel ka koostöös Tallinna Südalinna Raamatukogus korraldatud Ulmekirjanduse Päev, kus esinesid Mairi Laurik, Jana Maasik, Tormi Ariva, Tuuli Tolmov ja Meelis Friedenthal.

Ulmepäeva video on nähtav siin ja kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene pool üle ootuste hästi ja teine pool oodatult hästi. Millalgi jälle ja siis juba äkki kuidagi mitmekesisemalt ja suuremalt. Eks näis.

Aastat paistab aga lõppevat sarja „Kaarnakirjas“ neljanda raamatu ehk kolmanda teemakogumiku „Unustatud-mahasalatud,” lugude lugemisega ning juba mainitud romaanile Kulka tulemuse ootamisega. Loodan parimat ja loodan, et peale aasta viimase ürituse „Õhtus on ulmet” midagi põrutavalt ulmelist või olmelist ei juhtu.

Aastat on olnud palju, igal rindel. Spotify Wrapped hoiatab mind ilmselt Cypress Hilli, Manegarmi ja Finntrolli üledoseerimise eest ja kokkuvõttes võib selle „See kuradi 2025” vähemalt kirjanduslikult kordaläinuks lugeda. Paljuski muus mitte nii väga…

Uut ja (veel/palju) paremat!

P.S. Sain alles hiljem aru, et tegelikult ei huvita kedagi kuraditki, mida ma kui kirjanik tegin 2025 aasta jooksul, vaid et pidin hoopis kirjutama, mida ma lugenud olen. Ohe. Piirdun positiivsega – Timo Talviku „Sulid ja sulased“ olid vaat-et väga lahe ja Triinu Merese „Teistmoodi tavaline“ on senini kuskil seal hea ja väga hea vahel kõikunud. Ülejäänud ulmeteosed olid pigem pettumused või lihtsalt jama. Järgmiselt aastalt ootan pikisilmi Veiko Belialsi fantaasiakogumikku.

- Kalmsten, side lõpp