Esimest korda kohtusin ma Juhaniga 2014. aastal. Ühe mu sõbra lühilugusid oli tõlgitud rohkematesse keeltesse kui minul ‒ saksa, prantsuse, hispaania ‒, nii et ma otsisin keeli, millesse mind veel tõlgitud polnud. See viis mu eesti keele ja Algernioni veebiajakirja leidmiseni. Ma saatsin neile oma kõige tuntuma loo, selle, mis oli esitatud Nebulale. Juhan vastas kiiresti ja ütles, et mul on teisi lugusid, mis talle rohkem meeldivad ja et ta tõlgiks parem mõne neist.
Sellest sai alguse pikaajaline kirjavahetus ulme, kultuuri, muusika, meie laste, lastelaste ja elu teemadel.
Ma hakkasin talle saatma rohkem lugusid ning ta tasus mulle nende eest jaburate lugude ja fotodega, sissejuhatusena Eesti spekulatiivse kirjanduse skeenele.
Ma ütlesin oma elukaaslasele, et peaksime puhkuse ajal Eestisse sõitma. Ta küsis mu käest, kus see on, ja ma ei teadnud. Nii et me otsisime kaardi välja ja vaatasime järele.
Lõpuks ütlesin Juhanile, et tulen ise oma silmaga Eestit vaatama. „Me plaanime puhkuse ajal autoreisi ja peatume paar päeva Tallinnas.“
Ta ütles mulle, et kahe nädala pärast on igakuine ulmeühingu kohtumine ja ma peaksin sinna minema. Me pikendasime oma Tallinnas viibimist veel mõne nädala, et ma saaksin kohtuda Eesti ulmeinimestega.
See oli üheksa aastat tagasi. Ma olen endiselt siin.
Ma mäletan, et Juhan soovitas mul minna Olde Hansasse õhtust sööma. „Proovi karu.“
„See on nagu liiga turistikas,“ vastasin ma talle.
Ta põrnitses mind. „Kui see kõlbas George R. R. Martinile, kõlbab see ka sulle.“
Ma läksin Olde Hansasse ja proovisin karu ja see oli väga hea. Ja väga turistikas.
Me käisime Juhanil ja ta naisel Nõmmel külas, sest talle ei meeldinud sõita Tallinna kesklinna. Viimaste aastate jooksul omandasid meie e-kirjad süngema alatooni. Tema kaotas oma naise ja mõned aastad hiljem mina oma elukaaslase ning meilt oodati, et me kuidagimoodi edasi komberdaksime.
Naljakal kombel külastas ta mind parema meelega Paldiskis kui Tallinnas. Paldiskis elab üks naine, kes on veendunud, et ma olen äärmiselt oluline autor, sest kuidas muidu saan ma endale lubada seda kena korterit, mida ta nimetab Paldiski Penthouse’iks. Ma sattusin temaga poes kokku, kui meile lõunaks toitu ostsin.
Mulle tuli järsku meelde, et ta oli töötanud tõlkijana ning õppinud Tartu ülikoolis nagu Juhangi, ja väga tõenäoliselt umbes samal ajal. Nii et ma küsisin: „Kas sa tead Juhan Habichtit?“
Ta vaatas mind, nagu oleksin ma idioot, ja vastas: „Muidugi olen ma temast kuulnud.“ Ja mina ütlesin: „Ta tuleb täna lõunale.“
Naise silmad läksid pärani. Ta ütles: „Juhan Habicht tuleb Paldiskisse??? Sinule külla?“
Ma rääkisin sellest Juhanile meie lõuna ajal. Juhan vaid raputas pead, naeris ja sõnas: „Nüüd nad teavad, et sa oled tähtis.“
Ta rääkis mulle loo sellest, kuidas ta kunagi oli kuulunud delegatsiooni, mis kohtus mingite Baškiiri kirjandusinimestega. Keegi neist küsis temalt, kust ta elab, ja tema vastas, et Tallinnas. Mispeale üks selgitas kiiresti teisele: „Tallinn. See on Paldiski lähedal.“
Ma võiksin rääkida miljon sellist lugu.
Mees, keda ma polnud kunagi kohanud, kirjutas mulle ja ütles, et minu auhinnale nomineeritud lugu pole see, mida tema tahab. Ta rääkis mulle tõlkimisest ja vastukõlast. Lugejatest keeles, mille olemasolu olin alles äsja avastanud.
Ja nüüd ma tean, kui oluline ta oli – mitte ainult minu, mitte ainult tema sõprade, mitte ainult Ülle ja tema perekonna, vaid kogu Eesti jaoks.
Mul polnud toona aimugi, et ta muudab mu elu, aga tõtt tunnistada muutis ta kogu maailma.
Juhan, ma jään sinust puudust tundma.
Tõlkis Sash Veelmaa
